Miks tungivad kangelaslüpsjad Heateo kogemustepagasit käsitlevate lugude seeriasse, mis jätkub Heateo blogis ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni? Noh, sarnaselt kangelaslüpsjatele on ennast kahjustavalt töötamine ka sotsiaalsete ettevõtjate kutsehaigus.
Tihti arvatakse, et läbipõlemisele eelneb ületöötamine. See seos nii üks-ühene siiski ei ole. Tean mitut juhti, kes on aastaid (kui mitte aastakümneid) tavamõistes liiga palju töötanud. Ilma igasuguste läbipõlemise märkideta, sealjuures. Nende puhul pole ka märki mingist „tasakaalustatud elust“. Nad töötavadki kogu aeg. Pere kas puudub või on ebainimlikult vähenõudlik. Selline elustiil on taoliste eestvedajate teadlik ja aus valik. Kui tervis vastu peab ja valikud ei muutu, töötavad nad nii elu lõpuni.
Läbipõlemise vältimise võti peitubki oma olemise ja tegemiste mõtestamises ning aususes enda vastu. Suurt sotsiaalset muutust on raske saavutada ilma 100% pühendumiseta. Samas väga vähesed meie seast on emotsionaalselt võimelised siiralt oma algatusele 100% pühenduma ilma vähimagi kahjutundeta selleks pühendumiseks tarvilike loobumiste osas. Läbipõlemine algab hetkest, kui juht pühendub 100%... kuid oma südames tunneb, et tegelikult vajaks ka pere tema ajast vähemalt 30% ja südamelähedane hobi 15%. Vot siis hakkab väike kuradike sisemuses tulise hargiga kraapima. Sealt läbipõlemine algabki.
Tuleb teha valik ja enda tehtud valikut ausalt aktsepteerida. Pühenduda 100% sotsiaalse muutuse loomisele on minu meelest hea ja inspireeriv valik. Valida rohkem õnnelikku elukaaslast ja vähem sotsiaalset muutust on minu arvates samuti hea valik. Eks mõnikord sotsiaalne muutus algabki õnnelikest elukaaslastest?
Ah et sotsiaalses organisatsioonis vähem kui 100% pingutamine on ebaeetiline? Kas mitte pole ebaeetiline ka see, kui sotsiaalse ettevõtja enda elu kirjeldavad märksõnadena sotsiaalprobleemid? Noh, teate küll: kurbade silmadega lapsed, stressis elukaaslane, lahutus, depressiooniravimid, suitsetamine, alkoholism, veenilaiendid, peavalutabletid, infarkt vms.
Jah, mõnikord on suurte asjade nimel suured ohvrid vajalikud. Oma elu andsid suure asja nimel nii Malcolm X kui Martin Luther King, Gandhist rääkimata. Kogu austuse juures Eesti kodanikuühiskonna liidrite ja sotsiaalsete ettevõtjate vastu: vähesed meist on meie ühiskonda muutmas samavõrd kui Gandhi. Ehk saab siis ka oma tervist ja lähedaste heaolu ohverdamata hakkama. Mäletad, muinasjuttudes oli tihti printsessi ohverdamine aktuaalselt päevakorras, kuid tavaliselt saadi ilma hakkama. Leiti mingi muu lahendus. Lohe löödi maha, näiteks. Sotsiaalse ettevõtja elus võrduvad ohverdamise asemel „lohe mahalöömine“ ajaplaneerimise oskuste omandamise või aja maha võtmisega (s.h vajadusel organisatsioonist lahkumine).
Nõrkadel ajaplaneerijatel ja kõhklevatel suitsetajatel on palju ühist. „Ma peaks suitsetamise maha jätma“. „Ma peaks aega paremini planeerima“. Palju nurjunud katsetusi, seeläbi haavatud eneseusk.
Ajaplaneerimine on nagu seks(uaalsus). Enamus meist arvab mõlema teema kohta täiesti põhjendamatult, et omab selle kohta piisavalt teadmiseid. Seega tasub end ajaplaneerimise osas kõigepealt harida (siis on aega ka tantraga tegeleda). Internetis on erinevates blogides sadu vihjeid. Guugelda. Või koolita end – näiteks Heateo meeskonda aitas väga hästi Kristjan Otsmann.
Enda harimise tulemusena näed, et teed igapäevaelus kümneid välditavaid rumalusi. Need rumalused röövivad sult nädalas tunde. Ainult üks näide: e-kirjade lugemine. Enamustele e-kirjadele tasub kohe vastata. Kui ei vasta kohe, pead ju hiljem selle kirja uuesti avama ning korra veel läbi lugema. Ongi kulunud kaks korda rohkem aega kui vajalik!
Nagu suitsetamisharjumus, kipub ka halb ajaplaneerimine nii uksest kui aknast tagasi tulema. Lahendus: alusta ning katseta aja planeerimist ikka uuesti ja uuesti! Tegin endaga kaks aastat tagasi lepingu: mu e-postkastis on iga nädala lõpus null vastamist vajavat kirja. Ma olen selle eesmärgi osas kümneid ja kümneid kordi läbi kukkunud. Samuti olen kümneid ja kümneid kordi selle eesmärgini taas jõudnud. Enamuse sellest ajast on e-postkastis valitsenud vähemalt mõõdukas rahu, ei mingit stressi.
Palu oma kolleegil või mentoril sinu ajakasutust analüüsida ja soovitusi teha. Ise mõnikord ilmselgeid lahendusi ei näe. Meenub vestlus ühe Eesti oma valdkonna parima eksperdiga, kes kurtis, et ta on täiesti ületöötanud. Ja lisas: „Kõige hullem on veel talvel – siis mul läheb iga päev vähemalt kaks tundi meie kontoriruumide ahju kütmisele!“ Oskad öelda, mis on selline „ahi“ sinu päevades?
Siiski, siiski. Mõnikord pole probleem enda olemusega ebakõlas olevate valikute tegemises või viletsas ajaplaneerimises. Vali kuidas sa valid, planeeri kuidas sa planeerid, töö maht on lihtsalt liiga suur või tegevused hinge omava inimese jaoks emotsionaalselt liiga pingelised. On minulgi olnud periood, kus ärkasin igal hommikul kell neli-viis, palavikulised tööalased unenäod selja taga ja hüppasin kohe arvuti juurde. Sellistel olukordadel ei tohi lihtsalt kaua kesta lasta.
Kui aega maha võtta, siis kompromissideta. „Ma teen selle projekti lõpuni.“ „Ma puhkan peale aruandlustähtaegade lõppu.“ Läbipõlemisohus inimene peab aja maha võtma koheselt. Vaadake, infarkti ei tea ju ette, eks ole. Organisatsioon kukub kokku? Vaevalt. Juhile pole midagi õpetlikumat kui jalaluumurd. Murtud jalg õpetab juhile, et meeskond toimib ka ilma temata. Ei kuku kokku.
Ja kui kukubki asi kokku? Projekt jääb pooleli, sind asendatakse või Nõukogu vallandab su? No mis siin ikka. Jääd ellu, oled kogemuse võrra rikkam. Muuseas, juhid ei saa tihti aru ühest asjast. Lahkuv juht ei pruugi liikumist või organisatsiooni hävitada. Küll hävitab liikumise või organisatsiooni ületöötanud, üleplaneerinud, demotiveeritud juht. Juht on ju oma organisatsiooni nägu.
Pupu ajal oma tööst (ükskõik kui ennast hävitav see on) loobumisest rääkimine võib kaasa tuua samasuguse kriitika, nagu sai presidendiproua oma ettepaneku eest Kalevi kommidest loobuda. Samas on analoogia olemas:
- Mis kasu on magusatest töökohtadest ja veel magusamatest kommidest, kui jätkub senine vähihaigestumuse trend? Aastatel 1970 kuni 2000 on vähihaigestumus Eestis suurenenud 100 000 inimese kohta 1,8 korda. Keegi soovib veel transrasvu? Vabandust, komme?
- Mis kasu on sotsiaalsest muutusest, kui näiteks terviseedenduse valdkonnas tegutsev läbipõlenud sotsiaalne ettevõtja oma elustiili tõttu haiglatoidule satub? Ei siis päästa haiglast sihtgrupi rahulolu, ega meediakajastus, ega sotsiaalne muutus.
Usun, et sotsiaalne muutus võib tulla ka läbi mõistlikkuse ja tasakaalukuse, mitte vaid kangelaslike eneseohverduste kaudu.
Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib ja kähmlus juht VS ettevõtja. Järgmisel korral kirjutab Margo sotsiaalsete start-up'ide rahastamisest – see teema peaks igale läbipõlemise ära ennetanud eestvedajale huvi pakkuma.
Ja enne palun lisage oma mõtteid nii läbipõlemisest kui selle ennetamisest. Jagame kogemusi!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar