Rääkijad ja tegijad

Ma loodan, et saare talur Aivar Kallas ikka mõtles irooniana, kui lisas põhjenduseks oma üleskutsele 1. mail mõttetalgute asemel põldudelt kive korjata ja aedu ehitada, et "sel päeval pole eestlane mitte kunagi toas istunud". Talvisel koosolekul, kui mõttetalgute päeva otsustasime, muretses mõni vanem seltsimees küll, kas 1. mai ajalooline taust on kohane, ent huvitaval kombel see nagu polegi veel ühelegi naljahambale ette jäänud.

Kuid pean tunnistama, et minuga päriselt ei kõnele see mõtlejate-rääkijate ning tegijate vastandamine. Kallase sõnades on seda osaliselt ("jutustatud on juba küll," ütleb ta ühes lauses, ent teises lisab, et eks olulisi asju või ka töö kõrvale rääkida), kuid olen veel õige mitmelt kuulnud, et milleks mõelda - vaat' kui saaks jälle prügi koristada, siis tuleks küll!

Heateo-Jaan rääkis kunagi kodanikuühenduste tulemuslikkuse hindamise vajaduse selgitamiseks mõistuloo džunglirägastikus endale matšeetedega teed raiuvast kambast. Kui oli mitu tundi rassitud, ronis üks neist puu otsa ja vaatas ümberringi. "Kutid, me läheme vales suunas!" hüüdis ta. "Jää vait!" karjuti alt vastu, "kas sa ei näe, kui kõvasti me töötame!?"

Ausõna, ma olen selliste asjade suur fänn, kui inimesed tulevad kokku ja ehitavad lastele mänguväljaku, võtavad kusagil võsa maha, pesevad hooldekodu aknad puhtaks või raiuvad vanainimese ahjupuud halgudeks ja laovad riita. Aga sellistelegi asjadele eelneb ju mingi mõttetöö. Eelmise aasta prügikoristustalgute eel käidi talv otsa erinevates seltskondades koos läbi mõtlemas, kuidas neid teha, ja näib, et oleks äkki tulnud veel rohkem mõelda, sest nüüd on paljudel pinnuks silmas, et prügi sorteerimine selle laoplatsidel nii aeglaselt käib. Endine ülemus Enno Tammer Eesti Päevalehest tavatses küll öelda, et hea leht teeb ennast ise valmis, aga tõtt-öelda minul seda kunagi näha ei õnnestunud. Ikka pidime igal hommikul kõik kokku saama ja läbi mõtlema, millega seekord külgi täita.

Muidugi, kui saarlased teavad, et praegu on kõige olulisem asi kivid põldudelt ära koristada ja aedadeks laduda (täitsa vabalt võib nii olla), ning teised asjad kas kannatavad oodata või siis on niisugused, mida nad lahendada ei suuda - siis võib öelda, et järelikult on mõttetalgud tõesti juba peetud ning nüüd pole muud kui pihku sülitada ja tööle pihta anda. Samas on vähetõenäoline, et isegi Saaremaal on kivised põllud igal pool ja kõigi jaoks kõige tähtsam küsimus, mille lahendamisse panustada tahetakse. Mis see kõige olulisem küsimus kellegi jaoks on, seda loomulikult mina ei tea, aga tean, et kui kokku tulla ja aru pidada, on suur tõenäosus, et esiteks leitakse need ühised probleemid üles, teiseks mõeldakse välja lahendused ja kolmandaks tekivad huvilistest tiimid, et plaanid ellu viia.

Kuulen kahte vastuargumenti. Esiteks - kas ma ei tee sääsest elevanti, sest mis suuri mõttetalguid nüüd ikka on vaja, et bussiooteputka üle värvida või muu selline vajalik konkreetne tegu ära teha? Teiseks - selliseid asju tehakse ju üle Eesti niigi, mis lisaväärtust mõttetalgud siin annavad (näiteks Artur Talvik kirjutas mõne aja eest Eesti Päevalehes, et tema külas käib niisugune plaanimine ja tegutsemine pidevalt ning seepärast pole Minu Eestit vaja)?

Nõus - kui kogukond niigi hästi koos töötab, siis usun, et sellised "teemeärad" on kohapeal igapäevane asi ja üks 1. mai ees või taga ei anna seal midagi juurde (ehkki kui aeg inimestele sobib, siis miks ei võiks üks neist koosolekutest ka just sel päeval toimuda). Igal pool aga ei ole nii. Mitte sellepärast, et inimesed ei oskaks või ei tahaks, vaid... see lihtsalt pole veel juhtunud. Paljudes paikades võib Minu Eesti anda esimese tõuke kokku tulla ja oma ühist potentsiaali avastama hakata.

Samuti nõus, et on ka teisi teid inimeste mobiliseerimiseks. Võib teha nii, et igaüks mõtleb plaanid omaette või lähemate sõprade seltskonnas välja, hõikab meedias, internetis või teadetetahvlil, et mina kutsun üles aedu ehitama, mina järve äärest prügi koristama, mina poe sulgemisega tekkinud probleeme lahendama - ning vaatab, kes kohale tulevad. Ma arvan, et puht kommunikatsiooni mõttes on mõttekojad siin lihtsalt tõhusam tee potentsiaalsete kaaslasteni. (NB! Iseküsimus, et kui mul on see tiim koos, kellega see plaanitud vajalik tegu ära teha - siis tõesti vaid jõudu tööle ja hiljem suur aitäh.)

Ning lõppeks ei ole kõik vajalikud asjad nii lihtsad nagu prügi koristamine, et lihtsalt hõikame ja hakkame pihta. Mis ei tähenda, et nende lahendamiseks tuleks ilmtingimata kokku kutsuda järjekordne ministeeriumidevaheline komisjon ja lasta seal ekspertidel pabereid lapata. Ma olen veendunud, et inimesed saavad hakkama ka sellega, et välja pakkuda paremini toimivaid avalikke teenuseid või muid lahendusi, mis aitavad elu etemaks muuta. Selleks ongi aga vaja esmalt mõelda ja siis tegutseda.