Esmaspäev, 27. aprill 2009

Minu Eesti – esimene, teine ja ühine

Annan Minu Eesti korraldamisel oma panuse ja ei kahetse juba praegu. See kogemus, kuidas väikeses vestlusringis sündinud mõttest kasvab üleriiklik rahvaalgatus, on väärt kõiki õhtutunde. Lahe on osaleda nii ühises mõtlemises kui ka tegelikus töös. Laua ümber istub grupp tegelasi, kes oma tava-tegemistes üksteisega iialgi kokku ei pruugi puutuda. Ühel tekib mõtteiva, teisel kohe välgatab, kuidas sellega edasi minna ning järgmised kolm pakuvad oma abi. Lõpuks pole vahet, kelle idee see just oli, mis töösse läks. Tulemuse üle rõõmustavad kõik.

Mu meelest pole oluline, kui suur arv inimesi 1.mail mõttetalgutele koguneb. Need, kes tulevad, osalevad olulises asjas – selles ma olen kindel. Panen aga tähele, et toimkonnast leiab üsna vähe ametnikke ja nemadki osalevad pigem ise-endana, vabatahtliku huvitegevuse vormis. Miks tundub riigi esindajatele keeruline oma asjatundlikkust siduda kodanike algatusega?

Kuidagi hiilivalt on meie oma armsas ühiskonnatiigis tekkinud vastandus riigi ja kodanike vahel. Eks see levib stereotüüpide kaudu – riik kui kangeselgsed ametnikud ja ennasttäis poliitikud ning teisalt kodanikud kui haaramatu mass. Igaüks on umbusklik kellegi teise algatatud asjade suhtes.

Riigil on asjalik iseloom. See on süsteem oma kindlates raamides, kehastades korda ja soliidsust. Kui juba riiklikult midagi arendatakse, siis on teada, et asjaga tegelevad tunnustatud eksperdid, ametipositsioonide ja akadeemiliste tiitlitega. Kodanike enamuses tekitavad sellised „mõttetalgud“ igavust.

Kodanikuühiskonnal on teistmoodi loomus. Riigitegelasele võib see tunduda tülikas nähtus – kaootiline, pulbitsev ja ülevoolav nagu kevadel kasest purskuv mahl. Ta ei saa kunagi päris „korda“ ega valmis, vähe on võimalust teda suunata.

Sestap äratabki iga suurem kodanike algatus ettevaatust. Kerge on pidada ehtsat tehatahtmist üksikute kirglike tegelaste kinnismõtteks või massikampaaniaks. Mõttetalgute meetodit on selgitatud, kuid tulemused on ettearvamatud. Millised mõtted sünnivad ning kui mitmest saab päriselt asja, ei oska keegi ennustada.

Kuidas siis kodanike mõtetest ja energiast saab ühiskonnale kasulik tulemus? Eks tuleb vastandumisest loobuda ja umbusk ületada. 1.mail tasub kõigil osalejatel üksteist kuulata ja leida seoseid. Eesmärk, mille ametnikud on arengukavas ette näinud, võib saada tuge ideedest, mis mõttetalgute vestlusringis välja pakutakse. Ja vastupidi. Olgugi, et esmapilgul tunduvad mõtted kas liiga suurejoonelistena või vastupidi – ainult oma mätta otsast vaadatuna. Arutamise käigus võivad nii ametnikud kui akadeemikud kui teised talgulised hoopis üllatuda, et selguvad ühised huvid ja samas suunas lahendused.

Riik ei saa Minu Eestist kõrvale jääda, sest kui kodanik ütleb: „Riik, see olen mina“ – siis on tal õigus. Kõik olemegi oma riigis osalised, minad ja meie.

Kommentaare ei ole: