Eksperdi-usk

Sten on juba allpool viidanud Andrew Keeni raamatule "The Cult of the Amateur". Ostsin selle sügisel Londonist osalt seepärast, et mulle tundus, et mu riiulis on juba liiga palju raamatuid pealkirjadega nagu "The Wisdom of Crowds", "Wikinomics", "We-Think", "Here Comes Everybody" jne - et tasakaalustamiseks tuleks lugeda ka teist vaatenurka. Ent nagu ütleb raadiohääl Mart U., kui üritasin selgitada, et EMSL siiski ei saa korraldusi ühestki parteikontorist ega ministeeriumist - "Kahjuks teie argumendid ei veena mind!"

Muidugi, Keen kirjutab täiesti reaalsetest ja tõsistest interneti-ohtudest: krediitkaardipettused, netisõltuvus, identiteedivargused, alaealiste jututubades möllavad pedofiilid, ka veebi kolinud koolikiusamine jne. Aga ma ei saa hoiduda muigamast, kui ta korduvalt ahastab, et kuhu me ometi jõuame, kui Wikipedias on keskkooli pooleli jätnud noorukil võimalus parandada Nobeli preemia laureaadi kirjutatud artiklit! Jättes täiesti kõrvale mõtte, et ilmselt ongi terve rida teemasid, mida seesama nooruk professorist paremini tunneb.

Keen ei eitagi, et ta on elitarist. Sama nähtust kohtab ka paljudes kaasamis-teemalistes aruteludes ja näiteks Minu Eesti mõttetalgute skeptikute seas: veendunud eksperdi-usk. Lühidalt: kui meil on probleem, siis parim mida teha, on leida õige ekspert.

Hea küll, ütleme, et ongi nii. Kes aga on see õige ekspert? Ja kes on see über-ekspert, kes suudab ta teiste seast ära tunda? Kui me oleme piisavalt tugevad tema kompetentsuse hindamiseks, siis miks meil teda enam üldse vaja on, järelikult teame me ju niigi, mida ta teab. Või siis tugineme lihtsalt usule tema pädevusse.

Kuid elu näitab, et eksperdid eksivad samamoodi, nagu kõik teised inimesed. Nad on samamoodi mõjutatud oma väärtushinnangutest, suudavad vallata üksnes kindlat osa maailmas olemasolevast teadmisest.

Veelgi enam – on terve hulk tulevikuga seotud küsimusi, kus keegi ei saagi kindlalt väita, et ta teab, mis toimuma hakkab. Mõelgem või mullustele majandusprognoosidele. Jah, me võime tugineda senistele teadmistele, ent nii käitudes võime olla nagu Bertrand Russelli kana, kes teadis, et saab talumehelt iga päev teri. Nii oli ju alati olnud, iga järgmine päev lisas uut tõendusmaterjali! Ühel päeval ilmus talumees, nagu ikka, ent terade asemel oli tal kaasas kirves. Ja ütleme nii, et kana elu sellest hetkest ei olnud enam see, mis varem.

Seega: kõik võivad eksida, kuid mida kitsamas ringis ja suletumalt arutelu toimub, seda suurem on võimalus, et ühe inimese eksimus mõjutab lõppotsust. Kui arutlejaid on palju, on suurem tõenäosus, et tekib rohkem alternatiive ning et eri plaanide nõrgad kohad üles leitakse ja ära parandatakse. Et see nii toimiks, on "Wisdom of Crowdsi" autori James Surowiecki järgi olulised neli tingimust: arvamuste erinevus (kõik saavad oma arvamuse välja öelda), sõltumatus (ehk siis öeldakse seda, mida tõesti arvatakse, mitte seda, mida arvatakse, et teised ootavad), detsentraliseeritus (igaüks saab tuua arutellu oma kohalikku kogemust) ja süsteem, mis need erinevad arvamused kokku kogub ja ühiseks otsuseks kujundab. Muidugi, eriti sõltumatuse-kriteeriumit on päriselus keeruline saavutada, sest teiste arvamuste mõju endale on raske "välja lülitada" - aga üldjoontes on Minu Eestis siiski kõik need neli ka tagatud.

See ei tähenda üldse, et neid tavamõistes eksperte järsku enam vaja poleks. On ikka, lihtsalt ainult nendega piirdumine lõikab meid ära osast olulisest infost. Näiteks Minu Eesti puhul loen ma seda hästi suureks võimaluseks, et nii 1. mai mõttekodades kui ka järgnevas analüüsis osalevad mõlemad, nii need, keda tavaliselt eksperdiks nimetame, kui ka need, kelle kohta öeldakse tavakodanik. Tegelikult muidugi on eksperdid ju nemadki, sest kui küsimus puudutab nende elu-olu, siis kes teine saabki neid asju paremini teada?

Ent kui küsida, kumb on suurem oht: kas see, kui arutelu avades võib suurest osalejate hulgast kosta ka mõni rumal või lausa ohtlik idee, või see, et küsitluste järgi tunneb praegu 60% Eesti inimestest, et neil ei ole võimalusi ühiskonnas toimuvat mõjutada, siis mina hääletan viimase poolt.