neljapäev, 16. oktoober 2008

Majasiseseks kasutamiseks

Kaasamise teemaga jätkates – viimane nädal on pakkunud kolm näidet mõtteviisist, mida võiks nimetada... ma ei teagi, mis on kaasamise vastand? Tõrjumine vist.

Esiteks muidugi eelmise nädala suur teema looduskaitsehalduse reformi eelnõude paketiga, millest saab lähemalt lugeda siit, siit, siit ja siit. Loogiline algus niisugusele reformile oleks alternatiivide arutamine nendega, kes asjast jagavad ja keda see puudutab. Keskkonnaministeerium arutas asjad läbi maja sees, hämas keskkonnaühendustele ning nüüd, kui eelnõu valmis ja valitsuses heaks kiidetud, on kõigil teistel muidugi keeruline kiiresti selle kohta midagi öelda, sest pole teada, miks just niisuguse lahenduseni jõuti.

Teine näide on kolmandast sektorist. Olen praegu Londonis, muuhulgas selleks, et arutada Euclidis ühte algavat veebiprojekti, kus luuakse Euroopa kolmanda sektori liidrite virtuaalne suhtlusvõrgustik (meie peaksime siis sinna Eesti-poolset sisendit pakkuma). Eilsel koosolekul küsiti, kas tegu saab olema üksnes Euclidi liikmetele mõeldud võrgustikuga, ning projektijuht Ben, kes on muidu väga mõistlik ja meeldiv poiss, rääkis umbes nii, et kuna seda rahastab Euroopa Komisjon, siis tuleb midagi kõigile avatuks teha, aga üldiselt tahaks ikka hoida seda Euclidi-sisesena. No et meil ikka oleks oma liikmemaksu eest mingeid hüvesid, mida teistel pole.

Kolmas näide on veidi teistsugune, aga ka selle juured on samas mõtteviisis. Sel õppekavade arutelul, mida ühes eelmises postituses mainisin, rääkisid autorikaitsjad, et lastele tuleks ikka õpetada, kuidas oma loomingut kaitsta ja mis karistused neid kõik piraatluse eest tabada võivad. OK, ma ei kutsu muidugi kedagi üles teiste loomingu kuritarvitamisele (lõppeks on seaduste täitmine isegi pisikestes asjades ka üks hea kodaniku põhimõtetest) ning selles jutus on oma iva, nagu ju ka Beni omas ja ilmselt isegi keskkkonnaministeeriumi tegudes – aga...

See on "Rehepapi" Imbi ja Ärni suhtumine, arusaam infost kui millestki, millest sa oled ilma, kui oled selle rumalast peast teistele ära andnud. Ja püütakse seda varjata, varustada paroolidega ja rakendada karistusi levitajatele, selmet võtta avatust suure tänapäevase võimalusena, tegelikult ka paratamatusena, ning kohandada end sellele.

Hea küll, ma olen nõus, et kui plaan on minna kurjategijat vahistama, siis pole mõistlik sellest eelnevalt laialt kuulutada. Aga kui sellised olukorrad kõrvale jätta, siis on kogu avatuse ja jagamise taga elementaarne arusaam: olgu sul kui tahes head spetsialistid, alati on rohkem tarku inimesi sinu organisatsioonist väljaspool. Rumal ja kulukas on jätta see potentsiaal kasutamata. Sel juhul poleks Linuxit, poleks Wikipediat, poleks suurt hulka teadussaavutusi. Ja muide, poleks ka enamikku EMSLi asjadest.

Või oskab keegi öelda, mida halba juhtunuks, kui kõik looduskaitsehalduse reformi materjalid algusest peale kõigile avatuks oleks tehtud, või et mis kahju sünniks sellest, kui kolmanda sektori tegemistest loevad ja seda oma infoga täiendavad ka need, kes selle eest ei maksa?

2 kommentaari:

alari ütles ...

Igav lugemine pole ka tänane Riigikogu infotund sellesama keskkonna-teema osas:

http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm#pk2751

ja

http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm#pk2746

Aga muidu - Eestis vähehaaval ikka mõistetakse ka, et nii palju infot ei vääri üldse riigisaladuseks kuulutamist ja andmekaitse teemad on omaette ooper üldse, ja mitte ainult Eestis.

Aga inimloomuse juurde käib millegipärast lihtsalt leebe paranoia - oleme ju olnud täiesti tavalistel töökoosolekutel, kus materjalid pärast tagasi korjatakse, et keegi äkki varastab idee ära; ühe korra isegi ministeeriumiametniku poolt ju. Haige.

kivinukk ütles ...

Oi mina pooldan väga igasugu info ja materjalide jagamist!
Urmo kirjeldatud "kitsit" suhtumist kohtab ju palju koolitusvaldkonnas: ei julge enda materjale ega metoodikat avalikustada, muidu tuleb keegi teine koolitaja ja kasutab need kõik ära. Eesti noortekoolitajad kindlasti teavad veebi www.mitteformaalne.ee, kust võib leida kõikvõimalikke õpimeetodeid. Olen minagi sinna panustanud enda väljamõeldud meetoditega (see ju koolitajana üks minu tugevamaid külgi) ja seni pole veel märganud, et sellest olulist kahju oleksin saanud või uusi mõtteid vähemaks oleks jäänud. Ja usun, et niisugune ressursijagamise trend on alles tõusuteel. Nii et mõistlik on see mõttelaad kiiresti omaks võtta, eriti meie pisikeses kolmandas sektoris ...