..ja sama bänd, kes aastaid isegi ei ole enam koomiline

Jätkan Urmo hommikusest kirjast teemaga deklaratsioonid vs vastutus. Käisin Eesti Koostöö Kogu tehtud "Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsiooni" pressiesitlusel. No mis ma oskan öelda - taas sama mäng, taas kuhjub seltskond krooniline (pealkirja jätkuks Dagölt) - Vare, Veskimägi, Kriis, Taliga, mõned tundmatud prouad ja üks segase jutuga tundmatu härra, kõik mornid nagu Lennarti matustel.

Eks sedagi on armas vaadata, kui tööandjad ja -võtjad kõrvuti seisavad ja solidaarsusest ning kõigi tehtud vigadest räägivad, aga nagu musjöö Mühls rõhutas seekord lootust erakonnad deklaratsiooni ette-taha haakida, tahtnuks ka mina mõndagi poliitikut seal näha. Hüva, üritus oligi pressile, aga ikkagi erakonnad teevad Eestis siiani otsuseid ja ma hästi ei usu, et nad seekordki näole annavad. Ühiskondliku leppega mitteühinemist omal ajal ma neile siiski ette ei heida, see oligi igavene udupuder.

Muidugi võib iga normaalne inimene uuele deklaratsioonile rahulikult alla kirjutada, kuna jutt on ju õige ja nagu prof. Vseviov teksti kaasautorina elutervelt ütles, on ta kahjuks sunnitud rääkima triviaalsusest; ning õige deklaratsioon on dokument, mis ei vaja lisakommentaare. David kordas aga hommikul terkus mainitud võrdlust, et me peame olema justkui laevameeskond, kes peab koos tegema kõik selleks, et laev põhja ei läheks. Küll vähekogenud väikelaevajuhina, aga tunnistuse põhjal diplomeeritud kaptenina, ei pea mina laeva nüüd kohe kindlasti demokraatiamudeliks. Metafoori vägistades jääb küsimus, kas rahvas suudab nüüd kaptenina käituda, või on meil ikkagi juhti vaja; ja kes selleks oleks? Ansip? Mühls? Mõni geront garandiks?

Ei, ma ei kritiseeri deklaratsiooni niisama, vaid küsin, mis ikkagi edasi saab? Muidugi võiks need eesmärgid kõik saavutada. Aga kas järgmine paber (mis - jumala eest - ON paberina hea, 1 lk aint!) muudab poliitilist kultuuri ja erakondade väärtushinnanguid? Mis oleks vaja, et need muutuksid? Konverentse või meeleavaldusi? Kodanikuühenduste eriti jõulist latiseadmist järgmistele valimistele? Kardan, et sellega (valitakse ka mõttetuid kogusid) ei saavuta me kriitilist jõudu, kuna erakondadel on rohkem ressursse populistlikeks loosungiteks ja meedia kütab sellele mõistagi takka.

Tahtsin alguses kirjutada, et Veskimäed-Kriisid võiks ju sõltumatu kampaania kokku klappida ja nö jõuga halva poliitika üle võtta, ehk panna erakonnad lubama seda, mida ühiskond vajab. Järgmisel hetkel sain aru, et parteide endi kampaaniad sõltuvad ju ettevõtjate toetusist ja niipidi saaks palju säästlikuma hoova. Ega see väga valge inimese käitumine oleks, aga kui täna leppida (järgneb naiivne mõttekäik) kokku, et kui aasta pärast pole töös 15 meedet ettevõtluse edendamiseks, 15 omavalitsust, veelgi 15% kärbet avalikus sektoris, 15... noh, eurogi käibel, jne, siis saab Riigikogu valimisteks iga erakond 15,6466 krooni ja vsjo, raisk. Vat siis pole neil enam võimalust oma lollegi hääli kätte saada, kui targemaid ei kuula.

Eks ma soovin Mühlsile esimest ja viimast korda edu, kuigi ma ei arva kindlasti Eesti Koostöö Kogust hästi, sest nad ei ole siiani näidanud end kuidagigi tõhusamana kui algusest peale ebaõnnestunud moega Ühiskondliku Leppe SA. Aga ma päriselt loodan, et see katse tõestab ühel või teisel moel nende olemasolu vajalikkust, et deklaratsioonid-hartad leiavad rakenduse, mitte ei tõestata lõplikult lepete ja koostöökogude võimatust meite tuulepäälsel maal.

Skeptikuna tahaks muidugi kraaksuda, et küllap hakatakse tavapäraselt süüdlast otsima, ehk... kaptenit, kes selle laevaga nüüd päriselt põhja peab minema... Ja kes seegi oleks. Ansip? Oo ei, tema oli ämma juures, ega puutu kuidagi hartasse. Mühlsi tagasiastumisest poleks ühiskonnal ka sooja ega külma. Või hoopis EMSL? Igatahes oleksimegi tagasi esimesel ruudul? Ehk ei lähe nii.