“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

Mõtteid Montrealist, 2. osa

Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.

* * *

Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - õiguste ja kohustuste hartas. Ega see dokument oma sõnastuselt nüüd millegagi raba, aga ma olengi veendumusel, et kirja pandust olulisem on selleni jõudmise tee ja kokkulepitu toimimine. Ning nendega tundub seal olevat igati hästi. Hea küll, videoklipp, kus kõik need tavalised kodanikud (lokitatud vanaproua, lastega keskklassi perekond, ratastoolis mustanahaline, prillidega professor ning ohtliku välimuse, aga kindlasti hea südamega hilisteismeline poiss - teate neid ju küll) hartat käes hoidsid ja kaamerasse kinnitasid, kui õnnelikud nad linna asjades kaasa rääkimise üle on - no see läks mu jaoks muidugi juba liiale, aga kujutasin ette Eesti inimesi samamoodi EKAKiga poseerimas ja siis oli vähemalt natuke naljakam.

Ise tõid nad hartast esile kaht asja: ombudsmani, kelle poole linnaelanikud saavad pöörduda, kui nad tunnevad, et linnavõim on neile liiga teinud (keskmiselt saavat probleemid lahendatud viie tööpäevaga, mis avaldab mulle küll muljet - Eestis ei saa tihti ametnikult enne kuu möödumist vastustki; linnale omakorda on see hea tagasiside ja muidugi ka kohtuvaidlustest odavam viis probleeme lahendada) ning avaliku konsultatsiooni algatamise kohustust, kui seda nõuab vähemalt 15 000 linnaelanikku (linnaosa puudutava küsimuse puhul 5000 või vähemalt 5% linnaosa elanikest). Viimasele on küll mõningaid piiranguid, mõned neist natuke küsitavad (näiteks ei laiene see õigus linnaeelarve ja kohalike maksude teemale), aga üldiselt näis see mulle igati asjaliku hea kodaniku tööriistana.

Ning jäin mõtlema. Eestis, mis elanike arvult veidi väiksem kui Montreal, näeb KOKS ette võimaluse vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest (Piirissaart arvestades on lisatud, et neid peab siiski olema vähemalt viis) teha algatusi kohaliku elu küsimustes õigusaktide algatamiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Ma ei tea, et seda oleks võimalusena kasutatud, ent mulle ka ei tundu, et see oleks sama väärtuslik õigus kui Montreali elanikel. Eelnõu, nagu sageli näha, ei pruugi tagada veel mingit korralikku arutelu, veel vähem avalikku arutelu. Pealegi arvan, et mõnelgi juhul on arutelu olulisem kui õigusakt, sest selle käigus võib selguda hoopis parem lahendus, kui õigusakt seda olla saaks. Rääkimata hästi läbi viidud avalike arutelude kodanikuhariduslikust mõjust. Igatahes sain siit mõtte manifesti jaoks.

* * *

Kõigi nende rõõmuks, kes on EMSLile ette heitnud liigset rahumeelsust, konventsionaalsemate vahendite eelistamist kolmanda sektori eest seismisel, tsiteerin endist Civicuse, praegust Greenpeace’i tegevjuhti Kumi Naidood: “Kui ma töötasin Civicuses, nägin palju vaeva, et mõni rahvusvahelise korporatsiooni juht nõustuks minuga kohtuma. Nüüd Greenpeace’s näen vaeva, et leida aega nende korporatsioonide juhtide jaoks, kes muga kohtuda soovivad. Nad teavad, et kui nad ei kutsu meid endaga koos laua taha, on nad ise järgmiseks meie laual.”

Ilusasti öeldud. Aga ei, ma ikkagi ei arva, et minu EMSLis töötamise ajal me seda praegust suunda muudaks. Ma ei ole röökides nagunii teab mis usutav ka.

* * *

Viimane kild ei ole World Assembly’lt, vaid kohalikust lehest - nimelt peab Toronto linnapeakandidaat Rob Ford tagasi maksma tuhandeid dollareid oma jalgpalliklubile kogutud annetusi, sest saatis annetustele üles kutsuvad kirjad välja linna ametlikul kirjablanketil. Kokku on kampaania käigus klubile kogutud ligi 40 000 Kanada dollarit (ligi 450 000 Eesti krooni), aga kõnealused kirjad olevat esialgsetel andmetel seotud vähem kui poolega sellest summast. Juhatagu see näide sisse uue hooaja, mil tuleb jälle hakata tegelema meie oma hea valimistavaga, kus teatavasti samuti üheks punktiks avalike vahendite kasutamisest hoidumine isiklikes kampaaniates.

Mõtteid Montrealist, 1. osa

Teemadest, mis seekordse Civicus World Assembly töötubades jutuks on olnud (nagu osaluseelarved, mõjuhindamine või demonstratsioonid) tahaksin edaspidi Hea Kodaniku ajakirja-versioonis pikemalt kirjutada, järgnevalt aga niisama väike assortii mõtteid ja tähelepanekuid (teine osa tuleb paari päeva jooksul ka).

* * *

Kohvipausi ajal vestlen Poola katusorganisatsioonis töötava Annaga, kui me juurde astub AGNA (meiesuguste katuste võrgustik Civicuse sees) olulisemaid rahastajaid, Charles Stuart Mott Foundationi töötaja ja tunneb huvi, kuidas AGNA-l meie meelest läheb. Räägime vabalt ja toredalt paarkümmend minutit (ta küsib mõne asja kohta, et kas me saame neist samamoodi aru kui ta, ning millistest AGNA tegevustest meile kasu on olnud ja nii edasi) ning ma mõtlen, et see on esimene kord, kus üks rahastaja on pöördunud mu kui toetatava tegevuse sihtrühma esindaja poole. Praktika, mida ka Eesti rahastajad võiksid rohkem järgida. Muidugi tuleb silmas pidada, et kui näiteks mina olen kriitiline (jah, AGNA suhtes ma veidi olen), ei tähenda see veel eriti midagi, aga kui samad probleemid kostavad mitmest allikast, siis on see rahastajale ilmselt oluline täiendav info, mida ta AGNA enda aruannetest ei pruugi lugeda saada. Sama käib tegelikult ka kaasajate kohta - selmet rahulduda ainult katusorganisatsiooni seisukohaga, tundke aeg-ajalt huvi, kas nende liikmed ka seda jagavad või asjast üldse teadlikudki on.

* * *

Aafrika vanasõnade tsiteerimine on küll üldiselt Kristina leivanumber, aga üks, mida siin kuulsin, sobib minu meelest hästi neile ütlemiseks, kes mingi küsimuse puhul kaaluvad, et kas on vaja kaasata või ei: kui tahad kiiresti minna, mine üksi, kui kaugele, siis koos teistega. Hobimatkajana leian, et selles on sügav mõte sees.

* * *

Inimtüüp, kes mind konverentsidel alati on häirinud, ja keda ohtralt ka siin kohtab, on selline, kes ettekande lõpus palub mikrofoni ja ütleb midagi sellist: “Jah, see mis te äsja rääkisite, kõlab muidugi väga ilusasti, aga vaadake, meie riigis (linnas, organisatsioonis, ...) ei ole sellest küll mingit kasu, sest meie poliitikud (ametnikud, ettevõtted, ajakirjanikud, liikmed, kohalikud elanikud, ...) on nii-ja-niisugused. Mida meie peaksime tegema?” Magus Jeesus, nagu ameeriklased ütlevad, kust peab ettekandjal olema retsept, mis toimiks igas olukorras? Parim, mida tema teha saab, on tutvustada oma kogemusi, rääkida, mis tema meelest on edu toonud või takistanud ja mida ta sellest õppinud on. Mida sellest täpselt oma organisatsioonile kohandada annab, on ikka juba kuulaja asi teha. Ükski vägi ei veena mind ümber, et midagi õpetlikku leiab peaaegu igast ettekandest, kui ise vähegi tööd teha viitsida.

* * *

On muidugi veel asju, mis siin muutu. Satelliit-üritus Youth Assembly on sama kärarikas, loosunglik ja pretensioonikas nagu ikka, süüdistades täiskasvanuid kõigis maailma hädades (küllalt turvaline pakkumine, sest ise nad ju tõesti pole jõudnud veel suurt midagi teha) ning nõudes söögi alla ja peale koheseid samme vaesuse lõpetamiseks maailmas.

Teine püsiteema on Civicus ja ta kampaaniad. Tean inimesi, kes kahtlustavad Eesti reklaamifirmasid ametlikult välja kuulutamata võistluses, kes suudab tulla tobedaimale ideele, mida klient on valmis ära ostma (näiteks hiljutine rapsiõli kampaania on nende meelest selle konkursi vili). Mõnikord mõtlen, et samamoodi üritavad üksteist üle trumbata Civicuse kampaaniameistrid. Eelmisel aastal näiteks kutsuti kõiki üles oma mobiilide äratuskellad kindlal ajal helisema panema, et “anda riigijuhtidele äratus” kliima soojenemise vastu otsustavalt tegutsema hakata. Tänavune kampaania on “Lose your shoes”, mille lähtekohaks on lause, et teise inimese mõistmiseks tuleb kõndida miil tema jalanõudes. Seega, et teha vaesus ajalooks, on vaja mõista vaeseid inimesi ja selleks tuleb järelikult ... kõndida paljajalu. Üks tiir ümber kahe kvartali. Nii et olete palutud kaasa tegema. Ah jaa, kuupäev on ka paika pandud: 10. detsember.

* * *

Mu osalemist World Assembly’l toetab osaliselt KÜSK - suur aitäh selle eest!

Sallimatute tagakiusamisest

Ma ei ole kindlasti mingi võitlev homoaktivist, aga pean täna laekunud kirja siiski avaldama kodanikuühiskonna aluspõhimõtetest lähtudes. Kuramuse osav jutt ikkagi, ja kaugel kodanikuühiskonnast.

Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid

9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.

Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.

Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.

Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.

Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.

Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.

Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum 

Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum

Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne

Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.

Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?

Midagi iroonilist

Eks great minds think alike, nagu öeldakse, aga suhtekorraldajatest ootaks ehk sutsukesegi enamat kui kaks aastat liigagi palju meedias olnud logo kohmakat kopeerimist konkursile, mis peaks ise parimad suhtekorraldusteod püünele tõstma.

Andestust, kallis EMSLi liige EPRA, sõbrad on armsad, aga tõde veel armsam.

Andke oma vanad kalliskivid ära

Dennis Moore swings in as before

Grantley: Oh no, not again!

Buckingham: Come on!

Moore: Stand and deliver again! Your money,
your jewellery, your ... hang on. (He takes out a
list) Your clothes, your snuff, your ornaments,
your glasswear, your pussy cats ...

Buckingham (aside to the first lady): Don't
say anything about the lupins ...

Moore: Your watches, your lace, your spittoons ...

Midagi pole teha, see Monty Pythoni sketš tuli kohe silme ette, kui lugesin brittide Hea Kodaniku ehk ajakirja Engage vahel reklaami: "Otsite lihtsat annetuste kogumise viisi, mis säästaks keskkonda?" ja selle all linki www.jewelleryrecycling.org. Sel lehel tegutseb Fundraising Company, kes pakub annetuste kogumiseks ümbrikke, kuhu inimesed võiksid panna oma ebavajalikud juveelid ja ehted, andes need kodanikuühendusele, kellel Fundraising Company aitas need siis rahaks teha. Võttes 25% rahast vahendustasuna endale ja andes 75% sellele ühendusele.

Ettevõte rõhutab, et tegu on taaskasutusega, mis aitab vähendada vajadust teemantite ja kulla kaevandamise järele, ning et selliste ümbrikega majast majja jooksmine on jõukohane ka koolilastele, kes saaksid sel moel praktikas heategevust harjutada.

Tõepoolest, uuringud näitavad, et ka Eesti inimene annetab meelsamini oma vanu asju kui aega või raha. Aga kuigi alates 1990ndatest siin käinud erinevad briti ja ameerika fundraising-konsultandid armastavad rääkida, et meilgi tuleks rohkem rõhku panna annetuste kogumisele (ning mingil määral, usun, on neil ka õigus), ei arva ma väga, et niisugune meetod siin mõnele ühendusele oluliselt abiks võiks olla. Ehkki britid kuulutavad veendunult: "Igaühel on kodus vanu ja ebavajalikke kalliskive ning enamik inimesi rõõmustaks, nähes neid taaskasutatavat!"

"Tahame teha nii, et kõigil oleks hea"

Eilsel arvutivabal päeval (ei, ei olnud mingi üleilmne kampaania, lihtsalt remont) oli rohkem mahti ka paberlehti lugeda ning Postimehe leheküljelt 17 jäi silma suur reklaam, kus kutsuti toetama Koeratalu Fondi.

Tekst ühe nukralt lamava ja ühe rõõmsalt ringi tormava kutsu pildi juures oli järgmine:

Inimene kodustas koera ca 14 tuhat aastat tagasi. Paljud inimesed aga unustavad koera koju võtmisega kaasneva vastutuse. Liiga paljud koerad saavad iga päev tunda hoolimatust, hüljatust, nälga, julmust. Nad on räsitud haigustest. Nad ei saa üksi hakkama. Hättasattunud koer vajab inimese abi. Igal koeral peab olema kodu.

Koeratalu Fond on Koeratalu MTÜ poolt loodud ettevõtmine, mille eesmärgiks on koerapidamise kultuuri edendamine Eestis ning nende koerte aitamine, kellel ei ole elus hästi läinud. Tegutseme alates aastast 2007 ja oleme aidanud kümneid koeri, samuti teinud edukat koostööd teiste samas vallas tegutsevate organisatsioonidega.

Kuidas on Koeratalu aidanud hättasattunud koeri?

• Oleme pakkunud hoiukodu ja toitu
• Oleme ravinud ja vaktsineerinud
• Oleme õpetanud ja sotsialiseerinud
• Oleme otsinud ja leidnud uusi päriskodusid

Meie tahame teha nii, et teda ja teisi kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.

Kui soovid aidata hättasattunud koeri ja toetada Koeratalu Fondi tegevust, saada SMS sisuga „KOER” numbrile 15151. Sõnumi maksumus on 26 krooni.

Raha kogutakse Koeratalu Fondi ning see läheb koolitus- ja ennetustööks, hüljatud koerte raviks, toidu ostmiseks varjupaikadesse sattunud koertele, ajutiste hoiukodude toetamiseks jne.

Lühidalt kokku võttes, üsna tavaline annetusreklaam. Natuke emotsioonidele rõhuvaid pilte ja juttu, põgusalt organisatsiooni kohta, annetamiseks vajalikud numbrid ja lühike seletus, mida raha eest tehakse.

Miks see mind ei pane telefoni järele haarama ning küsitud SMSi saatma (jättes kõrvale asjaolu, et ma ei anneta reklaamide põhjal, vaid organisatsioonidele, kelle tegevust ja selle tulemusi tunnen ka päris elust)?

Esimeseks puuduseks mu silmis on ebamäärasus. Olemata ise küll loomakaitsespetsialist, ei veena mind laused, et kahe aasta jooksul on aidatud kümneid koeri, pakutud toitu, ravi, otsitud ja leitud uusi päriskodusid, sest olgem ausad - see võib tähendada mida iganes. Täpselt nagu ka teade „Me tahame teha nii, et [---] kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.” Küsimus ei ole ju niivõrd tahtes (eks kõigil ole ilusaid soove) kui suutlikkuses.

Seda saaks hästi näidata, tuues sisse numbreid: kahe aasta jooksul oleme enda juures hoidnud ja toitnud nii mitut koera, vaktsineerinud nii mitut, uue kodu leidnud nii mitmele jne.

Kui numbrid ei ole veel teab mis muljetavaldavad (ning väikese ja/või noore organisatsiooni puhul võib vabalt nii olla), siis pigem konkreetsed lood: meil on siin viis koera, sinu annetus tähendab, et saame üht neist kaks päeva toita vms.

Samuti: miks me usume, et meie lahendus toimib?

Teiseks ja veel olulisemaks puuduseks on läbipaistmatus. Reklaamist ei saa teada Koeratalu kontaktandmeid – ei telefoni, ei kodulehte, ei e-posti ega füüsilist aadressi, ei eestvedajate nimesid. Üsna loogiline, et reklaami ei mahu väga palju infot, aga siis tulekski anda teada, kustkohast seda infot saab.

Mina guugeldasin ja leidsin aadressi www.koeratalu.ee, ent sealgi on vaid teade, et koduleht on uuendamisel. Tõsi, e-posti aadressi koeratalu@hot.ee sealt vähemalt leiab.

See ei tähenda, nagu arvaksin ma, et Koeratalu oma tööd halvasti teeb. Pigem usun, et küllap ikka hästi, vähemalt südamega. Aga reklaamist sellest mingit tõendust ei anna ja mina küll ei söandaks kellelegi niisuguse info põhjal annetamist soovitada.

Muidugi, võib küsida, et kas 26 krooni on nüüd tõesti summa, mille andmise eel väga põhjalikult mõtlema peab. Poes kulutame ilmselt suuremaidki summasid mitu korda nädalas, ilma et alati kaaluks, kas teeme ikka kõige vajalikuma ostuotsuse. Sel juhul peaks lihtsalt meeles pidama, et nagu mõttetu ostu puhul ei süüdista me poodi (kui ta just ei ole meile teadlikult valetanud), nii ei maksa ka läbimõtlemata tehtud annetuse puhul viga küsijas näha ja hambaid kiristada, et „see oli nüüd viimane kord, kui ma kellelegi annetasin”.

Kes soovib, võib samal teemal lugeda ka üht mu mullust artiklit Ekspressist: "Kes on süüdi juhuslikus heateos?"

Lasanje

Ei, ma ei ütle ühtegi halba sõna – CIVICUSe rahvuslike katusorganisatsioonide kogunemisel Johannesburgis on täitsa huvitav. Teemaks on EMSLi-laadsete organisatsioonide legitiimsus, vastutavus ja läbipaistvus ning ma arvan, et olen nii mõnelegi kolleegile teistest riikidest saanud anda head praktilist nõu ning ka ise mõned asjad EMSLi jaoks paremini läbi mõelnud.

Aga siis tuleb kohvi- või lõunapaus ja algavad... idee järgi meeliülendavad kõned, minu jaoks aga eelkõige kartus ja värin.

Ma ju ei pea ennast kaugeltki ignorantseks globaalprobleemide suhtes, aga kõige selle CIVICUSe tramburai keskel olen nagu paks laps kekatunnis. Mitte et ma ei püüaks! Kui World Assembly lõpetamisel voldivad kõik maailmarahu sooviga paberlennukeid, siis teen ju minagi seda, ja muidugi on just mu lennuk see, mis ees seisvat kaasaktivisti kuklasse tabab. Või siis Make Poverty History marsil, kus ma ju ometi end targu viimastesse ridadesse hoian, vakatab valjuhääldi just sel hetkel, kui mina hüüan oma Poola sõbrale midagi täiesti kohatut tema kingade aadressil. (Anna on nimelt inimene, kel on kingad igaks elujuhtumiks, kaasa arvatud protestimarsid. „Ära naera midagi,“ ütleb ta, „kingad muudavad elusid – mõtle kas või Tuhkatriinule!“)

Täna kell üks panid siin kõik oma mobiiltelefonide äratuse helisema – „Global Climate Wake Up Call“. Hea küll, seks ajaks nihverdasin end vaikselt ruumist välja, aga kui siis lõunapausil ühena viimastest oma lasanjeportsuga lauda istun ja esimesed suutäied võtan, võite kolm korda arvata, just täpselt kelle selja taha jääb seisma väike Etioopia mees, inimõiguste aktivistist äsjane poliitvang, palub sinnapoole pöörata kogu ruumi pilgud ja hakkab kõnelema lähenevast ülemaailmsest nälja vastu võitlemise päevast.

Mu valge keskklassi mehe käsi kahvlitäie pastaga vajub sadade meile - jajah, nägite õigesti: lasanjet vohmivale Eesti kodanikuühenduse juhile ja nälga surevatest lastest kõnelevale Aafrika inimõiguslasele - pööratud silmade all taldrikule tagasi. Tõesti, palju õnne, Urmo Kübar, teie aja- ja kohataju ei ole teid taas kord alt vedanud!

Kui süda hakkab halba aimama, et „nälja vastu üles tõusmine“ ei ole etiooplase jaoks pelgalt metafoor, hiilin ruumi tagumisse otsa joogilaua juurde. Anna on juba seal. Beeži-lillaruudulistes seminarikingades.

Lööme oma limonaadiklaasid kokku.

„Üleilmse vaesusevastase võitluse terviseks!“ kostab ta. „Muide, kas see pole seal sinu lasanje?“

Lauale esineja ees läheneb koristaja – must mammi kui mägi, lapp ühes, kasutatud nõude virn teises käes.

„Ja proovime nüüd siis selle läbi – kõik tõusevad oma kohtadelt üles ja ütlevad: „Meie kui selle maailma kodanikud soovime...“,“ räägib etiooplane.

„Ärge viige mu lasanjet ära, ma ei ole veel lõpetanud!“ hüüab selle maailma kodanik minu sees oma abitu soovi. Koristaja haarab taldriku.

Toolid kolisevad, kui rahvas tõuseb ja mina, hetkega näljavastase võitluse aktivistiks saanud, nende vahelt läbi trügin, mu lõunasöögiga ukse poole pühkivat neegrimammit püüdes.

„...soovime, et ükski inimene ei peaks näljasena magama minema!“ kordavad katusorganisatsioonide juhid kindlal häälel etiooplase järel mu sööstu saates.

Kolleegide toetus on ikka imeline asi, seda ma ütlen!

Mis te sellest arvate?

Tööpõld on lai, nagu me siin Jaan Pehki (või siis hoopis Eesti Raadio meeskvarteti?) fännidena juba kolmanda blogiloo lõpetuseks tõdeme – aga samas ei rühma me sel põllul ju kaugeltki üksi. Sel nädalal näiteks meeldis mulle Urmas Jaaganti kolumn Eesti Päevalehes, kus ta räägib hästi inimlikult sõnapidamisest ja kaasamisest. Sealt leiab kaks väga lihtsat ja head küsimust iga kaasaja leksikasse: „Mis te sellest arvate?“ ja „On teil parem idee?“

Miks need on kaasamiseks head küsimused?

1. Selliste küsimustega alustades on suurem tõenäosus leida ühisosa. Valmis eelnõud kommenteerides (mis on seni levinum kaasamisviis) keskendutakse eriarvamustele ning nende üle vaieldes muutuvad need aina tähtsamaks, vaata et põhimõtte-küsimusteks, mille käigus on algne ja suur eesmärk kerge silmist kaduma. Muidugi, ongi põhimõttelisi erimeelsusi, ent mu kogemused ütlevad, et kui alustada sellest, millisena osapooled probleemi ja lahendusi näevad, osutub ühisosa sageli arvatust palju suuremaks ning hea lahendus joonistub suhteliselt kergesti välja.

2. Nad on lihtsad ja arusaadavad. EMSLis ja küllap ka paljudes teistes kodanikuühendustes murrame ikka teinekord hambaid tekstidega, mis koosnevad kantseliidist ja viidete rägastikust erinevatele määrustele, millega „tavalisel inimesel“ on üsna keeruline toime tulla. Samas on üsna tõenäoline, et ka inimestel, kes ei ole istunud kõigis peene nimedega töörühmades ega lugenud kõiki asjassepuutuvaid strateegiaid, arengukavasid ja määruseid, on olulist infot ja ideid, mida niisuguste lihtsate küsimustega nende käest kuuleb.
NB1! See on ka põhjus, miks sageli „ärgatakse“ alles siis, kui teema meediasse jõuab, mis valmistab ametnikele meelehärmi („kus te varem olite, teid ju kutsuti töörühma ja eelnõu oli veebis üleval?“). Meedia tõlgib keerulised asjad inimkeelde ja sellega suudavad väga paljud suhestuda. Paraku kipub olulisi asju ka tõlkes kaduma minema ning sellest tekib segadusi ja pingeid, mida saaks vältida, kui ametnikud ise varem asju sama arusaadavalt selgitaksid.
NB2! Selge see, et eelnõudele kehtivad teatud vorminõuded ning ega need peagi öökapilektüüri lihtsust saavutama. Aga ka neist dokumentidest on hõlpsam aru saada, kui oled saanud alustada lihtsamate küsimustega ja samal ajal kui teised. Vrd. nt. peoga, kuhu sa oled jõudnud paar tundi pärast algust ning tunned, et ei jõua kuidagi teiste juttude ja naljadega samale lainele.

3. Nad näitavad, et arutelu alles käib ja lahendusvariandid on teretulnud. Allkirjakogumisi ja kisatõstmist meedias (mis on iseenesest ju ka normaalsed demokraatliku ühiskonna juurde käivad asjad, aga viitavad juba mitte kuigi sõbralikule koostööle) põhjustab tavaliselt hirm ja usaldamatus, et muud moodi enam ei saa. Ega see hirm laest võetud ju polegi, sest eelnõu valmimise hetkeks sageli ongi põhimõttelised otsused juba tehtud. Need kaks küsimust peaksid selliseid hirme maha võtma.
NB! Tuleb aga silmas pidada, et tegu ei oleks näilise kaasamisega. Kui neid häid küsimusi esitada olukorras, kus tegelikult on otsus juba tehtud või mingil põhjusel on võimalik ainult üks lahendus, siis on tegu partnerite petmisega, mis ainult suurendab usaldamatust.

4. Nad jagavad vastutust ja aitavad luua omanikutunnet. Igaüks teab, et midagi maha teha on lihtsam kui ise paremat lahendust pakkuda. Neid meie kaht küsimust esitades on vähemalt kolm võimalust jõuda paremale tulemusele: a) niisama laamendajaid võimaldab selline ülesandepüstitus edukalt vaigistada (olen korduvalt näinud, kuidas ses olukorras avastatakse, et ega ise ei oskagi midagi välja pakkuda); b) võimalik, et arutelu käigus jõutakse sama lahenduseni, milleni ametnikud iseseisvalt või siis üksikute huvigruppidega koos, aga sel juhul peetakse seda ka „oma“ lahenduseks ning seistakse selle eest või siis vähemalt ei olda vastu; c) kõige paremal juhul tekibki rohkem alternatiive ja neid analüüsides targem otsus.

Kokkuvõttes taanduvad need suuresti sellele, et kaasata tuleb algusest peale (ja algus tähendab seda hetke, kui teemaga tööle hakatakse) ning suhelda selgelt ja lihtsalt. Ehk veel lühemalt: käituda nii, nagu tahad, et sinuga käitutaks.

Ma ei tea, kas need soovitused aitaksid Alari kirjeldatud juhtumil – võimalik, et seal tehtigi kõik nii, aga tulemust ikkagi polnud. Muidugi võib ka nõnda juhtuda. Eks me kohtasime juba lasteaias jõmpsikaid, kes leidsid, et kõik peaks ainult nende tahtmist mööda minema. Kõigil ei lähe see häälemurdega üle. Selles olukorras võib ju kontrollida pisteliselt seda allkirja-listi ning asju selgitades loota, et vähemalt arukad inimesed sinu selja taha koonduvad.

PS! Viimase teema kohta maksab lugeda ka Danieli artiklit „Milleks suhelda värdjaga?“ Uue Maailma Seltsi värskes „Väike-Ameerika Hääles“.

Kuidas EMSL lörtsis ausad valimised

Nii lihtne oleks Keskerakonna järjekordsele laamendamisele vastata „A vata miuksed te ise olete!“ A vata ei vasta.

Esiteks oleme me paljudes asjades hulga paremad kui erakondade materdamine (mis on ka liiga lihtne), me ei taha EMSLi nimel mingit viiendat või kuuendat võimu esindada, vaid kõigest, et mingi osa valijaid teaks hea valimistava põhimõtteid ja teeks selle põhjal omad järeldused, sh valimisotsused. Tava polegi minu arust mõeldud niivõrd erakondadele endile, kuna ega keegi siis kogemata tava (või seadustki) riku, ikka täie teadlikkusega. Ise oleme sõna võtnud seni vaid siis kui mõni meediaväljaanne hinnangut on küsinud. Mis, tõesti, olid Keski suhtes.

Kui sisupoolt vaadata, siis ega väga lihtne ole ka kusagilt kinni võtta, eriti kui asi pole juriidikas, vaid moraalis. Nt ründab Kesk, et Reform kasutab mingit messi korraldades riigi raha valimiskampaaniaks, aga ise väidab Kesk, et oma esinumbriga linna raha eest valimisreklaam oli täiesti neutraalne. Meie EMSLis ei ole küll need, kes tahaks sinna ventilaatorisse oma nina toppida, loodame ikka seda, et valija saab vähehaaval targemaks ja hea tava järgimist otsustatakse sealtkaudu. 

Puhtfüüsiliselt nõuaks ka kõvasti ressurssi, et käia telgist telki, lugeda voldikuid ja plakateid, kas mõni rikub head tava. Puhtalt see mõtegi on eemaletõukav ja jälk, kui värskeid klassikuid tsiteerida. Mis tahes erakonna omade. Ja mis kasu sellest oleks? Tavaga mitteühinenud Keskerakonna pidevad EMSLit ründavad pressiteated on ju ise ilmselgeks tõestuseks niisuguste moraalinormide vajadusest.

Põnevam on aga, kui jälgida kampaaniaid hea tava punkti „Valimislubadused on seotud valitava esinduskogu pädevusega, keskenduvad enam plaanitavale poliitikale, mitte mõne konkreetse isiku või grupi headele või halbadele omadustele“ valguses. Seda rikuvad mu isikliku arvamuse kohaselt ju pea kõik, rääkides väga suurel määral teemadest, mis pole kuidagi europarlamendi või enda poliitikagagi seotud, vaid Kesk vastandub üheselt „Ansipi valitsusega“, Reform omakorda „piduritega“ jne jne. Mis mõte siin on üldse kommenteeridagi?! Tark mõistab, loll ei saa nagunii aru.

Kursusetöö saab kirjutada ka analüüsides sõnumeid tava punkti „Hoidutakse valijate hirmutamisest ja äraostmisest ning rahvusliku, sotsiaalse, rassilise või muu grupikuuluvuse kaudu vastuseisu õhutamisest“ osas, aga mul pole aega praegu seda ise ette võtta.

Kirjutame igatahes EMSLi poolt pärast valimisi pikema ülevaate toimunust ning kutsume enne KOV valimisi erakonnad jälle arutelule.

----

LISA: Lihtsalt fakt, et küsisime Reformilt järele ja erakonna logoga lendlehed ei olevat mingil juhul sotsmini suurema kampaania rahaga tehtud, vaid erakonna kontoris paljundatud.

Las õitsta sada lille

Kahtlased arengud toimuvad. Kui aastaid on ärksamad pead rääkinud osalusdemokraatiast (Rohelised natuke radikaalsemast otsedemokraatiast), et rahvas peab rohkem hoolima, osalema, valitsejad rahvast kuulama, kaasama jne, siis viimasel kahel nädalal on täiesti mõistlikud inimesed nagu ühest suust hakanud kinnitama, et Eestile piisab täiesti toimivast esindusdemokraatiast.

Mis toimub? Võibolla need inimesed ei tea lihtsalt kodanikuühiskonna toimimisest ja kaasamisest, aga väga ohtlik tundub, kui raskel ajal keegi rahval vait käsib olla, selmet üheskoos välja tulla. Mõned tsitaadid:

Tom Ilves 24.02 Jõhvis:

Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.

Et tu, Brute? Seni on president kirglikult kodanikuühiskonna nimel ju kõnelenud. Allar juba kommenteeris seda ka raadios.

Rait Maruste 5.03 EPLis: 

Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga” (O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”).

Anonüümne juhtkirjanik 6.03 EPLis

Teine küsimustering seostub sellega, millisena näevad projekti eestvedajad oma rolli parlamentaarses demokraatias. Kas uue poliitilise liikumisena? Täiendusena parteimaastikul? Või hoopis millegi aseainena? „Võib-olla ühel hetkel ei valitagi enam parlamenti, vaid parimaid ideid,” ütles üks projekti eestvedajaid eile Päevalehele. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste hoiatas eilses Päevalehes üleskutsete eest asendada parlamentaarse demokraatia mudel millegi muuga. Sestap tuleks ka „Minu Eestilt” oodata kodanikuühiskonna aktiveerimist ja ideede andmist – see aitaks parteide seniseid vigu remontida. Mitte aga parteide asendamist.

Priit Hõbemägi 7.03 Keskpäevatunnis:

...siis tehakse 27.12 rahvahääletus. See omandab, kui seal tõesti on palju osalejaid, tohutu legitiimsuse. Misasja selle legitiimsusega siis edasi peale hakata? Meil on ju täiesti funktsioneeriv esindusdemokraatia, meil on Riigikogu, keda me küll kritiseerime, aga ta on meil olemas ja me peame teda austama. Mis me hakkame nende miljoni ideega nüüd peale, mille sada tuhat inimest on heaks kiitnud? Kuhu need asjad pistetakse? /.../ Kuidas me sisestame need poliitilisse süsteemi? /../

Mis me selle uue rahvademokraatiaga siis peale hakkame? Teatavasti Eestis on ju olemas rahvahääletuste jaoks kindel kord, ehk on sätestatud meie esindusdemokraatias see, kuidas rahvahääletuse tulemused muutuvad legitiimseks nii, et neid arvestada. Nüüd tekib massiliselt legitiimseid otsuseid, mis me nendega siis edasi hakkame tegema?

Ruu vastas arukalt, ilmselt lihtsalt tervest mõistusest, et need tuleks Riigikogu komisjonidele saata. Eks ka muude kampaaniatega kogutud allkirjad saadetakse ju samamoodi Riigikogule või valitsusele, aga jube kurb oleks, kui Minu Eesti talgutes, mille mastaabiga rahva mõtlema ärgitamist pole Eestis veel tehtud, järsku riigipöördekatset nägema hakatakse ja seda isegi mitte poliitikute poolt. Nemad ei julgeks midagi öelda ka muidugi. Austraalias, muide, ärgitati rahvas sarnasile mõttetalguile ju lausa valitsuse enda korraldusel! Mingit küsimust ei olnud, et ota, teie jaoks on ju valimiskampaaniad ja hääletuskabiinid, ärge vahepeal tülitage.

Kui me puhtalt endi valitud esindajate usaldamise peal peaks toimetama, poleks ühelgi omavalitsusel kohustust ju mingeid planeeringuid avalikule arutelule panna, minul poleks õigust öelda, kui mu maja taha karjäär või maantee tehakse, ministeerium ei peaks MTÜsid puudutava seaduandluse muutmisel EMSLi arvamust küsima jne jne - sest ma olen valimas käimisega andnud ära õiguse ise end esindada! See on ju absurd, aga nähes Minu Eestis ohtu demokraatiale, jõuame just niisuguste olukordadeni ja vat SEE on tõepoolest oht demokraatiale.

Veel kurvem oli, et härrad Kukus lihtsalt mõnitasid Eesti rahvast mu arust, et nii kui tundlevatele massidele anda õigus midagi otsustada, keeravad need riigi pea peale, kehtestavad surmanuhtluse, toovad sõdurid Afganistanist koju jne. Ruu meenutas muigvelsui veel ka TOMi ja Hõbe muheles kaasa. Tänasest osalusportaalist nad muidugi ei tea.

Rein Kilk ütles minu arust lausa otsesõnu, et tema ei taha ka kodanikuna midagi rohkemat ise ja üheskoos teha selles ühiskonas kui paar kanti prügi koristada, kuna see on "lihtne ja selge" ning sellel "oleks Eesti jaoks isegi suurem tähendus kui järjekordne katse demokraatlikku süsteemi muuta". Arvamusliidrina ei tohiks Kilgi-onu mu arust küll niisugust mõttelaiskust propageerida. See on lihtsalt vastutustundetu, kui mitte põhiseaduse vastane. 

Ma ei näe, et nii palju kodanikuühiskonna vastaseid seisukohti kuidagi majandusvajutisega seonduks, nii et kust see kõik järsku tuli siis? Võibolla on see muidugi loogiline reaktsioon - massid on ju juhitamatud ja neisse peabki ettevaatlikult suhtuma. Kindlasti ei tohi selle hirmu käigus aga jutlustada, et rahvas ongi loll ja kui nad kokku tulevad, on see oht demokraatiale. See kõlab aastal 2009 juba.. nagu Lukašenka.

Üks valitsus on sellise kampaania veel läbi viinud, millele Kilk ka vigase tsitaadiga viitas. Nimelt esimees Mao, kes kuulutas teadupoolest 1957. aastal, et kunsti, kultuuri ja natuke ka sotsialismi arenguks laseb ta õitseda sajal lillel ja võistelda sajal koolkonnal. Tegelikult pistis ta oma teistimõtlejad ju pokri ja kahtlustati, et liikumine oligi selleks, et nad kapist välja tuleks ja kätte saadaks. Nähes, kui palju kriitikat laekus, lõpetas Mao muidugi kähku oma kampaania ära.

Minu Eesti saab igatahes üks ütlemata huvitav aktsioon olema. 

Lõpetuseks Hando Runneli tsitaat tänasest AKst:

Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus

..ja sama bänd, kes aastaid isegi ei ole enam koomiline

Jätkan Urmo hommikusest kirjast teemaga deklaratsioonid vs vastutus. Käisin Eesti Koostöö Kogu tehtud "Eesti ühishuvi ja koostöö deklaratsiooni" pressiesitlusel. No mis ma oskan öelda - taas sama mäng, taas kuhjub seltskond krooniline (pealkirja jätkuks Dagölt) - Vare, Veskimägi, Kriis, Taliga, mõned tundmatud prouad ja üks segase jutuga tundmatu härra, kõik mornid nagu Lennarti matustel.

Eks sedagi on armas vaadata, kui tööandjad ja -võtjad kõrvuti seisavad ja solidaarsusest ning kõigi tehtud vigadest räägivad, aga nagu musjöö Mühls rõhutas seekord lootust erakonnad deklaratsiooni ette-taha haakida, tahtnuks ka mina mõndagi poliitikut seal näha. Hüva, üritus oligi pressile, aga ikkagi erakonnad teevad Eestis siiani otsuseid ja ma hästi ei usu, et nad seekordki näole annavad. Ühiskondliku leppega mitteühinemist omal ajal ma neile siiski ette ei heida, see oligi igavene udupuder.

Muidugi võib iga normaalne inimene uuele deklaratsioonile rahulikult alla kirjutada, kuna jutt on ju õige ja nagu prof. Vseviov teksti kaasautorina elutervelt ütles, on ta kahjuks sunnitud rääkima triviaalsusest; ning õige deklaratsioon on dokument, mis ei vaja lisakommentaare. David kordas aga hommikul terkus mainitud võrdlust, et me peame olema justkui laevameeskond, kes peab koos tegema kõik selleks, et laev põhja ei läheks. Küll vähekogenud väikelaevajuhina, aga tunnistuse põhjal diplomeeritud kaptenina, ei pea mina laeva nüüd kohe kindlasti demokraatiamudeliks. Metafoori vägistades jääb küsimus, kas rahvas suudab nüüd kaptenina käituda, või on meil ikkagi juhti vaja; ja kes selleks oleks? Ansip? Mühls? Mõni geront garandiks?

Ei, ma ei kritiseeri deklaratsiooni niisama, vaid küsin, mis ikkagi edasi saab? Muidugi võiks need eesmärgid kõik saavutada. Aga kas järgmine paber (mis - jumala eest - ON paberina hea, 1 lk aint!) muudab poliitilist kultuuri ja erakondade väärtushinnanguid? Mis oleks vaja, et need muutuksid? Konverentse või meeleavaldusi? Kodanikuühenduste eriti jõulist latiseadmist järgmistele valimistele? Kardan, et sellega (valitakse ka mõttetuid kogusid) ei saavuta me kriitilist jõudu, kuna erakondadel on rohkem ressursse populistlikeks loosungiteks ja meedia kütab sellele mõistagi takka.

Tahtsin alguses kirjutada, et Veskimäed-Kriisid võiks ju sõltumatu kampaania kokku klappida ja nö jõuga halva poliitika üle võtta, ehk panna erakonnad lubama seda, mida ühiskond vajab. Järgmisel hetkel sain aru, et parteide endi kampaaniad sõltuvad ju ettevõtjate toetusist ja niipidi saaks palju säästlikuma hoova. Ega see väga valge inimese käitumine oleks, aga kui täna leppida (järgneb naiivne mõttekäik) kokku, et kui aasta pärast pole töös 15 meedet ettevõtluse edendamiseks, 15 omavalitsust, veelgi 15% kärbet avalikus sektoris, 15... noh, eurogi käibel, jne, siis saab Riigikogu valimisteks iga erakond 15,6466 krooni ja vsjo, raisk. Vat siis pole neil enam võimalust oma lollegi hääli kätte saada, kui targemaid ei kuula.

Eks ma soovin Mühlsile esimest ja viimast korda edu, kuigi ma ei arva kindlasti Eesti Koostöö Kogust hästi, sest nad ei ole siiani näidanud end kuidagigi tõhusamana kui algusest peale ebaõnnestunud moega Ühiskondliku Leppe SA. Aga ma päriselt loodan, et see katse tõestab ühel või teisel moel nende olemasolu vajalikkust, et deklaratsioonid-hartad leiavad rakenduse, mitte ei tõestata lõplikult lepete ja koostöökogude võimatust meite tuulepäälsel maal.

Skeptikuna tahaks muidugi kraaksuda, et küllap hakatakse tavapäraselt süüdlast otsima, ehk... kaptenit, kes selle laevaga nüüd päriselt põhja peab minema... Ja kes seegi oleks. Ansip? Oo ei, tema oli ämma juures, ega puutu kuidagi hartasse. Mühlsi tagasiastumisest poleks ühiskonnal ka sooja ega külma. Või hoopis EMSL? Igatahes oleksimegi tagasi esimesel ruudul? Ehk ei lähe nii.

Läti disko

Olen sel nädalal kirjutanud oma Läti kolleegi Intaga teisipäeval Riias toimunust ja tema loal jagan ta mõtteid:

Need seitse või nii tuhat inimest Toomväljakul tulid kokku, ärritatud poliitikute küünilisusest ning pikaajalisest eufooriast, et tänu suurepärasele valitsusele läheb kõik majanduses ja ühiskonnas superhästi, ja kadunud turvatunde pärast, olgu siis tööl, tänavatel või haiglates. Ühesõnaga, suur ports emotsioone. Umbes kaks tundi oli rahulik kogunemine, peeti kõnesid, kanti nördimust väljendavaid plakateid ja muidugi lauldi, sest ilma selleta siin ju ei saa, eksole...

Ürituse lõpupoole viskasid mõned purjus noored mune ka koori pihta, pärast läks enamik inimesi kodudesse ära, mõned jäid... ja siis see algas. Rüüstati poode (must palsam läks esimesena), lõhuti aknaid ja siis oldi juba parlamendihoone ees. Oli kaks gruppi. Ühed (jälle noored) olid rõõmsad, et said midagi lõhkuda ja need ründasid politseiautosid, loopisid kive ja pudeleid. Teine punt olid nii umbes 40ndates aastates mehed, kellel oli kopp ees töö- ja rahapuudusest. Nemad karjusid ka, aga kui nende olekus võis tõesti näha meeleheidet, siis noorte pilgus oli ainult alkohol ja sõge rõõm.

Mis mind kõige rohkem rabab, on see, kui palju on inimesi, kes ei tule oma isiklike läbikukkumistega toime. Nad lihtsalt ei oska... ja riik ei saa neid ka aidata. See on hirmutav.

Meie liikmesorganisatsioone osales ka sellel meeleavaldusel, me ise mitte. Miks? Kogu seda üritust organiseeris tulevane uus erakond, kelle loosungiks on saata küüniline parlament laiali ja lüüa minema poliitikud, kes riigi sellisesse olukorda viinud. Ilmselgelt osalevad nad kohalikel ja europarlamendi valimistel, ja sellepärast ei soovinud me kaasa lüüa.

Nüüd räägitakse, et justiitsministeerium soovib mittetulundusühenduste seadusesse lisada tingimusi, mis rahvakogunemisi piiraks. Seadust hakati muutma detsembris teistel põhjustel, aga nüüd on võimalus, et üritatakse ka see sinna sisse panna. Meile on praegu oluline sellel protsessil silm peal hoida ja hoolikalt jälgida, kes, mida ja miks sinna kirjutada üritab. Samas on ka poliitikud aru saanud, et kogunemisvabaduse piiramine oleks pikas perspektiivis vale, ning kõik mõistavad, et toimunus on süüdi üks kindel poliitiline jõud ja purjus noored.

Täna jagasime koos teiste ühendustega Vabadussamba juures valgeid linte kui vabaduse ja demokraatia sümboleid. Sa ei kujuta ette, kui palju anekdoote praegu poliitikutest ja kriisist räägitakse. Päriselt ka! Ja kõige valusam on, et palju sellest ongi tõde.

Meie nõukogu liige Daniel kirjutab oma suurepärases blogis, miks tema arvates Eestis uut padupopulistikku liikumist esile ei tõuse, ja ma olen temaga päri. Võib-olla olen naiivne, aga usun, et pärast teisipäevast Riiat ja tänast Vilniust ei oleks ka Keskerakond selliseid plakateid üles riputanud, nagu praegu kõik tänavad täis on. Ja kodanikuühenduste hulgas, nii palju kui ma neid tunnen, ei ole ka selliseid, kes niisuguseid asju korraldada tahaks.

Mis mind aga ärritab, on see, kuidas niisugused sündmused paratamatult ka kodanikuühenduste igasugust protesti diskrediteerivad.

Palju õnne, Rainer!

Urve Palo bürool on ikka lihtne elu - võta aga EMSLi nõukogu järjest ette ja jaga tiitleid. Tänavune aasta kodanik on siis Rainer Nõlvak (pildil), mullune oli Lagle Parek. Ilus! Miks selle tiitli kunagi Andrus Veerpalu sai, ei oska öelda ja ega ta meie nõukokku vist passikski.

Tegelt tahan kriuksuda ka natuke. Au ja kiitus on toredad ja puha, aga mulle tundub, et selles osakonnas valitseb riigis paras kaos ja erinevad instantsid üritavad pigem ennast upitada, näiliselt küll häid kodanikke esile tõstes. Nii surusid Ansip ja Pihl täna päeval 17 eeskujulikul kodanikul kätt ja Palo piduaktuse kava järgi tunnustab ta peale Raineri iga maakonna kodanikuühendusi ja miskit putru oli seal veel. Lisaks teevad osad maavalitsused seda nagunii eraldi. Langil oli mingi kodanikujulguse aumärk ja president surub järgmisel pühapäeval parimatel vabatahtlikel kätt. No ja siis on EMSL ise kodanikuühiskonna aasta tegijaid kah veel juba palju aastaid (koos Ene Ergmaga) pärjanud. 

Mul ei käi selliseid hooge nagu Kalle Muulil iga pühapäev, et Palo ja Kiisleri bürood ära tuleks kaotada (maavalitsuste ja vähemalt 200 KOVi osas olen nõus!), ja kodanikuühiskond ongi hoomamatult kirev, aga rohkem koostööd ja vähem raiskamist mitmel teiselgi real annaks kõvasti juurde, muutes kodanike tunnustamisegi valitsuse poolt kaalukamaks. Ja üldse - kodanikud tunnustavad poliitikut sellega, et ta kusagile valivad. Iga minister ei peaks äkki omale seejärel kodanikke valima kukkuma? Skisovärk natuke.

--
Ajee, ka põlduritel on oma teenetemärgid!

Linnateater vs Kultuurikatel

Kopin ikka siia ka, mis ma osalen.blogspot.com kirjutasin, ehk rohkem lugejaid:

Kusjuures ma ei julgeks 100% nõustuda hullunud kommentaatoritega, et see Edgari viimane rahvaküsitlus nii kohutav on. Edgar muidugi on, aga kui seda korraldaks keegi teine? Tahame ju, et rahvas ka suuri asju otsustaks, ja mu arust ei saa öelda, et siin võrreldakse võrreldamatut.

Pigem on ülesandepüstitus iseäranis intrigeeriv ja mulle meeldiks see mingile väitlusrühmale või ühele kogukonnale siduvalt otsustada anda, kuigi pigem konsensuslikult, mitte neetud demokraatiaga.

Kultuurilembelistele oleks ju palju lihtsam otsustada anda kas Linnateater või vabadusesammas; kas Kultuurikatel või Ülemiste mitmetasandiline ristmik. Autojuhid valiks midagi muud, looduskaitsjad kolmandat, penskarid neljandat jne. Kui raha ikka nii vähe on, tuleb teha igasuguseid valikuid, kärpida kõike, seada valusaid prioriteete jne. Ja põhiküsimuseks jääb, kas rahvas suudab üldse päriselt ise kokku leppida?!

Mina näiteks ei suuda otsustadagi selles valikus; nii et minu arust on tegemist eelkõige erakordselt põneva eksperimendiga ja hääletustulemusest rohkem huvitab mind arenev diskussioon.

Barack, Barack порадуемся...

Ei ole see blog veel surnud midagi, iga päev arutame kontoris, kes ja millest kirjutada plaanib, aga aega napib, nagu ikka. Seetõttu praegugi targutuste asemel veits nalja, võrratult saidilt onion.com. Või tea, kas ongi nii nali... Eestis saab kindlasti üsna sarnaseid skeeme joonistada.

The Election: How It Works

As Abraham Lincoln once said, "This precious thing, this dream, this democratic process is a total clusterfuck." The Onion's War For the White House team explains the history, context, and facts behind the American electoral system.
kliki, et selgemalt näha

Don't vote

Harva näen reklaame, mis lihtsalt nutma ajavad oma headuses, sotsiaalreklaamid veidi sagedamini aga Eestis mitte kunagi. Neid kaht klippi - nüüd tuli uus - olen pidanud ikka mitu korda vaatama, kuna pisarad segavad. Sibula Heikil pikk tee minna inimeste valimameelitamisel. Kõiki mõistagi ei püüa sellise huumori ja sarkasmiga.




Ja esimene:

Tunne oma vaenlast - uue kujuga pelmeenid!

Meil on veel elu igav, aga üle maailma leiab teadupoolest kõige jaburamaid kodanikualgatusi, eriti USAs, sest eks ole see ju kõigi õigus - kui tahes marginaalse probleemi või väikse grupi huvide kaitseks välja astuda. Eestlaste leidlikkuse osas lohutab mind igal juhul täna leitud allkirjakampaania.

Mäletan, kuidas ei suutnud seisukohta võtta kunagiste initsiatiivide osas, mis osutusid liba-MTÜdeks, et kas see nüüd lörtsib ja mõnitab päris kodanikualgatust (mida firmad või poliitikud nagunii aeg-ajalt kaaperdada püüavad) või on lihtsalt naljakas vahepala. Jäin viimase juurde, mõistagi.

Nendeks olid siis (ilmselt mulle tuttavategi, kuigi tegijate nimesid ei tea siiani) ärksad Tartu noored, kes korra tegid Hobilingvistide Ühingu nimel ettepaneku uute sõnade kasutuselevõtuks (pülk!) ja siis valisid Eesti Lemmikloomade Ühinguna aasta tegija (14kilone kass Turbo). 

Mõlemad said oma jaburusele vaatamata igati loogilisena tunduvaina piisava meediakajastuse ja foorumites hakati isegi vaidlema, kas on üldse eetiline paksukssöödetud looma peremeest tunnustada... Mõne aja pärast paljastati küll mõlemad initsiatiivid, mis on omakorda ju kena näide kodanikuaktiivsusest.