esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Kaheksas

Teha ministeeriumidele kohustuslikuks koostada kord aastas avalik aruanne sellest, kuidas nad on kaasanud avalikkust ja vabaühendusi.

Pooldajad:
  • Igasugune läbipaistvus on hea, küsimus on, et need ülevaated jõuaksid vajalike kodanikuühendusteni, kes saaksid siis analüüsida oma valdkonnaga seonduvad, eeldab väga head koordineeritust
  • Seda tuleks rakendada ministeeriumite tegevusala seadustiku tutvustamiseks ja elanike kaasahaaramiseks seaduste omandamiseks nende kasutamise eesmärgil. Milleks muuks seadusi tehakse? Lihtsalt mingeid teemasid otsida pole vaja - need on igal ministeeriumil loomulikult olemas. Vajalikkust tõestab kasvõi üks näide: liiklusseaduse väljatöötamine ministeeriumis, selle kähkukas Riigikogus ja siis seaduse tarbijate protesti tõttu selle edasilükkamine (mida aga ei juhtu iga seadusega, mis nõnda kiirkorras vastu võetakse ja rakendatakse).
  • See on väga oluline nõue, ilma milleta tammub ühiskond paigal.
  • Võib-olla moodustada kaasamise seirekomisjon, kes jälgib valikuliselt mõne juhtumi kaasamisprotsessi, analüüsib ja toob välja raporti. Kaasamise analüüs valikuliselt, et oleks võimalik süveneda. Aruande puhul võib domineerima jääda selle nõrkus. Kaasatavad peavad olema rahastatud: sõidu, aja ja energia kompenseerimine.
  • Tagasiside on kindlasti hetkel nõrgim pool riigiasutustel.
  • Aga miks mitte ka vastupidi? Et vabaühendused kirjeldavad (esialgu vabatahtlikult, hiljem kohustuslikult) ise ka, keda ja kui palju kaasasid. Nutikamad ühendused taipavad peagi, et lisaks majandusnäitajatele on kasulik (!) avaldada suhted ja seosed elik see kõik, mida saab liigitada sotsiaalse kapitali alla.
  • Protseduuri reeglite kaudu on praegu õnnestunud teatud teemasid sisuliselt esile tõsta. Nt kaasamistava ketramine mantrana ja protseduuride selgitamine on viinud meid olukorda, kus selle vajalikkust ei saa avalikult kahtluse alla seada.
  • Eks vabaühendused peavad ka selle ideega seoses pingutama.
  • Kaasmise kohustus on olemas, kuid välja peaks tooma selle, et kui palju ettepanekutest tegelikult arvestati (kelle ettepanekud võeti arvesse ja mis põhjusel teisi ei arvestatud)
  • Aruande (pigem ülevaate) esitamise kohustus tasuks siduda kodanikuühiskonna teema aruteluga Riigikogus, muidu jääb selle mõju liiga väikeseks. Teine võimalus teemat tähtsustada oleks Riigikogu vastavas komisjonis kord aastas korraldada vastava ministeeriumi kaasamispraktika arutelu.
  • See aitaks ka ametnikel endil saada tagasisidet - nii õnnestumiste kui puudujääkide kohta.
  • Kui me ei kaasa kodanikuühendusi riigi tegemistesse, kas see riik siis enam teenib oma kodanikke? Arvan, et kaasamine on oluline ja seejuures tohib kaasata ka oma pere liikmeid, oma meest ja naist ja see ei ole kodanikeühenduste korral korruptsioon, vaid hoopis hea tava. President esindab riiki koos prouaga - see on ju norm.
Vastu:
  • Mõnele ametnikule lisatöö. Kui aruandeid palju (ministeeriume ju üle kümne), siis devalveerub. Pigem võiks kodanikuühendused ise auditeerida ministeeriume ning vajadusel neile "molli anda". Ühtne deklaratsioon ei devalveeru ka nii kiirelt kui mitu väikest.
  • Kardan, et hetkel jääks see lihtsalt formaalseks ja kirja pannakse iga väiksem liigutus. Võiks olla pigem hea tava kui kohustus.
  • Avalik aruanne kõlab nagu suur dokument, kus on palju juttu. Parimate praktikate koondamine ja tunnustamine võiks paremini toimida.
  • Ei pruugi midagi parandada seni, kuni sisuliselt ei kaasata ja pole tekkinud kaasamiskultuuri
  • Lugege aastaraamatut, seal on kirjas, kuidas ja keda. Aruande koostamise kohustus ei suurenda parema praktika teket. Ausalt öeldes ei olegi nii rumalat ideed varem kuulnud, et aruannete koostamine sünnitaks initsiatiivikust.
  • Bürokraatlik meede
  • Pigem on vaja, et eelnõude seletuskirjades oleks üksikasjalikult kajastatud ka eelnõu ettevalmistamise kaasamise ülevaade ja selle kaudu saavutatud eelnõu parandamine. Kui aastaaruandes käsitletakse kaasamisena ka infopäevi, siis see võibki kujuneda selliste infopäevade arvu aruandeks.
  • Soodustab sisutut bürokraatiat.
Kahtlejad:
  • Kardan, et muutub järjekordseks tühjaks dokumendiks või siis viidatakse "seotud" organisatsioonide toetamisel elik JOKK skeem kerge tulema. Pigem võime nõuda valimiskampaanias personaalsete lubaduste täitmist.
  • Kas on just vaja aruandekohustust suurendada? Sellest võib saada kaasamise asendustegevus. Pealegi on praegu paljude ministeeriumite puhul juba tegevuskavas sees ka, keda mis tegevuse puhul kaastakse.
  • Kas seda just kohustuslikuks, kuid parimad praktikad väärivad esile tõstmist
  • See oleks väga vajalik, aga on tõesti oht, et aruanne kujuneb kantseliidiks. Näiteks KKM peab teatud ajaperioodide järel aru andma Aarhusi konventsiooni rakendamisest (mis suures osas räägibki sellest, kuidas avalikkust keskkonnaotsuste tegemisse kaasatakse), aga raportid muutuvad järjest sisutumaks ning ei ole näha, et riik teeks aruande põhjal järeldusi edasiseks tegutsemiseks.

Kommentaare ei ole: