"Kõik inimlik on mulle võõras"

"Ma ei ole kunagi midagi söönud. Söömine, magamine ja kallistamine on kolm asja, mis ei tee küll kellelegi head.

Ma vihkan naeru ja armastust. Usun, et vangile meeldivad trellid. Puutumata loodus tekitab minus tülgastust.

Mulle ei meeldi olla koos teiste inimestega. Eestis võiks olla vähem mehi, naisi ja lapsi.

Demokraatia hävitab maailma. Kriitiline mõtlemine on lollide lõbu ja empaatia on haigus. Ükskõik mille suhtes tolerantsuse ilmutamine avalikus kohas peaks olema kriminaalkorras karistatav. Igasugune ühistegevus tuleks ära keelata.

Ma põlgan ennastsalgavaid inimesi, sest nad mõtlevad alati ainult teiste heaolule.

Olen märganud, et asjadel puudub otstarve. Märkidel pole minu jaoks tähendust. Raamatud pole lugemiseks. Väldin kunsti, kirjandust ja muusikat. Loomingulisus on teravas vastuolus minu põhimõtetega. (Aga põhimõttekindlus on küll viimane asi, milles mind süüdistada!)

Süüdimatus on voorus.

Mood on inetu.

Mis seal salata, mitte keegi pole kunagi olnud kaunis. Ilu ei saa olla vaataja silmades, sest seda pole olemas.

Kui mul oleks lemmikloomi, oleksid need sääsk ja puuk.

Väldin suhtlemist. Püüan unustada nimesid ja nägusid.

Nagu arvata võite, asun kõikides küsimustes äraootaval seisukohal. Mitte miski ei eruta mind. Ma ei vaja kellegi tähelepanu – nii nagu keegi teine ei vaja minu.

Mu jutus pole sõnakestki tõtt ning mu tegevuses puudub vähimgi ratsionaalsus.

Tean vaid, et ma ei eksi. Ma ei eksi mitte kunagi!

Kõik inimlik on mulle võõras."

***

See hajaline ja hüplik hüperbool on pühendatud kõikidele Headele Kodanikele, kes on vahel mõnest oma üllast ideedest või siirast kavatsusest kõneldes tundnud, et seda vist päris hästi ei mõisteta.

Vähem häid ideid, palun!

Väike skaibikõne õhtul sõbraga, kes samuti ühe kanniga kolmandas, teisega ärisektoris, sellest-teisest, tööst ja elust, koormusest ja puhkusest, ning selle käigus jõudsime üsna praktilise, kuigi väga küünilise kreedoni:

mida paremat ideed sa kuuled koosolekul kolleegidelt, seda kriitilisemalt peaks sa seda maha tegema, et mh iseend mitte surnuks töötada, kuna kiusatus ideed ellu viia on liialt suur.

Võibolla on meid lihtsalt liiga vähe, nagu kogu sektoris, ma mõtlen, inimesi.

Või ei oska me EMSLis õigeid inimesi otsida, sest ma olen tegelt kogu aeg uskunud, et raha on headele ideedele alati olemas, aga kust leida inimesed, kes need hästi ellu viiks, on see kõige raskem.

Sest seegi on üks rusikareegel, et kui sa koormuse suurenedes värbad uue inimese, tõuseb ikkagi ka kõigi seniste töömaht. Nii et surnud ring.

PS Kohati on ikka õudne kiusatus üritadagi töötada üheksast kuueni, nagu normaalsel töökohal, ja vaadata, mis üldse saab (tehtud).

Sallimatute tagakiusamisest

Ma ei ole kindlasti mingi võitlev homoaktivist, aga pean täna laekunud kirja siiski avaldama kodanikuühiskonna aluspõhimõtetest lähtudes. Kuramuse osav jutt ikkagi, ja kaugel kodanikuühiskonnast.

Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid

9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.

Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.

Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.

Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.

Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.

Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.

Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum 

Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum

Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne

Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.

Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?

Mõttetalgud Ameerika moodi

Spordihalli jooksurada on kaetud vaibaga, laudade ümber istuvad kümnekaupa umbes tuhatkond inimest. Enamik neist on mustanahalised. Paljude sissetulek on üle miljoni krooni aastas.

Mõista-mõista, miks sellist pilti ei saa näha Eestis?

Aga sellepärast, et meil ei ole päris niisugust kodanike foorumit veel korraldatud.
Marylandi osariigi ühe omavalitsuse juhid aga võtsid kätte ja küsisid elanike arvamust – et mismoodi nemad oma kodukohta arendaksid?

Moodne külakoosolek
Eesmärgiks oli teada saada 800 000 elaniku kollektiivsed eelistused. Kuidas aga rahva käest esinduslik arvamus kätte saada?
Kas tõesti peab kogunema keskväljakule ja kes kõvemini karjub, seda võetakse kuulda?
Mitte tingimata.

Omnibussi-küsitlusega? Kah mitte. Selle kaudu saab pigem teada vastajate eelistusi lihtsate asjade suhtes, kuna ankeet on piiratud jah/ei vastustega (Linnateater või Kultuurkatel?) või tuleb teha pingerida etteantud variantidest.

Kodanike foorum on üks parimaid meetodeid, et paljud inimesed saaksid oluliste otsuste tegemisel osaleda. Väärtuslik on siinjuures just see, et ühised ettepanekud arutatakse ja vaieldakse põhjalikult läbi.

Asjalik mõttevahetus nõuab üllatavalt palju tööd
Selle poolepäevase foorumi ettevalmistused algasid juba pool aastat tagasi. Tehti demograafiline valim, kuulutati üritus välja ja registreeriti, kuni sobiv sihtgruppide tasakaal koos.
Kohapeal tuhande inimese organiseerimine eeldab tugevat telgitagust. Korraldajaid on kohal 200 ligi, neist enamik vabatahtlikud – näiteks arutelu juhid igas lauas ja saali-assistendid, kes aitavad osalejaid nii tehniliste kui tervisehädade korral.

Päeva ülesanne on võtta piirkonna arengukava tükkideks lahti ja see osalejatega läbi töödelda. Arutelu eeldab tutvumist 6 teemaga (haridus, elukeskkond, ettevõtlus jne) ja neist igaühe all 6 – 8 arengusuunaga, millest tuleb ühiselt valida prioriteedid. Eelnevalt on arengukava koostamisel oma panuse andnud asjatundjad ja erinevad osapooled – poliitikud, ettevõtjad, planeerimise spetsialistid, ühendused. Nemad ongi välja pakkunud esialgse kava.

Laua ümber on algul hillitsetult viisakas, siis aina tulisem diskussioon. Nii koduperenaine, õpilane kui väike-ettevõtja arutavad õhinal asju, mis nende kõigi elu mõjutavad.
Lauaülema roll on anda kõigile 10 inimesele võrdselt sõna. Teine „ametimees“ protokollib ühise arvamuse arvutisse ja sealt läheb see nn teemagrupi kätte analüüsiks. Teemagrupis on 12 inimest, kes teevad kohapeal esmase kokkuvõtte osalejate tehtud valikutest ja uutest ettepanekutest. Need kuvatakse suurele ekraanile ja rahvas hääletab veelkord oma kollektiivsete eelistuste suhtes.

Kuidas seda lavastada?
Päevakava on minutipealt paigas. Päevajuhid annavad aeg-ajalt täpselt sõnastatud juhised. Nad ei ole Peep Vainud ega professionaalsed meelelahutajad, aga valdavad nii lavakõne kui ka inimeste innustamist. Foorumi eesmärki selgitatakse optimistlikult - selleks on praegusest veel parema kodukoha loomine 20 aasta jooksul. Ka meelelahutuse peale on mõeldud. Õige motivatsiooni loomiseks alustab päeva hümnilaulmine, hiljem liigub taustamuusika sujuvalt Michael Jacksonist Bee Gees juurde; vahepeal toimub laste joonistustööde auhindamistseremoonia ning eriti soositud on viktoriin „Kas tunned oma kodukohta?“ .

Mis sellise foorumi mõte ikkagi on?
Võib ju olla, et asjatundjad on planeerimisel suutnud kõigele mõelda. Eksperdid saavad tavaliselt paremini pihta, mida riigilt võib oodata ja oskavad ka võimudega võrdsemalt suhelda. Aga nemad ei pruugi esindada nn keskmist inimest, kes oma elu nende otsuste valguses elab. Keskmine kodanik hoiab end heaga arengukavadest ja eelnõudest eemale. Millegipärast on nii inimesed kui avalik võim sellise olukorraga leppinud, kuigi rahulolematust on tunda mõlemalt poolt.
Foorum annab võimaluse läbi arutada ka keerukaid küsimusi – neid, mis puudutavad paljude inimese huve.
Marylandis on igatahes kohaliku omavalitsuse esindajad kohal, et kuulata otse allikast, mida inimestel öelda on. Samuti saavad nii nemad kui kõik osalejad päeva lõpuks kätte kohapeal tehtud ettepanekute nimekirja ning kokkuvõtte järgmise 20 aasta arengusuundadest, mida inimesed eelistasid.

Järelmärkused
P.S. Foorumil oli vaatlejaid Eestist, Jaapanist, Belgiast, Kanadast + hulk valitsusametnikke Washingtonist. Kutse eest tänan organisatsiooni AmericaSpeaks, kes korraldavad kodanike foorumeid nii USAs kui mujal maailmas.

P.P.S. Eestis on kodanike foorumeid korraldanud EMSL, Avatud Eesti Fond ning Minu Eesti mõttetalgud. EMSLi foorum oli mõeldud riigi otsuse arutamiseks: 30 inimest andsid oma panuse vägivalla vastu võitlemise arengukava koostamisel.

Eesti kolmas sektor teeb Euroopas endiselt silmad ette

Eelmisel nädalal külastasid Eestit Euroopa kolmanda sektori liidrite võrgustiku Euclid-i rahvusvahelise töövarjuprojekti raames neli väliskülalist. EMSLi praktikant Külli tegi sellest kena kokkuvõtte, mida siin lugejatega jagan. Mõned pildid on siin.

Rahvusvahelise töövarjuprojekti eesmärgiks oli toetada juhtide teineteiselt õppimist ning juhtimisalaste kogemuste jagamist. Väliskülalised tulid Eestisse kolmest erinevast riigist: Gian Paolo Montini ja Marta Meloni Itaaliast, Michal Machac Slovakkiast ning Monika Pisankaneva Bulgaariast.

Imeline Tallinn: lahked inimesed ja entusiastlikud töötajad

Viie Eestis veedetud päeva jooksul oli väliskülalistel võimalik tutvuda üheksa erineva mittetulundusühingu tööde ja tegemistega ja seeläbi saada ettekujutus Eesti kodanikuühiskonna hetkeolukorrast, muredest ning rõõmudest. Põhjalikumalt tutvuti EMSLi tegevustega ja koolitusvaldkonnaga. Samuti oli väliskülalistel võimalik osaleda rahvusvahelises juhtimise jututoas, mille läbiviijaks oli Katherine Onorato organisatsioonist Teach For All. Katherine, kes teeb koostööd Eesti organisatsiooniga Noored Kooli, andis osalejatele omapoolse sisendi, kuidas lihtsate nippidega muuta tööd efektiivsemaks, tunda ära prioriteete ning viia ellu organisatsiooni strateegilisi plaane.

Väliskülaliste jaoks avaldas muljet külastatud organisatsioonides (Kodanikeühenduste Liit EMSL, Külaliikumine Kodukant, MTÜ Naabrivalve, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Vähiliit, MTÜ Mondo, Arengukoostöö Ümarlaud, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond) valitsev soe õhkkond ning külalislahkus, millest veel olulisemana märgiti ära entusiasmi teha oma tööd südamega.

Hoolimata tihedast programmist jäi veidi aega ka Tallinnaga tutvumiseks, mis mõnele osalejatest oli esmakordne visiit Eestisse.

Koduteele kaasa uued ideed

Visiidi lõpetas väliskülaliste osalemine MTÜ Ökomeedia Rohelise programmi avaseminaril, mille eesmärgiks oli tutvustada Rohelise kontori kontseptsiooni ja pakkuda ideid, kuidas ”roheline meeskond” saaks paremini kaasata ka kolleege organisatsiooni keskkonnasõbralikumaks muutmisel. ”Tänu sellele seminarile saan kanda edasi ideid, kuidas oma organisatsioonis hoida kokku kontorikulusid,” kommenteeris Michal Machac. Õppimiskohti oli mitmeid ning rohke informatsioon vajab veel sügavamat järelemõtlemist. Peamised tulemused õppevisiidist avaldatakse maikuus ilmuvas Euclidi trükises kolmanda sektori juhtidele ning ka EMSLi infokanalites.

Nõndanimetatud taimetoitlased

Aitasin märtsi alguses sõpru Euroopa Mittetulundusõiguse Keskusest, teemaks Makedoonias plaanitavad julmad muutused vabaühenduste tulumaksusoodustuse teemal. Eesti nimi oli ainsa näitena nende parlamendiski kõlanud ja tundub, et areng sai mõistlikumasse suunda pööratud osalt meie abil (kuigi meiegi süsteem on kaugel täiuslikkusest).

Aga. Muuhulgas tuli omavahel seadusemuudatustest rääkides teemaks ka Eestis jälle aktiveerunud debatt, khm, mitteabielulise kooselu reguleerimise teemal ja kolleeg Ungarist teatas itsitades, et Makedoonia raadios oli arutletud just homode õiguste üle ja üks saatesse helistanud närviline tädi teatas, et jätaks nende geide teema hetkeks kõrvale ja räägiks hoopis ühest uuest grupist – nõndanimetatud taimetoitlastest!

Kusjuures ma saan täiesti aru prouast! Aktsepteerida ja austada kellegi veendumusi asjades, mis väljenduvad nende peas ja magamistoas, on palju lihtsam, kui kogu aeg meeles pidada oma igapäevases töös, kas ürituste korraldamisel ikka küsime registreerimisel kõigi erivajadusi (EMSLi ürituste vormidel on kusjuures enamasti pisut irooniline lahter 'ultravegan') ja kas ning kuidas õnnestub neile siis vastata, et see väga kalliks ei läheks jne.

See toiduvärk ju lõpuks üsna sarnane homodele, eri uskude kummardajatele jne, et kuhu maani sa nendega arvestad. Mäletan ühelt kodanikeühenduste maailmaorganisatsiooni CIVICUS assambleelt, et isegi nemad suutsid tookord eksida menüüga. Ei mäleta, kas see oli nüüd araablaste või juutide, hindude või miskite neegrite suhtes, aga rahvusvahelised seltskonnad on nii kuradi tundlikud, et selline väike viga võib tumeda varju heita kogu üritusele ja organisatsioonile.

Vahel tundub see räige ülepingutamisena mulle kui talupojale. No umbes, et enda kehtestamine kehtestamise pärast tundub paljudele gruppidele olulisem kui praktiline arvestamine. Muidugi suruvad paljud ühiskonnad nad teadlikult maha ja ärkamine toimub sageli väga aeglaselt ja kus ettevaatlikult, kus lihtsalt oskamatult.

Aga kust see piir üldse läheb, mitu soovijat peaks olema, et nendega arvestada? Või piisab nn arenenud ühiskonnas ka vaid ühest, et temale eritingimused luua? Mõni on ju lihtsalt hull! Meie Haigekassale näiteks ei piisa haruldaste haiguste kontekstis, mis on otseselt inimeste elu ja surmaga seotud. Sellega annaks ka kõige muu mittetegemist lihtsalt vabandada ...

Meie kümmet vabaühendust koondav kontor on minu siin töötamise ajal neli korda kolinud ja viimaseski kohas Rotermannis on meil ikka peal igavene keerdtrepi needus ehk pole mingit ligipääsu ratastooliga. Saime jalamaid sahmaka sõimata valdkonna aktivistidelt, et MEIE peaks ju ometi teadma! Ehk siis põhimõtteliselt ei tohi sellisesse kohta kolida. Üritasime end ja neid lohutada, et ühelgi ratastoolil ei jää siia tulemata, ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda. Ei mõjunud, asi ongi põhimõttes.

Kaldun arvama, et neil on õigus.

Kuidas saada lahti oma naabritest?

Ma puutun paremkonservatiivide ja rahvusradikaalidega üksjagu kokku, aga pea iga kord ehmun, kui kaugel on pealtnäha mõne väärtuse kaitsmiseks ja toetamiseks mõeldud mõtteviis sellest, mida mina näen kodanikuühiskonnana. Ka enamik mu sõpradest ei tuleks selle pealegi, et näiteks niimoodi mõelda:

Presidendipaari multikulti propaganda solvas eestlasi

Eelmisel nädalal küsis TMS oma lugejatelt, kuidas nad suhtuvad neegrisse ja balalaikamängu Vabariigi aastapäeva vastuvõtu eeskavas. 34,9 protsenti vastanuist ütles, et tegu oli jõhkra näkku sülitamisega kõigile rahvuslikult meelestatud inimestele.

25,9 protsenti inimesi oli seda meelt, et tegu oli piinliku multikultuursuse ja kosmopoliitsuse propagandaga presidendipaari poolt. Täpselt sama palju oli neid, kes ütlesid, et taoline asi tegi neid lihtsalt nõutuks.

13,3 protsenti vastanuid arvasid aga, et eeskava oli väga vahva ning eestlastele tulebki õpetada võõraid rohkem armastama.

Jah, neil on täielik õigus selliselt arvata, aga milline võiks välja näha niisugune Eesti? Ussisõnade lugemise järel arvasin ise ka esimese hooga, et see isoleeritud ja primitiivne metsaelu oli nii ehe, vahetu ja romantiline, õige asi, noh.

Aga neilgi olid naabrid, keda ei saanud kuidagi vältida, kas või karudki. Nagu on igaühel meist naabrid kortermajas, põllul või metsas, on need ka riikidel ja kontinentidel. Sulgedes kõik piirid füüsiliselt ja info liikumise osas, mis oleks ainus lahendus multikultuursuse ja tolerantsuse vastu, tuleb kohe mitu diktatuuririiki meelde Aasiast Aafrikani. Ja eeldus, et olgu naabrid pealegi, aga samasugused kui meie, toob jälle ühe väikeste vuntsidega Kesk-Euroopa kodanikuliidri silme ette.

Kaua Eesti äärmusrahvuslaste ideaalina toimides vastu peaks? Kuidas seda üldse saavutada? Kuni meil on naabrid, seda igal juhul ei sünni. Aga mine tea – vaadates, kuidas korteriühistutes samakeelsedki tülitsevad ja naabrid surnud koera üle aia loobivad, paistab hävitustöö meil geenides olema.

Aga kes sellest kõigest õnnelikum on? Kellele üldse meeldivad kurjad naabrid, kes ei ütle tere, kes karjuvad, keda iga sinu tegevus häirib, kes kogu aeg kusagile kaebab, kes auto kehvasti pargib, kes prügi ei sorteeri jne?

Selliseid kipuvad mõistlikud inimesed vältima ja nii juhtub mu arust ka radikaalidega, kes üritavad teatud väärtusi toetada või päästa üksnes kõigi ja kõige muuga vastandumise kaudu. See on kurjus, mitte õnn. Või noh, nihuke Vahitorni-õnn võib ta muidugi olla.

Pimedas lähevad Euroopa töövarjud pikemaks

Itaalias toimunud töövarjuprojekti mõjul jäin mõtlema töövarjuprojektide erinevate vormide üle ja leidsin, et neid võib olla kolm:

• Ise olen mõelnud, et kui Eestisse sellise sooviga inimesed tulevad, siis ma pigem pakuks tükikest siit ja tükikest sealt (et kuidas üldiselt Eesti ühendustel läheb).
• Aga see on ka jube huvitav jälgida tööd lihtsalt terve päeva, et kuidas see igapäevane elurütm toimib. Nagu mul Roomas oli. No natuke aitab, et ma oskan veidi itaalia keelt. Ja et mulle meeldib niimoodi jälgida. Samuti võttis iga päev üks ASVI töötaja aja, et oma tööd tutvustada, näidata oma kaustu, kirjavahetust jmt.
• Ja kolmas võimalus on see, et võib teha ise tööd, olla natuke osaline kogu igapäevaelust.

Ja ega see võimalus Eestis välismaiseid MTÜ juhte võõrustada ei ole enam kaugel. Euroopa mittetulundusühingute juhtide Euclid-võrgustiku projekti kaudu külastab Eestit 15.-19.märtsil neli mtü liidrit. Siin annan nende profiilist väikse ülevaate ja palun, et te mulle teada annaksite, kui te sooviksite kedagi neist päevaks või mõneks tunniks võõrustada.

Ja andestust, et nende ootused tulevad inglise keeles – olen seda teinud teadlikult, et tekiks ehk ehedam aimdus, mis tüübiga tegemist.

• Machac Michal Slovakkiast, organisatsioon DAFNE

Ootused: During the week spent in Estonia I would like to see as much as possible, so don´t worry to prepare the programe as tight as possible. From my point of view It would be interesting to see for example: using of funds for education activities, organization of training activities, networking, exchange of good practice, cooperation with foreign partners within transnational projects, meeting with important leaders of training organizations/ NGOs, participation on some educational workshop/training, time management, leadership in practice, All your proposals are welcame.

• Gian Paolo Montini, Itaalia organisatsioon: Associazione Peter Pan onlus

Ootused:

Kohtusin temaga Roomas olles; väga sümpaatne ja sõbralik härrasmees; tema kohta räägiti, et ta on Roomas teinud imelist tööd, korraldanud annetuste kogumist; kui ka mujal Itaalias tema organisatsiooni tegevust ei teata, siis Roomas on ta üldtuntud. Palju vabatahtlikke töötab koos vähihaigete laste peredega, mõned töötajad, tohutult toetajaid.

• Monika Pisankaneva, Bulgaria, Community Foundations Program Manager of WCIF

Ootused:

1. The overall situation of Estonian civil society, diversity of non-profit organizations, collaboration with the state, legal context (types of non-profits according to the law; taxation of non-profits; any special laws that stimulate private donations to non-profits).

2. National grantmakers in the non-profit sector: sources of income, areas of interest, collaboration with the state.

3. Local grantmakers in the non-profit sector: are there community foundations in Estonia, their situation, their sources of funding?

4. Philanthropy and CSR: overview of giving patterns; are there non-profits which support individual and corporate giving; are there corporate foundations; are there CSR programs at companies which are implemented in partnership with non-profits?

5. Local philanthropy: what kinds of local philanthropic organizations, which channel the individual giving, are there?

6. Community development: what community development programs are currently active, what are the hot topics for them?

• Marta Meloni (Italy) the reference person for the research, development and projects sector of Lai-momo society.

Ootused:

My main duties here concern the research and mapping of opportunities, such as grants/tenders, releted to culture, education and training, and communication, mainly the social communication; the designing of projects and coordination of partners and consortia related to the same topics as above. My duties are also related to the international promotion and development of comics of african cartoonists as a tool of cultural development and intercultural dialogue. Thanks to this innovative tool, we create an international virtual exchange platform for african and international authors, cultural institutions and association.

As you advice, I think it is better to summarise briefly what our hot topics/main questions/general ideas related to the trip are:

-the east of Europe is becoming more and more active at an international level: it would be interesting to share ideas and prospectives with estonian NGOs in order to create a more visible and active network at an european level;

-with the aim of a networking european culture, it would be interesting to share expriences and willingness about new projects and grant opportunities;

-as for a development in the field of communication, we would like to share ideas on opportunities and concrete experiences in the field related to social communication and communication aimed at spreading and promoting the main activities of estonian NGOs.

The most important thing

Teise sissekandena oma ASVIs veedetud ajast kavatsen pühendada erinevatele fragmentaarsetele lõikudele/asjaoludele, mida tähele panin ja mis Eesti ühendustele võiks kasulikud olla.

• Siin ja seal tuleb jutuks tegutsemine arengumaades ja konfliktipiirkondades – näiteks magistriprogrammi raames tehakse projekte (project work) Aafrika ja arengumaade suunal. On rahvusvahelisi praktikaprojekte, asendusteenistusi, eraldi projekte konfliktipiirkondadest tulevatele noortele jmt. See viis mind (taas kord) mõttele, kui kitsalt me ikkagi Eestis oma asju näeme. Mulle tundub, et teinekord on see natuke nagu valehäbi, et a la „et mis mina, väike inimene, lähen nüüd teise riiki õpetama; mul siin endalgi veel ligadi-logadi“. Võib-olla on see natuke mõjutatud ka ennevanasti Eestis käinud välisekspertidest, kes kerge vaevaga tahtsid suurt raha meie arvelt teenida või siis tegid sageli tähtsat nägu asjade juures, mis meile tundusid pigem ülepaisutatud või niigi teada. Mõtlen, et ehk on meil siin aeg nüüd sellisest piinlikkusest üle saada, selg sirgu ajada ja liikuda oma tegutsemissuundades ka väljapoole Maarjamaast. Ja vaadata sedagi justkui õppimisprotsessi – ega välismaale ei pea minema siis, kui nö valmis oled. Mine praegu, vaata, kuidas saad kohalikku kogukonda aidata ja mida sina selle käigus juurde saad. Elukestev õpe, teate küll.
• Mulle meeldis, kuidas nad olid ASVIs oma tegevuste juures nö tasuvuspunktid välja töötanud. Nad olid välja arvutanud, kui palju mingi õpilane neile maksma läks, kui palju tööd see nende jaoks tähendab. Nende „ratsionaalne kutt“ Guido (meie Alari üks külg) ütles ausalt, et „kas see, et ma sinuga siin kolm tundi istun, üldse ära tasub“ (mille peale ma veidi ebamugavalt end tundsin). Kavatsen seda kindlasti hakata – või vähemalt püüda – ka EMSLi erinevate koolitustegevuste juures vaatama, mis see konkreetne kulu tegelikult on, mida me nt jututubade või suvekoolide korraldusse panustame.
• ASVI ei ütle, et tegemist on koolitusprogrammiga, vaid see on kasvulava MTÜ liidritele – kui teistsuguse motivatsiooniga tudengid selle kuulutuse peale tulevad!
• Suur osa kõigist õppeprogrammidest - nii projektijuhtimise, europrojekti kui vahendite korraldamisel - on kampaaniate korraldamine (campaigning). Sotsiaalkampaaniad on kanda kinnitanud kui oluline MTÜ eestvedaja relv ühiskondlike sõnumite edasikandmisel.
• Võrgustik L2L (Leader2Leader)– vahend MTÜ liidritele omavahel suhtlemiseks ja toetuseks – julgustas mind taas mõtlema selle peale, kui olulised on just sellised kokkusaamisvõimalused; mitte niivõrd konkreetselt korraldatud ürituste läbiviimine, vaid mitteformaalsete kokkusaamisvõimaluste organiseerimine.
• Eriti mulle meeldis, kuidas erinevatel töökohtadel ja erinevates situatsioonides olid erinevad asjad kõige olulisemad asjad („the most important thing“). Kõige olulisem on see, et need, kes avaldavad soovi magistriprogrammi vastu, saavad ainult kommunikatsiooniosakonna andmebaasi kaudu programmi sisuga tuttavaks; või nagu on kõige olulisem, et kandidaadid sooviksid selles sektoris tööle hakata, mitte vaid koolitusprogrammis osaleda; või nagu on hädavajalik, et magistrandid leiaksid hea koha praktikaks erinevates organisatsioonides ... Mis on teie töös „kõige olulisem“?

Ja oma Rooma-visiidi lõpuks: mul on tekkinud nüüd itaaliakeelne tutvustus Eesti kodanikuühiskonnast: nii et kui teil on vaja, andke teada. Ja tänud siinkohal vabatahtlikele abilistele tõlkimisel ja toimetamisel.

Operitivo non profit

Sel nädalal on mul hea võimalus kõrvalt vaadata Itaalia koolitusorganisatsiooni ASVI (Agency for Non Profit Development või maakeeli Agenzia per lo Sviluppo del Non Profit) tegevusi. Et mitte liiga pikalt heietada, kuidas küll välismaal on kõik teistmoodi, toon siin ära kaks sarnasust ja ühe erinevuse meie organisatsioonide vahel, mis kahe päevaga on ühel Eesti ühenduse esindajal silma hakanud. Aga enne lõiguke ASVI põhitegevusest.

ASVI on 12 aastat tegutsenud ühing, mis pakub magistriõppeprogramme MTÜ juhtidele või neile, kes MTÜ tegevusest huvitatud. Välja on töötatud kolm programmi, mis kestavad ühe aasta: vahendite hankimise korraldamine (fundraising management), projektijuhtimine (project management co-operation) ja europrojektijuhtimine (europroject manager – vaba tõlge). Vastuvõtt toimub kaks korda aastas ja tundub, et tegemist on üsna populaarse ettevõtmisega: mais asus programmi 31 inimest ja novembris 54. Osalejad ise maksavad ja puha.

Kaks sarnasust

Teate kui tore tunne on, kui saate aru, et te pole ainuke loll, kes on nii naiivselt uhke oma organisatsiooni üle. Viisakamalt väljendudes, hea on ära tunda, kui te organisatsioonid jagavad samu väärtusi :) Olen kahe päeva jooksul lähemalt näinud kolme inimese tööd: didaktikatiim, kes korraldab programmide sisu, praktikakohtade vahendamist ja tudengite läbiviidud algatusprojekte, ning kommunikatsioonitiim, kes vastutab nii promo- kui võrgustikutegevuste eest. See pühendumus ning hoolikus on väga tuttav – oma organisatsiooni professionaalsust ja populaarsust kohaliku kolmanda sektori seas tuuakse esile igal sammul. (Jajah, tasub üle saada stereotüüpidest, et itaallased võtavad asju väga vabalt ja jäävad pidevalt hiljaks.) Teine kodune moment tekkis juba kolmandal töötunnil, kui kommunikatsioonitšikk Elena tuli tuppa ja ütles, et tal on toas kujuteldav kolleeg (istuvat ASVI presidendi kohal, keda sageli kontoris pole) – siis vaadati vabandades minu poole, et meil siin töötavad natuke hullud inimesed. A kuidas siis üldse mittetulundussektoris toime tullaksegi, kui sa ei ole kasvõi natukene hull?

Teine sarnasus torkab silma seoses eestvedajatega, kus tubli organisatsiooni keskmes on tugeva ideega liider. Nii on – uhketele tiimide nimetustele vaatamata – ASVI sisulised põhimõtted, programmid ja ka suures osas osalejate valik ASVI presidendi Marco Crescenzi teha. Temaga mul ei ole õnnestunud veel kohtuda (hetkel on ta Madridis ühel rahvusvahelisel konverentsil), aga tema kaastöötajate juttude järgi saan aru, et ta on üsna ... ee ... tüüp.

Üks erinevus

Iseenesest olen seda erinevust märganud Itaalias töötades varemgi, et Eesti mittetulundusühingus kipub erinevad töölõigud ära tegema üks inimene, samas kui Itaalias on iga töölõigu peale oma „tšikk“. Tavaliselt on Eestis projektijuht see, kes lisaks sisulisele tööle hoolitseb ka selle eest, et pressiteateid välja saadetaks, partnereid asjade käiguga kursis hoitaks, Facebook’i konto toimiks ja koduleht uueneks. ASVI näitel on Itaalia organisatsioonis kommunikatsioonitegevusteks loodud oma osakond, kus üks inimene hoolitseb kampaaniate ja infotegevuste eest organisatsioonist väljapoole ja teine tegeleb õppurite omavahelise kommunikatsiooni jm võrgustikutegevustega. „Sest kui ma mõlemat teeks,“ pööritab kommunikatsiooni-Elena silmi, „siis ma ei suudaks seda kvaliteetselt teha.“ Samamoodi võite ette kujutada, mis näoga Tatiana mind vaatas, kui pakkusin, et võin postkastist kirjad ära tuua ("Meil on siin naaberorganisatsioonil assistent, kes seda teeb").

Järgmistel päevadel keskendun rohkem magistriprogrammi logistikale ja administreerimisele ning kohtun ka loodetavasti hr Presidendiga, et muuhulgas kuulda nende MTÜ juhtide võrgustikutegevusest Leader2Leader ("juhilt juhile").

Kai seiklused Inglismaal vol 2

…Jätkan sealt, kus pooleli jäin…

Kolmapäeva õhtul kohtusin siis nö kõige kodukandilikuma ühendusega ja seda see ka oli. Nende tähelepanu on koondunud maapiirkondadele, aga Hertfordshire on siiski liiga linnastunud selleks, et tõelist maapiirkonda omada. Organisatsiooni tähelepanu on seega enamast koondunud äärealadele ja kõrvalisematele asulatele, mis enamasti on vaesed piirkonnad, erinevad rahvused, vähe töökohti jne. Nad toetavad kohalikke kogukondi, kes soovivad eluolu sealses keskkonnas parandada. Kogukonnamaju ehitatakse ning samamoodi nõustatakse nende äramajandamist ja seadusekuulekust (hügieeninõuded köögis, päästeteenistuse nõuded, töötajate tervisekaitse jne). Paar huvitavat ideed ka nendelt. Nad tegelevad ka teatud kohtadega, mis on kogu maakonnale olulised, näiteks vangla. Vanglas on laste päevahoid (kui laste vanemad lähevad kedagi külastama, siis saavad lapsed sinna jätta). Suuremalt jaolt pööratakse tähelepanu noortele ja lastele. Noorte jaoks on rolleri programm. Noor, kes elab koolist eemal ja tema vanematel ei ole võimalik teda transportida kooli ja tagasi (ühistransport pidavat olema väga kehvast korraldatud siin), siis antakse kasutada roller. Ja mitte tasuta ning igaveseks, vaid noor maksab väga väikese summa iga kuu (nö kindlustus) ja kui aasta pärast rolleri ette näitab ning see on korras, saab pool raha tagasi. Õpetatakse siis noori varaga hoolikalt läbi käima. Organisatsiooni eelarve on ligikaudu sama mis meil, mis on kohalikes oludes siiski väga väike, püsitöötajaid 4 ning ülejäänud siis vastavalt võimalusele osaajaga või vabatahtliku töö tegijad. Põhiline raha eelarvesse tuleb nö maavalitsuselt, teine osa projektidest. (väga tuttav tunne)

Neljapäeva hommikul viis David mind loodus-organisatsiooni, mis tegeleb kogukonna arendamisega läbi loodusõppe ning keskkonnasäästlikku mõtteviisi abil. Organisatsioon asub keset „põldu“. Nad kasvatavad seal erinevaid juurvilju ja seal käivad kohapeal koolid ja noortegrupid, kus siis õpetatakse „kust tulevad juurviljad“ ning neile õpetatakse seal meeskonnatööd. Väga palju on neil vabatahtlikke, inimesed kes pooldavad rohelist mõtteviisi, käivad seal abiks. Nad on ka „vahendajad“ – viivad kokku grupid, kes tahaksid kuskile minna ja käed mullaseks teha, nendega, kel on vaja aeda või parki korrastada. Ehk siis 1.mai talgupäev aastaringselt. Mitmed firmad, kes kollektiividega käivad maksavad selle eest ja sealt nad siis veidi ka lisaraha teenivad. Lisaks töötab organisatsioonis maastikuarhitektid, kes siis linnale samuti teenust pakuvad. See tuleb odavam, sest reaalne töö tehakse ära vabatahtlike abil.

Neljapäeva keskpäeval käisime maavalitsuses koosolekul. Kriisikomitee koosolek, mis tegeleb kriisi-tagajärgede likvideerimisega. Foundation on seal esindatud, kuna nemad vajadusel annavad raha. Lisaks oli seal Punane Rist, Politsei, 4x4 autoklubi jms väiksed ühendused. Presentatsiooni tegi 4x4 autoklubi – sellest, kuidas nad aitasid lumetorm ajal inimesi. Lumetorm on siis 7 cm lörtsi, mis paari tunniga ära sulas, kuid mis siiski teed väga libedaks tegi ning kuna talvekumme ei kasutada, siis maasturid olid täiesti asjakohased masinad. Lisaks arutati olümpia ettevalmistusi (London 2012), sest mõned üritused toimuvad maakonnas ning nende piirkonda paigutatakse elama ja treenima mitmed delegatsioonid. Sellega seoses karmistuvad turvatingimused ning koosolekul tehti veidi riskianalüüsi.

Neljapäeva pärastlõunal tulid Davidile külla kaks tema kolleegi partnerorganisatsioonidest ning see oli konfidentsiaalne koosolek, mille sisu ma jätan enda teada, aga ütlen siinkohal, et ka neil on samad probleemid, mis meie ühendustel (klatš, võimuvõitlus, ebavõrdne raha jagamine, susserdajatega hakkama saamine jne) – väga tuttav tunne.

Reede hommikul läksime wildlife maastikule, 40 ha suurune maalapp, endine kruusakaevandus, mis nüüd mini-järvistu ja lindude pesitsuspaik. Vaatasime linde jne. See on siis maakonna ainus looduspark nagu ma aru sain ja tõeliselt väike – ühel pool raudtee ja teisel pool suur maantee ning nende sõnul pole üldse reostunud piirkond. Ma rääkisin neile Matsalust. Aga ma nautisin väga seda jalutuskäiku seal, sest see oli ainus moment terve nädala jooksul kui sai hetkekski looduse õhku hingata ja vaikuses olla – vähemalt niipalju kui võimalik oli.

Reede lõunal sõitsin Londonisse EUCLID kontorisse, kelle projekti abil ma töövarjuliseks olin. Sain tundma EUCLID töid ja tegemisi - väga põnev ettevõtmine neil, sain oma kogemusi jagada seoses EU toetustega, kuna maadlen Maapäeva projektiga endiselt.

Nädal lõppes reedeõhtuse fish and chipsiga Davidi perekonnaringis.

Kokkuvõtteks ütlen, et jäin väga rahule. Eriti sain ideid fundraisingu korraldamisest. David on tõeline staar Hertfordshire kolmandas sektoris, kõik küsivad temalt nõu rahaasjadest (Davidil on väga huvitav karjäär seljataga nii erasektoris kui poliitikas, rahvusvahelisena mees) ning ma püüdsin need nipid kõik omale kahe kõrva vahele ka salvestada. Lisaks sain mitmeid põnevaid ideid teiste ühingute tegevustest. Oleks nüüd vaid aega, et midagi ka ellu rakendada…

Midagi iroonilist

Eks great minds think alike, nagu öeldakse, aga suhtekorraldajatest ootaks ehk sutsukesegi enamat kui kaks aastat liigagi palju meedias olnud logo kohmakat kopeerimist konkursile, mis peaks ise parimad suhtekorraldusteod püünele tõstma.

Andestust, kallis EMSLi liige EPRA, sõbrad on armsad, aga tõde veel armsam.

Töövarjud Euroopas

Tähelepanelikumad on märganud, et EMSL on kaasatud rahvusvahelisse töövarjuprojekti, kus kuue riigi MTÜ-de juhid saavad omavahel juhtimispraktikaid jagada. Ise on veel võimalik väliskülalisi enda juurde võtta 15.-19. märtsil, täpsemalt vaata siit või kirjuta Elinale.

Sel nädalal on Kodukandi Kai Inglismaal ühes kogukonnafondis ja edastan siin tema muljeid.

Olen ametlikult teist päeva töövarjuna Hertfordshire Community Foundation juhataja juures. Millegipärast ei oodanud ma seda ettevõtmist õhinaga ja olin pigem hirmul, et mis mind ees ootab. Aga esimene päev on vägagi õnnelikult selja taga ning isu seda kõik teiega jagada.

Hertfordshire on maakond kohe Londoni ääres, elanikke samapalju kui Eestis, väga linnastunud piirkond, sotsiaalselt pidavat kehv maakond olema – palju vaesust ja sotsiaalprobleeme.

Jõudsin esmaspäeva õhtupoolikul kohale ning mind võõrustas esimene õhtu-öö juhataja oma kodus. Käisime tema ja ta naisega väljas sööma ning saime paremini tuttavaks.

Teisipäeva hommikul asusime kontorisse ning 45-minutilise autosõidu ajal viis David mind kurssi oma töö ja tegemistega. Kontorisse jõudes tutvusin oludega ning hakkasin töötajaid nö intervjueerima – mida keegi teeb, kuidas teeb jne. Põhimõtteliselt on tegu fondiga, mis jagab erinevaid rahasid, mis suunatakse oma maakonna piires ühingutele, organisatsioonidele. Kõige enam meenutab see KOPi, aga ka LEADERit, sest toetatakse ka väikeettevõtlust. Raha tuleb riigilt, riiklikust loteriist ning annetustest. Kuna Inglismaa on teada-tuntud põliste rikkurite poolest, siis annetused on siin tavaline nähe ning toetajateks aristokraadid. Raha antakse iga aasta sadade tuhandete naelte kaupa ning üldiselt on testamentides ka rida fondile. Peamiselt tänu testamentidele on fondi hallata ka mitu hoonet, mida renditakse ja mis tulu kasvatavad. Tööl on ka finantsjuht, kelle töö on just raha kasvama panna. Selliselt töötab fond juba 20 aastat. Raha saavad organisatsioonid taotleda vähemalt 4 korda aastas, neid hindab ja kontrollib 2 inimest. Huvitav on taotluste ja kontrolli puhul see, et eelarve on väga üldine ning selle täpset kulutamist ei kontrollita. Kui antakse tegevustoetust, siis on usaldusväärne hinnatav tulemus see, et kas organisatsioon toimib ja töötab, kui organisatsiooni ei tööta aasta pärast, siis järelikult ei kasutatud tegevustoetust õige asja nimel ning see nõutakse tagasi. Kui küsitakse raha materiaalseteks asjadeks, siis vaadatakse aasta pärast, kas see asi on ehitatud või muretsetud ning asi korras. Väga usaldusväärne süsteem ja samas inimlik. Tingimus on loomulikult see, et logod peavad olema ning artiklitesse tuleb sisse kirjutada finantseerija – sellega tegeleb ja seda kontrollib PR juht, kes samuti kogu Foundationi kommunikatsiooniga tegeleb. Summad, mida korraga välja jagatakse, ei ole väga suured, seepärast meenutabki KOPi. Aga KOPi puhul peame ju kõike koma täpsusega tõendama.

Teisipäeva pärastlõunal oli nö nõukogu koosolek Presidendi juures. President on auliige, kes igapäevaelus on kuninganna käepikendus maakonnas. Esindusisik, nagu meil võiks olla maavanem. Countessid määratakse ametisse eluks ajaks kuninganna poolt. Üldjuhul on tegemist rikka ja väärikast soost pärit inimesega. Herforshireis on selleks Countess Dione. Ta on selles auväärses ametis olnud nüüd aasta aega ja see oli esimene kohtumine nõukojaga. See toimus tema kodus, kuhu siis kõik tähtsad inimesed olid kohale kutsutud. Ja juhtus see sajandi sündmus siis just samale nädalale, mil mina seal olin. „Kodu“, kus see toimus, oli nö klassikaline Inglise loss, mida kasutatakse inglise kostüümidraamade filmides. 10 korda võimsam kui Kadrioru loss ja arvatavasti 100 korda hinnalisema kunstikoguga. Kuna jõudsime Davidiga varem, et asju sättida, siis oli aega suhelda perenaisega. Ma võtsin meie vestlust väga rahulikult, aga kõik teised, kes said võimaluse vestluseks, olid vägagi erutunud. Terve tänase päeva on meeskond vahetanud muljeid ja kõik ketravad ümber lausete, mida Countess neile ütles ja mida nemad talle vastasid jne. Ei arvaks, et see nii oluline neile on, eriti kui mitmed neist on nt prints Charlesiga kokku puutunud.

Nõukotta kuuluvad siis suurimad annetajad ja muidu auväärt inimesed. Enamused neist kannavad ka autiitlit. Üldiselt arvan, et istusin-astusin kombekohaselt ja hoidsin Eesti lippu kõrgel. Vähemalt oli mul nendega midagi rääkida, sest Eestist olid neist midagi kuulnud vaid vähesed.

Tänane päev on toonud kohtumise Samaaria ühendusega (meil ka Eestis see olemas. Üks neist Haapsalus, seepärast olen suhteliselt hästi kursis, millega tegu). Nüüd ootab ees kohtumine eeldatavasti kõige kodukandilikuma ühendusega piirkonnas. Kuigi ühiseid jooni tegevustes on Kodukandil ja Foundationil palju (koolituskeskus jne), on nende põhitegevus siiski raha jagamine. Seda olen neilt palju õppinud ja nippe saanud, kuidas organisatsioon saaks raha koguda ja kuidas kasvama panna.

Siinsed NGO-aktivistid on siiski vanemad mehed. Ja noori väga ei usaldata. David (50ndates) on väga noortemeelne ja tema meeskonnas on palju minuvanuseid. Ka nõukogu koosolekul kiitis ta noorte teadmisi ja oskusi (tehniliselt ja äriliselt) ning tegi ettepaneku, et võiks kaasata nõukogu juurde noori ka. Arutelu käigus jõuti selgusele, et noored oleksid nõukogus 40-aastased. Sellise kompromissi peale läksid siis 70-aastased. Vana hea inglismaa! Üldiselt olen selgitanud oma vastutusrikast rolli ja vanust sellega, et Eestis on MTÜ ja vabatahtlik tegevus suhteliselt uus asi ja alles arenev valdkond. Noortel on rohkem võimalusi ja tänapäevaseid oskuseid, et seda arendada ja juurutada.

Sellega hetkel lõpetan ja jätan kirjutamata muud vahvad asjad, mis juhtunud ning missuguseid avastusi olen teinud.

Kai

Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!

Alari kirjutab tänases Postimehes paberimäest, mis tuleb tavalisel MTÜ-l riigi- või eurotoetuse saamiseks kokku ajada ja läbi töötada. Erakonnad seda tegema ei pea. Ent kõigile võiksid kehtida ühesugused lihtsad reeglid.

Euroopa Komisjon kogub tänavu arvamusi, kas nende toetusreeglid vajaksid parandamist. Talvel teatasid rahandusministeeriumile pea kõik raha saavad kodanikuühendused ning ka raha andvad riigiasutused kui ühest suust – loomulikult peaks lihtsamaks muutma aruandluse, et ei peaks üksipulgi kõiki sekundeid ja sente lahti seletama ja tõestama, sest nii suur bürokraatia ei näi isegi ametnikele mõistlik ega järelevalve selle üle jõukohane.

Miks mitte aga alustada lihtsustamisega oma kodus, kus vabaühendustele kehtivad sageli sama nüristavad ja kokkuvõttes ikka mitte midagi tõestavad reeglid. Näidet usaldavast rahastamisest pole seejuures vaja kaugelt otsida, sest tänavu jagab siseministeerium niimoodi tegevustoetusteks 85 miljonit krooni maksumaksjate raha, ilma et taotlemiseks või aruandluseks kuluks sõnagi.

Tõsi, see summa jaguneb üksnes seitsme MTÜ vahel – viimastel parlamendivalimistel menukamad parteid (riigikogu erakonnad ja kristlikud demokraadid).

Kujutlege, erakondade juhid, kui teile kehtiksid samalaadsed reeglid nagu tuhandetele teistele sama tublidele Eesti MTÜdele.

Kõigepealt taotlemine. Oh ei – see, et te neljaks aastaks riigikokku valitud või 15 aastat tegutsenud olete ja igal nädalal meedias figureerinud, ei tähenda midagi. Taotlemist tuleb igal aastal alustada oma olemasolu põhjendamisega.

Esmalt peate taotlusvormil andma ülevaate oma organisatsiooni ajaloost, missioonist, eesmärgist, struktuurist, liikmeskonnast, olulisematest läbiviidud tegevustest, nende eelarvetest ja tulemustest. Taotluses tuleb esitada praeguse olukorra kirjeldus (baastase), analüüsida probleeme ja vajadusi, millega tegelete, oma sihtrühmi (vajalik võib olla eristada ELi ja kolmandate riikide kodanikke). Seejärel panete kirja oodatavad eesmärgid (sihttase), tegevuste seose riiklike arengukavadega, nende vajalikkuse, mõju nii oma organisatsioonile kui ka ühiskonnale laiemalt. Siis kirjeldate oma tegevuste jätkusuutlikkust ja tulemuste hindamise metoodikat. Samuti tuleb hinnata võimalikke riske ja neid mõjutavaid tegureid, plaanitava uudsust, võrdõiguslikkuse ja teiste poliitkorrektsete väärtuste tagamist.

Poolel lehel tuleb eesmärgid ja tegevused kokku võtta ka inglise keeles. Võtmeisikutel peab olema erialane kõrgharidus, projekti juhil magistrikraad, lisada tuleb kõigi olulisemate isikute elulood. Allkirjaga tuleb kinnitada, et lähtute kodanikuühenduste eetikakoodeksist ega ole võtnud altkäemaksu.

Eelarve osas peate eristama otsesed ja kaudsed kulud ning eelkõige palgakulud. Viimaseid on, muide, targem mitte väga plaanida, sest te töötate ju ühiskonna heaks ja seda teeb tõeline missiooniinimene tasuta.

Selgelt tuleb näidata, kui suured on teie üldkulud ja mis osas plaanite neid katta riigieelarvest. Muidugi tuleb näidata arvutusmetoodika – mitu inimest teie kontoris töötab, milline on iga töökoha maksumus kõigi kululiikide lõikes ja kuidas jõuate lõpptulemuseni, mille järgi te just nii palju palga, rendi, side jms eest riigilt küsite. Investeeringud põhivara, kinnistute, tehnika jms ostu või parandamisse on üldjuhul nagunii keelatud.

Eraldi peate koostama aasta tegevuste teavitusplaani – kanalid, sõnumid ja ajakava –, näitama teisi plaanitud rahaallikaid ja kui kaasate tegevustesse partnereid, võtma neilt kirjalikud kinnitused nende sisulise ja rahalise panuse osas. Kui ostate mõnd teenust rohkem kui 25 000 krooni eest, peate taotlusega esitama kolm võetud pakkumist (kui eelistate kallimat, tuleb põhjendada).

Peaaegu ununes – alltöövõtud ei tohi ületada 40 protsenti abikõlblikest kuludest ja käibemaksu võite riigieelarvelisest rahast katta vaid juhul, kui te seda tagasi ei saa. Nagunii ei tohi maksumaksja rahast katta erisoodustusmaksu ega mis tahes meelelahutusi (valimispeod!) ning kõik kulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Olete sellele ikka mõelnud?

Taotlusele lisage oma eelmise majandusaasta aruanne, tehke kõigest kolm koopiat, kõrvetage üks veel CD-le ning viige need tähtajaks rahastajale. Valvelauas istuvalt politseinikult saadud templiga kinnitus paberipaki saabumise kuupäeva ja kellaajaga hoidke igaks juhuks alles.

Niisiis. Kui teie büroos pärast taotluse kirjutamist veel keegi mõistuse juures on ja te tõesti raha saate, tuleb asuda tegevusi ellu viima.

Pidage seejuures silmas, et iga õhupall, pastakas või kondoom, millele riigieelarvelist raha kulutasite, tuleb varustada rahastaja, teie puhul siis siseministeeriumi logoga. Kindlasti peab ministeeriumi logo olema ka kõigil teie väli-, trüki- ja telereklaamidel, samuti ruumides, kus viite läbi näiteks kohtumisi valijatega või mis tahes muid üritusi.

Toitlustamise korral peate korjama kõigilt söönutelt allkirjad, tõestamaks, et nad ikka olid seal rahvamajas/telgis/pargis ning et te ise seal ei prassinud. Mart Laari või Jüri Pihli kui juhatuse liikmete ja teie töötajate söödud küpsiste maksumus tuleb deklareerida ja maksud tasuda (ja mäletate – seda oma taskust, mitte riigi rahast!).

Õigus, te ei saagi ju raha kohe kätte, vaid peate esmalt kulud ise katma, esitama siis finantsaruande ja väljamaksetaotluse ning raha kantakse teie kontole selle kinnitamise järel.

Veel erutavamaks läheb aruande kirjutamisel. Esiteks peate kuumal juulil esitama juuni lõpu seisuga vahearuande, kus lisaks finantsidele on kirjas ka selleks hetkeks saavutatu, kuidas te olete täpselt ühiskonda maksumaksja raha eest teeninud.

Aruandes tuleb seletada kõike seda, mida taotluses lubasite. Ehk mitte pelgalt tehtut kirjeldama, vaid analüüsima vastavalt seatud indikaatoritele tulemuslikkust ja mõju, samuti kirjeldama, kuidas kavatsete järgmisel aastal sarnaseid tegevusi rahastada.

Finantsaruandeks on oluline teada, et eelarves ette nähtud kuluridade vahel tohite lepingut muutmata teha ümbertõstmisi vaid kümne protsendi ulatuses. See tähendab, et peate aasta peale kõik kulud täpselt ette nägema. Aruanne tuleb esitada etteantud vormis, kuhu peate (suurematel erakondadel 25–27 miljoni kohta) ümber toksima kõikide kuludokumentide kuupäevad, esitaja nime, arve numbri, tehingu sisu, raamatupidamiskande numbri ja maksmise kuupäeva. Ja kas ma ütlesin, et sularahatehingud ei ole lubatud?

Kõigist kuludokumentidest peate esitama koopia, need ükshaaval nummerdama (kirjutades vastava numbri ka tabelis õige rea ette, et kontroll need lihtsamalt üles leiaks) ning lisama igaühe maksekorralduse või kogu aasta pangakonto väljavõtte.

Aruandega peate esitama ka kõik aasta jooksul toodetud materjalid, et rahastaja saaks hinnata nende põhjendatust ja kontrollida vastavust teavitusnõuetele. Lisada tuleb kõigi tehingute aluseks olnud lepingud, aktid, lähetuste käskkirjad, töötasude puhul palgalehed, kus tuleb eraldi arvutada ja ära märkida riigieelarvelisest eraldisest läinud summa iga maksuliigi kaupa.

Toimunud ürituste tõestamiseks lisate ka koopiad osalenute allkirjalehtedest ning teete üritusest fotod (vaadake, et ministeeriumi logoga plakat ka peale jääks!). Fotosid võltsida pole mõtet, ministeeriumil on spetsialistid, kes Photoshopi kaugelt ära tunnevad.

Eraldi tabelis tuleb veel pidada arvestust, kui vanad olid teie ürituste osalejad, palju oli mehi ja naisi ning milline oli nende haridustase. Neist teete veel ühe koondi ka. Kui näitasite eelarves mitterahalist panust, panete kaasa parteinoorte allkirjadega vabatahtliku töö päevikud, kus on tehtud töö tunni täpsusega kirja pandud, ning rahalise väärtuse andmise aluse (statistikaameti keskmine palgatase sel erialal).

Lõpparuande esitate järgneva aasta 31. jaanuariks (kulud peavad tehtud olema 31. detsembriks) ja siis te ootate. Vahel kuu, vahel neli, et ülekoormatud ametnikud teie aruande läbi töötaks. Kui neile miski sisulises või finantsaruandes ei meeldi, peate lisaselgitusi andma ja ametnikel on õigus tulla tutvuma kogu teie raamatupidamisega.

Lõpliku heakskiidu saate ilmselt märtsis, aga enne seda ei saa ka alanud aasta raha kätte (kui aruanne üldse heaks kiidetakse). Seega valmistuge esimesel poolaastal oma varudega hakkama saama. Kui ametnikule tundub, et mõni reklaam oli tarbetult suur või pidu priiskav, maksate sellele kulunud raha riigile tagasi nagu miškad.

Viimne kui üks toodud nõuetest on leitav praegu erinevate kodu- või euro maise raha jagamise reeglitest eri fondide, ministeeriumide ja riigi sihtasutuste juures, mida peavad just nii täpselt ja põhjalikult järgima tuhanded MTÜd ja sihtasutused Eestis, välja arvatud need alguses mainitud seitse.

Kindlasti ei taha ma sellist ajusid kärsatavat elu isegi mitte erakondadele, nii et igati solidaarseks lahenduseks peaks olema ka teiste avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste riigipoolse rahastuse lihtsustamine vähemalt tegevustoetustegi osas.

Lolle, pätte ja laristajaid on igal pool, aga nagu ei meeldi sellised üldistavad süüdistused erakondadele, ei meeldi pime umbusaldamine ka kodanikuühendustele. Äkki siis ühtlustame lähtekohti, sest ühtmoodi Eesti arengu eest oleme väljas ju kõik?

Autor on tegev kodanikuühenduste liidus EMSL

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=220686

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (3)

Neljanda kommentaari kaasava rahastamise teemale palusin Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhatajalt Agu Laiuselt. Varsti tuleb vahekokkuvõtete aeg!

Agu Laius: raske on loota, et ametnik teaks olukorda välja peal

Kaasava ja konsensusliku rahastamise põhimõtete kasutamine rahastusotsuste tegemisel on tänuväärt teema ulatuslikuks arutamiseks Eestis. On ju iga MTÜ saanud eitava vastuse oma projektile, kehitanud õlgu ja järeldanud, et otsuse tegija ei tea asjast tuhkagi. Ja neil on õigus, sest raske on loota, et aastaid ministeeriumi kabinetis toimetanud otsustaja teaks olukorda välja peal.

Kaasav rahastamine, kuigi seda mõistet ei ole me kasutatud, on ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitali üks alusmõtteid juba alates idee esitamisest 2001. aastal. Tänaseks on see KÜSK töös rakendatud.

Vähemalt pooled KÜSK nõukogu liikmed on esitatud suuremate sihtgruppide poolt. Enamik, ka mitmed riigi esindajad nõukogus, on põhjalike kodanikuühiskonna teadmiste ja taustaga. Nad on ühinguid juhtinud, ise projekte koostanud ja ellu viinud. Oskavad esitatud taotluste hulgast ära tunda tugevamad, kuid märgata ka neid, kelle kogemus taotluse koostamisel on napp, kuid evivad võimet käivitada jätkusuutlik tegevus.

KÜSK on veelgi kaasavam – ka rahastamistaotluste hindajad saime kodanikuühendustele suunatud avaliku konkursi kaudu ja enamik neist on pärit erinevatest sihtgruppidest.

Vähetähtis ei ole seegi, et sihtkapitali töötajad ise omavad pikaajalist mittetulundusühingus töötamise tausta ja teavad kõiki ühendusi vaevavaid muresid. See taust on võimaldanud meil välja töötada taotlejasõbralikud taotlusvoorude tingimused ja kord ning muuta taotlejasõbralikuks ka aruandevormid. Nii oleme projektide elluviimisel pigem partneriteks, kui bürokraatlikuks järelvalvajaks ja kontrollijaks.

Veelgi kaasavamaks saaks KÜSKi kujundada siis, kui me suudaksime korraldada konkreetsetele sihtgruppidele suunatud taotlusvoorusid. Hetkel ei võimalda seda KÜSK tagasihoidlik eelarve. Siiski, järgmise taotlusvooru ettevalmistamisel mõlgutame sellelaadilisi mõtteid, millest konkreetselt on paraku veel vara rääkida.

Foto: Siim Männik

Andke oma vanad kalliskivid ära

Dennis Moore swings in as before

Grantley: Oh no, not again!

Buckingham: Come on!

Moore: Stand and deliver again! Your money,
your jewellery, your ... hang on. (He takes out a
list) Your clothes, your snuff, your ornaments,
your glasswear, your pussy cats ...

Buckingham (aside to the first lady): Don't
say anything about the lupins ...

Moore: Your watches, your lace, your spittoons ...

Midagi pole teha, see Monty Pythoni sketš tuli kohe silme ette, kui lugesin brittide Hea Kodaniku ehk ajakirja Engage vahel reklaami: "Otsite lihtsat annetuste kogumise viisi, mis säästaks keskkonda?" ja selle all linki www.jewelleryrecycling.org. Sel lehel tegutseb Fundraising Company, kes pakub annetuste kogumiseks ümbrikke, kuhu inimesed võiksid panna oma ebavajalikud juveelid ja ehted, andes need kodanikuühendusele, kellel Fundraising Company aitas need siis rahaks teha. Võttes 25% rahast vahendustasuna endale ja andes 75% sellele ühendusele.

Ettevõte rõhutab, et tegu on taaskasutusega, mis aitab vähendada vajadust teemantite ja kulla kaevandamise järele, ning et selliste ümbrikega majast majja jooksmine on jõukohane ka koolilastele, kes saaksid sel moel praktikas heategevust harjutada.

Tõepoolest, uuringud näitavad, et ka Eesti inimene annetab meelsamini oma vanu asju kui aega või raha. Aga kuigi alates 1990ndatest siin käinud erinevad briti ja ameerika fundraising-konsultandid armastavad rääkida, et meilgi tuleks rohkem rõhku panna annetuste kogumisele (ning mingil määral, usun, on neil ka õigus), ei arva ma väga, et niisugune meetod siin mõnele ühendusele oluliselt abiks võiks olla. Ehkki britid kuulutavad veendunult: "Igaühel on kodus vanu ja ebavajalikke kalliskive ning enamik inimesi rõõmustaks, nähes neid taaskasutatavat!"

Muu

TEDx Tallinn küsis nõu, mis nende EMTAKi kood võiks olla, kuna said Statistikaametilt miski vormi täita (sellega on muide nii, et kui korra täidad ja näitad, et oled korralik, hakkad igal aastal neid saama ja üha keerulisemaid. Minagi ei oska nt kasumitaotluseta ... mingit aruannet täita, mis on oma keerukuse kõrval ka ulmepikk).

Igatahes jõudsin mööda puud lapates kõige viimase taseme viimasesse nurka EMTAKis ja leidsin sealt nii nummi komplekti, mis ei ole ametnike peades ühtki muud kohta leidnud:

S Muud teenindavad tegevused -> Organisatsioonide tegevus -> Muude organisatsioonide tegevus -> Mujal liigitamata organisatsioonide tegevus (94999)

Siia alla kuuluvad tegevusalad:

- elulaadi propageerivad ühendused, nt tervislikku toitumist ja eluviisi propageerivad ühendused

- karskusseltsid

- nudistid, lesbid, geid

Siia alla ei kuulu tegevusalad:

- Muude kutseorganisatsioonide tegevus - 94129 Vaata

EMTAKi juures on nummi muidugi ka see, et valdav enamus ehk päris hea hulk tuhandeid avalikes huvides tegutsevatest kodanikeühendustest läheb "mujal liigitamata organisatsioonide" alla.

Aastaid oleme seletanud ministerstvaile, et EMTAK vajaks ka MTÜde ning SAde osas täpsemat liigitust, aga tulemuseta. Rääkimata SKPsse antava panuse mõõtmisest, täpsest teadmisest, palju vabaühendused tööd annavad, palju sealt makse makstakse, investeeringuid tuuakse, vabatahtlikku tööd tehakse, mis selle rahaline väärtus on jne. Igal aastal mõni entusiast üritab midagi küll kokku lüüa, aga millal Rein Langid ja Jürgen Ligid seda infot päriselt väärtustama võiks hakata ja teada tahtma, ei juhtu ilmselt ka lähiaastatel.

Ega ma ei oota, et igal vähemusel EMTAKis oma viiekohaline kood oleks, aga see on ikka masendavalt mõttetu statistika. Nii et praegu oleme edasi "muu" majanduse klassifikaatorite meelest. Ja mingisugused arusaamatud toitujad, karsklased ja muud peded on lausa viienda taseme muud.

PS Tea, kas pühendunud geiaktivist pannuks selle postituse pealkirjaks "Vähemustel oma EMTAKi kood!" suure töövõiduna?