Don't vote

Harva näen reklaame, mis lihtsalt nutma ajavad oma headuses, sotsiaalreklaamid veidi sagedamini aga Eestis mitte kunagi. Neid kaht klippi - nüüd tuli uus - olen pidanud ikka mitu korda vaatama, kuna pisarad segavad. Sibula Heikil pikk tee minna inimeste valimameelitamisel. Kõiki mõistagi ei püüa sellise huumori ja sarkasmiga.




Ja esimene:

Issa rist

Ma saan enamvähem aru riiklikest ordenitest, samuti lugematuist aumärkidest, mida tänavusügiselgi jagatakse mitme ministri poolt headele kodanikele, uppujapäästjatele jne, aga piiskop Alberti rist jääb veel sügavamalt hämaraks kui kristallsammas või Kalevipoeg lahes.

Kes siis nüüd järgmine bandiit on lähi- või kaugminevikust, kelle mälestust ühtäkki austama hakata? Vjatško? Sõber J pakkus Šeremetjevit. Mul kalamajakana poleks ka Kalinini ordeni vastu midagi. Alberti pressiesindaja Henriku koguteosed on nüüd ka meie keeles, sealt leiab kindlasti ohtralt. Ma ise pole kunagi nt jüriöö ülestõusu ülistamisest aru saanud - üks sama arutu tapmine ja vägistamine, lihtsalt omade poolt sedakorda (Kalevipoegki pidas sama ametit). 

Nt Arnold Meri allfondi võiks teha printsipiaalsetele ja ettevõtlikele inimestele, oma tänava ta kusagil Siberis juba saab. Sobiks ideoloogiliselt natuke Luukase sihtkapitali juurde. Vähjatiidu ja Laomelli paneks nõukokku, mõne neist Dimitreist kah. 

On meil mõni positiivne iidol ka üldse?

Tunne oma vaenlast - uue kujuga pelmeenid!

Meil on veel elu igav, aga üle maailma leiab teadupoolest kõige jaburamaid kodanikualgatusi, eriti USAs, sest eks ole see ju kõigi õigus - kui tahes marginaalse probleemi või väikse grupi huvide kaitseks välja astuda. Eestlaste leidlikkuse osas lohutab mind igal juhul täna leitud allkirjakampaania.

Mäletan, kuidas ei suutnud seisukohta võtta kunagiste initsiatiivide osas, mis osutusid liba-MTÜdeks, et kas see nüüd lörtsib ja mõnitab päris kodanikualgatust (mida firmad või poliitikud nagunii aeg-ajalt kaaperdada püüavad) või on lihtsalt naljakas vahepala. Jäin viimase juurde, mõistagi.

Nendeks olid siis (ilmselt mulle tuttavategi, kuigi tegijate nimesid ei tea siiani) ärksad Tartu noored, kes korra tegid Hobilingvistide Ühingu nimel ettepaneku uute sõnade kasutuselevõtuks (pülk!) ja siis valisid Eesti Lemmikloomade Ühinguna aasta tegija (14kilone kass Turbo). 

Mõlemad said oma jaburusele vaatamata igati loogilisena tunduvaina piisava meediakajastuse ja foorumites hakati isegi vaidlema, kas on üldse eetiline paksukssöödetud looma peremeest tunnustada... Mõne aja pärast paljastati küll mõlemad initsiatiivid, mis on omakorda ju kena näide kodanikuaktiivsusest.

Mida teha EKAKiga? Vol. 1

Järgmisel reedel, 31. oktoobril toimuvad Tallinnas esimesed vabaühenduste kärajad, pealkirjaga „Mida on EKAK meile andnud?“ Nimes sisalduvast paljude jaoks kindlasti obskuursest lühendist hoolimata ei ole tegu üksnes dokumendi- ja arengukava-fetišistidele (jajah, neid on ka olemas!) mõeldud üritusega, vaid oodatud on kõik kodanikuühiskonna tulevikust hoolivad inimesed. Ning tõenäoliselt kuulud sinagi nende hulka, kui sa juba seda blogi loed.

Sest mida siis EKAK (2002. aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsioon) ühenduste igapäevatöös tähendab? Näiteks seda, millised on võimalused osaleda otsuste tegemisel, mis meie elu puudutavad (olgu siis Riigikogus, valitsuses või KOVis). Seda, kuidas peaks toimuma ühenduste rahastamine või avalike teenuste üleandmine. Millised on seadused, mis ühenduste tegevust mõjutavad. Millist tuge ühendused peaksid saama, et oma tööd hästi teha. Ja nii edasi. Kes ütleks, et need on mingid mõttetud, kõrvalise tähtsusega küsimused?

Samasugune „kuidas edasi?“ arutelu (seal muide lausa ametlikult valitsuse algatatuna) toimub praegu brittide juures, kes oma Compactiga kümme aastat tagasi maailmas esimese sellise kokkuleppe ühenduste ja avaliku võimu vahel tegid. Leidub neid, kes ütlevad, et Compact on mõttetu ja sellest pole mingit tolku olnud – näiteks nfpSynergy eestvedaja Joe Saxton. Tema küsis 2003. aastal 150 ühenduse juhi käest, millised valitsuse teod on kolmandale sektorile enim mõju avaldanud, ning Compacti mainis siis ainult kaks inimest, nemadki kriitiliselt. (Eestis 2005. aastal tehtud küsitlusest selgus, et ühendustest kolmandik pole EKAKist kuulnudki, pooled teavad nime, kuid mitte sisu, ning vaid veerand on kursis, millest seal juttu, neistki vähesed seda praktikas kasutanud)

Sellele kriitikale pole muidugi raske vastata, et õhu koostist teavad ka vähesed, aga ometi suudame seda kõik iga päev suurepäraselt kasutada. Loogiline on ka NCVO (brittide EMSL) jutt, et seda, mis on hästi, kipume võtma loomulikuna, ning tähelepanu pöörame ainult sellele, mis ei toimi. Kuigi kõik oleme ilmselt seda meelt, et nii kaasamine, rahastamine kui muu jätab väga palju soovida, on asjad siiski selgelt paremad kui kuus aastat tagasi. Juba fakt, et saab öelda, et see või teine asi ei toimi nii nagu peaks, on üks Compacti või EKAKi tulemustest (kui kokkulepet poleks, poleks ka alust öelda, et midagi lubatust on tegemata jäetud).

Üsna ühel meelel ollakse selles, et Compacti sisu vajab värskendamist, sest kümne aastaga (Eestis kuuega) on paljud asjad loomulikult muutunud, tekkinud ka uusi teemasid. Vaieldakse aga, kas on vaja põhimõttelist muutust kokkuleppest seaduseks. Toorid, praegu opositsiooni-, aga „kõik-on-kindlad-et“ järgmine valitsuspartei, ütlevad, et Compact on end ammendanud ja nemad annavad sellele seaduse jõu. Olulisemad ühendused (nt. NCVO, Acevo, NAVCA) leiavad, et seaduslikku jõudu tuleb anda Compacti järelevalvet tegevale volinikule (Commissioner for the Compact), samas Compacti enda seaduseks muutmisele on nii pooldajaid kui ka vastaseid.

Esimesed usuvad, et ainult nii saab selle rakendamine tegeliku vungi, teised kardavad, et nii kaotab Compact oma peamise väärtuse ja potentsiaali, mis seisneb poolte pühendumises parimate tulemuste saavutamisele. Pühendumist mõistagi seadusega nõuda ei saa ning enamasti häirivadki meid ju JOKK-situatsioonid, kus seaduse järgi on kõik õigesti tehtud, aga mitte ka enamat. Pealegi, nii Compact kui ka EKAK ei tähenda ju üksnes ühe, vaid mõlema poole kohustusi, ent kuidas saaks riik seadusega kohustada ühendusi endaga koostööd tegema?

Mida siis teha? Tule kärajatele ja ütle oma arvamus! Enne seda palun võta aga üks minut ja pane end siin kirja – et me teaksime, palju toole saali panna ja mitmele inimesele toitu tellida. Tänu BAPPi, KÜSKi ja Siseministeeriumi toetusele saame kaugemalt tulijatele ka sõidu kinni maksta.

Muide, brittide Compacti-debati ametlik kodulehekülg asub siin.

Veri, sitt ja laibad

Böö - neid polegi! Just seepärast meeldis nn Laste Maailmas ehk Disaini- ja Arhitektuurigaleriis avatud näitus Gruusiast mulle, ja samal põhjusel ei erutanud ta odavaid ajakirjanikke, nagu see just nii sõnastatud oli kellegi poolt.

Kaido Haageni suurtest piltidest ja Liivo Niglase videolõikudest koosnev sünge näitus kannab pealkirja "Seinad 080808" ning seintest ta suuresti ongi, või vähemalt, mis neist mõni nädal pärast pommitamist järele on jäänud. Lisaks portreed täiesti elus inimestest ja üksjagu lugu räägivad juurde videolõigud. Võtke aega. Omaette nüansi annab veel tehnika - Kaido tassis seal palavuses ilget kolakat aparaati (negatiiv 9x12 ja 13x18 cm), nii et avastamisrõõmu või -kurbust leiab iga suureformaadilise foto detailidest tükk aega.

Ma ei kuulu ilmselt nende sekka, kes raudpolt leiavad, et see kõik võib korduda ka Eestis (kõik kaadrid on muide... kuidas seda nüüd korrektselt öeldagi... noh Gruusiast, mitte Lõuna-Osseetiast või Abhaasiast, mis on märk omaette); ega nendegi sekka, kes peavad asteroiditabamust tõenäolisemaks, aga noh, hea kodanik muretseb ka niisama naabrite pärast ja georgiinlased on meiega ju alati sõbralikud olnud.

Avatud 1. novembrini, toetab kaitseministeerium. Meeldiv vaheldus vähemasti kamina pildisolekule sammaste-tankidega (Riinaga arenes avamisel väike vaidluski, aga las see jääb). Mingi maigu näitusest saab kätte siit, kus ma ka neid Kaido fotosid avaldasin.

Tagasi üheksakümnendaisse

Täitsa jabur ikka, kuidas algamas on ausa kaubanduse nädal, ja siis ma loen Rein Siku kolumnit (ometi olin ma temaga peagu nõus!) ning saan aru, et praegu pole küsimus enam üldse niiöelda rikaste või printsipiaalsete lõbus, kas osta ausa ja mahekaubanduse tooteid või hiina paska; vaid kas see pood või teenindusasutus üldse enam varsti lahti on, kus sa harjunud käima, ja su naabritel töökohad.

Eks ma ole varemgi mõelnud, miks küll need Õiged Kaubad nii kuradi kallid peavad olema, ning mingihetk aru saanud, et kogu muu kaup on lihtsalt kellegi elu ja pere arvelt odav, nagu me (Rein Kilgi väitel Keskpäevatunnis) maksame viisavabaduse USAga kinni oma sõdurite vere hinnaga...

Igatahes olen ma ise ikka ka üsna teadlikult üritanud tarbida kodumaist, kus vähegi võimalik, ja käin oma kodukandi ehk Kalamaja kohvikus Boheemgi tavapärasest enam, et see koht lihtsalt alles jääks; turu ja elukohajärgse keldripoega samamoodi, kuigi ma ei saa sealt väga midagi ja ikka kulutan enam Selveris, aga seegi on kodumaine kapital, mitte kiluvaraste või sveedide oma.

Kontoris õnnestub ka nii ja naa - nt paber on kõik taaskasutatud, aga õiglase märgiga kohvi lihtsalt ei õnnestu alati endale lubada üritustel. Aga ma ei põegi, nii hoolimatult kui see nüüd Lõuna-Ameerika põllumeeste suhtes ka ei kõla, nähes Siku loost, kuidas meie lihtne maarahvas majandusest aru saab ja vastavalt hea kodanikuna käitub. Sihuke asi tulebki ju ikka esimesena, sealt edasi alles globaalne mõtlemine ja nii peabki. Oli ju lausa miski klassikaline näide kodanikutarkusest ja -aktiivusest, et kui juba taksojuhid börsist räägivad...

Strateegiline poeesia

Viimases The Nonprofit Quaterly numbris soovitab Christopher Finney panna organisatsioonidel oma missioon kirja haiku-vormis ning teeb ise sealsamas Ameerika raamatukogude ühingu missioonist lausa kaks haikut.

Missioon ise kõlab inglise keeles nii: The mission of American Library Association is to provide leadership for the development, promotion, and improvement of library and information services and the profession of librarianship in order to enhance learning and ensure access to information for all.

Ja Finney haikud (ma küll pole kindel, kas ka Mart Mäger neid niimoodi nimetaks) said sellised:

Ensure access to
Information and
Library services

ning:

Develop, promote
Improve library service
To enhance learning

Kahju, et jaapani keelt ja kultuuri tudeeriv Kadi enam meil ei tööta, muidu võiks siit uue liikmeteenuse välja arendada!

(Tegelikult ei ole Finney idee siiski lihtsalt iluihaluses, vaid selles, et kuna haiku nõuab eriti täpset sõnavalikut, aitaks see ka organisatsioonide olemasolu põhjendusest mõttetut vahtu välja saada. Ning mõtteharjutusena võivad sellised žanrihüpped nüridel hetkedel ka mujal kasulikud olla - et kui aastaaruanne ikka kuidagi ei laabu, siis proovi, milline oleks see näiteks muinasjutu või krimiuudisena. Mitte et nad tegelikkuses seda teinekord ei olekski.)

Majasiseseks kasutamiseks

Kaasamise teemaga jätkates – viimane nädal on pakkunud kolm näidet mõtteviisist, mida võiks nimetada... ma ei teagi, mis on kaasamise vastand? Tõrjumine vist.

Esiteks muidugi eelmise nädala suur teema looduskaitsehalduse reformi eelnõude paketiga, millest saab lähemalt lugeda siit, siit, siit ja siit. Loogiline algus niisugusele reformile oleks alternatiivide arutamine nendega, kes asjast jagavad ja keda see puudutab. Keskkonnaministeerium arutas asjad läbi maja sees, hämas keskkonnaühendustele ning nüüd, kui eelnõu valmis ja valitsuses heaks kiidetud, on kõigil teistel muidugi keeruline kiiresti selle kohta midagi öelda, sest pole teada, miks just niisuguse lahenduseni jõuti.

Teine näide on kolmandast sektorist. Olen praegu Londonis, muuhulgas selleks, et arutada Euclidis ühte algavat veebiprojekti, kus luuakse Euroopa kolmanda sektori liidrite virtuaalne suhtlusvõrgustik (meie peaksime siis sinna Eesti-poolset sisendit pakkuma). Eilsel koosolekul küsiti, kas tegu saab olema üksnes Euclidi liikmetele mõeldud võrgustikuga, ning projektijuht Ben, kes on muidu väga mõistlik ja meeldiv poiss, rääkis umbes nii, et kuna seda rahastab Euroopa Komisjon, siis tuleb midagi kõigile avatuks teha, aga üldiselt tahaks ikka hoida seda Euclidi-sisesena. No et meil ikka oleks oma liikmemaksu eest mingeid hüvesid, mida teistel pole.

Kolmas näide on veidi teistsugune, aga ka selle juured on samas mõtteviisis. Sel õppekavade arutelul, mida ühes eelmises postituses mainisin, rääkisid autorikaitsjad, et lastele tuleks ikka õpetada, kuidas oma loomingut kaitsta ja mis karistused neid kõik piraatluse eest tabada võivad. OK, ma ei kutsu muidugi kedagi üles teiste loomingu kuritarvitamisele (lõppeks on seaduste täitmine isegi pisikestes asjades ka üks hea kodaniku põhimõtetest) ning selles jutus on oma iva, nagu ju ka Beni omas ja ilmselt isegi keskkkonnaministeeriumi tegudes – aga...

See on "Rehepapi" Imbi ja Ärni suhtumine, arusaam infost kui millestki, millest sa oled ilma, kui oled selle rumalast peast teistele ära andnud. Ja püütakse seda varjata, varustada paroolidega ja rakendada karistusi levitajatele, selmet võtta avatust suure tänapäevase võimalusena, tegelikult ka paratamatusena, ning kohandada end sellele.

Hea küll, ma olen nõus, et kui plaan on minna kurjategijat vahistama, siis pole mõistlik sellest eelnevalt laialt kuulutada. Aga kui sellised olukorrad kõrvale jätta, siis on kogu avatuse ja jagamise taga elementaarne arusaam: olgu sul kui tahes head spetsialistid, alati on rohkem tarku inimesi sinu organisatsioonist väljaspool. Rumal ja kulukas on jätta see potentsiaal kasutamata. Sel juhul poleks Linuxit, poleks Wikipediat, poleks suurt hulka teadussaavutusi. Ja muide, poleks ka enamikku EMSLi asjadest.

Või oskab keegi öelda, mida halba juhtunuks, kui kõik looduskaitsehalduse reformi materjalid algusest peale kõigile avatuks oleks tehtud, või et mis kahju sünniks sellest, kui kolmanda sektori tegemistest loevad ja seda oma infoga täiendavad ka need, kes selle eest ei maksa?

Kena kaasamine

Tuli väike kaherealine kirjake, mis teatas, et üks muudatusettepanek läks Riigikogu õiguskomisjonis läbi. Tänasin ja kustutasin. Siis hakkas mõtlema, et kurat, see oli ju kaasamine ja suht harvaesineval moel.

Kirjutajaks oli lihtsalt vana tuttav, aga ikkagi praegune Riigikogu liige Toomas Trapido, kes küsis juba mõne nädala eest, kas meneteluses olev MTÜde jt seaduste muutmise eelnõu vajab mingit kohendamist ja mis me arvame. Hüva, meie arvamust küsiti ammu mullu suvel ka Justminni poolt, aga eks Riigikogu ikka muudab natuke eelnõusid. Väga harva saadab aga mõni Riigikogu komisjon küsimusi või kutseid koosolekuile - neile peab ikka ise trügima -, ja pea üldse ei mäleta ma, et mõni parlamendiliige ise niimoodi miskit uurinuks, et sõna edasi viia ja teoks teha.

Täna Traps raporteeriski, et meie viimane mure (kuna eelnõu toppas pikalt) muudatuste jõustumise tähtajast leevenes - tuleva aasta jaanuarist lükati see juulisse. Minister Lang oli nõus olnud ja puha. Teisele lugemisele vist täna veel ei saadetud ja muud arutatut ma ei tea (alles tänavu ärganud korteriühistud olid väga vastu paarile punktile), aga no see ON kaasamine praegu, olgu või vana tutvuse ehk rahvasaadiku ühenduste-tausta tõttu, ent ega EMSLil ja Rohelistel seal mingit oma agendat polnud ju, puhas avalik huvi. Ja me ei pidanud saatma ühtegi ametlikku kirja, tegema pikette, istuma ja õiendama koosolekuil - mis on ju senine tavapraktika, et otsused paremad tuleks. Müsteeriumiks jääb siiani, kuidas selle pea 1,5 aasta jooksul, mil eelnõud ette valmistati, korteriühistute liit sellest kusagilt ei kuulnud.

Unistamisest ja ühiskonnaõpetusest

Paar nädalavahetust tagasi Rakveres toimunud „Minu hariduse“ konverentsi üheks meeldejäävamaks hetkeks oli mu jaoks – lisaks sellele, et veel nüüd, 40ndates eluaastates, koos paarisaja eel-, päris- ja järelteismelisega oma esimesel basseinipeol osalesin, ning et Elina leidis ka noorte ühiskondliku aktiivsuse paneeli modereerides koha seksinaljaks, mis mõistagi vaid tõestab, et tegu on tõelise EMSLi esindajaga – meie nõukogu liikme Raineri ettekanne.

Rainer rääkis unistamisest. Et meile on sisse harjutatud mõte, et unistused on midagi, mida tuleks endale hoida – muidu ei lähe täide. Rainer ütles „Teeme ära“ näitel, et kõige kindlam viis unistust saavutada on just seda teistega jagada, sest võib välja tulla, et tegelikult on see ka nende unistus.

Minu unistus (OK, tegelikult üks unistustest, ja ausõna, kõik nad ei ole tööga seotud) on see, et ühel päeval oleks Eesti inimeste jaoks ihaldusväärseimate töökohtade seas Tallinki, Eesti Energia ja Hansapanga kõrval ka EMSL, Heateo Sihtasutus, Eestimaa Looduse Fond või mistahes teised kodanikuühendused (ja tõepoolest, seda Tallinki ei ole ma sinna ise välja mõelnud, vaid nii väidab Emor, vähemalt veel sel suvel).

Üks viis, kuidas võimekamad noored kodanikuühendusi ka karjäärivõimalusena teadvustaksid, võiks olla see, kui koolide ühiskonnaõpetus muutuks praegusest küllaltki riigikesksest ainest selliseks, kus lapsed saaksid tõesti ise proovida ühiskonnale kasulikke asju algatada, ellu viia, analüüsida. Ning tõtt öelda, täpselt nagu Rainer kõneles, kui ma olen hakanud sellest teistega rääkima, tulebki välja, et tegelikult jagavad veel väga paljud sama unistust. Mis meid siis peaks tagasi hoidma seda saavutamast?

Ja üht-teist ongi käima läinud. Reedel käisin uue ühiskonnaõpetuse õppekava ajurünnakul. Peale mu ja eksamikeskuse inimeste olid seal veel soolise võrdõiguslikkuse, autorikaitse, vähemusrahvuste, inimõiguste, maailmahariduse ja mille kõige veel eestvedajad. Ning ega ma muidugi eksamikeskust kadesta, kes peab kõiges selles huvide virr-varris mingi mõistliku tulemuse kokku saama, sest loomulikult olid kõik kohaletulnud üsna häälekad ses osas, kuidas nende teemad kindlasti õppekavasse sisse peaksid saama.

Mulle tundub, et kõige mõistlikum viis, kuidas kõiki neid teemasid koolis käsitleda saaks, on see aine täiesti põhjalikult ümber muuta. Nii, et klassikalise koolitunni asemel seisneks ühiskonnaõpetus kogu õppeaasta vältel ühe projekti elluviimises, mille õpilased ise välja valivad. Selle sees oleks võimalik kõik need teemad läbi käia: analüüsida probleeme ja nende lahendusvõimalusi ühiskonnas, õppida oma ideed teistele selgitama, eri arvamuste vahel konsensust leidma, teisi kaasa haarama, eelarvestama jne. Ning riigieksami asemel lõpeb see aine siis lõputööga, milleks ongi seesama projekt. Umbes nii, nagu lavakas tehakse diplomilavastus.

Reedel oli nii neid, kellele see mõte tundus huvitav, kui ka neid, kes olid skeptilised. Mulle on nüüd järgmine ülesanne selline õppeaasta võimalik ülesehitus kuu lõpus toimuvaks ühiskonnaõpetuse õpetajate sügiskooliks ära kirjeldada. Kes tahab aidata kaasa mõelda, andke teada!

Ettevõtlikud briti ühendused

Briti vabaühenduste juhte koondav organisatsioon Acevo küsis valitsuselt ei rohkem ega vähem kui 500 miljonit naela (10 miljardit meie raha), et aidata majanduslanguse ohvreid. Nimelt on Acevo ja CAF küsitlenud ühenduste eestvedajaid, kellest 72% vastas, et kogeb juba kasvanud nõudlust nende teenuste vastu. Samal ajal on kolmandik sunnitud langenud sissetulekute ja tõusnud hindade tõttu personali vähendama.

Iseenesest ju igati loogiline nõuda, et mitte vaid pangad ei vaja valitsuse abi, aga just ühendustel on suur roll selles, kes ja kuidas majanduslangust päriselt kogeb. Lisaks nõuavad ühendused esindatust majandusalases valitsuskomisjonis.

Kuigi nende niiöelda EMSL ehk NCVO toetas põhimõtteliselt ideed, nimetas teise kaaluka asutuse Navca juht Kevin Curley seda päästefondi reklaamitrikiks. Acevo on, eks ole, ühenduste liidrite liit, aga ma olen ka Kevinit kuulanud ja temagi on päris mõistlik mees, nii et võta kinni, kumma ideel rohkem jumet on. Kevin nimelt ütles, et languse vastu peaks ühendused tegutsema rohkem kohalikul tasandil oma partnerite ja omavalitsustega, et muuta seniks rahastamise prioriteete - näiteks kultuuri- ja spordiorganisatsioonide asemel keskenduda neile, kes tegelevad vaesuse, kodutuse ja nõustamisega. Ilmselt on tõde vahepeal - kohaliku tasandi algatus ja aktiivsus on hädavajalikud, aga päris ilma rahata ju ka ei saa.

Meenus, et vist kahe aasta eest arutasime igasuvisel EMSLi kontori ja nõukogu ühisarutelul, mis oleks Eesti ühenduste roll ja tegevusplaan suuremate katastroofide, sõja või ka... majanduslanguse korral, mis oleks ju iseäranis õige koht, kus kodanikud iseorganiseerudes end aitama peaks, mitte vaid valitsejatele lootma. Toona leidsime, et sellega peab kindlasti tegelema mingihetk. Nüüd tuli siis jälle meelde...

Oli ka aeg

Ilmselt viimaste ajaveebnikena maamunal tegime lõpuks siis ka nurgakese, kus teinekord arvamust avaldada. Siinne ei kajasta kindlasti EMSLi ametlikke seisukohti, vaid pigem meie inimeste mõtteid ümberringi toimuvast, ikka hea kodaniku vaatepunktist.

Eks vaatab, kuidas minema hakkab.