neljapäev, 18. märts 2010

Nõndanimetatud taimetoitlased

Aitasin märtsi alguses sõpru Euroopa Mittetulundusõiguse Keskusest, teemaks Makedoonias plaanitavad julmad muutused vabaühenduste tulumaksusoodustuse teemal. Eesti nimi oli ainsa näitena nende parlamendiski kõlanud ja tundub, et areng sai mõistlikumasse suunda pööratud osalt meie abil (kuigi meiegi süsteem on kaugel täiuslikkusest).

Aga. Muuhulgas tuli omavahel seadusemuudatustest rääkides teemaks ka Eestis jälle aktiveerunud debatt, khm, mitteabielulise kooselu reguleerimise teemal ja kolleeg Ungarist teatas itsitades, et Makedoonia raadios oli arutletud just homode õiguste üle ja üks saatesse helistanud närviline tädi teatas, et jätaks nende geide teema hetkeks kõrvale ja räägiks hoopis ühest uuest grupist – nõndanimetatud taimetoitlastest!

Kusjuures ma saan täiesti aru prouast! Aktsepteerida ja austada kellegi veendumusi asjades, mis väljenduvad nende peas ja magamistoas, on palju lihtsam, kui kogu aeg meeles pidada oma igapäevases töös, kas ürituste korraldamisel ikka küsime registreerimisel kõigi erivajadusi (EMSLi ürituste vormidel on kusjuures enamasti pisut irooniline lahter 'ultravegan') ja kas ning kuidas õnnestub neile siis vastata, et see väga kalliks ei läheks jne.

See toiduvärk ju lõpuks üsna sarnane homodele, eri uskude kummardajatele jne, et kuhu maani sa nendega arvestad. Mäletan ühelt kodanikeühenduste maailmaorganisatsiooni CIVICUS assambleelt, et isegi nemad suutsid tookord eksida menüüga. Ei mäleta, kas see oli nüüd araablaste või juutide, hindude või miskite neegrite suhtes, aga rahvusvahelised seltskonnad on nii kuradi tundlikud, et selline väike viga võib tumeda varju heita kogu üritusele ja organisatsioonile.

Vahel tundub see räige ülepingutamisena mulle kui talupojale. No umbes, et enda kehtestamine kehtestamise pärast tundub paljudele gruppidele olulisem kui praktiline arvestamine. Muidugi suruvad paljud ühiskonnad nad teadlikult maha ja ärkamine toimub sageli väga aeglaselt ja kus ettevaatlikult, kus lihtsalt oskamatult.

Aga kust see piir üldse läheb, mitu soovijat peaks olema, et nendega arvestada? Või piisab nn arenenud ühiskonnas ka vaid ühest, et temale eritingimused luua? Mõni on ju lihtsalt hull! Meie Haigekassale näiteks ei piisa haruldaste haiguste kontekstis, mis on otseselt inimeste elu ja surmaga seotud. Sellega annaks ka kõige muu mittetegemist lihtsalt vabandada ...

Meie kümmet vabaühendust koondav kontor on minu siin töötamise ajal neli korda kolinud ja viimaseski kohas Rotermannis on meil ikka peal igavene keerdtrepi needus ehk pole mingit ligipääsu ratastooliga. Saime jalamaid sahmaka sõimata valdkonna aktivistidelt, et MEIE peaks ju ometi teadma! Ehk siis põhimõtteliselt ei tohi sellisesse kohta kolida. Üritasime end ja neid lohutada, et ühelgi ratastoolil ei jää siia tulemata, ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda. Ei mõjunud, asi ongi põhimõttes.

Kaldun arvama, et neil on õigus.

5 kommentaari:

Kari ütles ...

"...ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda." Kas see tähendab, et teie kontoris asuvate MTÜde puhul on liikumispuuetega töötajate töölevõtmine välistatud? Minu meelest on see vastuolus võrdse kohtlemise seadusega.

alari ütles ...

Meie inimeste tööajast veedetakse selgelt suurem osa nagunii väljaspool kontorit. Me kusjuures mõtleme tükimat aega juba liikumispuudega inimese värbamisele üheks konkreetseks asjaks, mis ei eelda üldse kontoris käimist.

Kui palju kontoreid üldse ligipääsetavaid on? Kõik rikuvad seadust?

alari ütles ...

aa, ota, kui ma kuulutangi töö välja ainult liikumispuudega inimesele, siis kohtlen ju teisi ebavõrdselt? kurat.

Kari ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kari ütles ...

See tähendab, et asju järgi uurides (seadust lugedes) selgub tõde:

"§ 11. Abinõude rakendamine puuetega inimeste suhtes

(1) Diskrimineerimiseks ei peeta eeliste andmist puudega töötajale, sealhulgas puudest tuleneva erivajadustele vastava töökeskkonna loomist.

(2) Tööandja rakendab asjakohaseid, konkreetsel juhul vajalikke meetmeid, et võimaldada puudega inimesel töökohale pääseda, töös osaleda ja edutust või koolitust saada, kui sellised meetmed ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulutusi.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ebaproportsionaalselt suurte kulutuste tuvastamisel arvestatakse ka tööandja rahalisi ja muid kulusid, asutuse või ettevõtte suurust ning nende riikliku rahastamise või teistest allikatest rahastamise võimalust."