Kodanik ja kodanik

Vahepealne vojaaž Hea valimistava valvurite ajaveebi on seks korraks läbi ning naaseme siia. Sest eks valimised tulevad ja lähevad, ent head kodanikud ei piira end ju ainult nendega.

Viimastel päevadel on mu jaoks ristunud kaks EMSLi pikaajalisemat projekti, mis mõlemad suunatud ühenduste ja avaliku võimu koostööle: juba mõnda aega kestnud paremate poliitikate projekt, kus nõustame kolme kaasamisprotsessi ja proovime uusi kaasamismeetodeid, ning novembrist alanud avalike teenuste projekt, kus disainime Minu Eesti mõttetalgute ideedest valmis seitse uut e-teenust ja loome keskkonna, kus kohalikud omavalitsused saaksid teenuseid paremini ühendustele üle anda.

Viimasega seoses sai üleeile käidud Viljandis ja Vigalas, kes on meie projektipartnerid. Viljandi kohtumisel olime mõnda aega kõnelenud, kui üks linnaametnikust proua küsis, et kas me ikka anname endale aru, mida räägime – kuidas peaks olema võimalik, et mõni MTÜ osutaks mingit teenust paremini kui kohalik omavalitsus? Et MTÜ on ju ikkagi ... MTÜ, samas kui linnavalitsuses on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Selgitasin, et teadmine-oskamine-suutmine pole ju kuidagi seotud organisatsiooni juriidilise vormiga, tõin näiteid ja statistikat, aga sain aru küll, et ega mul selle korraga veel prouat veenda õnnestunud. Ja jumala eest, ega ma talle midagi ette heida – ju siis on tal kogemusi olnud eelkõige hädiste ühendustega ning teisi ei ole ta selle nimetusega seostanud. (Tagasiteel jäin mõtlema, et vaevalt ta mindki MTÜ esindajaks pidas, sest EMSLi suutlikkuses ta kahtlevat ei paistnud.)

Küll aga hakkas ta jutt mu peas resoneerima kolm päeva varem Tallinnas kuulduga. Paremate poliitikate projekti raames tegime laupäeval koos justiitsministeeriumiga kodanike foorumi vägivalla vastu võitlemise teemal. Kodanike foorum on selline kaasamismeetod, kuhu leitakse osalejad juhuvalimiga – nagu avaliku arvamuse küsitlustesse, aga kodanike foorumi puhul ei vasta nad lihtsalt telefonis mõnele küsimusele, vaid tulevad kokku ja arutlevad põhjalikult (tõsi, mitte nii suurel hulgal kui küsitlustes – meie tegime esimese katse 30 inimesega).

Võrreldes harjumuspärasemate kaasamismeetoditega nagu konsultatsioonid ja töörühmad jms (kus võivad hakata domineerima kõige häälekamad ja kõneosavamad huvirühmad, kes samas ei pruugi olla kõige omakasupüüdmatumad), on selle meetodi eeliseks võimalus saada infot just „tavalistelt inimestelt“: mida nemad oluliseks peavad selle teema juures, milliseid lahendusi eelistavad, mida pelgavad jne. Rääkimata sellest, et siin on ka tugev kodanikuhariduslik efekt – need inimesed hakkavad tavaliselt palju rohkem huvituma nii sellest teemast kui ühiskonna asjadest üldisemalt ja õpivad palju uut. Muidugi ei asenda see rääkimist erinevate asjatundjatega, aga täiendab seda.

Ning kõik see, mida teooria lubas, laupäeval ka tegelikkuses teostus. Sai selgeks, et kui inimesi kutsuda ja teemat neile arusaadavalt esitleda, siis ollakse huvitatud kaasa rääkimisest ja osatakse seda teha igati asjalikult. St. nagu ühiskonnas ikka, oli igasuguseid – neid, kes tahtsid kõik vangi panna, ja neid, kes leidsid igale mõttele sobiva tõestuse piiblist jne, aga grupi koostamise loogika tagab, et ükski äärmus ei domineeri teiste üle. Otseselt millegi enneolematuga välja ei tuldud, aga olulist täiendavat infot tuli küll, millega ministeeriumis koostatava arengukava juures arvestada.

Õhtusele kokkuvõttele kutsusime kõiki huvilisi, et meetodit ja päeva jooksul kogetut tutvustada. Ja seal tekkis kõige teravam mõttevahetus selle valdkonna MTÜdega, kes ütlesid, et niisugune kaasamine on vale ja halb, sest no tavaline inimene on ju ... tavaline inimene, samas kui MTÜs on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Viljandist tagasi sõites mõtlesin, et kui seesama laupäeval protestinud MTÜ juht (kes on tõesti oma valdkonna Eesti tipp ja väga kõva tegija, seejuures just teenusepakkuja) oleks kuulnud ametnikuproua küsimust, oleks ta ilmselt pidanud seda ebapädevaks üldistuseks, võib-olla solvavakski. Oma praktikast teab ta ju kindlasti, et omad tugevused on KOVil, omad ühendusel ning parima tulemuse saab just siis, kui need tugevused ühendada. Ning täpselt sama kehtib ju ka, kui rääkida MTÜst ja n-ö tavalisest kodanikust.

Hea küll, ma tean, et selle taga on ka seniseid halbu kogemusi ministeeriumiga, mille pärast kardetakse, et kodanike foorumit hakatakse tooma ettekäändena, miks ühendusi mitte kaasata (ministeerium kinnitab, et nad ei kavatse nii käituda). Aga ikkagi – miks on nii, et kui me mingit käitumist enda puhul ei tahaks kogeda, oleme sageli ikkagi varmad teistega just samal viisil käituma?

Kuidas taltsutada kontoriingleid?

Sotsiaalses ettevõtluses töötavad inimesed on natuke inglite sarnased - suudavad palju ja soovivad ümbritsevatele head. Ent ka "ingleid" on vaja juhtida ja nendega koostööd teha. Eva Ladva oli kahel korral Heateo Sihtasutuse uksest kontoriinglina sisse lennelnud ja mõne aja pärast taas laia maailma avastama siirdunud. Heateos õpitu inspireeris teda kirjutama lugu sellest, kuidas sotsiaalses ettevõttes inimesi juhtida.

Iga juht on õnnelik, kui inimesed tema juhitud organisatsioonis on rõõsad ja rahulolevad, ärkavad hommikuti rõõmuga ja tulevad tööle silmade särades. Mida teha aga siis, kui kõik töötajad ei ole nii õnnelikud, kui nad tahaksid ja võiksid olla? Kuidas käituda, kui sekretär kuulutab streigi teekeetmisele ja tiimiliikmete assisteerimisele? Kuidas taltsutada tõrksaid kontoriingleid ja teisi tegelasi, kes ühes sotsiaalses ettevõttes töötavad? Lihtsamast lihtsam näib esmapilgul ajaloost tuntud lahendus: pole inimest, pole probleemi! Ent üks tõeline sotsiaalne ettevõtja ei karda probleeme, vaid hoopis lahendab neid.

Igale töötajale sobiv koht! Leia inimesele tema isiksuseomaduste ja huvidega haakuv positsioon organisatsioonis. Ka kõige lahedamas kollektiivis ja maailma parimaid asju tehes saab ühel hetkel selgeks, et kui igapäevased tööülesanded ei ole piisavalt huvitavad ja väljakutseid pakkuvad, on õnnetud nii töötaja kui organisatsioon tervikuna. Sama lugu on siis, kui tööülesanded ülejõukäivateks osutuvad.

Väärtusta iga inimest ja iga ametikohta! Isegi kui esmapilgul tundub, et toetajatega kohtumine on olulisem kui ümbrikutele markide kleepimine, on tegelikult mõlemad võrdselt olulised tegevused. Kui sul ei oleks assistenti, kes ümbrikud korda teeb ja posti paneb, ei oleks sul tõenäoliselt piisavalt aega, et kõigi vajalike inimestega kohtuda või jõuaksid sa kohtumistele väsinult ja hajevil sellest, mis pisiasjad kõik on vaja korda ajada.

Tunnusta ja tagasisidesta! See lihtsalt on oluline. Me kõik vajame tagasisidet oma tegudele - see loob turvatunde ja annab meile väärtuslikku infot maailmas edasi tegutsemise kohta. Kui sa oled millegipärast pahane ja seda välja ei ütle, saab su kolleeg ikkagi aru, et oled pahane, ent kuna sa sellest ei räägi, tekib pinge ja hirm, mis lõhub usaldust ja on ebameeldiv. Kui sa oled aga vaimustuses millestki, mida su kolleeg tegi, siis selle väljaütlemata jätmine... see on lihtsalt tobe! Nii et tagasisidesta julgelt nii head kui halba ja aita kasvatada inimestes usaldust, mis kinnitab neile ka keerulistes situatsioonides, et nad saavad hakkama.

Loo inimestele arenguvõimalusi! Kui sinu juhitud organisatsioon on liiga väike, et pakkuda töötajatele olulisi karjäärivõimalusi, tee koostööd partnerorganisatsioonidega ja leia võimalusi suurema arengupotentsiaaliga inimeste roteerimiseks erinevate sõberorganisatsioonide vahel.

Räägi inimestega! Kui sekretär teatab, et ta ei taha tänasest enam teed keeta, siis ei tähenda see tingimata, et käes on maailma lõpp või et ta vajab uut töökohta. Võta aega rääkimiseks ja uuri, mis teda vaevab. Suur osa juhi tööst on tegelikult inimestega suhtlemine, arusaamatuste lahendamine ja kui soovite, siis ka töötajate eest hoolitsemine, et nad saaksid keskenduda ennekõike töö tegemisele ja panustada parimaga, mis neis on. Inimesi kuulates veedetud aeg on üks kasulikumaid investeeringuid, mida organisatsiooni arengusse teha.

Kui vaja, lase minna! Teistpidi jälle - alati ei piisa ainult rääkimisest. Iga asja jaoks on oma aeg ja vahel on targem lubada inimesel lihtsalt minna. Muutused võivad olla valulikud ja kohanemine uute olude ja uute inimestega võtab mõistagi aega. Ent kui sa hoiad kinni inimest, kes ei ole õnnelik tehes seda, mida ta parajasti teeb, takistad sa teda leidmast seda tööd, mis ta silmad tõeliselt särama paneb. Enne minnalaskmist aga suhtle ja veendu, et säärane valik on tõepoolest vajalik ja toetav mõlemale osapoolele, sest võib juhtuda, et oled kahe silma vahele jätnud hoopis midagi olulist eelnevast nõuannete loetelust.

Kas ikka tasub panna kõike, mis liigub?

Mõned aastad tagasi intervjueerisin keskealist daami, kes juhib üht Eesti tegusat kodanikeühendust. Ta jutustas mulle kümnetest ja kümnetest projektidest ning projektikestest, mida tema organisatsioon oli oma tegevuse jooksul ellu viinud.

Küsisin: „Mille järgi te valite, milliste teemade rahastajatele projekte kirjutate?“

Vastus oli kiire: „Eks me jälgime, mis rahastusvõimalused saadaval on. Ja...“

Seejärel daam takerdus hetkeks.

Siis pahvatas: „Tegelikult me paneme kõike, mis liigub!“

Kas sotsiaalsel ettevõtjal on mõtet panna kõike, mis liigub? Kas sotsiaalsel ettevõtjal üldse tasub projekte kirjutada? Järgnev annab vastused! Ja ka viited kahele suurepärasele konkursile, mis ka sotsiaalsete ettevõtjate vajadustega hästi haakuvad.

Eesti kodanikuühiskonnal on projektirahastusega armastuse-vihkamise suhe. Ilma projektirahastuseta poleks enamusi parimatest algatustest sündinud. Samas kustutaks iga kodanikeühenduse juht oma mälust tunnid, mis on veedetud tööajatabelite täitmisega... või järgmise aasta eelarve tagamiseks paaniliselt projektikonkursside seast vähegi sobilike otsimisega.

Miks siiski nii paljud kodanikuühendused on pannud kõike, mis liigub, eelistades seda oma tulu teenimise võimaluste katsetamisele? Ilmselt seetõttu, et kõik on projektirahastusega harjunud. See tundub turvalisem ja mugavam kui oma tulu teenimine. Aga kas ikka on?

„Turutingimustes peab konkureerima. Konkureerimine on ebamugav / ebamoraalne.“ Aga konkurents möllab ju ka projektirahastuse lahinguväljal. Ükskõik millise projektirahastaja ükskõik millises taotlusvoorus kandideerib ju kümneid või isegi sadu organisatsioone. Ärilise ettevõtmisena tegutsedes on oma konkurendid enam-vähem teada. Nende käitumist on tegutsemise planeerimisel võimalik arvesse võtta. Sotsiaalse muutuse loomise valdkonnas on palju ruumi ka koostööks. Aga projektikonkursi puhul võib näiteks laste õiguste eest seisva organisatsiooni rahastuse ära napsata hoopis keskkonnakaitse organisatsiooni puude istutamise kampaania. Selliste konkurentidega pole midagi peale hakata, kui just mitte kõrvaldada taaskasutatud paberile prinditud EKAK-iga lämmatades kõigi EMSL-i liikmete nimekirjas olevate organisatsioonide tegev- ja projektijuhid. Aga head kodanikud nii ei saa ju teha, eks ole. Eetikakoodeks ja puha. Nii et konkurents projektirahastuses jääb.

„On masu. Inimestel pole raha.“ Et mis oma tulu teenimisest siin rääkida? Aga vähe raha on ka projektirahastajatel. Projektirahastuse korral moodustab „turumahu“ taotlusvooru rahastuse kogumaht. Samas on enamasti pandud paika, et ükski rahastatav projekt ei saa üle mingi kindla summa. Kui taotlus on tehtud suurema summa peale, siis seda lihtsalt kärbitakse.

„Oma tulu teenimine on kohutavalt pingutav – müügitööd tuleb teha, kliente hankida.“ Igat projektikrooni tundub olevat kuidagi hõlpsam, isegi odavam hankida. Aga kas ikka on? Projektitaotluse koostamisele ja rahastajaga suhtlemisele kuluva aja eest ei maksa keegi. Tihti ei kata projektirahades ette nähtud summa kogu aruandlusele kulutatavat aega. Ja lisaks tiksub projekti elluviimise ajal peas kogu aeg mõte: ma pean kirjutama kohe järgmist, järgmist, järgmist, sest praegune projekt kestab ainult kuus kuud veel. Lisaks kinnitan oma kogemusest: teha telefonimüüki võib olla oluliselt meeldivam kui Interregi projektiga lõdvalt assotsieerunud partnerite ajatabeleid mööda kogu Euroopa Liitu taga jahtida.

„Ettevõtja ei tea kunagi, mis homne päev toob (märksõna: käibemaks).“ Projektid on aga juba definitsiooni järgi surelikud. Ükskord lõppeb iga projekt, kas juba kolme kuu või (oh olgu europrojektid kiidetud!) alles kahe aasta pärast. Eesti kodanikuühiskonna ajalugu on täis ühekordseid pilootprojekte, ükskõik kas piloteeriti kooliõpilaste keskkonnaharidusprogramme või ennetusmeetmeid riskiperedele. Ühekordseks jäid need seetõttu, et sama teema jätkamiseks enam uut projektirahastust ei õnnestunud saada. Kui kõigi ühekordseks jäänud pilootprojektide aruandlustega Narva Elektrijaamade ahjud küdema panna, poleks meil enam kunagi põlevkivi tarvis. Tuuleparkidest rääkimata.

Lisaks – projektirahastajad seavad mitmesuguseid tingimusi. Nii kulutuste suurusele kui kulutuste olemusele. Näiteks on projektidest raske maksta headele inimestele väärilisi töötasusid. Projektirahastuskomisjonid eelistavad pigem toetada madala kvalifikatsiooniga vähenõudlike inimeste poolt läbi viidavaid programme. Samuti piiratakse kulude olemust – näiteks kinnisvara soetamist rahastatakse harva.

Kas eelnevad hinnangud tähendavad, et projektirahastus on sotsiaalsetele ettevõtetele ebasoovitav? Ei ja veelkord ei! :-)

Näiteks järgnevatel juhtudel on projektirahastus sotsiaalsete ettevõtete jaoks lausa hädavajalik võimalus.

• Idee testimine. Tagasiside (ja stardikapitali) saamine. Selleks otstarbeks sobivad kõikvõimalikud heade ideede ja äriplaanide konkursid. Edu korral on võimalik saada niiviisi ka käivitusraha, mida teistest allikatest raske hankida. Isegi muidu mõnikord üsna riskialdis Heategu ei anna käivitusraha täiesti nullfaasis olevale ideedele. Projektirahastaja võib anda.

• Piloteerimine. Uute tegevuste, programmide katsetamine nõuab ressursse, alates meeskonna koolitamisest kuni materjalide trükikuludeni. Omavahenditest investeeringuteks vajalikus mahus raha leidmine pole enamusele sotsiaalsetele ettevõtetele jõukohane. Siinjuures on projektirahastus heaks võimaluseks arendustöö kulude katmiseks. Edasised jooksvad kulud õnnestub siis loodetavasti tagada tänu oma tulu teenimisele peale programmi valmimist.

• Tegevuse ümberkorraldamine. Sotsiaalse ettevõtte turutingimused võivad muutuda, kliendid kaduda. Projektirahastus võib anda hädavajalikku hingetõmbeaega, et korraldada oma tegevusmudel ümber ja katta senikaua ka oma tegevuskulusid.

• Organisatsiooni professionaliseerimine. Projektide läbiviijad võivad kiruda kuluaruandeid, tööaja tabeleid ja muud säärast. Kuid taolised formaalsused aitavad luua kaoses korda. Miski ei distsiplineeri rohkem ega pane ressursside tõhusat kasutamist jälgima kui projektide elluviimine rahastaja nõudliku pilgu all.

Ja mida selle julgustusega peale hakata?

Näiteks:

• Sotsiaalse ettevõtluse eriauhind äriplaanide ideede konkursil Ajujaht, toetajateks Heategu ja Ajujaht, tähtajaks 2. november.

• Vabaühenduste sotsiaalse ettevõtluse toetamise taotlusvoor, toetajaks Kodanikuühiskonna Sihtkapital, tähtajaks 18. november.

Jõudu unistamisel ja kirjutamisel, edu kandideerimisel!

Kirglik armastuse-vihkamise lugu sotsiaalsest ettevõtjast ja kutsuvalt ripsmeid pilgutavast projektirahastajast on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja, jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest ning muinaslugu uinuvast kaunitarist.

Uinuva kaunitari efekt

Lubage, et jutustan teile sel nädalal ühe muinasloo.

Seitsme maa ja mere taga elas kord üks sotsiaalne ettevõtja. Ta oli vaimult väle ning julgust ja pealehakkamistki oli talle kolme mehe mõõtu antud. Kõikjal, kuhu vaatas, nägi ta lahendusi inimeste kannatustele ega jätnud kunagi abikätt ulatamata.

Nii sündiski, et meie sotsiaalne ettevõtja asutas ühel heal päeval päris oma ettevõttekese. Kõigi rõõm maimukesest oli suur ning nagu kord ja kohus peeti maha üks vägev asutamispidu. Peole oli ristiemadeks ja -isadeks kokku kutsutud kõiksugu (äri)ingleid ja muid abilisi, ainuüksi tülikas finantsjärelevalvehaldjas oli külaliste nimekirjast välja unustatud. Pidu ja pillerkaart see mõistagi ei häirinud. Et finantsjärelevalvehaldjas vaikselt ettevõttekesele needussõnad peale luges, jäi esialgu kõigil märkamata.

Sotsiaalne ettevõtteke muudkui kasvas ning kogu ilmarahvas aina imestas, kui hästi ja ilusasti ta tegutseb, kuidas õitseb ja särab. Kui ettevõtteke oli saanud 16-kuuseks, juhtus ta ükskord ringi uidates lossi katusekambris projektikonkursile. Projekte oli tema asutaja keelanud tal needuse pärast näppida, ometi ei suutnud ta ahvatlusele vastu panna ja kirjutaski projekti. Kuna projekt oli aga suur ja keeruline, sai finantsjärelevalvehaldja needusmürk nüüd levima hakata. Esiti ei märganud seda keegi, kuigi ettevõttekese töötajatele palkade väljamaksmise hilinemine kummaline tundus. Sellegipoolest oli ettevõttekese väline sära veel mürgist puutumata ja nii sotsiaalne ettevõtja ise, ettevõttekese sõbrad kui tegelikult terve kuningriik vaatasid teda veel tükk aega imetlusest pimestatud pilguga.

Alles siis, kui kuri mürk oli imbunud peaaegu läbi terve ettevõttekese, märkasid lähedased, et midagi on viltu. Kuid oli juba hilja. Sotsiaalse ettevõtekese olukord oli muutunud nii raskeks, et ta vajus pikkadeks aegadeks raskesse surmaunne. Alles 100 nädalat hiljem saabus valgel (raud)ratsul tark saneerija-prints, kes oma suudlusega sotsiaalse ettevõttekese äratas. Saabus uus kevad ja uus rõõmupidu ning seekord oli finantsjärelevalvehaldjal koht ettevõttekese paremal käel. Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänase päevani.

Muinasjutu lõpp.

Koolitasime Jaaniga sotsiaalse ettevõtluse teemal KÜSK-i taotlusvoorus osalejaid. Muu hulgas tegime rollimänguna läbi Heateo reaalse kogemuse pinnalt loodud kaasusülesande, mille eesmärk oli mõista sotsiaalse ettevõtte käivitamisel tehtud finantsvigu. "Kuidas need asutamise juures olnud inimesed ometi finantsanalüüsi olulisusestaru ei saanud ?" küsis üks osalejatest kummastusega. Suur oli tema imestus, kui ma nimesid nimetamata loetlesin inimesi, kes asutamisotsuste ja hilisemate aruannete asjus korduvalt ümber laua istusid: suure konsultatsioonifirma auditiosakonna juhataja, rahvusvahelise konsultatsioonifirma konsultant ja tänane ettevõtja, suure finantsettevõtte asutaja ning sama ettevõtte keskastme juht, suure IT-ettevõtte finantsdirektor. Kuidas see võimalik on? Uinuva kaunitari efekt!

Uinuva kaunitari efekt on olnud Heateo 6-aastase kogemuse suurimaid avastusi. Efekt seisneb selles, et muidu väga targad inimesed ei suuda sotsiaalse ettevõtte puhul teha ratsionaalseid otsuseid. Peamine põhjus on ettevõttekese sära ja õilsad eesmärgid, mis pimestavad pilgu. Nii juhtubki, et kriitilise meele ning tugeva analüüsivõimega professionaalid leebuvad, jätavad igapäevase valvsuse ukse taha ning juhinduvad oma otsustes peamiselt emotsioonidest.

Kes on prints päästva suudlusega? Enamasti uus juht, keda vaimustab küll ettevõttekese sära, kuid kes samas on valmis tantsima tangot ka finantsjärelevalvehaldjaga. Üldiselt on siiski nii, et kui finantsjärelevalvehaldjas juba ristimispeole kutsuda, jääb needus olemata, ehk:

1. Juht peab suutma finantse jälgida ja hallata. Sotsiaalsel ettevõttel on kaks poolt ja need on võrdselt tähtsad. Ei saa keskenduda ainult sotsiaalsele ja loota, et küll ettevõtluse pool kuidagi laabub.
2. Inimesed peavad finantside eest isiklikult vastutama. Juht vastutab isiklikult nõukogu ees. Nõukogus on väga soovituslik ühel liikmel võtta isiklik vastutus finantside jälgimise eest. Kulunud, aga kehtiv maksiim: kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi.
3. Finantskontroll peab olema mitmetasandiline. Kui jätta rahaasjad ainult raamatupidaja teha, siis ... ütleme nii, et on mingi väga hea põhjus, miks Harku naistevanglas on uimastisõltlaste järel teiseks suurim sotsiaalne grupp endised raamatupidajad.

Muide, see et meie muinasjutus sai saatuslikuks just projektikirjutamine, on juhus ega ole kuidagi suunatud projektide vastu. Sama hästi oleks võinud näppu torkavaks kedervarreks saada laienemiskampaania, liitumine teise organisatsiooniga vms.

Muinaslugu on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja ning jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest.

Oled uinuva kaunitari efektiga ka ise kokku puutunud? Tead, kuidas seda vältida? Ootame huviga Sinu kogemusi.

Meiegi oleme kangelaslüpsjad?

Vestlesin kord Hiiumaa pensionäride liikumise eestvedajaga. Ühel hetkel tuli juttu sotsialismiaegsetest kangelaslüpsjatest. Energiline proua muutus kohe tõsiseks: „See on sotsiaalne probleem, kui inimene läheb hommikul kell neli lehmi lüpsma. Ja nii igal hommikul, kolmkümmend aastat järjest. Ikka ei jäta järgi! Praeguseks on neil kõigil puusaliigesed opereeritud.“

Miks tungivad kangelaslüpsjad Heateo kogemustepagasit käsitlevate lugude seeriasse, mis jätkub Heateo blogis ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni? Noh, sarnaselt kangelaslüpsjatele on ennast kahjustavalt töötamine ka sotsiaalsete ettevõtjate kutsehaigus.

Tihti arvatakse, et läbipõlemisele eelneb ületöötamine. See seos nii üks-ühene siiski ei ole. Tean mitut juhti, kes on aastaid (kui mitte aastakümneid) tavamõistes liiga palju töötanud. Ilma igasuguste läbipõlemise märkideta, sealjuures. Nende puhul pole ka märki mingist „tasakaalustatud elust“. Nad töötavadki kogu aeg. Pere kas puudub või on ebainimlikult vähenõudlik. Selline elustiil on taoliste eestvedajate teadlik ja aus valik. Kui tervis vastu peab ja valikud ei muutu, töötavad nad nii elu lõpuni.

Läbipõlemise vältimise võti peitubki oma olemise ja tegemiste mõtestamises ning aususes enda vastu. Suurt sotsiaalset muutust on raske saavutada ilma 100% pühendumiseta. Samas väga vähesed meie seast on emotsionaalselt võimelised siiralt oma algatusele 100% pühenduma ilma vähimagi kahjutundeta selleks pühendumiseks tarvilike loobumiste osas. Läbipõlemine algab hetkest, kui juht pühendub 100%... kuid oma südames tunneb, et tegelikult vajaks ka pere tema ajast vähemalt 30% ja südamelähedane hobi 15%. Vot siis hakkab väike kuradike sisemuses tulise hargiga kraapima. Sealt läbipõlemine algabki.

Tuleb teha valik ja enda tehtud valikut ausalt aktsepteerida. Pühenduda 100% sotsiaalse muutuse loomisele on minu meelest hea ja inspireeriv valik. Valida rohkem õnnelikku elukaaslast ja vähem sotsiaalset muutust on minu arvates samuti hea valik. Eks mõnikord sotsiaalne muutus algabki õnnelikest elukaaslastest?

Ah et sotsiaalses organisatsioonis vähem kui 100% pingutamine on ebaeetiline? Kas mitte pole ebaeetiline ka see, kui sotsiaalse ettevõtja enda elu kirjeldavad märksõnadena sotsiaalprobleemid? Noh, teate küll: kurbade silmadega lapsed, stressis elukaaslane, lahutus, depressiooniravimid, suitsetamine, alkoholism, veenilaiendid, peavalutabletid, infarkt vms.

Jah, mõnikord on suurte asjade nimel suured ohvrid vajalikud. Oma elu andsid suure asja nimel nii Malcolm X kui Martin Luther King, Gandhist rääkimata. Kogu austuse juures Eesti kodanikuühiskonna liidrite ja sotsiaalsete ettevõtjate vastu: vähesed meist on meie ühiskonda muutmas samavõrd kui Gandhi. Ehk saab siis ka oma tervist ja lähedaste heaolu ohverdamata hakkama. Mäletad, muinasjuttudes oli tihti printsessi ohverdamine aktuaalselt päevakorras, kuid tavaliselt saadi ilma hakkama. Leiti mingi muu lahendus. Lohe löödi maha, näiteks. Sotsiaalse ettevõtja elus võrduvad ohverdamise asemel „lohe mahalöömine“ ajaplaneerimise oskuste omandamise või aja maha võtmisega (s.h vajadusel organisatsioonist lahkumine).

Nõrkadel ajaplaneerijatel ja kõhklevatel suitsetajatel on palju ühist. „Ma peaks suitsetamise maha jätma“. „Ma peaks aega paremini planeerima“. Palju nurjunud katsetusi, seeläbi haavatud eneseusk.

Ajaplaneerimine on nagu seks(uaalsus). Enamus meist arvab mõlema teema kohta täiesti põhjendamatult, et omab selle kohta piisavalt teadmiseid. Seega tasub end ajaplaneerimise osas kõigepealt harida (siis on aega ka tantraga tegeleda). Internetis on erinevates blogides sadu vihjeid. Guugelda. Või koolita end – näiteks Heateo meeskonda aitas väga hästi Kristjan Otsmann.

Enda harimise tulemusena näed, et teed igapäevaelus kümneid välditavaid rumalusi. Need rumalused röövivad sult nädalas tunde. Ainult üks näide: e-kirjade lugemine. Enamustele e-kirjadele tasub kohe vastata. Kui ei vasta kohe, pead ju hiljem selle kirja uuesti avama ning korra veel läbi lugema. Ongi kulunud kaks korda rohkem aega kui vajalik!

Nagu suitsetamisharjumus, kipub ka halb ajaplaneerimine nii uksest kui aknast tagasi tulema. Lahendus: alusta ning katseta aja planeerimist ikka uuesti ja uuesti! Tegin endaga kaks aastat tagasi lepingu: mu e-postkastis on iga nädala lõpus null vastamist vajavat kirja. Ma olen selle eesmärgi osas kümneid ja kümneid kordi läbi kukkunud. Samuti olen kümneid ja kümneid kordi selle eesmärgini taas jõudnud. Enamuse sellest ajast on e-postkastis valitsenud vähemalt mõõdukas rahu, ei mingit stressi.

Palu oma kolleegil või mentoril sinu ajakasutust analüüsida ja soovitusi teha. Ise mõnikord ilmselgeid lahendusi ei näe. Meenub vestlus ühe Eesti oma valdkonna parima eksperdiga, kes kurtis, et ta on täiesti ületöötanud. Ja lisas: „Kõige hullem on veel talvel – siis mul läheb iga päev vähemalt kaks tundi meie kontoriruumide ahju kütmisele!“ Oskad öelda, mis on selline „ahi“ sinu päevades?

Siiski, siiski. Mõnikord pole probleem enda olemusega ebakõlas olevate valikute tegemises või viletsas ajaplaneerimises. Vali kuidas sa valid, planeeri kuidas sa planeerid, töö maht on lihtsalt liiga suur või tegevused hinge omava inimese jaoks emotsionaalselt liiga pingelised. On minulgi olnud periood, kus ärkasin igal hommikul kell neli-viis, palavikulised tööalased unenäod selja taga ja hüppasin kohe arvuti juurde. Sellistel olukordadel ei tohi lihtsalt kaua kesta lasta.

Kui aega maha võtta, siis kompromissideta. „Ma teen selle projekti lõpuni.“ „Ma puhkan peale aruandlustähtaegade lõppu.“ Läbipõlemisohus inimene peab aja maha võtma koheselt. Vaadake, infarkti ei tea ju ette, eks ole. Organisatsioon kukub kokku? Vaevalt. Juhile pole midagi õpetlikumat kui jalaluumurd. Murtud jalg õpetab juhile, et meeskond toimib ka ilma temata. Ei kuku kokku.

Ja kui kukubki asi kokku? Projekt jääb pooleli, sind asendatakse või Nõukogu vallandab su? No mis siin ikka. Jääd ellu, oled kogemuse võrra rikkam. Muuseas, juhid ei saa tihti aru ühest asjast. Lahkuv juht ei pruugi liikumist või organisatsiooni hävitada. Küll hävitab liikumise või organisatsiooni ületöötanud, üleplaneerinud, demotiveeritud juht. Juht on ju oma organisatsiooni nägu.

Pupu ajal oma tööst (ükskõik kui ennast hävitav see on) loobumisest rääkimine võib kaasa tuua samasuguse kriitika, nagu sai presidendiproua oma ettepaneku eest Kalevi kommidest loobuda. Samas on analoogia olemas:

• Mis kasu on magusatest töökohtadest ja veel magusamatest kommidest, kui jätkub senine vähihaigestumuse trend? Aastatel 1970 kuni 2000 on vähihaigestumus Eestis suurenenud 100 000 inimese kohta 1,8 korda. Keegi soovib veel transrasvu? Vabandust, komme?
  
• Mis kasu on sotsiaalsest muutusest, kui näiteks terviseedenduse valdkonnas tegutsev läbipõlenud sotsiaalne ettevõtja oma elustiili tõttu haiglatoidule satub? Ei siis päästa haiglast sihtgrupi rahulolu, ega meediakajastus, ega sotsiaalne muutus.

Usun, et sotsiaalne muutus võib tulla ka läbi mõistlikkuse ja tasakaalukuse, mitte vaid kangelaslike eneseohverduste kaudu.

Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib ja kähmlus juht VS ettevõtja. Järgmisel korral kirjutab Margo sotsiaalsete start-up'ide rahastamisest – see teema peaks igale läbipõlemise ära ennetanud eestvedajale huvi pakkuma.

Ja enne palun lisage oma mõtteid nii läbipõlemisest kui selle ennetamisest. Jagame kogemusi!

Kord Juht peal, Ettevõtja all, siis jälle ...

Quentin Tarantino 1994. aasta filmi Pulp Fiction director's cut väljaandes on lõik, kus Mia Wallace intervjueerib must-valge käsikaameraga Vincent Vegat: "... there's two kinds of people in this world, Elvis people and Beatles people. Now Beatles people can like Elvis. And Elvis people can like Beatles. But nooobody likes them both equally. Somewhere you have to make a choice. And that choice tells me who you are." Tänane artikkel tugineb samale eeldusele - inimene võib olla kas juht või ettevõtja, aga ta ei saa lõpuni olla mõlemat. Kusagil peab ta tegema valiku ja see valik ütleb ära, kumb ta tegelikult on.

Alustasin artiklite seeriat sotsiaalsete ettevõtete sünnilugudega. Jaan jätkas eelmisel nädalal arutlusega kollektiivse juhtimise võimalikkusest. Sari lugudega Heateo kogemustepagasist jätkub Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni, järgmisel nädalal kirjutab Jaan läbipõlemise vältimisest. Nüüd aga selle nädala loo juurde, mis keerleb ümber ühe Heateo ajaloos enim vaieldud küsimuse.

Hämar ruum. Tumedates nahktugitoolides, teine teisel pool madalat lauda istuvad mõtlike nägudega võistlejad. Tänane võistlus on sotsiaalse ettevõtte asutamine ja miljoni dollari küsimus on - kumb võistleja saavutab absoluutse meistritiitli?

Paremal pool istub Juht. Ta on juhtimist õppinud ja aastate jooksul õpitut praktikas lihvinud. Töötanud nii Eestis kui väljaspool. Juhtinud edukalt kolme äri- ja ühte sotsiaalset ettevõtet, töötanud õpetajana. Olulisem on aga see, et kõik tema iseloomus toetab juhirolli. Juhil on loomupärast karismat, talle meeldib luua korratusest korda, seada ja saavutada kõrgeid eesmärke, arendada inimesi ja tuua kokku edukaid meeskondi.


Vasakul on koha sisse võtnud Ettevõtja. Ülikoolis on ta õppinud midagi talle huvipakkuvat, olgu see siis füüsika, majandus, hispaania keel või semiootika, sest ettevõtlust ju õppida ei saa. Ärijuhtimist küll, aga ärialustamist mitte. Keskkoolist alates on Ettevõtja aktiivselt tegelenud asjade käivitamisega - kooli ajaleht, maleklubi, õpilasfirma, netiportaal, paar MTÜd. Ta näeb võimalusi seal, kus teised näevad probleeme. Ettevõtja mõte ei ole kunagi tänases päevas, vaid arendab alati homseid ja ülehomseid võimalusi.

Laual on sotsiaalse ettevõtte idee. Idee, mille on välja pakkunud Asutajad. Eesmärk on luua toimiv ettevõte. Start!

Raund 1. Ettevõtja kuulab idee ära ja see haagib tema motivatsiooniga. Kui ei haagiks, oleks ta kohe võistlusest väljas. Nüüd aga hakkab tal mõte jooksma - kuidas teha kindlaks sihtgrupi täpne vajadus, milliseid tegevusmudeleid katsetada, keda kaasata ja kellega koostööd teha, kust leida ressursse. Juht ei saa kuidagi vedama - idee on tema jaoks liiga määramatu. Ideel pole veel eesmärke. Kust võtta visioon? Kuidas aru saada, mida Asutajad saavutada soovivad? Ettevõtjat sellised küsimused ei takista - visiooni ja eesmärke polnud antud, järelikult tuleb need ise seada. 1:0 Ettevõtja kasuks.

Raund 2. Peale pikki ja vaevalisi nõupidamisi Asutajatega on Juht lõpuks saanud endale eesmärgid silma ette ja rühib nüüd Duracell jänku järjekindlusega nende suunas. Teda jälgivad imetlevad pilgud - eesmärkide peale ehitas Juht kiirelt strateegia, kaardistas vajalikud kompetentsid, tõi kokku ja pani toimima meeskonna, jagas vastutused ning pani tööle juhtimisskeemi. Ettevõtja on muidugi juba kaugel ees, kuna tema start oli märgatavalt kiirem. Ettevõtja on oma karismaga tõmmanud kaasa hulga inimesi, tiim ehitab ettevõtet kuues suunas korraga. Siin-seal on küll traagelniidid näha, aga Ettevõtja vaevalt märkab neid, kuna oma peas mõtleb ta juba ülejärgmise raundi kasvuplaanidele. 2:0 Ettevõtja kasuks.

Raund 3. Ettevõtja kõrbeb. Katsetatud tegevusmudel ei toiminud, klientide arv on liiga väike, kulude kasv liiga kiire. Pingelisel ajal rühmab Ettevõtja ise seitsmes kohas korraga, meeskonnas tekivad hõõrumised ja süüdlaste otsimine. Palavikuliselt proovitakse tegevusmudelit muuta. Rott on peaaegu pangas. Surmaorg. Juhi ettevõte samal ajal kulgeb tõusvas tempos ja joones. Müük ja käive kasvavad, ühiskondliku mõju uuringud sihtgrupi hulgas annavad positiivset tagasisidet. Meeskond täieneb vastavalt koormuse ja ressursside kasvule. Strateegia toimib. 2:1

Raund 4. Juhi ettevõte on saavutanud esmased eesmärgid. Organisatsioon on loodud, tegevusmudel ja strateegia paigas, juhtimine, rahastamine ja inimeste arendamine toimivad. Tulevik tundub helge. Ettevõtja on ka imekombel surmaorust välja roninud. Meeskond vähenes, tegevusmudelit ning isegi visiooni tuli oluliselt ringi teha, aga ettevõte on alles ja uuesti kasvuteel. Juht poleks surmaorust ilmselt välja tulla suutnud. Ta oleks vaadanud abiotsivalt Asutajate otsa ning sealt uut suunda saamata oleks püssi põõsasse visanud. Hetkel aga nii ei läinud ja Juht viigistab 2:2.

Raund 5. Tegevuskeskkonnas toimuvad järsud muudatused. Turg muutub ja väheneb oluliselt. Sihtgrupp suureneb, uued vajadused tõusevad tähtsamale kohale senistest. Ettevõtted vajavad olulist ümberkorraldamist ... (lõpeta lugu omal äranägemisel)

Kes võidab sotsiaalse ettevõtte käivitamise meistritiitli - Juht või Ettevõtja? Sinu hääl, hea lugeja, läheb ... ?

Lasanje

Ei, ma ei ütle ühtegi halba sõna – CIVICUSe rahvuslike katusorganisatsioonide kogunemisel Johannesburgis on täitsa huvitav. Teemaks on EMSLi-laadsete organisatsioonide legitiimsus, vastutavus ja läbipaistvus ning ma arvan, et olen nii mõnelegi kolleegile teistest riikidest saanud anda head praktilist nõu ning ka ise mõned asjad EMSLi jaoks paremini läbi mõelnud.

Aga siis tuleb kohvi- või lõunapaus ja algavad... idee järgi meeliülendavad kõned, minu jaoks aga eelkõige kartus ja värin.

Ma ju ei pea ennast kaugeltki ignorantseks globaalprobleemide suhtes, aga kõige selle CIVICUSe tramburai keskel olen nagu paks laps kekatunnis. Mitte et ma ei püüaks! Kui World Assembly lõpetamisel voldivad kõik maailmarahu sooviga paberlennukeid, siis teen ju minagi seda, ja muidugi on just mu lennuk see, mis ees seisvat kaasaktivisti kuklasse tabab. Või siis Make Poverty History marsil, kus ma ju ometi end targu viimastesse ridadesse hoian, vakatab valjuhääldi just sel hetkel, kui mina hüüan oma Poola sõbrale midagi täiesti kohatut tema kingade aadressil. (Anna on nimelt inimene, kel on kingad igaks elujuhtumiks, kaasa arvatud protestimarsid. „Ära naera midagi,“ ütleb ta, „kingad muudavad elusid – mõtle kas või Tuhkatriinule!“)

Täna kell üks panid siin kõik oma mobiiltelefonide äratuse helisema – „Global Climate Wake Up Call“. Hea küll, seks ajaks nihverdasin end vaikselt ruumist välja, aga kui siis lõunapausil ühena viimastest oma lasanjeportsuga lauda istun ja esimesed suutäied võtan, võite kolm korda arvata, just täpselt kelle selja taha jääb seisma väike Etioopia mees, inimõiguste aktivistist äsjane poliitvang, palub sinnapoole pöörata kogu ruumi pilgud ja hakkab kõnelema lähenevast ülemaailmsest nälja vastu võitlemise päevast.

Mu valge keskklassi mehe käsi kahvlitäie pastaga vajub sadade meile - jajah, nägite õigesti: lasanjet vohmivale Eesti kodanikuühenduse juhile ja nälga surevatest lastest kõnelevale Aafrika inimõiguslasele - pööratud silmade all taldrikule tagasi. Tõesti, palju õnne, Urmo Kübar, teie aja- ja kohataju ei ole teid taas kord alt vedanud!

Kui süda hakkab halba aimama, et „nälja vastu üles tõusmine“ ei ole etiooplase jaoks pelgalt metafoor, hiilin ruumi tagumisse otsa joogilaua juurde. Anna on juba seal. Beeži-lillaruudulistes seminarikingades.

Lööme oma limonaadiklaasid kokku.

„Üleilmse vaesusevastase võitluse terviseks!“ kostab ta. „Muide, kas see pole seal sinu lasanje?“

Lauale esineja ees läheneb koristaja – must mammi kui mägi, lapp ühes, kasutatud nõude virn teises käes.

„Ja proovime nüüd siis selle läbi – kõik tõusevad oma kohtadelt üles ja ütlevad: „Meie kui selle maailma kodanikud soovime...“,“ räägib etiooplane.

„Ärge viige mu lasanjet ära, ma ei ole veel lõpetanud!“ hüüab selle maailma kodanik minu sees oma abitu soovi. Koristaja haarab taldriku.

Toolid kolisevad, kui rahvas tõuseb ja mina, hetkega näljavastase võitluse aktivistiks saanud, nende vahelt läbi trügin, mu lõunasöögiga ukse poole pühkivat neegrimammit püüdes.

„...soovime, et ükski inimene ei peaks näljasena magama minema!“ kordavad katusorganisatsioonide juhid kindlal häälel etiooplase järel mu sööstu saates.

Kolleegide toetus on ikka imeline asi, seda ma ütlen!