Vanad Kooli ehk väikeste linnade...

Oi jummel-bummer, miks ma ometi lubasin oma kunagise keskkooli 20. sünnipäeva puhul vilistlasena tunde anda?! Mõtsin, et ah, misse 45 minutit siis ära on, nädalaid ju kodanikuühiskonnast rääkinud igast tüüpidele. Aga alahindasin jälle kooli kui erinevat maailma. Või on asi lihtsalt Türis. Ühest tunnist sai lõpuks kolm ja ma olin nagunii kehvas vormis.

Esiteks õpsid ise. Jutt hüppas kogu aeg siit sinna, üks väheke kibestunud tüüp teadis ise kõike kõige paremini, oli Putnamit lugenud ja puha, õnneks läks aeg kiirest ja tund lõppes vaid semi-sita tujuga minu jaoks. Vaid üks näide – kui küsisin, kes neist ka hea kodanik on, ehk midagi muud teeb peale oma töö ja teleka, mõeldi vaid ühele – kes on volikokku kandideerinud? Ei mingit emteüündust õieti või sellist teadmistki, et kodanikualgatus ja -aktiivsus pole (vaid) ise kandideerimine.     

Kõhe oli ka vaadata, et mitu õpetajat on ikka veel ametis, kes 20a tagasi seal koolis keskealisena alustasid, kui mina seitsmendasse läksin. Ja materjaalidest leidsin veel ühe, kes vahepeal õpetanudja oli juba mu ema õpetaja! Täiesti perses. Veel üks muidu väga meeldiv proua, aga juba minu ajal pisut hajameelseks muutma hakanud pedagoog, rabas mind koridoris tähelepanekuga „Oi, teil, noormees, on küll väga vähe juukseid alles jäänud!“ Ma olin nii segaduses, et ei taibanud talle vastu imestada: „Oi, teie, tõesti veel elus?“

Siis saabusid kümnendikud, kellest lootsin palju, ikkagi peagu suured inimesed, kohe valijad jne. Ja sain taas selle mulluse Laagna-kooli laksu, et mingitel noortegruppidel on absoluutselt kõigest ja kõigist täiesti pohui ja kõik. Iroonilisel kombel käib ses klassis kooli õpilasesinduse president. Pidin päris tema kõrvale minema, et teiste omavahelise mölisemise kõrvalt midagi kuulda ja ta rääkis täpselt seda juttu, mida mina oleks neile rääkinud (dataprojektori sulgesin esimese 10 min jooksul, mõttetu), kuidas ise tegemine annab tarkust ja enesekindlust ja teistega on lahe suhelda ja ise saab midagi ära teha, noorte hääle kuuldavaks jne.

Blondinkad kõrvalreas vaatasid teda nagu trammi, või nagu eelmise tunni õpetajad suhtusid haldus- ja koolireformi – mingi napakas värdjas. Normaalsed inimesed, nagu nad alguses põhimõtteliselt deklareerisid, pidutsevad ja vaatavad telekat vabal ajal. See tüdruk piiksatas hiljem vaikselt, et vat tema nädalavahetused küll ei kulu pidutsedes, vaid koolitustel, koosolekutel jne. Küsisin, miks ükski ta klassiõde või -vend neis aktiviteetides kaasa ei löö? Ta ei julgend midagi öelda. Aga teised tegid niigi selgeks.

Mul jagus veel oidu küsida, kas keegi prügi koristamas käis mullu? Pool klassi pööritas silmi – missmõttes, meie ja mingit teiste inimeste prügi? Kamooon. Viimane katse - kas mõne ema-isa käisid? Loll peast!

Ahastuses küsisin, mis teid siis ikkagi huvitab? "Naised," vastas üks poiss. "Naised," vastas ka üks tüdruk. Muigasin, sest mõlemad valetasid, ma arvan.

See tund kestis osavalt aja kulgu väänates natuke kauem kui igaviku. Nad küsisid küll korduvalt, kas võivad varem sööma minna, ma ei lubanud miskipärast. Tea, kas ma ei kuulnud moodsat koolikella või siis tõusidki nad lihtsalt püsti ükshetk ja astusid välja, vahet pole. Ise tuikusin allakorrusele, üks just tunnis olnud tibi irvitas mulle vastu välisukse kõrval, küsisin veel mingit väärikust säilitada üritades, kus tänapäeval siis ka suitsetatakse. Selgus, et ikka metsas (meie kool ehitati 80ndate lõpus sisuliselt metsanurka). Poisse oli seal kõvasti ees, nagu ka konisid maas ja eemal prügigi... Elina ka ei võtnud toru, et mõni väärt koolitusnipp anda, mõtlesin, et raisk, siia ma küll ei sure ja homme on ju pidu kahvel.

Ja siis, ja SIIS päästis mu päeva hoopis kaheksas klass, keda kartsin kõige rohkem, kuna mu enda klass oli kaheksandas kõige kohutavam: pärast igati korralikku, aktiivsuse, teatri ja millega veel silmapaistvat seitsmendat muutusime totaalselt destruktiivseks, huligaanseks jne. Aga nemad siin nüüd – suitsuprii klassi konkursi kinni pannud, kogu klassiga käisid Teeme Äral, rääkisid ainult minuga, ükshaaval, selget ja mõistlikku juttu. Noh, mitte kõik (üks magas kellast kellani), aga ega ma ei osanud ka ise paremat viisi välja pakkuda, kuidas 4-5. klassi lapsi tagasi mittesuitsetajaks tuua, kui et „tattidele molli!“. Isetegemise kogemust neil õieti polnud, aga mõtlesid õigesti, üheskoos, tähendab... üldse Mõtlesid! Üks kutt tahtis näiteks füüsikuks saada, vaatab ka ETVd (Aeg Luubis, Pehmed ja Karvased) ja looduskanaleid, mis on juba väga suur asi mu arust. Tema tahtis ka rutem valijaks saada, et kuigi ka keegi teine ei meeldi, saaks vähemalt Keskerakonna vastu hääletada!     

Järgmine kord räägin igatahes seksist, kuigi meie kool pannakse vist kinni, sest õpetajate toas pärast kuulsin, et ka esimesele klassile tuleb juba ise seksist rääkida, ja ühel teise klassi tüdrukul on näiteks rahakoti vahel kondoom. Üksba arutletudki nendega (küll veel mitteformaalselt) seksi teemal, kuna üks poiss läinud plika selja taha ja teinud teatud liigutusi. Õpetaja küsimuse peale, mida hekki, kostis džentelmen, et tema seksib. Õpetaja katsus siis definitsioone sünkida. Poiss vastas, et see on nii, et kui üks on peal ja teine all ja nõksutatakse. Lapse kolleeg toonud arutellu veel mõiste „kepp“. Õpetaja vastu, et kuule, kepid on metsas, missa ajad. Lapsed: ei, kepp on selline... seksi osa!

PS Kooli juubeliks välja antud raamatust leidsin 1990. aasta Türi Rahvalehe väljalõike, kus mulle ennustati säravat näitlejakarjääri. Ei, ma poleks eales suutnud laval niimoodi särada nagu elu ise ümberringi teeb.

Nii et tööpõld on lai-ai-ai nagu tavatseb laulda koolivennast poeet J. Pehk.