Ehk pean ka selgitama, miks kokkutulnute arvates sellist väljaastumist üldse vaja oli? Küsimus on momendi ära kasutamises – kui „ülevalt poolt“ on tahet, siis ühenduste pool on valmis tegutsema oma asja nimel. Samal ajal on mõistlik toetada valitsuse agendat ehk reforme, mida nad tahavad läbi viia. Seda enam, kui need on presidendi poolt ambitsioonikalt välja käidud kui riigi läbipaistvuse suurendamine, kaasamine ja koostöö.
Soovitused.
Esimene. Sõnastati põhimõtted koostööks valitsusega ehk miks meile seda demokraatiat ja kodanike osalust ikkagi vaja on (osalejad kirjutasid seda südameverega nagu põhiseadust või kasakate kirja sultanile, vt ka juuresolevat pilti)
Teine. Teadmised ja oskused ehk kuidas seda demokraatiat ikkagi praktikas ellu viia? Siin räägiti nii kodanikuharidusest kui akadeemilistest uuringutest. Oluline on anda nii noortele kui täiskasvanutele oskused ühiskonnas toime tulla, olla aktiivne, teadlik ja osalev kodanik. Sama vajalik on näidata ametnikele ja poliitikutele, mis kasu kodanike osalemine annab.
Kolmas. Kodanike kaasamise pilootprojektid igas riigiasutuses, mis oleksid teadlikult plaanitud ja oskuslikult läbi viidud. Eesmärgiks on oluliste poliitikate lahendamine, juhul kui neil ei ole ette kindlaks määratud agendat ja saab sisuliselt mõjutada. See annab väärtuse nii osalejate kui otsustajate jaoks. Saab meetoditega eksperimenteerida, oskusi arendada, tulemusi hinnata.
Neljas. Kaasata vähemused, tõrjutud, esindamata grupid – nendele tuleb välja käia innovatiivseid lahendusi, et nad ühiskonna vastu üldse huvi tunneks. Näiteks anda neile võimalus otsustada oma toetusrahade üle.
Viies. Indikaatorid kui demokraatia tervise monitooring. Kui kodanikuühiskonda panustada, siis on vaja teada ka investeeringute tulusust. Selleks tuleb tõestada nii materiaalselt kui kaudselt mõõdetavad kasud.
Kommentaariks kostis britt Edward, et mida mõõdetakse, seda ka tehakse – seega tuleb jube osavalt leida mõõdik, mis on administratiivselt võimalik, poliitiliselt soovitud ja praktikute meelest mõistlik.
Selle peale reageeris valitsus innukalt. Öeldes, et indikaatorid on olemuslikult tähtsad, et saaks tõestada tulemusi. Kuidas me muidu saame eesmärke püstitada ja ootusi juhtida? Kuidas me saame teada, kas oleme tegelikult probleeme lahendanud? Näiteks kuidas kaasamine aitab seagripiga võidelda? Edulood on need, mida valitsus silmade avamiseks vajab.
järgneb.
Postitused
2 kommentaari:
Minu jaoks on ikka kaasamise kasutegurite mõõtmine olnud kahe otsaga asi. Ühest küljest - kui puht pragmaatiliselt vaadata, siis enamikel juhtudest toob huvigruppide kaasamine endaga kaasa palju paha: ametnike ajakulu (mis on ümberarvestatav rahaks), mis väljendub kaasamise korraldamises (ümarlaua, töögrupi kokkukutsumine, kirjade saatmine, asjade ja taustinfo selgitamine jne), protsessi venimine (ilma kaasamata saaks otsuseid palju kiiremini vastu võtta), siis pead neile veel andma vahendei tegutsemiseks (jällegi raha) ning tagatipuks kokku arvutades ühenduste poolt tehtud ettepanekute arvu, millega on reaalselt arvestatud ja mis on kuhugi ka jõudnud, tekib üldse tunne, et tegemist on raha tuulde loopimisega. Ja seejuures ei ole üldse olulised pehmemad väärtused, kodanike rahulolu ja usalduse kasv riigi vastu, otsuste legitimeermine ja kõik muud pikaajaliste mõjudega ning suvalisel ajahetkel mittemõõdetavad tulemused. Ja pealegi tegutseb kodanikuühendustes vaid kaduvväike osa elektoraadist (samal põhjusel ei ole ka noorte kaasamine eriti trendikas - suur osa neist ei saa üldse valida ju). Nii et indikaatorid peavad olema ikka väga head ja läbimõeldud - neid vaevalt saab üle kanda kusagilt mujalt valdkonnast aka sektorist.
Paraku jah, kabinetis sündinud otsus tundub täitsa efektiivne algul:)) Jamad tekivad pärast, sest selle otsusega peavad elama hakkama ikka kodanikud.
Obama suund on just nimelt laiem kaasamine ehk kodaniku hääl kuuldavaks. USAs ja mitmes teises riigis (ja nt ka ELis) on huvigrupid ja lobistid nii tugevad, et nn tavalise inimese arusaamad ei jõua otsustajateni.
Meil on riigiametnikeni lihtsam jõuda. Kuigi vahel tundub, et ametnik viitsib helistada ainult 1 inimesele mingist keskliidust ja saab siis teha linnukese, et kodanikuühiskonnaga on konsulteeritud.
Postita kommentaar