Esmaspäev, 13. oktoober 2008

Unistamisest ja ühiskonnaõpetusest

Paar nädalavahetust tagasi Rakveres toimunud „Minu hariduse“ konverentsi üheks meeldejäävamaks hetkeks oli mu jaoks – lisaks sellele, et veel nüüd, 40ndates eluaastates, koos paarisaja eel-, päris- ja järelteismelisega oma esimesel basseinipeol osalesin, ning et Elina leidis ka noorte ühiskondliku aktiivsuse paneeli modereerides koha seksinaljaks, mis mõistagi vaid tõestab, et tegu on tõelise EMSLi esindajaga – meie nõukogu liikme Raineri ettekanne.

Rainer rääkis unistamisest. Et meile on sisse harjutatud mõte, et unistused on midagi, mida tuleks endale hoida – muidu ei lähe täide. Rainer ütles „Teeme ära“ näitel, et kõige kindlam viis unistust saavutada on just seda teistega jagada, sest võib välja tulla, et tegelikult on see ka nende unistus.

Minu unistus (OK, tegelikult üks unistustest, ja ausõna, kõik nad ei ole tööga seotud) on see, et ühel päeval oleks Eesti inimeste jaoks ihaldusväärseimate töökohtade seas Tallinki, Eesti Energia ja Hansapanga kõrval ka EMSL, Heateo Sihtasutus, Eestimaa Looduse Fond või mistahes teised kodanikuühendused (ja tõepoolest, seda Tallinki ei ole ma sinna ise välja mõelnud, vaid nii väidab Emor, vähemalt veel sel suvel).

Üks viis, kuidas võimekamad noored kodanikuühendusi ka karjäärivõimalusena teadvustaksid, võiks olla see, kui koolide ühiskonnaõpetus muutuks praegusest küllaltki riigikesksest ainest selliseks, kus lapsed saaksid tõesti ise proovida ühiskonnale kasulikke asju algatada, ellu viia, analüüsida. Ning tõtt öelda, täpselt nagu Rainer kõneles, kui ma olen hakanud sellest teistega rääkima, tulebki välja, et tegelikult jagavad veel väga paljud sama unistust. Mis meid siis peaks tagasi hoidma seda saavutamast?

Ja üht-teist ongi käima läinud. Reedel käisin uue ühiskonnaõpetuse õppekava ajurünnakul. Peale mu ja eksamikeskuse inimeste olid seal veel soolise võrdõiguslikkuse, autorikaitse, vähemusrahvuste, inimõiguste, maailmahariduse ja mille kõige veel eestvedajad. Ning ega ma muidugi eksamikeskust kadesta, kes peab kõiges selles huvide virr-varris mingi mõistliku tulemuse kokku saama, sest loomulikult olid kõik kohaletulnud üsna häälekad ses osas, kuidas nende teemad kindlasti õppekavasse sisse peaksid saama.

Mulle tundub, et kõige mõistlikum viis, kuidas kõiki neid teemasid koolis käsitleda saaks, on see aine täiesti põhjalikult ümber muuta. Nii, et klassikalise koolitunni asemel seisneks ühiskonnaõpetus kogu õppeaasta vältel ühe projekti elluviimises, mille õpilased ise välja valivad. Selle sees oleks võimalik kõik need teemad läbi käia: analüüsida probleeme ja nende lahendusvõimalusi ühiskonnas, õppida oma ideed teistele selgitama, eri arvamuste vahel konsensust leidma, teisi kaasa haarama, eelarvestama jne. Ning riigieksami asemel lõpeb see aine siis lõputööga, milleks ongi seesama projekt. Umbes nii, nagu lavakas tehakse diplomilavastus.

Reedel oli nii neid, kellele see mõte tundus huvitav, kui ka neid, kes olid skeptilised. Mulle on nüüd järgmine ülesanne selline õppeaasta võimalik ülesehitus kuu lõpus toimuvaks ühiskonnaõpetuse õpetajate sügiskooliks ära kirjeldada. Kes tahab aidata kaasa mõelda, andke teada!

3 kommentaari:

Kaili ütles ...

Üldse võiks kõiki aineid sel viisil õpetada. Eesti keeles vaadatakse üle selle projekti keeleline külg ja tehakse analüüs parema sõnastuse ja väljendusoskuse suurendamise osas. Majandusõpetuses koostatakse eelarve, jne.

Hille Hinsberg ütles ...

Urmo, a sa küsi õpilaste endi käest!
Näiteks Noored Kooli õpetajate kaudu.
Ja nende noorte õpetajate käest ka, kes esimesi aastaid koolis töötavad. Neil on tavaliselt värskeid mõtteid, mis tekivad ehmatavas kooli-tõelisuses.

urmo ütles ...

Jaa, Hille, sellele ma olen täitsa mõelnud, see on väärt mõte. Kindlasti ka õpilasesindused, noorteühendused, lapsevanemate liit ja teised niisugused seltskonnad oleksid potentsiaalsed "võitluskaaslased".

Kaili kommentaariga olen ka päri, ideaal ongi ju see, et eri ained oleksid kõik omavahel seotud, ja kõik peaksid suutma sellist "hea kodaniku pisikut" õpilasse süstima. Sellest on lähemalt juttu meie ajakirja "Hea Kodanik" oktoobrinumbri esimese poole lugudes.