teisipäev, 28. juuli 2009

MTÜde elu Venemaal

Suht vähe tean, kuidas vabaühendustel Venemaal läheb. Nüüd Mirjami blogist leidsin ühe nukra lookese, mis ei viita vaid majandusolukorrale, vaid ikka Vene valitsuse poliitikale. Aga nagu lugeda, on inimesed ikka leidlikud.

esmaspäev, 27. juuli 2009

Mobiliseeriv õud

Valus nõks käis läbi, kui Kärdla elektrijaamas seda lugesin. Muidugi mõtlesin kohe meie oma kuuvarjutusele ehk Hea Kodaniku ajakirjale. Vähemalt blogiga on viimasel ajal jälle hästi olnud ja nüüd oleme kõik jälle tööl nagu miilenkid. Tere, sügis.

reede, 24. juuli 2009

Kõige kurvem laul Euroopas

Inglaste kokku pandud ametliku pressiteate Brüsseli-üritusest leiab siit, aga eks toimu sellistel kohtumistel ju ometi ka muud? Kuhu jäävad egiptuse ööd, pornograafilised stseenid, mõrvad, vägistamised, vähemalt tantsupeod, sünnipäevad või siis tagasihoidlikud perekondlikud armustseenid? (Andestust, sisse lipsas laen Mati Undilt)

Niisiis istuvad šotlane, poolakas, eestlane ning põhjaiirlane ja tema Brüsselis elav sõbranna õhtul laua ümber ja vaidlevad, millisel rahval on kõige kurvemad laulud.

"Einoh, meil on üks selline, kus mees armub tüdrukusse, aga mehe ema palub teda: [siinkohal sulgeb põhjaiirlane Lisa silmad ja laulab südantlõhestavalt] "Ära jäta mind, ära jäta mind..." Ning mees lasebki tüdrukul minna ja jääb oma ema juurde ["Väga iseloomulik Põhja-Iiri meestele," lisab Lisa sõbranna ning õigus on neil, kes kuulevad selles lauses sarkastilist alatooni]. Ja siis sureb ema ära ja mees jääbki üksi."

"Meil jälle on selline, kus vanemad ei luba tüdrukul ja poisil kokku saada ning siis otsustab poiss öösel ikkagi üle järve tüdruku juurde ujuda, aga upub ära," räägin ma. "Ja hommikul leiab tüdruk surnukeha ja sureb ise ka sinnasamasse."

"Mmm, ilus!" pomiseb šotlane. "Nagu Shakespeare!"

Lisa siiski ei tunnista end lööduks. "Ma arvan, et kurvem on siiski see, et sa oled keskealine, üksi, kõigist hüljatud - [siinkohal peab Lisa pausi, vaatab lauasolijatele sügavalt silma ja lõpetab dramaatiliselt] ning süütu!"

Jah, tõdeme üksmeelselt, selle vastu siiski ei saa - kuigi ma üritan veel selgitada, et täitsa vabalt võis ka eesti laulu uppunud poiss süütu olla.

"Aga milleks rääkida ainult lauludest?" võtab poolakas üles uue teema. "Poola näiteks võiks kandideerida Euroopa kõige kurvema koha tiitlile halva ilma kategoorias."

"Hähh!" hõiskavad eestlane, šotlane ja põhjaiirlased kui ühest suust põlglikult ning eks poolakas saab ka ise aru, et siit ei tule punkti isegi hea üritamise eest.

"Kui nii, siis Eesti võidab muidugi enesetappude arvestuses," kostan ma. "Selles te juba meid, soomeugrilasi, ei ületa! Suitsiidid on meil veres!"

"Teismeliste rasedused, teismeliste rasedused!" kilkab Lisa võidukalt. "Na-na-na-na-naa! Ho-ho-hoo! Tänan väga, pole meile vaja ilusaid immigrante Ida-Euroopast, et meie tüdrukuid rasedaks teha. Sellega saavad meie oma poisid väga hästi hakkama!"

Depressiivsele laudkonnale läheneb Oliver, inglane, meie ürituse korraldaja, õnnis nägu ees. "Teate, ma olen 18 kuud tänase päeva jaoks tööd teinud," õhkab ta.

"18 kuud!" karjatame meie. "Kas sa kujutad ette, kui palju teismelisi selle ajaga Põhja-Iirimaal rasedaks jääb!?"

Oliver lahkub kiiremini kui tavaliselt.

Vaatame šotlase, meist sõna-ahtraima poole - kas tõesti on Põhja-Iirimaa võitnud Euroopa kõige kurvema koha tiitli?

"Intsest," kostab ta.

Ohkame.

"Jah," tõdeb ka Lisa. "Parem siis ikkagi juba ilus immigrant Ida-Euroopast kui su oma vend."

kolmapäev, 22. juuli 2009

Iga kodaniku õigus

Jumala eest, ärgu nüüd keegi arvaku, et ma päriselt hommikuti välisajakirjanduse läbi sirvin, nagu mõned mu asjalikumad tuttavad. Muidugi, mulle meeldiks, kui see oleks nii, aga samamoodi meeldiks mulle, kui ma teeksin igal hommikul kätekõverdusi, näitaksin oma lõuad kaks korda aastas hambaarstile ette ja alustaksin reisile minnes pakkimist varem kui PÄRAST takso tellimist, et lennujaama sõita. Aga vot siis reisides ju loomulikult satuvad väljamaa lehed kätte, mis teha.

Eilsest Herald Tribune’st leidsin muu hulgas Lõuna-Aafrika homo Mark Gevisseri kirjutatud loo, kuidas ta oma elukaaslasega pea 20 aastat kestnud kooselu nüüd ka abieluks sõlmis (LAVis on see juba kolm aastat legaalne) ning osa sellest ei raatsi jätta siia mälu järgi ümber kirjutamata. Pühendusega meie „aga-tehke-seltsing!“-kohtuministeeriumile, kes nüüd justkui kord vaeb ja kord mitte homoabielusid. Ja miks mitte ka leedukatele, keda uus seadus kohustab omudest avalikult ainult halba rääkima, nagu ma aru saan.

Eksole, see Mark läks siis perekonnaseisuametisse abiellumissoovist teada andma ja nagu sellistes lugudes ikka, teisel pool letti on võimukas neegrimammi, hunnitud kuldvõrud kõrvades. Jutt lühike („Tahaksin abielu registreerida.“ – „Oma- või vastassoolisega?“ jne), hääl karm, liigutused järsud. Saavad kõik vajalikud paberid täidetud, templid löödud ja ametnik ulatab siis dokumendid üle leti tulevase peiu (või noh, ühe neist) kätte.
Rohelise markeriga oli esile toodud meeldetuletus, et kohal peab olema ka vähemalt kaks tunnistajat. „Meil on ruumi 20-le,“ lisas ta, „nii et võtke oma sõbrad ja sugulased ka kaasa.“ „Ei-ei,“ tõrjusin. „Jääme ainult kahe juurde, me ei taha kellelegi mingit tüli tegema hakata.“
Naine kergitas halvakspanevalt kulme ja joonis roosaga välja lause: „Kui teil on abielusõrmused, võtke need registreerima tulles kaasa.“
Me ei kavatsenud ka sõrmusi teha, vastasin.
„Miks?“ Ta vastas ise: „Aa, te ei taha tüli tegema hakata!“ Ja jätkas dotseerival toonil: „Kas te olete enda meelest teise järgu kodanik, sest te olete homoseksuaalne? Siis pidage meeles, et uues Lõuna-Aafrikas on teil kõik õigused. Teil on täielik õigus teistele tüli teha!“

pühapäev, 19. juuli 2009

Ambusion

Blogi tšillib, nagu kõik, nii et vahelduseks vaid üks sümptomaatiline iimeil. Igast viisakutsete tahtjaid tuleb nagunii nüri järjekindlusega, a see on kuidagi armas:

kolmapäev, 1. juuli 2009

Raske aeg nõuab erakordset inimlikkust

On elu jõud ja säädus
usk – usk ja lihtne häädus.

Sellised värsiread on kirjutanud August Sang, aastatel 1914–1969 elanud Eesti luuleklassik, kes väärib imetlust juba ainuüksi seepärast, et ka sügaval stalinistliku režiimi ajal seadis nii oma elus kui loomingus alati esikohale inimlikkuse. Raske aeg nõuab erakordset humaansust. “Elu jõu ja sääduse” tundmine on vajalik ka täna.

“Usk” ei pruugi sugugi tähendada midagi otseselt religioosset või müstilist. Eesti ühiskonda hoiab koos meie inimeste usk, et meil on ühine tulevik, mille kujundamisel saame kõik osaleda. Meie põhiseaduse preambulagi algab seda kinnitavate sõnadega:
“Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel...”
Selline usk paneb päris paljusid inimesi pühenduma oma kutsumusele riigiteenistuses (mis eeldab ametisse asudes lausa ustavuse vandumist Eesti põhiseaduslikule korrale), teistes avaliku sektori asutustes ning avalikes huvides tegutsevates vabaühendustes. Avalikes huvides töötamisele pühendunud inimeste jaoks on olulised oma riigi eesmärgid, tulevikuväljavaated, maine ja igapäevane käekäik.

Pühendunud inimene näeb oma riigis iseenda, oma pere ja lähedaste jaoks arenguvõimalusi. Talle on tähtis kaaskodanike heaolu. Seepärast osaleb ta nõu ja jõuga õiglase ühiskonna rajamisel, sisemise ja välise rahu kaitsel, praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu arendamisel ning püüab tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade.

Ta usub, et see kõik on õige ja vajalik ning ta ei heitu, kui keegi juhtub ta tööd kritiseerima või alavääristama.

Kuid nende inimeste vankumatust usust ja pühendumusest pole suurt kasu, kui puudub “lihtne häädus” – poeet Sanga “elu jõu valemi” teine pool.

“Lihtne häädus” tähendab esmalt empaatiat – seda, et soovime ja suudame mõista teiste inimeste tundeid ja vajadusi ning oma tegevuses nendega arvestada. Teiseks tahame olla head (või lausa parimatest parimad) oma kutsealaste teadmiste ja oskuste poolest – “lihtne häädus” tähendab ka asjatundlikkust.

Lihtsat häädust ootame iga elukutse esindajalt, olgu ta õpetaja, kingamüüja, ajakirjanik, lõvitaltsutaja või ministeeriumi kantsler. Aga oma pühendumuse, empaatia ja asjatundlikkuse kasvatamist tuleb meil iga päev alustada ikka ainult iseendast.