Mõtteid Montrealist, 2. osa

Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.

* * *

Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - õiguste ja kohustuste hartas. Ega see dokument oma sõnastuselt nüüd millegagi raba, aga ma olengi veendumusel, et kirja pandust olulisem on selleni jõudmise tee ja kokkulepitu toimimine. Ning nendega tundub seal olevat igati hästi. Hea küll, videoklipp, kus kõik need tavalised kodanikud (lokitatud vanaproua, lastega keskklassi perekond, ratastoolis mustanahaline, prillidega professor ning ohtliku välimuse, aga kindlasti hea südamega hilisteismeline poiss - teate neid ju küll) hartat käes hoidsid ja kaamerasse kinnitasid, kui õnnelikud nad linna asjades kaasa rääkimise üle on - no see läks mu jaoks muidugi juba liiale, aga kujutasin ette Eesti inimesi samamoodi EKAKiga poseerimas ja siis oli vähemalt natuke naljakam.

Ise tõid nad hartast esile kaht asja: ombudsmani, kelle poole linnaelanikud saavad pöörduda, kui nad tunnevad, et linnavõim on neile liiga teinud (keskmiselt saavat probleemid lahendatud viie tööpäevaga, mis avaldab mulle küll muljet - Eestis ei saa tihti ametnikult enne kuu möödumist vastustki; linnale omakorda on see hea tagasiside ja muidugi ka kohtuvaidlustest odavam viis probleeme lahendada) ning avaliku konsultatsiooni algatamise kohustust, kui seda nõuab vähemalt 15 000 linnaelanikku (linnaosa puudutava küsimuse puhul 5000 või vähemalt 5% linnaosa elanikest). Viimasele on küll mõningaid piiranguid, mõned neist natuke küsitavad (näiteks ei laiene see õigus linnaeelarve ja kohalike maksude teemale), aga üldiselt näis see mulle igati asjaliku hea kodaniku tööriistana.

Ning jäin mõtlema. Eestis, mis elanike arvult veidi väiksem kui Montreal, näeb KOKS ette võimaluse vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest (Piirissaart arvestades on lisatud, et neid peab siiski olema vähemalt viis) teha algatusi kohaliku elu küsimustes õigusaktide algatamiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Ma ei tea, et seda oleks võimalusena kasutatud, ent mulle ka ei tundu, et see oleks sama väärtuslik õigus kui Montreali elanikel. Eelnõu, nagu sageli näha, ei pruugi tagada veel mingit korralikku arutelu, veel vähem avalikku arutelu. Pealegi arvan, et mõnelgi juhul on arutelu olulisem kui õigusakt, sest selle käigus võib selguda hoopis parem lahendus, kui õigusakt seda olla saaks. Rääkimata hästi läbi viidud avalike arutelude kodanikuhariduslikust mõjust. Igatahes sain siit mõtte manifesti jaoks.

* * *

Kõigi nende rõõmuks, kes on EMSLile ette heitnud liigset rahumeelsust, konventsionaalsemate vahendite eelistamist kolmanda sektori eest seismisel, tsiteerin endist Civicuse, praegust Greenpeace’i tegevjuhti Kumi Naidood: “Kui ma töötasin Civicuses, nägin palju vaeva, et mõni rahvusvahelise korporatsiooni juht nõustuks minuga kohtuma. Nüüd Greenpeace’s näen vaeva, et leida aega nende korporatsioonide juhtide jaoks, kes muga kohtuda soovivad. Nad teavad, et kui nad ei kutsu meid endaga koos laua taha, on nad ise järgmiseks meie laual.”

Ilusasti öeldud. Aga ei, ma ikkagi ei arva, et minu EMSLis töötamise ajal me seda praegust suunda muudaks. Ma ei ole röökides nagunii teab mis usutav ka.

* * *

Viimane kild ei ole World Assembly’lt, vaid kohalikust lehest - nimelt peab Toronto linnapeakandidaat Rob Ford tagasi maksma tuhandeid dollareid oma jalgpalliklubile kogutud annetusi, sest saatis annetustele üles kutsuvad kirjad välja linna ametlikul kirjablanketil. Kokku on kampaania käigus klubile kogutud ligi 40 000 Kanada dollarit (ligi 450 000 Eesti krooni), aga kõnealused kirjad olevat esialgsetel andmetel seotud vähem kui poolega sellest summast. Juhatagu see näide sisse uue hooaja, mil tuleb jälle hakata tegelema meie oma hea valimistavaga, kus teatavasti samuti üheks punktiks avalike vahendite kasutamisest hoidumine isiklikes kampaaniates.

Jätame ära 2010

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

Kas ikka tasub panna kõike, mis liigub?

Mõned aastad tagasi intervjueerisin keskealist daami, kes juhib üht Eesti tegusat kodanikeühendust. Ta jutustas mulle kümnetest ja kümnetest projektidest ning projektikestest, mida tema organisatsioon oli oma tegevuse jooksul ellu viinud.

Küsisin: „Mille järgi te valite, milliste teemade rahastajatele projekte kirjutate?“

Vastus oli kiire: „Eks me jälgime, mis rahastusvõimalused saadaval on. Ja...“

Seejärel daam takerdus hetkeks.

Siis pahvatas: „Tegelikult me paneme kõike, mis liigub!“

Kas sotsiaalsel ettevõtjal on mõtet panna kõike, mis liigub? Kas sotsiaalsel ettevõtjal üldse tasub projekte kirjutada? Järgnev annab vastused! Ja ka viited kahele suurepärasele konkursile, mis ka sotsiaalsete ettevõtjate vajadustega hästi haakuvad.

Eesti kodanikuühiskonnal on projektirahastusega armastuse-vihkamise suhe. Ilma projektirahastuseta poleks enamusi parimatest algatustest sündinud. Samas kustutaks iga kodanikeühenduse juht oma mälust tunnid, mis on veedetud tööajatabelite täitmisega... või järgmise aasta eelarve tagamiseks paaniliselt projektikonkursside seast vähegi sobilike otsimisega.

Miks siiski nii paljud kodanikuühendused on pannud kõike, mis liigub, eelistades seda oma tulu teenimise võimaluste katsetamisele? Ilmselt seetõttu, et kõik on projektirahastusega harjunud. See tundub turvalisem ja mugavam kui oma tulu teenimine. Aga kas ikka on?

„Turutingimustes peab konkureerima. Konkureerimine on ebamugav / ebamoraalne.“ Aga konkurents möllab ju ka projektirahastuse lahinguväljal. Ükskõik millise projektirahastaja ükskõik millises taotlusvoorus kandideerib ju kümneid või isegi sadu organisatsioone. Ärilise ettevõtmisena tegutsedes on oma konkurendid enam-vähem teada. Nende käitumist on tegutsemise planeerimisel võimalik arvesse võtta. Sotsiaalse muutuse loomise valdkonnas on palju ruumi ka koostööks. Aga projektikonkursi puhul võib näiteks laste õiguste eest seisva organisatsiooni rahastuse ära napsata hoopis keskkonnakaitse organisatsiooni puude istutamise kampaania. Selliste konkurentidega pole midagi peale hakata, kui just mitte kõrvaldada taaskasutatud paberile prinditud EKAK-iga lämmatades kõigi EMSL-i liikmete nimekirjas olevate organisatsioonide tegev- ja projektijuhid. Aga head kodanikud nii ei saa ju teha, eks ole. Eetikakoodeks ja puha. Nii et konkurents projektirahastuses jääb.

„On masu. Inimestel pole raha.“ Et mis oma tulu teenimisest siin rääkida? Aga vähe raha on ka projektirahastajatel. Projektirahastuse korral moodustab „turumahu“ taotlusvooru rahastuse kogumaht. Samas on enamasti pandud paika, et ükski rahastatav projekt ei saa üle mingi kindla summa. Kui taotlus on tehtud suurema summa peale, siis seda lihtsalt kärbitakse.

„Oma tulu teenimine on kohutavalt pingutav – müügitööd tuleb teha, kliente hankida.“ Igat projektikrooni tundub olevat kuidagi hõlpsam, isegi odavam hankida. Aga kas ikka on? Projektitaotluse koostamisele ja rahastajaga suhtlemisele kuluva aja eest ei maksa keegi. Tihti ei kata projektirahades ette nähtud summa kogu aruandlusele kulutatavat aega. Ja lisaks tiksub projekti elluviimise ajal peas kogu aeg mõte: ma pean kirjutama kohe järgmist, järgmist, järgmist, sest praegune projekt kestab ainult kuus kuud veel. Lisaks kinnitan oma kogemusest: teha telefonimüüki võib olla oluliselt meeldivam kui Interregi projektiga lõdvalt assotsieerunud partnerite ajatabeleid mööda kogu Euroopa Liitu taga jahtida.

„Ettevõtja ei tea kunagi, mis homne päev toob (märksõna: käibemaks).“ Projektid on aga juba definitsiooni järgi surelikud. Ükskord lõppeb iga projekt, kas juba kolme kuu või (oh olgu europrojektid kiidetud!) alles kahe aasta pärast. Eesti kodanikuühiskonna ajalugu on täis ühekordseid pilootprojekte, ükskõik kas piloteeriti kooliõpilaste keskkonnaharidusprogramme või ennetusmeetmeid riskiperedele. Ühekordseks jäid need seetõttu, et sama teema jätkamiseks enam uut projektirahastust ei õnnestunud saada. Kui kõigi ühekordseks jäänud pilootprojektide aruandlustega Narva Elektrijaamade ahjud küdema panna, poleks meil enam kunagi põlevkivi tarvis. Tuuleparkidest rääkimata.

Lisaks – projektirahastajad seavad mitmesuguseid tingimusi. Nii kulutuste suurusele kui kulutuste olemusele. Näiteks on projektidest raske maksta headele inimestele väärilisi töötasusid. Projektirahastuskomisjonid eelistavad pigem toetada madala kvalifikatsiooniga vähenõudlike inimeste poolt läbi viidavaid programme. Samuti piiratakse kulude olemust – näiteks kinnisvara soetamist rahastatakse harva.

Kas eelnevad hinnangud tähendavad, et projektirahastus on sotsiaalsetele ettevõtetele ebasoovitav? Ei ja veelkord ei! :-)

Näiteks järgnevatel juhtudel on projektirahastus sotsiaalsete ettevõtete jaoks lausa hädavajalik võimalus.

• Idee testimine. Tagasiside (ja stardikapitali) saamine. Selleks otstarbeks sobivad kõikvõimalikud heade ideede ja äriplaanide konkursid. Edu korral on võimalik saada niiviisi ka käivitusraha, mida teistest allikatest raske hankida. Isegi muidu mõnikord üsna riskialdis Heategu ei anna käivitusraha täiesti nullfaasis olevale ideedele. Projektirahastaja võib anda.

• Piloteerimine. Uute tegevuste, programmide katsetamine nõuab ressursse, alates meeskonna koolitamisest kuni materjalide trükikuludeni. Omavahenditest investeeringuteks vajalikus mahus raha leidmine pole enamusele sotsiaalsetele ettevõtetele jõukohane. Siinjuures on projektirahastus heaks võimaluseks arendustöö kulude katmiseks. Edasised jooksvad kulud õnnestub siis loodetavasti tagada tänu oma tulu teenimisele peale programmi valmimist.

• Tegevuse ümberkorraldamine. Sotsiaalse ettevõtte turutingimused võivad muutuda, kliendid kaduda. Projektirahastus võib anda hädavajalikku hingetõmbeaega, et korraldada oma tegevusmudel ümber ja katta senikaua ka oma tegevuskulusid.

• Organisatsiooni professionaliseerimine. Projektide läbiviijad võivad kiruda kuluaruandeid, tööaja tabeleid ja muud säärast. Kuid taolised formaalsused aitavad luua kaoses korda. Miski ei distsiplineeri rohkem ega pane ressursside tõhusat kasutamist jälgima kui projektide elluviimine rahastaja nõudliku pilgu all.

Ja mida selle julgustusega peale hakata?

Näiteks:

• Sotsiaalse ettevõtluse eriauhind äriplaanide ideede konkursil Ajujaht, toetajateks Heategu ja Ajujaht, tähtajaks 2. november.

• Vabaühenduste sotsiaalse ettevõtluse toetamise taotlusvoor, toetajaks Kodanikuühiskonna Sihtkapital, tähtajaks 18. november.

Jõudu unistamisel ja kirjutamisel, edu kandideerimisel!

Kirglik armastuse-vihkamise lugu sotsiaalsest ettevõtjast ja kutsuvalt ripsmeid pilgutavast projektirahastajast on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja, jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest ning muinaslugu uinuvast kaunitarist.

Meiegi oleme kangelaslüpsjad?

Vestlesin kord Hiiumaa pensionäride liikumise eestvedajaga. Ühel hetkel tuli juttu sotsialismiaegsetest kangelaslüpsjatest. Energiline proua muutus kohe tõsiseks: „See on sotsiaalne probleem, kui inimene läheb hommikul kell neli lehmi lüpsma. Ja nii igal hommikul, kolmkümmend aastat järjest. Ikka ei jäta järgi! Praeguseks on neil kõigil puusaliigesed opereeritud.“

Miks tungivad kangelaslüpsjad Heateo kogemustepagasit käsitlevate lugude seeriasse, mis jätkub Heateo blogis ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni? Noh, sarnaselt kangelaslüpsjatele on ennast kahjustavalt töötamine ka sotsiaalsete ettevõtjate kutsehaigus.

Tihti arvatakse, et läbipõlemisele eelneb ületöötamine. See seos nii üks-ühene siiski ei ole. Tean mitut juhti, kes on aastaid (kui mitte aastakümneid) tavamõistes liiga palju töötanud. Ilma igasuguste läbipõlemise märkideta, sealjuures. Nende puhul pole ka märki mingist „tasakaalustatud elust“. Nad töötavadki kogu aeg. Pere kas puudub või on ebainimlikult vähenõudlik. Selline elustiil on taoliste eestvedajate teadlik ja aus valik. Kui tervis vastu peab ja valikud ei muutu, töötavad nad nii elu lõpuni.

Läbipõlemise vältimise võti peitubki oma olemise ja tegemiste mõtestamises ning aususes enda vastu. Suurt sotsiaalset muutust on raske saavutada ilma 100% pühendumiseta. Samas väga vähesed meie seast on emotsionaalselt võimelised siiralt oma algatusele 100% pühenduma ilma vähimagi kahjutundeta selleks pühendumiseks tarvilike loobumiste osas. Läbipõlemine algab hetkest, kui juht pühendub 100%... kuid oma südames tunneb, et tegelikult vajaks ka pere tema ajast vähemalt 30% ja südamelähedane hobi 15%. Vot siis hakkab väike kuradike sisemuses tulise hargiga kraapima. Sealt läbipõlemine algabki.

Tuleb teha valik ja enda tehtud valikut ausalt aktsepteerida. Pühenduda 100% sotsiaalse muutuse loomisele on minu meelest hea ja inspireeriv valik. Valida rohkem õnnelikku elukaaslast ja vähem sotsiaalset muutust on minu arvates samuti hea valik. Eks mõnikord sotsiaalne muutus algabki õnnelikest elukaaslastest?

Ah et sotsiaalses organisatsioonis vähem kui 100% pingutamine on ebaeetiline? Kas mitte pole ebaeetiline ka see, kui sotsiaalse ettevõtja enda elu kirjeldavad märksõnadena sotsiaalprobleemid? Noh, teate küll: kurbade silmadega lapsed, stressis elukaaslane, lahutus, depressiooniravimid, suitsetamine, alkoholism, veenilaiendid, peavalutabletid, infarkt vms.

Jah, mõnikord on suurte asjade nimel suured ohvrid vajalikud. Oma elu andsid suure asja nimel nii Malcolm X kui Martin Luther King, Gandhist rääkimata. Kogu austuse juures Eesti kodanikuühiskonna liidrite ja sotsiaalsete ettevõtjate vastu: vähesed meist on meie ühiskonda muutmas samavõrd kui Gandhi. Ehk saab siis ka oma tervist ja lähedaste heaolu ohverdamata hakkama. Mäletad, muinasjuttudes oli tihti printsessi ohverdamine aktuaalselt päevakorras, kuid tavaliselt saadi ilma hakkama. Leiti mingi muu lahendus. Lohe löödi maha, näiteks. Sotsiaalse ettevõtja elus võrduvad ohverdamise asemel „lohe mahalöömine“ ajaplaneerimise oskuste omandamise või aja maha võtmisega (s.h vajadusel organisatsioonist lahkumine).

Nõrkadel ajaplaneerijatel ja kõhklevatel suitsetajatel on palju ühist. „Ma peaks suitsetamise maha jätma“. „Ma peaks aega paremini planeerima“. Palju nurjunud katsetusi, seeläbi haavatud eneseusk.

Ajaplaneerimine on nagu seks(uaalsus). Enamus meist arvab mõlema teema kohta täiesti põhjendamatult, et omab selle kohta piisavalt teadmiseid. Seega tasub end ajaplaneerimise osas kõigepealt harida (siis on aega ka tantraga tegeleda). Internetis on erinevates blogides sadu vihjeid. Guugelda. Või koolita end – näiteks Heateo meeskonda aitas väga hästi Kristjan Otsmann.

Enda harimise tulemusena näed, et teed igapäevaelus kümneid välditavaid rumalusi. Need rumalused röövivad sult nädalas tunde. Ainult üks näide: e-kirjade lugemine. Enamustele e-kirjadele tasub kohe vastata. Kui ei vasta kohe, pead ju hiljem selle kirja uuesti avama ning korra veel läbi lugema. Ongi kulunud kaks korda rohkem aega kui vajalik!

Nagu suitsetamisharjumus, kipub ka halb ajaplaneerimine nii uksest kui aknast tagasi tulema. Lahendus: alusta ning katseta aja planeerimist ikka uuesti ja uuesti! Tegin endaga kaks aastat tagasi lepingu: mu e-postkastis on iga nädala lõpus null vastamist vajavat kirja. Ma olen selle eesmärgi osas kümneid ja kümneid kordi läbi kukkunud. Samuti olen kümneid ja kümneid kordi selle eesmärgini taas jõudnud. Enamuse sellest ajast on e-postkastis valitsenud vähemalt mõõdukas rahu, ei mingit stressi.

Palu oma kolleegil või mentoril sinu ajakasutust analüüsida ja soovitusi teha. Ise mõnikord ilmselgeid lahendusi ei näe. Meenub vestlus ühe Eesti oma valdkonna parima eksperdiga, kes kurtis, et ta on täiesti ületöötanud. Ja lisas: „Kõige hullem on veel talvel – siis mul läheb iga päev vähemalt kaks tundi meie kontoriruumide ahju kütmisele!“ Oskad öelda, mis on selline „ahi“ sinu päevades?

Siiski, siiski. Mõnikord pole probleem enda olemusega ebakõlas olevate valikute tegemises või viletsas ajaplaneerimises. Vali kuidas sa valid, planeeri kuidas sa planeerid, töö maht on lihtsalt liiga suur või tegevused hinge omava inimese jaoks emotsionaalselt liiga pingelised. On minulgi olnud periood, kus ärkasin igal hommikul kell neli-viis, palavikulised tööalased unenäod selja taga ja hüppasin kohe arvuti juurde. Sellistel olukordadel ei tohi lihtsalt kaua kesta lasta.

Kui aega maha võtta, siis kompromissideta. „Ma teen selle projekti lõpuni.“ „Ma puhkan peale aruandlustähtaegade lõppu.“ Läbipõlemisohus inimene peab aja maha võtma koheselt. Vaadake, infarkti ei tea ju ette, eks ole. Organisatsioon kukub kokku? Vaevalt. Juhile pole midagi õpetlikumat kui jalaluumurd. Murtud jalg õpetab juhile, et meeskond toimib ka ilma temata. Ei kuku kokku.

Ja kui kukubki asi kokku? Projekt jääb pooleli, sind asendatakse või Nõukogu vallandab su? No mis siin ikka. Jääd ellu, oled kogemuse võrra rikkam. Muuseas, juhid ei saa tihti aru ühest asjast. Lahkuv juht ei pruugi liikumist või organisatsiooni hävitada. Küll hävitab liikumise või organisatsiooni ületöötanud, üleplaneerinud, demotiveeritud juht. Juht on ju oma organisatsiooni nägu.

Pupu ajal oma tööst (ükskõik kui ennast hävitav see on) loobumisest rääkimine võib kaasa tuua samasuguse kriitika, nagu sai presidendiproua oma ettepaneku eest Kalevi kommidest loobuda. Samas on analoogia olemas:

• Mis kasu on magusatest töökohtadest ja veel magusamatest kommidest, kui jätkub senine vähihaigestumuse trend? Aastatel 1970 kuni 2000 on vähihaigestumus Eestis suurenenud 100 000 inimese kohta 1,8 korda. Keegi soovib veel transrasvu? Vabandust, komme?
  
• Mis kasu on sotsiaalsest muutusest, kui näiteks terviseedenduse valdkonnas tegutsev läbipõlenud sotsiaalne ettevõtja oma elustiili tõttu haiglatoidule satub? Ei siis päästa haiglast sihtgrupi rahulolu, ega meediakajastus, ega sotsiaalne muutus.

Usun, et sotsiaalne muutus võib tulla ka läbi mõistlikkuse ja tasakaalukuse, mitte vaid kangelaslike eneseohverduste kaudu.

Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib ja kähmlus juht VS ettevõtja. Järgmisel korral kirjutab Margo sotsiaalsete start-up'ide rahastamisest – see teema peaks igale läbipõlemise ära ennetanud eestvedajale huvi pakkuma.

Ja enne palun lisage oma mõtteid nii läbipõlemisest kui selle ennetamisest. Jagame kogemusi!

Kord Juht peal, Ettevõtja all, siis jälle ...

Quentin Tarantino 1994. aasta filmi Pulp Fiction director's cut väljaandes on lõik, kus Mia Wallace intervjueerib must-valge käsikaameraga Vincent Vegat: "... there's two kinds of people in this world, Elvis people and Beatles people. Now Beatles people can like Elvis. And Elvis people can like Beatles. But nooobody likes them both equally. Somewhere you have to make a choice. And that choice tells me who you are." Tänane artikkel tugineb samale eeldusele - inimene võib olla kas juht või ettevõtja, aga ta ei saa lõpuni olla mõlemat. Kusagil peab ta tegema valiku ja see valik ütleb ära, kumb ta tegelikult on.

Alustasin artiklite seeriat sotsiaalsete ettevõtete sünnilugudega. Jaan jätkas eelmisel nädalal arutlusega kollektiivse juhtimise võimalikkusest. Sari lugudega Heateo kogemustepagasist jätkub Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni, järgmisel nädalal kirjutab Jaan läbipõlemise vältimisest. Nüüd aga selle nädala loo juurde, mis keerleb ümber ühe Heateo ajaloos enim vaieldud küsimuse.

Hämar ruum. Tumedates nahktugitoolides, teine teisel pool madalat lauda istuvad mõtlike nägudega võistlejad. Tänane võistlus on sotsiaalse ettevõtte asutamine ja miljoni dollari küsimus on - kumb võistleja saavutab absoluutse meistritiitli?

Paremal pool istub Juht. Ta on juhtimist õppinud ja aastate jooksul õpitut praktikas lihvinud. Töötanud nii Eestis kui väljaspool. Juhtinud edukalt kolme äri- ja ühte sotsiaalset ettevõtet, töötanud õpetajana. Olulisem on aga see, et kõik tema iseloomus toetab juhirolli. Juhil on loomupärast karismat, talle meeldib luua korratusest korda, seada ja saavutada kõrgeid eesmärke, arendada inimesi ja tuua kokku edukaid meeskondi.


Vasakul on koha sisse võtnud Ettevõtja. Ülikoolis on ta õppinud midagi talle huvipakkuvat, olgu see siis füüsika, majandus, hispaania keel või semiootika, sest ettevõtlust ju õppida ei saa. Ärijuhtimist küll, aga ärialustamist mitte. Keskkoolist alates on Ettevõtja aktiivselt tegelenud asjade käivitamisega - kooli ajaleht, maleklubi, õpilasfirma, netiportaal, paar MTÜd. Ta näeb võimalusi seal, kus teised näevad probleeme. Ettevõtja mõte ei ole kunagi tänases päevas, vaid arendab alati homseid ja ülehomseid võimalusi.

Laual on sotsiaalse ettevõtte idee. Idee, mille on välja pakkunud Asutajad. Eesmärk on luua toimiv ettevõte. Start!

Raund 1. Ettevõtja kuulab idee ära ja see haagib tema motivatsiooniga. Kui ei haagiks, oleks ta kohe võistlusest väljas. Nüüd aga hakkab tal mõte jooksma - kuidas teha kindlaks sihtgrupi täpne vajadus, milliseid tegevusmudeleid katsetada, keda kaasata ja kellega koostööd teha, kust leida ressursse. Juht ei saa kuidagi vedama - idee on tema jaoks liiga määramatu. Ideel pole veel eesmärke. Kust võtta visioon? Kuidas aru saada, mida Asutajad saavutada soovivad? Ettevõtjat sellised küsimused ei takista - visiooni ja eesmärke polnud antud, järelikult tuleb need ise seada. 1:0 Ettevõtja kasuks.

Raund 2. Peale pikki ja vaevalisi nõupidamisi Asutajatega on Juht lõpuks saanud endale eesmärgid silma ette ja rühib nüüd Duracell jänku järjekindlusega nende suunas. Teda jälgivad imetlevad pilgud - eesmärkide peale ehitas Juht kiirelt strateegia, kaardistas vajalikud kompetentsid, tõi kokku ja pani toimima meeskonna, jagas vastutused ning pani tööle juhtimisskeemi. Ettevõtja on muidugi juba kaugel ees, kuna tema start oli märgatavalt kiirem. Ettevõtja on oma karismaga tõmmanud kaasa hulga inimesi, tiim ehitab ettevõtet kuues suunas korraga. Siin-seal on küll traagelniidid näha, aga Ettevõtja vaevalt märkab neid, kuna oma peas mõtleb ta juba ülejärgmise raundi kasvuplaanidele. 2:0 Ettevõtja kasuks.

Raund 3. Ettevõtja kõrbeb. Katsetatud tegevusmudel ei toiminud, klientide arv on liiga väike, kulude kasv liiga kiire. Pingelisel ajal rühmab Ettevõtja ise seitsmes kohas korraga, meeskonnas tekivad hõõrumised ja süüdlaste otsimine. Palavikuliselt proovitakse tegevusmudelit muuta. Rott on peaaegu pangas. Surmaorg. Juhi ettevõte samal ajal kulgeb tõusvas tempos ja joones. Müük ja käive kasvavad, ühiskondliku mõju uuringud sihtgrupi hulgas annavad positiivset tagasisidet. Meeskond täieneb vastavalt koormuse ja ressursside kasvule. Strateegia toimib. 2:1

Raund 4. Juhi ettevõte on saavutanud esmased eesmärgid. Organisatsioon on loodud, tegevusmudel ja strateegia paigas, juhtimine, rahastamine ja inimeste arendamine toimivad. Tulevik tundub helge. Ettevõtja on ka imekombel surmaorust välja roninud. Meeskond vähenes, tegevusmudelit ning isegi visiooni tuli oluliselt ringi teha, aga ettevõte on alles ja uuesti kasvuteel. Juht poleks surmaorust ilmselt välja tulla suutnud. Ta oleks vaadanud abiotsivalt Asutajate otsa ning sealt uut suunda saamata oleks püssi põõsasse visanud. Hetkel aga nii ei läinud ja Juht viigistab 2:2.

Raund 5. Tegevuskeskkonnas toimuvad järsud muudatused. Turg muutub ja väheneb oluliselt. Sihtgrupp suureneb, uued vajadused tõusevad tähtsamale kohale senistest. Ettevõtted vajavad olulist ümberkorraldamist ... (lõpeta lugu omal äranägemisel)

Kes võidab sotsiaalse ettevõtte käivitamise meistritiitli - Juht või Ettevõtja? Sinu hääl, hea lugeja, läheb ... ?

„Minu meeskond!“ on parem kui „Meie meeskond...“?

Kuni aasta lõpuni avaldame igal nädalal ühe loo Heateo kogemustepagasist. Artiklid ilmuvad paralleelselt Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis, kommentaarid on väga teretulnud. Esimeses loos kirjutas Margo sotsiaalsete ettevõtete sünnilugudest. Nüüd vaatleb Jaan seda, mis juhtub, kui innustava mõtte ümber inimesed kogunema hakkavad.

Äge idee, rühm toredaid inimesi, erutavad tulevikuplaanid... ja üks konkreetne juht puudub. On see Sulle tuttav olukord? Näiteks:

• Sõpruskond hakkab oma ettevõtmist käima lükkama. Juhiambitsioon on mitmel inimesel. Seetõttu jäetakse konfliktide vältimiseks juht alguses üldse valimata.

• Mõnel teisel juhul võib juhi valimine tunduda rühma liikmetele ideoloogiliselt ebasobiv. „Meie ei loo hierarhiat.“ „Meil on kõik tublid inimesed, me ei tee kellelgi vahet.“ „Meie teemegi asju tavapärasest teistmoodi.“ Kollektiivne juhtimine tundub kodanikualgatuses olevat nagu poliitiliselt korrektne või nii.

• Küllap on taoliseid olukordi esinenud ka „Minu Eesti“ mõttekodades. Idee vastu võib „põhimõtteline“ huvi olla kõikidel mõttekojast osavõtjatel. Samas pole kellelgi põhitöö kõrvalt aega, piisavalt motivatsiooni või julgust hakata tegevuse algatamise eestvedajaks.

Kindlasti on iga algatuse juures olukordi, kus juhi olemasolu pole tingimata vajalik või isegi takistab meeskonna loovust. Asjade ära tegemise etapis on kollektiivse juhtimise eest makstav hind reeglina siiski liiga kõrge.

Kollektiivse juhtimise riskid võivad kogemuse põhjal olla järgmised:

• Meeskond ei lähtu oma tegutsemises olulisimast. Tööjaotuse olemasolu ei tähenda, et tehakse õiget tööd. Kollektiivse juhtimise tingimustes pole terviku eest vastutajat ega edu jaoks vajalike prioriteetide seadjat. Mõni meeskonnaliikmetest võib pidada oluliseks või isiklikult huvitavaks näiteks ürituste korraldamisega tegelemist. Teine tähtsustab hoopis kodulehekülje arendamist. Seda, kas mõnel tegevusel üldpildis koht üldse olemas on, ei julge keegi küsida. Äkki võetakse ju siis enda nunnu tükike ka käest ära!
  Lahendus: Juhil on võimalik üldist eesmärki kogu aeg silmas pidada ja hinnata toimuvate tegevuste vastavust selle eesmärgi saavutamise ambitsioonile. Vajadusel saab tegevusi ära jätta või juurde lisada. Kollektiivse juhtimise tingimustes on ükskõik millisel meeskonna liikmel raske taolist õigust võtta.
  

• Meeskonnas jääb osa olulisi rolle täitmata. Näiteks huvitab kõiki meeskonna liikmeid ürituste korraldamine, kuid rahastusmudeli välja töötamisele ei viitsi keegi mõelda. Tulemusena ei jää algatus kahjuks püsima, sest jätkusuutlikku rahastusskeemi ei tekigi. Rahastuse puhul on siiski võimalik meeskonda ühiselt kompetentsi juurde otsida. Meeskonna jaoks emotsionaalset väärtust omavaid rolle on aga kollektiivselt palju raskem defineerida ja juurde hankida. Näiteks juhtum, kui meeskonnast on puudu „rõõmupall“, kes inimeste tuju pidevalt üleval hoiaks.
  Lahendus: Juhil on lihtne märgata, kui meeskonnadünaamika enam eesmärkide saavutamisele kaasa ei aita. Ta saab ise täita mõnda puuduolevat rolli, selle delegeerida või meeskonda inimene juurde võtta.
  

• Olulistele asjadele jäetakse reageerimata või ei tehta seda piisavalt kiiresti. E-posti listi saabub kiri: „Potentsiaalne rahastaja soovib meilt lisainfot. Kas kellelgi on aega tegeleda?“ Vaikus. Võib-olla keegi hakkab tegelema, mingil hetkel. Igal juhul hakatakse tegutsema suhteliselt hilja. Mõnikord isegi liiga hilja. Igal juhul – algatus ei liigu piisavalt kiiresti edasi. Mõnikord on ka tundidel kulla hind. Ilma ühe reageerija ja ülesannete jaotajata kaotatakse meeskondades väga palju tunde.
  Lahendus: Meeskond respekteerib juhti, kel on vastutus ootamatustele ise reageerida või esile kerkivaid ülesandeid laiali jaotada ning nõuda nende kiiret täitmist.
  

• Infohaldus ei toimi. Kollektiivse juhtimise korral suhtlevad kõik kõigiga. Ühise infojäädvustuskoha (nt GoogleDocs) kokkuleppimisest ei piisa. Alati on neid, kes ei võta aega sinna info kirja panemiseks. Mõnikord läheb ka hullemini. Näiteks ühes organisatsioonis, millega töötasin, oli eelmise aasta majandusaasta aruanne kadunud. Keegi ei suutnud seda leida. Keegi ei vastutanud ka: „Me lihtsalt ei mäleta, kes sellega viimati tegeles.“ Samuti kaob ülevaade, kas mingi asi on tehtud või mitte. Niimoodi võivad väliste koostööpartnerite ees võetud kohustused täitmata jääda (nt mõnele üritusele kutsumine).
  Lahendus: Juhil on võimalik infohaldusel silma peal hoida ja nõuda teistelt selle kasutamist.
  

• Koosolekutel raisatakse aega. „Koos kulgemine“ on mõnus filosoofiline kontseptsioon. Samas on maailmas palju paremaid kohti „koos kulgemiseks“ (mets, kloostrid, mäetipud jne) kui teosammul edasiliikuvad ühiskoosolekud. Struktureerimata ühiskoosolekud võivad olla sobilikud algsete ideede välja mõtlemise perioodil, kuid mitte tegevuste elluviimise ajal. Mitmetunnised öötundideni venivad kokkusaamised, mille käigus vähe asju ära otsustatakse, on väsitavad ja hävitavad meeskonnaliikmete motivatsiooni. Lisaks on see ebaeetiline kohale tulnud inimeste ajakasutuse suhtes. Selle asemel võiksid nad mõnes mõnusamas „koos kulgeda“ või vähemalt maailmamuutmisega kuidagi tulemuslikumalt tegeleda.
  Lahendus: Juhil on võimalik vastutada, et eelnevalt on paigas päevakord, materjalid ette valmistatud, kokku lepitud ajast peetakse kinni, valmib ja saadetakse koheselt välja protokoll.
  

Eelnevaid rolle on muidugi võimalik täita ka kollektiivse juhtimise tingimustes, kui pannakse ühiselt paika toimiv tööjaotus. Kuid mis saab juhul, kui keegi jätab talle jaotatud töö tegemata? Kes võtab siis vastutuse ja kas seda vastutuse võtmist tunnustatakse?

Kollektiivne juhtimine toimib kõige halvemini kriisiolukorras, kui lihtsalt pole aega asju ühiselt arutada. Solidaarsuse printsiip ja kompromisside kultuur on psühholoogiliselt mugav ning emotsionaalselt meeldiv, kuid ei aita jõuda eesmärkideni (mõnikord: jääda ellu). Eesmärkideni aitavad jõuda prioriteedid: osade tegevuste võimendamine, teiste täielik kõrvalejätmine. Kui kriisiolukorras juht rühmast loomulikult välja ei kasva, läheb algatus hingusele. Meeskond lihtsalt ei suuda uue olukorraga piisavalt kiirelt kohaneda.

Kokkuvõttes polegi niivõrd oluline, kas rühma juht on ametlikult valitud või mitte. Kokkuvõttes on oluline see, et vähemalt üks rühma liikmetest julgeb öelda: „See on meie algatus. Samal ajal mu enda jaoks on see minu algatus. Kui ka kõik teised väsivad ja lahkuvad, viin mina selle algatuse ikkagi ellu, ükskõik mis hinnaga.“ Oma isiklikku ideed teostav ettevõtja või palgatud juht – kas seal on mingit vahet? Seda küsimust analüüsib Margo järgmisel nädalal.

Rühma liikmetel tasub aktsepteerida seda, et üks nende seast võtab vastutuse ja nõuab vastutuse võtmist ka teistelt. Siis on lootust, et eesmärgini jõutakse. Olgu selleks eesmärgiks väikekülasse laste mänguväljaku ehitamine või noorte põhikoolist väljalangemise vähendamine poole võrra kogu Eestis.

Sul on olnud samalaadseid kogemusi?
Või soovid tuua näiteid juhtimise võrratust toimimisest ilma eestvedajata meeskonnas?
Jääme Su arvamust kommentaarides ootama :-)

Kurg toob? Kapsalehe alt? Kuidas sünnivad sotsiaalsed ettevõtted?

Heateo ajaloos sai hiljuti ümber üks ajajärk - Artur Taevere lahkus tegevjuhi kohalt nõukogusse ja Heateo rooli võttis Mart Kuusk. Vaatasime sel puhul koos Arturi, Jaani ning paljude meie vabatahtlikega tagasi kuuele suurepärasele aastale ning sõelusime välja olulisimad kogemused. Tänasest kuni aasta lõpuni avaldamegi iga nädal ühe loo Heateo kogemustepagasist. Artiklid ilmuvad paralleelselt Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis, kommentaarid on väga teretulnud. Esimeses loos vaatleme sotsiaalsete ettevõtete sünnilugusid.

Olen viimastel nädalatel palju mõelnud, miks ettevõtlusaktiivsus on Eestis 2 korda madalam võrreldes Lääne-Euroopa riikidega. Muuhulgas olen sõpradelt ja tuttavatelt küsinud, miks nad on või ei ole loonud oma (sotsiaalset) ettevõtet. Ettevõtlusega alustamist takistavate põhjuste hulgas on enim nimetatud hea idee puudumist. Ometi on tänased sotsiaalsed ettevõtjad kusagilt leidnud oma tegevusideed.

Üks selge ideede allikas on ülikool. Kursuse- või lõputööd, mis vajavad mõne valdkonna sügavamat uurimist, toovad sageli esile lahenduseta või ebaefektiivselt lahendatud ühiskondliku probleemi. Koolitöö eelisena sünnivad koos probleemi tajumisega sageli ka ideed selle lahendamiseks. Riina Raudne võrdles oma magistritöös HIV-epideemia ennetustegevust Eestis ja Leedus. Töö tulemused näitasid olulisi puudujääke Eesti üldelanikkonna hulgas tehtavas ennetustegevuses. Terve Eesti SA, mille Riina 2006. a juulis asutas, viib läbi üldelanikkonnale mõeldud HIV-teemalisi koolitusi töökohtades.

Idee võib tekkida ka välisriigis edukalt käivitatud lahendust nähes või selle kohta lugedes. 2006. aasta alguses puutus Artur kokku USAs mituteist aastat edukalt toiminud noorte õpetajate programmiga Teach For America (TFA). Olles läbi lugenud ka TFA asutaja Wendy Kopp'i raamatu "One Day, All Children", oli Artur veendunud, et Eesti haridussüsteem vajab sarnast organisatsiooni. Sama aasta lõpus loodi Noored Kooli SA.

Kolmas ideede sünnipaik on asutaja enda või tema lähedase inimese kokkupuude valdkonnaga ning sealt tekkinud vajadus. Juri Manko oli ise süstiv uimastisõltlane, kes proovis edutult oma sõltuvusest vabaneda kõikide Eestis pakutavate abiprogrammide teel. Tagasi uimastivaba elu juurde jõudis Juri lõpuks Peterburi narkoloogiahaigla rehabilitatsiooniprogrammi abil. Sealt sündis veendumus käivitada sarnane programm ka Eestis ning 2008. a novembris alustas tööd Re-hab.

Hea idee on tähtis, kuid ettevõte sünnib alles siis, kui ideed teostama asutakse. Oma peas avastatud mõtted tunduvad endale harilikult üsna ägedad. Veendumaks, et ideel on potentsiaali, võiks järgmisena proovida ideest rääkida mõnele sõbrale ja vaadata, kas ka nende silmis süttib tuluke. Tihti tekib just nii esialgne meeskond, kes asub ettevõtet looma. Seejuures on ülioluline, et keegi käivitajatest võtaks täisvastutuse ehk tunneks ennast idee omanikuna. Ainult pühendunud eestvedaja suudab sotsiaalse ettevõtte vedada läbi raskustest, mis käivitamisega igal juhul kaasnevad. Eestvedaja tähtsusest ning individuaalsest ja kollektiivsest juhtimisest kirjutab põhjalikumalt Jaan järgmise nädala artiklis.

Järgmise sammuna peab algsest ideest kasvama lahendus - reaalne toode või teenus. Võtmetegevus on seejuures sihtgrupi kaasamine, et nende tegelikku olukorda ja vajadusi võimalikult täpselt mõista ning lahenduse sobivust jooksvalt testida. Euroopast arenguabina Aafrika külasse saabunud ahjud, mida on võimalik kütta ainult 30 cm pikkuste kuivade kasehalgudega, on vanaraud. Inimkeskse tootedisaini tunnustamise osas meeldib mulle tohutult INDEX:Award'i tegevus. Näiteks läks 2009. a publikuauhind kodututele inimestele veekindlaid, kaasaskantavaid, pappkastivärvi magamiskotte tootvale Austraalia sotsiaalsele ettevõttele Street Swags, kelle toode loodi tihedas koostöös Brisbane'i piirkonna kodututega.

Kui võimalik, on tark tegevusmudelit enne täismahus käivitamist piloteerida vähendatud mahus ja kuludega. Pilootfaas annab hea tunnetuse sihtgrupi reageeringu kohta ning võib välja tuua tegevusmudeli aspekte, millele varem ei osatud mõelda. Terve Eesti SA korraldas esimese töökohapõhise HIV-ennetuskampaania Hansapangas. Kampaania kõikides faasides uuriti pidevalt juhtkonna ja koolitustel osalejate tagasisidet, mille põhjal tehti mitmeid muudatusi kampaania ülesehituses. Alles seejärel alustati teistele ettevõtetele suunatud aktiivse müügitööga.

Lõpetuseks kordan Gild Bankersi investeerimispankuritelt õpitut: "Vähesed ettevõtted käivituvad edukalt esimesel katsel. Enamus ettevõtteid stardib kaks, kolm või neli korda, enne kui tegevus- ja finantsmudel ning meeskond hakkavad edukalt toimima." Noored Kooli SA Inglismaal tegutseva sõsarorganisatsiooni Teach First asutaja Brett Wigdortz ütles Eestit külastades peetud loengus, et tal tuli oma sotsiaalse ettevõttega läbi teha kolm "surmaorgu" enne, kui asi toimima hakkas. Täna on Teach First 8. kohal Briti enim eelistatud tööandjate TOP 100 nimekirjas, edestades tudengite silmis ettevõtteid nagu Google, Marks&Spencer, McKinsey jpt. Lühidalt - ebaõnnestumist pole mõtet karta. See käib loomuliku osana (sotsiaalse) ettevõtluse juurde ning on ehk parimaid võimalikke õpetajaid.

Hea lugeja - miks Sina oled või ei ole asutanud oma (sotsiaalset) ettevõtet?

See on sinu kodutänav!

Pii ärr a la kolmas sektor

Isegi triikides ei tule mu keskmiseks nimeks Viisakus, aga ma jätan selle teksti siiski omapoolsete kommentaarideta. Eile ütlesin just Aune Pastile njet, et Äripäeva käsiraamatusse peatükk kirjutada, äkki siiski pidanuks.

MTÜ PESALEIDJA

15.06.2009

Nii vastuolulist minevikku kui kassil, pole tõenäoliselt ühelgi teisel loomal. Kass on loomaliik, kes on kolinud meie kodudesse ja aedadesse ning nad pakuvad suurepärast võimalust heita pilk loodusesse, jagades meiega emotsioone, tundeid ja vajadusi.

Kuna kodukassi on saatnud edukas levik üle terve maailma, siis ei pea täna muretsema kodukassi kui kaduva liigi pärast. Ent kiire arvukuse kasv toob üha enam ärevaid teateid kodututest kassidest.

Seetõttu sündis organisatsioon MTÜ Pesaleidja, kelle eesmärk on kodu kaotanud isenditele pakkuda uusi seltskondlikke sidemeid inimestega, turvalisust ja ellujäämist ning väärikat vananemist meie kõrval, sest nagu meilgi on neil palju sõpru ja ka palju vaenlaseid!

See on sinu võimalus heita pilk kaslaste maailma ja aidata meil otsida neile uus kodu, sest see on sinu võimuses.

Lisainformatsiooni meie tegemistest leiad aadressilt: http://pesaleidja.blogspot.com. Kirju ja küsimusi jääme ootama e-posti aadressile: pesaleidja@gmail.com.

Pesaleidja toimkond soovib Teile kõigile kaunist suve!

PS Vaata ka totaalset vastandit, minu uut PR-iidolit RIAt.

Kootud küla

Kodukandiarmastus võib olla vägivaldne, võtta väga pehmeid mõõtmeid, või siis käia täiesti üle võlli. Polaarkaru blogist leidsin nii imelise viite kuuele tädidele, kes on aastaga kudunud oma küla maketi. Vaata ja niutsu.

Käpikud tunduvad selle kõrval nii 20. sajand...

Vajame kadeduse kärpekava

Ajal, mil käib eelarvete ning unistuste kärpimine, on kohane kärpida ka kadedust. Selline idee sündis meil Lümanda mõttekojas.

Kadedate naabrite keelepeks ja varjamatu kahjurõõm iga väiksemagi ebaõnnestumise korral pärsib ettevõtlike inimeste tööindu. Tugevad ja teotahtelised inimesed saavad sellest ehk üle. Kuid seesama kadedus kipub tekitama tõsiseid tõrkeid töökohtade loomisel ning ettevõtete laienemisel, olles tegelikult risti tee peal ees vallarahva jõukuse ja turvalisuse kasvul.

Näiteks on kohalikul edukal ettevõtjal pea võimatu lähikonnast töökäsi juurde leida, sest kohalikele ei kõlba oma valla mehe palgale minna – kadedus ei luba “naabri sulaseks” hakata. Samuti pole lihtne mitme majapidamise peale uut traktorit või muud vajalikku töövahendit osta, sest “äkki saavad teised osanikud sellest rohkem kasu”.

Kogu kadedust korraga ära kärpida ei saa – ja ilmselt ei tohigi, sest siis kaoks viimnegi konkurentsitahe ja -võime. Küll aga võiks igaühel olla oma väike kadeduse kärpekava, mille alusel kadedust jupphaaval koomale tõmmata. Näiteks esmalt kärpida kaheksa protsenti ja siis veel kolm.

Eksperdi-usk

Sten on juba allpool viidanud Andrew Keeni raamatule "The Cult of the Amateur". Ostsin selle sügisel Londonist osalt seepärast, et mulle tundus, et mu riiulis on juba liiga palju raamatuid pealkirjadega nagu "The Wisdom of Crowds", "Wikinomics", "We-Think", "Here Comes Everybody" jne - et tasakaalustamiseks tuleks lugeda ka teist vaatenurka. Ent nagu ütleb raadiohääl Mart U., kui üritasin selgitada, et EMSL siiski ei saa korraldusi ühestki parteikontorist ega ministeeriumist - "Kahjuks teie argumendid ei veena mind!"

Muidugi, Keen kirjutab täiesti reaalsetest ja tõsistest interneti-ohtudest: krediitkaardipettused, netisõltuvus, identiteedivargused, alaealiste jututubades möllavad pedofiilid, ka veebi kolinud koolikiusamine jne. Aga ma ei saa hoiduda muigamast, kui ta korduvalt ahastab, et kuhu me ometi jõuame, kui Wikipedias on keskkooli pooleli jätnud noorukil võimalus parandada Nobeli preemia laureaadi kirjutatud artiklit! Jättes täiesti kõrvale mõtte, et ilmselt ongi terve rida teemasid, mida seesama nooruk professorist paremini tunneb.

Keen ei eitagi, et ta on elitarist. Sama nähtust kohtab ka paljudes kaasamis-teemalistes aruteludes ja näiteks Minu Eesti mõttetalgute skeptikute seas: veendunud eksperdi-usk. Lühidalt: kui meil on probleem, siis parim mida teha, on leida õige ekspert.

Hea küll, ütleme, et ongi nii. Kes aga on see õige ekspert? Ja kes on see über-ekspert, kes suudab ta teiste seast ära tunda? Kui me oleme piisavalt tugevad tema kompetentsuse hindamiseks, siis miks meil teda enam üldse vaja on, järelikult teame me ju niigi, mida ta teab. Või siis tugineme lihtsalt usule tema pädevusse.

Kuid elu näitab, et eksperdid eksivad samamoodi, nagu kõik teised inimesed. Nad on samamoodi mõjutatud oma väärtushinnangutest, suudavad vallata üksnes kindlat osa maailmas olemasolevast teadmisest.

Veelgi enam – on terve hulk tulevikuga seotud küsimusi, kus keegi ei saagi kindlalt väita, et ta teab, mis toimuma hakkab. Mõelgem või mullustele majandusprognoosidele. Jah, me võime tugineda senistele teadmistele, ent nii käitudes võime olla nagu Bertrand Russelli kana, kes teadis, et saab talumehelt iga päev teri. Nii oli ju alati olnud, iga järgmine päev lisas uut tõendusmaterjali! Ühel päeval ilmus talumees, nagu ikka, ent terade asemel oli tal kaasas kirves. Ja ütleme nii, et kana elu sellest hetkest ei olnud enam see, mis varem.

Seega: kõik võivad eksida, kuid mida kitsamas ringis ja suletumalt arutelu toimub, seda suurem on võimalus, et ühe inimese eksimus mõjutab lõppotsust. Kui arutlejaid on palju, on suurem tõenäosus, et tekib rohkem alternatiive ning et eri plaanide nõrgad kohad üles leitakse ja ära parandatakse. Et see nii toimiks, on "Wisdom of Crowdsi" autori James Surowiecki järgi olulised neli tingimust: arvamuste erinevus (kõik saavad oma arvamuse välja öelda), sõltumatus (ehk siis öeldakse seda, mida tõesti arvatakse, mitte seda, mida arvatakse, et teised ootavad), detsentraliseeritus (igaüks saab tuua arutellu oma kohalikku kogemust) ja süsteem, mis need erinevad arvamused kokku kogub ja ühiseks otsuseks kujundab. Muidugi, eriti sõltumatuse-kriteeriumit on päriselus keeruline saavutada, sest teiste arvamuste mõju endale on raske "välja lülitada" - aga üldjoontes on Minu Eestis siiski kõik need neli ka tagatud.

See ei tähenda üldse, et neid tavamõistes eksperte järsku enam vaja poleks. On ikka, lihtsalt ainult nendega piirdumine lõikab meid ära osast olulisest infost. Näiteks Minu Eesti puhul loen ma seda hästi suureks võimaluseks, et nii 1. mai mõttekodades kui ka järgnevas analüüsis osalevad mõlemad, nii need, keda tavaliselt eksperdiks nimetame, kui ka need, kelle kohta öeldakse tavakodanik. Tegelikult muidugi on eksperdid ju nemadki, sest kui küsimus puudutab nende elu-olu, siis kes teine saabki neid asju paremini teada?

Ent kui küsida, kumb on suurem oht: kas see, kui arutelu avades võib suurest osalejate hulgast kosta ka mõni rumal või lausa ohtlik idee, või see, et küsitluste järgi tunneb praegu 60% Eesti inimestest, et neil ei ole võimalusi ühiskonnas toimuvat mõjutada, siis mina hääletan viimase poolt.

Minu Eesti – esimene, teine ja ühine

Annan Minu Eesti korraldamisel oma panuse ja ei kahetse juba praegu. See kogemus, kuidas väikeses vestlusringis sündinud mõttest kasvab üleriiklik rahvaalgatus, on väärt kõiki õhtutunde. Lahe on osaleda nii ühises mõtlemises kui ka tegelikus töös. Laua ümber istub grupp tegelasi, kes oma tava-tegemistes üksteisega iialgi kokku ei pruugi puutuda. Ühel tekib mõtteiva, teisel kohe välgatab, kuidas sellega edasi minna ning järgmised kolm pakuvad oma abi. Lõpuks pole vahet, kelle idee see just oli, mis töösse läks. Tulemuse üle rõõmustavad kõik.

Mu meelest pole oluline, kui suur arv inimesi 1.mail mõttetalgutele koguneb. Need, kes tulevad, osalevad olulises asjas – selles ma olen kindel. Panen aga tähele, et toimkonnast leiab üsna vähe ametnikke ja nemadki osalevad pigem ise-endana, vabatahtliku huvitegevuse vormis. Miks tundub riigi esindajatele keeruline oma asjatundlikkust siduda kodanike algatusega?

Kuidagi hiilivalt on meie oma armsas ühiskonnatiigis tekkinud vastandus riigi ja kodanike vahel. Eks see levib stereotüüpide kaudu – riik kui kangeselgsed ametnikud ja ennasttäis poliitikud ning teisalt kodanikud kui haaramatu mass. Igaüks on umbusklik kellegi teise algatatud asjade suhtes.

Riigil on asjalik iseloom. See on süsteem oma kindlates raamides, kehastades korda ja soliidsust. Kui juba riiklikult midagi arendatakse, siis on teada, et asjaga tegelevad tunnustatud eksperdid, ametipositsioonide ja akadeemiliste tiitlitega. Kodanike enamuses tekitavad sellised „mõttetalgud“ igavust.

Kodanikuühiskonnal on teistmoodi loomus. Riigitegelasele võib see tunduda tülikas nähtus – kaootiline, pulbitsev ja ülevoolav nagu kevadel kasest purskuv mahl. Ta ei saa kunagi päris „korda“ ega valmis, vähe on võimalust teda suunata.

Sestap äratabki iga suurem kodanike algatus ettevaatust. Kerge on pidada ehtsat tehatahtmist üksikute kirglike tegelaste kinnismõtteks või massikampaaniaks. Mõttetalgute meetodit on selgitatud, kuid tulemused on ettearvamatud. Millised mõtted sünnivad ning kui mitmest saab päriselt asja, ei oska keegi ennustada.

Kuidas siis kodanike mõtetest ja energiast saab ühiskonnale kasulik tulemus? Eks tuleb vastandumisest loobuda ja umbusk ületada. 1.mail tasub kõigil osalejatel üksteist kuulata ja leida seoseid. Eesmärk, mille ametnikud on arengukavas ette näinud, võib saada tuge ideedest, mis mõttetalgute vestlusringis välja pakutakse. Ja vastupidi. Olgugi, et esmapilgul tunduvad mõtted kas liiga suurejoonelistena või vastupidi – ainult oma mätta otsast vaadatuna. Arutamise käigus võivad nii ametnikud kui akadeemikud kui teised talgulised hoopis üllatuda, et selguvad ühised huvid ja samas suunas lahendused.

Riik ei saa Minu Eestist kõrvale jääda, sest kui kodanik ütleb: „Riik, see olen mina“ – siis on tal õigus. Kõik olemegi oma riigis osalised, minad ja meie.

Rääkijad ja tegijad

Ma loodan, et saare talur Aivar Kallas ikka mõtles irooniana, kui lisas põhjenduseks oma üleskutsele 1. mail mõttetalgute asemel põldudelt kive korjata ja aedu ehitada, et "sel päeval pole eestlane mitte kunagi toas istunud". Talvisel koosolekul, kui mõttetalgute päeva otsustasime, muretses mõni vanem seltsimees küll, kas 1. mai ajalooline taust on kohane, ent huvitaval kombel see nagu polegi veel ühelegi naljahambale ette jäänud.

Kuid pean tunnistama, et minuga päriselt ei kõnele see mõtlejate-rääkijate ning tegijate vastandamine. Kallase sõnades on seda osaliselt ("jutustatud on juba küll," ütleb ta ühes lauses, ent teises lisab, et eks olulisi asju või ka töö kõrvale rääkida), kuid olen veel õige mitmelt kuulnud, et milleks mõelda - vaat' kui saaks jälle prügi koristada, siis tuleks küll!

Heateo-Jaan rääkis kunagi kodanikuühenduste tulemuslikkuse hindamise vajaduse selgitamiseks mõistuloo džunglirägastikus endale matšeetedega teed raiuvast kambast. Kui oli mitu tundi rassitud, ronis üks neist puu otsa ja vaatas ümberringi. "Kutid, me läheme vales suunas!" hüüdis ta. "Jää vait!" karjuti alt vastu, "kas sa ei näe, kui kõvasti me töötame!?"

Ausõna, ma olen selliste asjade suur fänn, kui inimesed tulevad kokku ja ehitavad lastele mänguväljaku, võtavad kusagil võsa maha, pesevad hooldekodu aknad puhtaks või raiuvad vanainimese ahjupuud halgudeks ja laovad riita. Aga sellistelegi asjadele eelneb ju mingi mõttetöö. Eelmise aasta prügikoristustalgute eel käidi talv otsa erinevates seltskondades koos läbi mõtlemas, kuidas neid teha, ja näib, et oleks äkki tulnud veel rohkem mõelda, sest nüüd on paljudel pinnuks silmas, et prügi sorteerimine selle laoplatsidel nii aeglaselt käib. Endine ülemus Enno Tammer Eesti Päevalehest tavatses küll öelda, et hea leht teeb ennast ise valmis, aga tõtt-öelda minul seda kunagi näha ei õnnestunud. Ikka pidime igal hommikul kõik kokku saama ja läbi mõtlema, millega seekord külgi täita.

Muidugi, kui saarlased teavad, et praegu on kõige olulisem asi kivid põldudelt ära koristada ja aedadeks laduda (täitsa vabalt võib nii olla), ning teised asjad kas kannatavad oodata või siis on niisugused, mida nad lahendada ei suuda - siis võib öelda, et järelikult on mõttetalgud tõesti juba peetud ning nüüd pole muud kui pihku sülitada ja tööle pihta anda. Samas on vähetõenäoline, et isegi Saaremaal on kivised põllud igal pool ja kõigi jaoks kõige tähtsam küsimus, mille lahendamisse panustada tahetakse. Mis see kõige olulisem küsimus kellegi jaoks on, seda loomulikult mina ei tea, aga tean, et kui kokku tulla ja aru pidada, on suur tõenäosus, et esiteks leitakse need ühised probleemid üles, teiseks mõeldakse välja lahendused ja kolmandaks tekivad huvilistest tiimid, et plaanid ellu viia.

Kuulen kahte vastuargumenti. Esiteks - kas ma ei tee sääsest elevanti, sest mis suuri mõttetalguid nüüd ikka on vaja, et bussiooteputka üle värvida või muu selline vajalik konkreetne tegu ära teha? Teiseks - selliseid asju tehakse ju üle Eesti niigi, mis lisaväärtust mõttetalgud siin annavad (näiteks Artur Talvik kirjutas mõne aja eest Eesti Päevalehes, et tema külas käib niisugune plaanimine ja tegutsemine pidevalt ning seepärast pole Minu Eestit vaja)?

Nõus - kui kogukond niigi hästi koos töötab, siis usun, et sellised "teemeärad" on kohapeal igapäevane asi ja üks 1. mai ees või taga ei anna seal midagi juurde (ehkki kui aeg inimestele sobib, siis miks ei võiks üks neist koosolekutest ka just sel päeval toimuda). Igal pool aga ei ole nii. Mitte sellepärast, et inimesed ei oskaks või ei tahaks, vaid... see lihtsalt pole veel juhtunud. Paljudes paikades võib Minu Eesti anda esimese tõuke kokku tulla ja oma ühist potentsiaali avastama hakata.

Samuti nõus, et on ka teisi teid inimeste mobiliseerimiseks. Võib teha nii, et igaüks mõtleb plaanid omaette või lähemate sõprade seltskonnas välja, hõikab meedias, internetis või teadetetahvlil, et mina kutsun üles aedu ehitama, mina järve äärest prügi koristama, mina poe sulgemisega tekkinud probleeme lahendama - ning vaatab, kes kohale tulevad. Ma arvan, et puht kommunikatsiooni mõttes on mõttekojad siin lihtsalt tõhusam tee potentsiaalsete kaaslasteni. (NB! Iseküsimus, et kui mul on see tiim koos, kellega see plaanitud vajalik tegu ära teha - siis tõesti vaid jõudu tööle ja hiljem suur aitäh.)

Ning lõppeks ei ole kõik vajalikud asjad nii lihtsad nagu prügi koristamine, et lihtsalt hõikame ja hakkame pihta. Mis ei tähenda, et nende lahendamiseks tuleks ilmtingimata kokku kutsuda järjekordne ministeeriumidevaheline komisjon ja lasta seal ekspertidel pabereid lapata. Ma olen veendunud, et inimesed saavad hakkama ka sellega, et välja pakkuda paremini toimivaid avalikke teenuseid või muid lahendusi, mis aitavad elu etemaks muuta. Selleks ongi aga vaja esmalt mõelda ja siis tegutseda.

Porno abikõlblikuks!

Infohulgad ja elukirevus ajavad ajuti hulluks, aga ma imestan pärast pea viit aastat EMSLis töötamist ikka päris vähe, kui avastan järjekordse mulle adumatu huvigrupi. Olen kuidagi harjunud lihtsalt sellega, et nii nagu MTÜ asutamiseks on vaja kaht isikut, ongi vaja kaht inimest, et hakata mingi ühise huvi nimel tegutsema, seda edendama, kaitsma jne. Vahel jäävadki nad kahekesi, vahel kaasavad masse. Mitte segi ajada kultuse või usuga – selleks on vaid üht langevas hõlstis hullu vaja.

Niisiis ma usun, et saan täiesti aru mingite Hollandi loomatrukkijate õigusest oma huvisid kaitsta, nagu ka teise leeri eesmärgist vastavad trukid kirurgiliselt eemaldada (suvaline näide), elu käibki niimoodi kodanikuühiskonnas, pidevas liikumises, arvamuste väljaütlemises, oma seisukoha kaitsmises, argumenteerimises, vahel efekti nimel seadusepiire kombates (nagu ka kunst mõnikord käitub). Kellele meeldib Savisaar, kellele Ansip, kellele Klenski. Kes räägib, kes röögib. Kes otsib lahendust, kes teeb jõuga. Kes peab eestluse mastipuuks harvu laulupidusid ja kodanikuksolemise aluseks täpselt sama harvu valimisi; kes aga pidevaid ja ühiseid (mõtte)talguid. Kes leiab, et õliseid luiki tuleb pesta, kes ei pea seda kuluefektiivseks.

Mina pean ressursside raiskamiseks näiteks hoopis seda, et ma ühe tõukefondide rakendusasutusega juba kaheksa kuud olen vaielnud, mitu komakohta peaks aruandes numbrite taga olema. Nende maksimumsoov on olnud korra seitse (7). Mina püsin täisarvuni ümardamise juures, kuna reaalses rahas muutis see kaks kohta viimati summasid nii 0,06 senti mõnel real ja kui ka kusagil rohkem, ei tasu see lisakoormus arvutamiste, kontrollimiste ja vigade parandamisega end mu arust absoluutselt ära (kogu projekt on 1,5 milli). Aga ei, ordnung muss sein ja 5-6 inimest kahes kodanikuühenduses ja sama palju inimesi avalikus sektoris jändab nende komade kallal päevast päeva, nemad seal veel õigustades, et see ongi ainuvõimalik viis, kuidas ühendustele üldse mingit raha saab jagada.

Täna tegin nt katse saata kuludokumendid skännituna, kuna koopiapaber pole kogu meetmel abikõlblik. Näis, mis homme sel rindel kuulukse. Minus on tekkinud hasart selle jamaga võidelda, neis põleb sama suur kirg seda õigustada. Mis sisulistel põhjustel meie üldse selle projekti kunagi kirjutasime ja nemad heaks kiitsid, ei mäleta varsti kumbki vist... Aga näe, kui vankumatult oskame oma õiguste eest seista, ehkki bürokraatia on meid mõlemat omal moel alla neelanud.

Miks ma seda postitust üldse alustasin – abikõlblikkus oli esimene asi, mis meenus lugedes selle uudise viimast rida. Jälle üks võluv tahk meie kirevast kodanikuühiskonnast – Haigekassas on räme rebend, aga sotsiaalsed ettevõtjad leiavad ikka lahenduse – kirjutame porno projekti sisse või palume enam-vähem puhtaid ajakirju annetada! Ja pagan, see võib olla meie ühiskonnas üldse ainus organisatsioon, kes saab oma eelarvesse kirjutada täiesti ametlikult rea „porno“!

Kadestan natuke, kuigi tean, et eluvõõrad, kuid see-eest paindumatud rahastajad ei saaks sellisest kulust nagunii aru, ütleks, et tegu on kontoritarvetega ja see pole abikõlblik... Kardan tegelt, et mida rohkem rahastajad üritaks arvestada kõigi nüansside ja erisustega, seda rohkem inimesi oleks neile tööle vaja ja kindlasti enam ja kõrgema kvalifikatsiooniga (silmaringiga) kui praegused komakeppijad. Lahenduseks oleks vaid usaldus, aga ega MTÜd pole sedagi ära teeninud. Surnud ring? M’dea.

Igatahes ei saa jutu alguse valguseks imelikuks pidada ka üleskutset porri annetamisele, see on ju sama oluline töövahend kui mingi kuradi kuvöös, mille tarvis ka heal ajal meie salmonite-aegse nimega Estonian Sick Fund raha ei leia ja annetajatel silmad märjaks aetakse. Eriti raskel, kuid õnneks ka juba heal ajal, on oluline koht muidugi taaskasutusel. Kirbukatelt saab vanu Maajasid päris soodsalt, aga sealt ei anta jälle tšekki. Võibolla kõrvallauas sahmiv talunik laenab mõne FIE-viidungi, kuigi naistekliinikus kõlaks ka kulurida „porgandid“ natuke kahtlaselt.

Jäin jälle heietama. Mida ma tahtsin vist öelda sõnavõtjate ja ettevõtlike taustal, et irooniline on hoopis see, kui tõsine hulk umbusklikke ja ksenofoobseid eestlasi ei taha kümnetele vähemustele (neegrid, peded, tiblad) mingeid õigusi anda, aga ega orjarahvas kipu ka endi õiguste eest seisma, vahtides kogu seda mõttetalgute kammaijaad pika hambaga tara tagant. Ise ei taha ja teistele ka ei anna? Lasteaed ju, mitte oma riik!

„Stop bitching. Start a revolution!“, meenus taas ühe mu öise Georgetowni tänavalt aktivistelt ostetud t-särgi sõnum, aga nagu näha, on Eestile kombeks üks revolutsioon korraga. Selle elu oma on 1980ndate lõpus juba ära tehtud, nüüd vaatame edasi telekat ja ootame, et keegi teine midagi ära teeks, keda me muidugi samal ajal maapõhja kirume. Ei, ma ei taha jälle sarkasmiga lõpetada. Ma ei taha ka revolutsiooni, või kui, siis inimeste eneseusus ja mõtteviisis. Seega ma väga loodan, et jäänud kümnekonna päevaga saab veel vähemalt mõnikümmend tuhat inimest mingil moel aru, et kogu mõttetalgute ainus idee on ärgitada inimesi rohkem üksteisega suhtlema, hoolima, ise lahendusi leidma. Kas või pornot annetama, kui seda kellelgi abikõlblusetul ikkagi vaja on.

Seekord proovime seda lihtsalt korraga, mitmesajas kohas, aga tegu on ju sama eesmärgiga, mida on varsti 20 aastat ajanud tuhandeid MTÜsid ja kümneid tuhandeid inimesi. Et rahvas oleks aktiivsem ja õnnelikum. No ja ootamatud ning uued meetodid mingite probleemide lahendamisel on ju alati tulnud pigem kodanikelt kui valitsuselt. Kui ei õnnestu, proovime teistmoodi. Kodanike eksimused on ju ka miljardeid odavamad kui valitsuse omad :)

LISA: Ja juba levibki üleskutse, kes soovib aidata, siis:

Ajakirju võib viia Anu Sikuti kätte Puusepa tn 8 Naistekliinikusse või siis tuua Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi rakubioloogia õppetooli (Riia 23 uus korpus, I korrus, ruum 127) doktorant Signe Värvi (siki@ut.ee) kätte.

Vanad Kooli ehk väikeste linnade...

Oi jummel-bummer, miks ma ometi lubasin oma kunagise keskkooli 20. sünnipäeva puhul vilistlasena tunde anda?! Mõtsin, et ah, misse 45 minutit siis ära on, nädalaid ju kodanikuühiskonnast rääkinud igast tüüpidele. Aga alahindasin jälle kooli kui erinevat maailma. Või on asi lihtsalt Türis. Ühest tunnist sai lõpuks kolm ja ma olin nagunii kehvas vormis.

Esiteks õpsid ise. Jutt hüppas kogu aeg siit sinna, üks väheke kibestunud tüüp teadis ise kõike kõige paremini, oli Putnamit lugenud ja puha, õnneks läks aeg kiirest ja tund lõppes vaid semi-sita tujuga minu jaoks. Vaid üks näide – kui küsisin, kes neist ka hea kodanik on, ehk midagi muud teeb peale oma töö ja teleka, mõeldi vaid ühele – kes on volikokku kandideerinud? Ei mingit emteüündust õieti või sellist teadmistki, et kodanikualgatus ja -aktiivsus pole (vaid) ise kandideerimine.     

Kõhe oli ka vaadata, et mitu õpetajat on ikka veel ametis, kes 20a tagasi seal koolis keskealisena alustasid, kui mina seitsmendasse läksin. Ja materjaalidest leidsin veel ühe, kes vahepeal õpetanudja oli juba mu ema õpetaja! Täiesti perses. Veel üks muidu väga meeldiv proua, aga juba minu ajal pisut hajameelseks muutma hakanud pedagoog, rabas mind koridoris tähelepanekuga „Oi, teil, noormees, on küll väga vähe juukseid alles jäänud!“ Ma olin nii segaduses, et ei taibanud talle vastu imestada: „Oi, teie, tõesti veel elus?“

Siis saabusid kümnendikud, kellest lootsin palju, ikkagi peagu suured inimesed, kohe valijad jne. Ja sain taas selle mulluse Laagna-kooli laksu, et mingitel noortegruppidel on absoluutselt kõigest ja kõigist täiesti pohui ja kõik. Iroonilisel kombel käib ses klassis kooli õpilasesinduse president. Pidin päris tema kõrvale minema, et teiste omavahelise mölisemise kõrvalt midagi kuulda ja ta rääkis täpselt seda juttu, mida mina oleks neile rääkinud (dataprojektori sulgesin esimese 10 min jooksul, mõttetu), kuidas ise tegemine annab tarkust ja enesekindlust ja teistega on lahe suhelda ja ise saab midagi ära teha, noorte hääle kuuldavaks jne.

Blondinkad kõrvalreas vaatasid teda nagu trammi, või nagu eelmise tunni õpetajad suhtusid haldus- ja koolireformi – mingi napakas värdjas. Normaalsed inimesed, nagu nad alguses põhimõtteliselt deklareerisid, pidutsevad ja vaatavad telekat vabal ajal. See tüdruk piiksatas hiljem vaikselt, et vat tema nädalavahetused küll ei kulu pidutsedes, vaid koolitustel, koosolekutel jne. Küsisin, miks ükski ta klassiõde või -vend neis aktiviteetides kaasa ei löö? Ta ei julgend midagi öelda. Aga teised tegid niigi selgeks.

Mul jagus veel oidu küsida, kas keegi prügi koristamas käis mullu? Pool klassi pööritas silmi – missmõttes, meie ja mingit teiste inimeste prügi? Kamooon. Viimane katse - kas mõne ema-isa käisid? Loll peast!

Ahastuses küsisin, mis teid siis ikkagi huvitab? "Naised," vastas üks poiss. "Naised," vastas ka üks tüdruk. Muigasin, sest mõlemad valetasid, ma arvan.

See tund kestis osavalt aja kulgu väänates natuke kauem kui igaviku. Nad küsisid küll korduvalt, kas võivad varem sööma minna, ma ei lubanud miskipärast. Tea, kas ma ei kuulnud moodsat koolikella või siis tõusidki nad lihtsalt püsti ükshetk ja astusid välja, vahet pole. Ise tuikusin allakorrusele, üks just tunnis olnud tibi irvitas mulle vastu välisukse kõrval, küsisin veel mingit väärikust säilitada üritades, kus tänapäeval siis ka suitsetatakse. Selgus, et ikka metsas (meie kool ehitati 80ndate lõpus sisuliselt metsanurka). Poisse oli seal kõvasti ees, nagu ka konisid maas ja eemal prügigi... Elina ka ei võtnud toru, et mõni väärt koolitusnipp anda, mõtlesin, et raisk, siia ma küll ei sure ja homme on ju pidu kahvel.

Ja siis, ja SIIS päästis mu päeva hoopis kaheksas klass, keda kartsin kõige rohkem, kuna mu enda klass oli kaheksandas kõige kohutavam: pärast igati korralikku, aktiivsuse, teatri ja millega veel silmapaistvat seitsmendat muutusime totaalselt destruktiivseks, huligaanseks jne. Aga nemad siin nüüd – suitsuprii klassi konkursi kinni pannud, kogu klassiga käisid Teeme Äral, rääkisid ainult minuga, ükshaaval, selget ja mõistlikku juttu. Noh, mitte kõik (üks magas kellast kellani), aga ega ma ei osanud ka ise paremat viisi välja pakkuda, kuidas 4-5. klassi lapsi tagasi mittesuitsetajaks tuua, kui et „tattidele molli!“. Isetegemise kogemust neil õieti polnud, aga mõtlesid õigesti, üheskoos, tähendab... üldse Mõtlesid! Üks kutt tahtis näiteks füüsikuks saada, vaatab ka ETVd (Aeg Luubis, Pehmed ja Karvased) ja looduskanaleid, mis on juba väga suur asi mu arust. Tema tahtis ka rutem valijaks saada, et kuigi ka keegi teine ei meeldi, saaks vähemalt Keskerakonna vastu hääletada!     

Järgmine kord räägin igatahes seksist, kuigi meie kool pannakse vist kinni, sest õpetajate toas pärast kuulsin, et ka esimesele klassile tuleb juba ise seksist rääkida, ja ühel teise klassi tüdrukul on näiteks rahakoti vahel kondoom. Üksba arutletudki nendega (küll veel mitteformaalselt) seksi teemal, kuna üks poiss läinud plika selja taha ja teinud teatud liigutusi. Õpetaja küsimuse peale, mida hekki, kostis džentelmen, et tema seksib. Õpetaja katsus siis definitsioone sünkida. Poiss vastas, et see on nii, et kui üks on peal ja teine all ja nõksutatakse. Lapse kolleeg toonud arutellu veel mõiste „kepp“. Õpetaja vastu, et kuule, kepid on metsas, missa ajad. Lapsed: ei, kepp on selline... seksi osa!

PS Kooli juubeliks välja antud raamatust leidsin 1990. aasta Türi Rahvalehe väljalõike, kus mulle ennustati säravat näitlejakarjääri. Ei, ma poleks eales suutnud laval niimoodi särada nagu elu ise ümberringi teeb.

Nii et tööpõld on lai-ai-ai nagu tavatseb laulda koolivennast poeet J. Pehk.

.. ja sa ei mürista

Nüri järjekindlusega jätkub mu viimati muretsetud tendents ehk ilmselged kodanikuühiskonna ja isikuvabaduste vastased ilmingud. Ma ei tea, mis kaitsepolitsei täpselt nende VHK loomakaitsjatega tegi, ega ka nüüd Metlevi asjaolusid - nagu ka minister Lukas tõdes -, aga mida tean, kõlab ikka jubedalt ja üldse mitte aastale 2009 kohaselt.

Väidetavalt olla keskerakondliku linnavalitsuse surve sellise kooli lükke taga olnud, aga koolipapade-mammade tagurlikkus ei kõla samuti väga ebaloogiliselt. Aga et ühe lausega teha maatasa nii kodanikualgatuse roll, üldine õiglus kui niigi habras lõimumine... tahaks karjuda taevast appi, kui seda poleks Ansipi poolt ära lörtsitud, või kui ma ise jumalal vähegi mingit rolli näeks kodanikuühiskonnas...

Ainus hea asi selle absurdse represseerimise juures on, et toimunu sai avalikuks ja päris tasakaalukal moel siiamaani. Nihukesi olukordi tuleb ju päris sageli ette, kus eelkõige tööandja keelab ära isikliku arvamuse, aga kingasaanud jätavad sageli kuidagi haliseva ja tõsiseltvõetamatu mulje. Probleem on siiski täiesti olemas.

Üleeilsest Koostöö Kogu foorumist ei oska ma aga isegi kokkuvõtet teha. Kohaletulnud hullude kontsentratsioon oli nii suur ja ürituse korraldus meenutas oma ametlikkuses ja reglementeerituses mingit congressional hearing'ut, nii et pagesin poole pealt. Aga pärastistest vestlustest jäi jällegi kõlama, et aktiivseid kodanikke peetakse ikka veel mingiteks riigipöörajateks, kelle kriitikat valitsuse aadressil ei peaks kindlasti maksumaksja rahastama jne. Lihtsalt ma-sen-dav. Õnneks avalikult seda ei julgeta öelda, aga kui päriselt nii mõeldakse, unustades kogu selle osa, et kaasamine toob paremad otsused ja rahval on ka valimiste vahel õigus oma tahet väljendada, on meil ikka väga olulisi väärtusi peakestest puudu.

Las õitsta sada lille

Kahtlased arengud toimuvad. Kui aastaid on ärksamad pead rääkinud osalusdemokraatiast (Rohelised natuke radikaalsemast otsedemokraatiast), et rahvas peab rohkem hoolima, osalema, valitsejad rahvast kuulama, kaasama jne, siis viimasel kahel nädalal on täiesti mõistlikud inimesed nagu ühest suust hakanud kinnitama, et Eestile piisab täiesti toimivast esindusdemokraatiast.

Mis toimub? Võibolla need inimesed ei tea lihtsalt kodanikuühiskonna toimimisest ja kaasamisest, aga väga ohtlik tundub, kui raskel ajal keegi rahval vait käsib olla, selmet üheskoos välja tulla. Mõned tsitaadid:

Tom Ilves 24.02 Jõhvis:

Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.

Et tu, Brute? Seni on president kirglikult kodanikuühiskonna nimel ju kõnelenud. Allar juba kommenteeris seda ka raadios.

Rait Maruste 5.03 EPLis: 

Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga” (O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”).

Anonüümne juhtkirjanik 6.03 EPLis

Teine küsimustering seostub sellega, millisena näevad projekti eestvedajad oma rolli parlamentaarses demokraatias. Kas uue poliitilise liikumisena? Täiendusena parteimaastikul? Või hoopis millegi aseainena? „Võib-olla ühel hetkel ei valitagi enam parlamenti, vaid parimaid ideid,” ütles üks projekti eestvedajaid eile Päevalehele. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste hoiatas eilses Päevalehes üleskutsete eest asendada parlamentaarse demokraatia mudel millegi muuga. Sestap tuleks ka „Minu Eestilt” oodata kodanikuühiskonna aktiveerimist ja ideede andmist – see aitaks parteide seniseid vigu remontida. Mitte aga parteide asendamist.

Priit Hõbemägi 7.03 Keskpäevatunnis:

...siis tehakse 27.12 rahvahääletus. See omandab, kui seal tõesti on palju osalejaid, tohutu legitiimsuse. Misasja selle legitiimsusega siis edasi peale hakata? Meil on ju täiesti funktsioneeriv esindusdemokraatia, meil on Riigikogu, keda me küll kritiseerime, aga ta on meil olemas ja me peame teda austama. Mis me hakkame nende miljoni ideega nüüd peale, mille sada tuhat inimest on heaks kiitnud? Kuhu need asjad pistetakse? /.../ Kuidas me sisestame need poliitilisse süsteemi? /../

Mis me selle uue rahvademokraatiaga siis peale hakkame? Teatavasti Eestis on ju olemas rahvahääletuste jaoks kindel kord, ehk on sätestatud meie esindusdemokraatias see, kuidas rahvahääletuse tulemused muutuvad legitiimseks nii, et neid arvestada. Nüüd tekib massiliselt legitiimseid otsuseid, mis me nendega siis edasi hakkame tegema?

Ruu vastas arukalt, ilmselt lihtsalt tervest mõistusest, et need tuleks Riigikogu komisjonidele saata. Eks ka muude kampaaniatega kogutud allkirjad saadetakse ju samamoodi Riigikogule või valitsusele, aga jube kurb oleks, kui Minu Eesti talgutes, mille mastaabiga rahva mõtlema ärgitamist pole Eestis veel tehtud, järsku riigipöördekatset nägema hakatakse ja seda isegi mitte poliitikute poolt. Nemad ei julgeks midagi öelda ka muidugi. Austraalias, muide, ärgitati rahvas sarnasile mõttetalguile ju lausa valitsuse enda korraldusel! Mingit küsimust ei olnud, et ota, teie jaoks on ju valimiskampaaniad ja hääletuskabiinid, ärge vahepeal tülitage.

Kui me puhtalt endi valitud esindajate usaldamise peal peaks toimetama, poleks ühelgi omavalitsusel kohustust ju mingeid planeeringuid avalikule arutelule panna, minul poleks õigust öelda, kui mu maja taha karjäär või maantee tehakse, ministeerium ei peaks MTÜsid puudutava seaduandluse muutmisel EMSLi arvamust küsima jne jne - sest ma olen valimas käimisega andnud ära õiguse ise end esindada! See on ju absurd, aga nähes Minu Eestis ohtu demokraatiale, jõuame just niisuguste olukordadeni ja vat SEE on tõepoolest oht demokraatiale.

Veel kurvem oli, et härrad Kukus lihtsalt mõnitasid Eesti rahvast mu arust, et nii kui tundlevatele massidele anda õigus midagi otsustada, keeravad need riigi pea peale, kehtestavad surmanuhtluse, toovad sõdurid Afganistanist koju jne. Ruu meenutas muigvelsui veel ka TOMi ja Hõbe muheles kaasa. Tänasest osalusportaalist nad muidugi ei tea.

Rein Kilk ütles minu arust lausa otsesõnu, et tema ei taha ka kodanikuna midagi rohkemat ise ja üheskoos teha selles ühiskonas kui paar kanti prügi koristada, kuna see on "lihtne ja selge" ning sellel "oleks Eesti jaoks isegi suurem tähendus kui järjekordne katse demokraatlikku süsteemi muuta". Arvamusliidrina ei tohiks Kilgi-onu mu arust küll niisugust mõttelaiskust propageerida. See on lihtsalt vastutustundetu, kui mitte põhiseaduse vastane. 

Ma ei näe, et nii palju kodanikuühiskonna vastaseid seisukohti kuidagi majandusvajutisega seonduks, nii et kust see kõik järsku tuli siis? Võibolla on see muidugi loogiline reaktsioon - massid on ju juhitamatud ja neisse peabki ettevaatlikult suhtuma. Kindlasti ei tohi selle hirmu käigus aga jutlustada, et rahvas ongi loll ja kui nad kokku tulevad, on see oht demokraatiale. See kõlab aastal 2009 juba.. nagu Lukašenka.

Üks valitsus on sellise kampaania veel läbi viinud, millele Kilk ka vigase tsitaadiga viitas. Nimelt esimees Mao, kes kuulutas teadupoolest 1957. aastal, et kunsti, kultuuri ja natuke ka sotsialismi arenguks laseb ta õitseda sajal lillel ja võistelda sajal koolkonnal. Tegelikult pistis ta oma teistimõtlejad ju pokri ja kahtlustati, et liikumine oligi selleks, et nad kapist välja tuleks ja kätte saadaks. Nähes, kui palju kriitikat laekus, lõpetas Mao muidugi kähku oma kampaania ära.

Minu Eesti saab igatahes üks ütlemata huvitav aktsioon olema. 

Lõpetuseks Hando Runneli tsitaat tänasest AKst:

Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus

eit is coming back

Poleks Arengu Kunn (Ära vt Arengufond ega innovatsiooniaasta) omiku terkus muhedalt Ernesaksast pajatanud, arvanuks ma päev otsa uudistest üsna eemal veetnuna õhtul ETVd avades, et sõda ongi lahti ja Teeme Ära 2009 tuleb hoopis veel üks laulupidu, et erakondi lepitada. Igal pool ketras "Mu isamaa on minu arm", IRL sõimas, et Kesk ei tohi Vilmsi nime kasutada, Kesk, et IRL mõnitab Tõnissoni ja mõlemad nii uljalt, et härrad võiks hauas elektrit toota, kui nad päriselt ka nii palju pöörleks nagu pressiteadetes unnati.

Siis Ilves. Pidi nagu EP valimised välja kuulutama a kaotas vist kõne ära ja sõimas erakondi aint; Savisaar sõimas järgmises uudises ajakirjanikke ja mis nüüd Foorumis tuleb, ei julge ma hästi kuulatagi. Õnneks Simmist, aga kindlasti leiab sellestki juhtimist politikaanliku aspekti.

Veel sümptomeid. Ise veetsin siis päeva Minski poe juures (ärge küsige, miks) reklaami võtetel, kus tuli kaheksakümnendaid etendada ja õues võttis meie juurde improviseeritud järjekorda ikka mitu raksu kohalikke möödakäijaid, ehkki kõrval oli posu prosesid, igast sirme, meeskond, kaamera, Volga, mosse, RAF, Riga võrr jne.

Me ei old esimese vanamuti puhul ise ka kindlad, ega ta üks statistidest pole, kuna sobisid nii olek, riided kui punased huuled, aga Selveri kilekott reetis, et ta ei tulnud päriselt meie rekvisiitorite-meikarite toast! Järgmine oli nt kogenud vene tädide tandem, kellest üks võttis kohe sappa ja teine tuli ukse juurde uurima, mida siis antakse. Nagu polekski viimased ligi 20 aastat poed kaupu täis olnud! (ja Minski pood juba aastaid kinni). Vähemalt hea teada, et rasketel aegadel on inimestel refleksid säilinud. Ja osadel vanainimestel ka huumorimeel, meie trupis oli täitsa mitu positiivset pätsikest, kes pidasid pika päeva vapralt vastu ja itsitasid ise ka nende üle, kes aplalt ligi tikkusid, ilmselt paar suhkrutalongi igaks juhuks veel vanast ajast taskus...

Üks massistseenis üles astuma tulnud proua tõmbas aga kohe hommikul uttu, tänitades, et tema ei teadnud, et terve päev läheb, temal on kiire ja "see ei tasu end lihtsalt ära". Mis arvutused ta peas liikusid, ei julge arvatagi. Tasu me ju ei saanud, mina läksin, sest sõbrad kutsusid (kuigi pidanuks palju tööd tegema, aga ammu sai lubatud).

Aga see Siseministeeriumi moodi "Drang nach osten" mulle meeldib. Ei näe ühtki alternatiivi ega muud võimalust, kuidas seda teha. Nii palju kui lehti näha jõudsin, oli kohe hea meel, et kallid koalitsioonipartnerid kohe kogupauku ei andnud, ainult opositsiooni käitus... endale kohaselt. EMSLi töö oleks ka ikka kõvasti lihtsam, kui omavalitsusi kaks kordagi vähem oleks, 10x vähem on puhas rõõm! 

Argumendiks ehk vaid üks sõna - külad! Aktiivsemad elanikud, organiseerunumad külad, ise enda elu korraldamine ja probleemide lahendamine, kaasatud olemine, koostöö naabritega jne jne ning pole mingit vahet kui kaugel teist füüsiliselt see pagana vallamaja on. Ega kilomeetrid teie identiteeti hoia ega arenda. Nagunii ei sallinud te valitsejaid seni, ei hakka armastama ka tulevikus kilomeetri ega 50 km kaugusel. Võtke end ja hoidke kokku ning oletegi õnnelikumad! Mis mul siit linnast hea rääkida, muidugi, aga oleme valmis aitama oskuste ja kogemuste vahetamisega, kuna kõik jamad tulevad ju ainult suhtlemisprobleemidest, mitte maa- ja linnaelu kardinaalsetest erinevustest. Meil tahetakse ju ka linnaosi ära kaotada! :)

..ja sama bänd, kes aastaid isegi ei ole enam koomiline

Jätkan Urmo hommikusest kirjast teemaga deklaratsioonid vs vastutus. Käisin Eesti Koostöö Kogu tehtud "Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsiooni" pressiesitlusel. No mis ma oskan öelda - taas sama mäng, taas kuhjub seltskond krooniline (pealkirja jätkuks Dagölt) - Vare, Veskimägi, Kriis, Taliga, mõned tundmatud prouad ja üks segase jutuga tundmatu härra, kõik mornid nagu Lennarti matustel.

Eks sedagi on armas vaadata, kui tööandjad ja -võtjad kõrvuti seisavad ja solidaarsusest ning kõigi tehtud vigadest räägivad, aga nagu musjöö Mühls rõhutas seekord lootust erakonnad deklaratsiooni ette-taha haakida, tahtnuks ka mina mõndagi poliitikut seal näha. Hüva, üritus oligi pressile, aga ikkagi erakonnad teevad Eestis siiani otsuseid ja ma hästi ei usu, et nad seekordki näole annavad. Ühiskondliku leppega mitteühinemist omal ajal ma neile siiski ette ei heida, see oligi igavene udupuder.

Muidugi võib iga normaalne inimene uuele deklaratsioonile rahulikult alla kirjutada, kuna jutt on ju õige ja nagu prof. Vseviov teksti kaasautorina elutervelt ütles, on ta kahjuks sunnitud rääkima triviaalsusest; ning õige deklaratsioon on dokument, mis ei vaja lisakommentaare. David kordas aga hommikul terkus mainitud võrdlust, et me peame olema justkui laevameeskond, kes peab koos tegema kõik selleks, et laev põhja ei läheks. Küll vähekogenud väikelaevajuhina, aga tunnistuse põhjal diplomeeritud kaptenina, ei pea mina laeva nüüd kohe kindlasti demokraatiamudeliks. Metafoori vägistades jääb küsimus, kas rahvas suudab nüüd kaptenina käituda, või on meil ikkagi juhti vaja; ja kes selleks oleks? Ansip? Mühls? Mõni geront garandiks?

Ei, ma ei kritiseeri deklaratsiooni niisama, vaid küsin, mis ikkagi edasi saab? Muidugi võiks need eesmärgid kõik saavutada. Aga kas järgmine paber (mis - jumala eest - ON paberina hea, 1 lk aint!) muudab poliitilist kultuuri ja erakondade väärtushinnanguid? Mis oleks vaja, et need muutuksid? Konverentse või meeleavaldusi? Kodanikuühenduste eriti jõulist latiseadmist järgmistele valimistele? Kardan, et sellega (valitakse ka mõttetuid kogusid) ei saavuta me kriitilist jõudu, kuna erakondadel on rohkem ressursse populistlikeks loosungiteks ja meedia kütab sellele mõistagi takka.

Tahtsin alguses kirjutada, et Veskimäed-Kriisid võiks ju sõltumatu kampaania kokku klappida ja nö jõuga halva poliitika üle võtta, ehk panna erakonnad lubama seda, mida ühiskond vajab. Järgmisel hetkel sain aru, et parteide endi kampaaniad sõltuvad ju ettevõtjate toetusist ja niipidi saaks palju säästlikuma hoova. Ega see väga valge inimese käitumine oleks, aga kui täna leppida (järgneb naiivne mõttekäik) kokku, et kui aasta pärast pole töös 15 meedet ettevõtluse edendamiseks, 15 omavalitsust, veelgi 15% kärbet avalikus sektoris, 15... noh, eurogi käibel, jne, siis saab Riigikogu valimisteks iga erakond 15,6466 krooni ja vsjo, raisk. Vat siis pole neil enam võimalust oma lollegi hääli kätte saada, kui targemaid ei kuula.

Eks ma soovin Mühlsile esimest ja viimast korda edu, kuigi ma ei arva kindlasti Eesti Koostöö Kogust hästi, sest nad ei ole siiani näidanud end kuidagigi tõhusamana kui algusest peale ebaõnnestunud moega Ühiskondliku Leppe SA. Aga ma päriselt loodan, et see katse tõestab ühel või teisel moel nende olemasolu vajalikkust, et deklaratsioonid-hartad leiavad rakenduse, mitte ei tõestata lõplikult lepete ja koostöökogude võimatust meite tuulepäälsel maal.

Skeptikuna tahaks muidugi kraaksuda, et küllap hakatakse tavapäraselt süüdlast otsima, ehk... kaptenit, kes selle laevaga nüüd päriselt põhja peab minema... Ja kes seegi oleks. Ansip? Oo ei, tema oli ämma juures, ega puutu kuidagi hartasse. Mühlsi tagasiastumisest poleks ühiskonnal ka sooja ega külma. Või hoopis EMSL? Igatahes oleksimegi tagasi esimesel ruudul? Ehk ei lähe nii.