kolmapäev, 20. oktoober 2010

“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

12 kommentaari:

Kari Käsper ütles ...

Ega tänavsuude ja martinhelmede arvamuse muutmine saagi olla eesmärk, igasugu homofoobe, rassiste jm on ikka olemas. Arutelust nendega ei tule ka eriti midagi välja, sest nende arvamust muuta ei ole võimalik.

Küll aga on võimalik muuta suure hulga inimeste arvamust, kes lihtsalt pole teemale varem palju tähelepanu pööranud (need, keda Halliki Harro-Loit kutsub passiivselt tolerantseteks) ning läbi mõistlike argumentide nende arvamust veenda. See tegevus on aga raskendatud kui ka tõsised väljaanded nagu EPL ja ETV annavad platvormi äärmuslike vaadetega tegelastele, mis sunnikski inimesi justkui pooli valima (näiteks siis oma rahvuse või usu baasil) ja see on sallivuse suurendamise mõttes kahjulik. Keegi ei ütle, et foobid ei tohiks oma arvamust avaldada või et nende arvamuste pärast peaks neid kuidagi represseerima, aga meedia peaks olema vastutustundlikum, mis sisuga arvamusartikleid levitab.

Mu tuttav rahvusvaheline meediaekspert väitis veel seda, et meediaväljaannetel on sallimatutes riikides (nagu Eesti) suurem kohustus ekstreemseid (potentsiaalselt viha õhutavaid) vaateid mitte levitada, sest sellest võib tekkida suurem kahju kui avatud demokraatlikus ühiskonnas, kus sallivus on laialt levinud ja aktsepteeritud põhiväärtus. Seetõttu on oli näiteks Soome YLE 'homoiltas' mõnede äärmuslaste arvamuste eetrisse lubamine palju vähem probleemsem kui Eesti meediaväljaannete viimase aja tegevus sallivusteema kajastamisel.

kivinukk ütles ...

10 punkti Kari kommentaarile!

J ütles ...

Oh jah, see vana teema jälle.

J ütles ...

No kuidas kurat sa tolereerid neid homosid kui nad oma kampaaniatega kogu aeg närvidele käivad?

See oleks nagu tolereerida Power Hit Radiot, mis mängib kolme lugu uuesti ja uuesti üle.

Ikka "Mis sina arvad? Kas sina ikka suhtud homodesse nii, nagu mina mõtlena ja nagu on õige?"

Ja lähed tänavale ja silme ees on veel üks selline isiklikku ruumi tungiv "Mis siis kui su õde on roosa elevant?" reklaam, siis sõidaks juba kellelegi kümnesse küll.

alari ütles ...

kuidas tolereerida keskerakonda? tele kahte? sampo panka? bauhofi? kõik nad käivad oma reklaamidega närvidele.

J ütles ...

No täpselt.

Need homoreklaamid aga käivad ju veel rohkem pinda. Need ei ütle "näe, ma pakun sulle soodsalt üht või teist asja", vaid kisavad "Muuda end!" ja "Mõtle nii, nagu meie tahame!"

alari ütles ...

eh, meie aja inimeste identiteet põhineb just nimelt tarbimisel ehk toodetel-teenustel-kaubamärkidel ikka kõvasti rohkem kui kasvatusel või geenidel ...

J ütles ...

Küsimus peaks ju olema kristliku abielu pühaduses, mis paljusid absoluutselt ei kõiguta. Pange omavahel abiellu banaan ja surnud nirk ja ma ei tee teist nägu. No peale väikese muige. Aga need kaks vähemusliikumist leppigu see kuidagi omavahel vaikselt kokku. On kogu meediaruumi sellesse jamasse tarvis tirida?

See on mitte homode ja neegrite teistega võrdvääristamine, vaid eristaatusesse tõstmine.

Kui sa haisvaid või totaka soenguga või teise muusikalise maitsega inimesi väldid, siis on see ju legaalne, kui sa aga homosid või teisest rassist inimesi väldid, on see varsti mitte ainult kriminaalne, vaid piirneb raske vihakuriteoga.

Marutolerantide eesmärk on siiski võimalikult paljude asjade keelustamine.

Paksule inimesele viitamine, et ehk ta on laisk ja sööb ebatervislikku sodi, filmi mitte ühegi neegri, homo või paksu panemine, jne.

Muidu räägiks nagu mustanahalisega rahulikult juttu, aga nüüd vaju paanikast maa alla, et ega ma kuidagi valesti ei vaadanud või ehk viitasin kogemata mõnele probleemküsimusele.

urmo ütles ...

Eee ... Jaanus, ma nüüd vaidleks paarile asjale vastu.

1) Kui heteroseksuaalne inimene saab oma armastatuga abielluga ja homoseksuaalne praegu mitte, siis homoabielude lubamine ei ole mitte eristaatusesse tõstmine, vaid võrdsustamine ju?

2) Haisemine, totakas soeng või muusikaline maitse on valiku küsimused, homoseksuaalsus või rass mitte, sellest siis ka nende erinev käsitlemine.

J ütles ...

Sa vist hüppasid paarist mu lausest üle, Urmo, aga see selleks.

J ütles ...

Nendest nii kuradi palju rääkimine ja reklaamidesse panemine on siiski eristaatus.

J ütles ...

No kus on praegu see sotsiaalne küsimus, miks moslemite teema sotsiaalreklaami panna ja mustanahalisus?

Kas Dave Benton ja ülejäänud kolm eesti mustanahalist ei saa eestis tööd?

Kas on siin jooksmas mingi suur vihakuritegude laine moslemite vastu ja ma ei ole sellest kuulnud?