Üheksas

Teha ühe portaali kaudu avalikkusele kättesaadavaks informatsioon kõigi riigi tasandil toimuvate oluliste otsustusprotsesside kohta (strateegiate ja arengukavade väljatöötamine, õigusaktide eelnõude ettevalmistamine jms ) näidates ära protsessi etapid, ajakava ja avalikkuse võimaluse otsuse kujundamises osaleda.

Pooldajad:

• Kui kogu inimkond on leidnud tee Facebooki, siis on küsimus, miks sellist portaalitaolist vahendit veel e-Eestis rakendatud pole
• Uusi portaale pole vaja, aga kui saab lisada töös olevatele lahendustele, siis toetan.
• Väga vajalik. Annab võimaluse ühendustel leida aega ja inimesi, kaasata oma võrgustikku. Sel juhul välistame mõnikord ka juhuslikud ehk tagatubade otsused või ühe huvirühma tugeva lobitöö tulemusena kreeni kalduva otsuse.
• Aruteludes on toodud esile, et nö hooaja alguses tutvustada infopäevadena töösolevaid ja algatatavaid eelnõusid, määruseid, siis teavad hakata huvigrupid oma seisukohtasid kujundama oma võrgustike läbi, mis on aeganõudev protsess. Kui on kooskõlastamise ring, siis oleks juba teada, millega tegu ja on vaid fikseerimise küsimus.
• Nõrgad kohad - avatud valitsemiskultuur on keerulisim aspekt, mida muuta, kuid jällegi võib protseduurireeglite kaudu muutusi saavutada.
• Toetan väga!
• Toetan. Tegelikult on nii Valitsusel kui ka ministeeriumitel olemas oma tegevuste aastaplaan. Kõigi ministeeriumite aastaplaanid võiksid olla ühest portaalist leitavad.
• Positiivset mõju oleks sellel muudatusel palju rohkem kui nõrki kohti.
• Osalusveeb võiks seda eesmärki kanda.
• Praegu väga valdkonniti erinev ja killustatud.
• Vägagi vajalik. Ka riigile endale.
• Kõrvaldab ühe kõige suurema lünga osalusdemokraatia rakendamisel.

Vastu:

• Veel üks portaal ei muuda midagi. Vaja selline teavitus ja sisuline töö inimeste teavitamisega käivitada iga ministeeriumi juures ja haldusalas, tihedas koostöös kodanikeühendustega. Ja ka ministeeriumitevahelises koostöös, mida pole õieti ollagi.
• ngo.ee portaali kaudu on teave juba kättesaadav. Üks MTÜ ei saa olla aktiivne ja pakkuda teenust KÕIGI riigi tasandil toimivates protsessides. Erakond ei ole sisult MTÜ, erakond taotleb poliitilist kasumit.
• Liiga erinevad valdkonnad, parem hoida nad vastutava ministeeriumi all, kust leiab neid paremini. Andmebaas erivaldkondade strateegiapaberite klassifitseerimiseks läheks liiga keeruliseks.
• Illusoorselt romantiline. Põhimõtteliselt on kõik kättesaadav (kui ei, siis on tegemist vaat et skandaaliga). Pigem tuleb loota sotsiaalsete võrgustike valvekoertele ja asjast huvitatud survegruppidele, kel on motiiv ja argumendid osaleda/sekkuda.

Kahtlejad:

• "Ei nõua täiendavaid vahendeid" tundub optimistlik lähenemine. Kahtlen, kas täisautomaatselt saaks hea töötava lahenduse.
• Põhimõtteliselt oleks see vägagi tervitatav, aga ei saa nõus olla sellega, et see ei nõua täiendavaid vahendeid. Otsustusprotsessi reglementeerimine võib olla üsna suur ja ajamahukas tegevus (ning veel enamgi vastava reglemendi järgimine, nagu praktika on näidanud). Sellisele süsteemile võiks lisada kindlasti teavitussüsteemi, kust oleks võimalik nt vastava valdkonna arengute kohta endale teavitusi või portaalis toimunust perioodilisi kokkuvõtteid tellida.

Üheteistkümnes

Anda teatud hulga allkirjade korral inimestele õigus nõuda avaliku konsultatsiooni algatamist enne otsuse tegemist (sh. vajaliku taustinfo kättesaadavaks tegemist, adekvaatset aega arvamuste avaldamiseks, aruteluüritusi, tagasisidet tehtud ettepanekutele).

Pooldajad:

• Midagi on vaja ju muuta, tegelikkuses peaksid olema ka praegu sellised võimalused olemas, kuid kui kodanikel tahe on, siis riigi erinevatel tasanditel mitte, aga nii ju kodaniku hääl ei jõua otsustajateni
• Väga vajalik Eesti ühiskonnas, kus diskussiooni pidamise oskus on madal. Iga arvamuse avaldust hakatakse ründama, selle asemel, et koos erinevaid seisukohti läbi arutades tõeni jõuda. Vaja on respekteerida teise inimese arvamust, samal ajal oma arvamuse sisu selgitades.
• Lisaks oluline: kaasatavad peavad olema rahastatud: sõidu, aja ja energia kompenseerimine. Siis on ka võimalus teemadega sisuliselt tegeleda ja kaasa rääkida. Kaasata nö ekspertteadmist mingis valdkonnas, kellel on tihe side sihtgrupiga ja teave tegelikkuse kohta + analüüs. Kunagi ei tohi öelda, et kaasatavad on rumalad. Nad räägivad omas keeles. Juhtida vestlust, noppida oluline välja ja panna kirja.
• EL kodanikualgatus on kehtestatud. Siseriiklikult selline mehhanism puudub. Oleks aeg kasvõi konsultatsioonide tasemel algust teha.
• Vajalik täiendada ettepanekut ja kõigepealt tagada, et teatud hulga allkirjadega otsus võetakse üldse menetlusse. Praegu Riigikogu kodukord seda ette ei näe. Nn. petitsiooniõioguse seadustamiseks pole vaja põhiseadust muuta, piisab Riigikogu kodukorra täiendamisest. Olen seda ettepanekut Riigikogule ka varem teinud.
• Annab kodanikele õiguse esile tõsta neile olulisi otsuseid

Vastu:

• Inimesed, arutage omavahel asjad selgeks
• Ei saa aru, mis laadi otsuste kohta ettepanek käib, milliseid potentsiaalseid olukordi on silmas peetud. Praegu esitatud kujul ei ole ettepanek rakendatav.

Kahtlejad:

• Ma näen siin rohkem probleeme kui kasusid. Tihti on tagantjärele rahvas ikkagi rahul ning eelnevalt sõditakse emotsioonide pinnalt. Teisalt ei anta rahvale sageli mõistlikus pikkuses aega teema uurimiseks. Seega mingid veidi julgemad hoovad võiks olla.
• Toetan tingimusel, et sellest ei kujune mingisugust astroturfingu platsi jälle. See inimeste hulk peaks olema ilmselt üsna suur, kes saavad algatada...
• Haagib punktiga 10. Kui ametnik on saanud koolitust ja adub TÕELIST vajadust kaasata, siis pole seda punkti ju vaja.
• Mis tähendab avalik arutelu- eetriaega ETV-s? Miitinguid tööajal Toompea ees? Mis tähendab adekvaatne aeg - mõistlik aeg kehtivas õiguses? Milleks uus mõiste?
• Pigem aitaks 3. sektori kaasamisel ametnike koolitamine, et nad teaks, kust vastava valdkonna MTÜ-sid leida ja kuidas neid kokku kutsuda.
• Ei mõista, mis muutub olemasoleva süsteemiga, st. vajalik täiendada
• Kas allkirjade kogumine on alati mõttekas? Võib-olla lihtsalt avalik pöördumine
• Hea algatus - kuid oht, et teatud huvigrupid võivad hakata seda kasutama isiklike huvide suunas (nt. mingid tingimused, mis välistavad teiste organisatsioonide osalemise hankes vms).

Kaheteistkümnes

Luua juriidiline alus vabaühendustele kaitsta oma sihtrühmade või valdkonna õiguseid kohtus

Pooldajad:

• Praegu saab ka organisatsioon end kohtus kaitsta, neil on ju põhikirjad, mis loob mingi juriidilise aluse. Pigem on küsimus, kust leida raha enda kaitsmiseks kohtus. Teatavasti kohtud jahvatavad meil aeglaselt
• Ühingus on jõud
• Võimalus võiks olla, kui ei kasutata, siis on ju tore, st et kohe ei joosta kohtusse.
• Nõrga kohana esitatud argument on ebarelevantne. Selline võimalus on õigusriigile kohane. Sakala keskuse probleem, kus huvirühmad ei saanud oma huve kohtu kaudu kaitsta on üks parim näide.
• Väga vajalik
• Absoluutselt vajalik. Lisaks ka inimesel valida ennast kohtus esindama MTÜ-s töötav jurist.
• Vabaühenduste liikmete hulgas on kindlasti ka juriidilist pädevust omavaid inimesi või lisada võimalus saada riigipoolset õigusabi teenust?
• Keskkonnakaitses on see süsteem hästi tööle hakanud. Nt lastekaitsesse ja diskrimineerimisjuhtumite juurde peaks see kindlasti laienema.
• Tähtis on eelkõige võimalus. Kui see on olemas, siis hoidutakse ka seadusrikkumistest ja väheneb vajadus kohtusse pöörduda.
• Miks mitte katsetada!
• Kindlasti tuleks laiendada sellist õigust keskkonnavaldkonnast ka vähemalt tarbijakaitse jm huvikaitsevaldkondadele, kus avalik huvi on nii oluline, et selle kaitsmisse kaasab riik ka kodanikke. Ettepaneku juures välja toodud nõrku kohti ei pea põhjendatuks, sest enne kui ei ole tagatud õiguste kaitse võimalusi, ei saagi eeldada, et oleks olemas väga suur võimekus sellega tegeleda. Ettepaneku elluviimisel tuleb lahendada terve rida küsimusi, mis keskkonnavaldkonnas on probleemiks osutunud - näiteks kohtukulude teema (kas ühendused peavad hakkama kaotuse korral maksma kohtukulude eest - see ei peaks printsiibis nii olema).
• Leader tegevusgrupid on juba tänaseks arvatud avaliku halduse akte väljaandvaks organisatsiooniks

Vastu:

• Siin on suurem kaal nõrkadel kohtadel. Tegelikult oleks kodanikeühenduste teema vaja seadusandluse poolelt läbi võtta küll ja viia see nii sisuliselt kui seadusandja poolt laiapõhjalise vaba tegevuse soodustamiseks, kus toetuste ja ka seega kontrolli osa viia kohaliku omavalitsuse tasandile.
• Inimressurss on piiratud. Keskenduda nende kohtade lahendamisele, et ennetada kohtusse jõudmist, et kõik töötaks ühise eesmärgi nimel, ennekõike avalik sektor. Oskus kuulata ja püüd aru saada probleemi tuumast.
• Riigikohus on korduvalt väljendanud, et kollektiivsetel arvamuseavaldajatel ei ole sõnaõigust kolmanda isiku kaitseks kohtus ega ametiasutuses. Tegelikult on lausa piinlik lugeda avaldus-kaebusi stiilis: räigelt on tõstetud nt bensiinihinda, palun mentlege ja karistage bensiinimüüjaid! See on umbes sama, et kirjutame naabri peale: ta rikub liikluseeskirju, kus, millal, kas jala või autoroolis, keegi ei tea, aga raisake aega, ressursse, uurige, menetlege. Absurd.
• Ebamäärane sõnastus

Kahtlejad:

• Ei ole kursis, kui suur on vajadus sellise muudatuse järele.
• Kui suur oleks vajadus?
• Küsimus on organisatsiooni tugevuses.
• Teema vajab arutelu, arvutusi jms
• Eestkosteõiguse juriidiline olemus vajab analüüsi, kergekäelisel rakendamisel pigem külvab segadust.

Kolmeteistkümnes

Avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste vabastamine erisoodustusmaksust oma töötajate toitlustamisel jt. sellistel kulude puhul.

Pooldajad:

• Analüüsi see vajaks küll, aga kuna vabaühenduste rahastamine sõltub enamaltjaolt liikmemaksudest, siis kooskäimisele ja initsiatiivikatele tegevustele aitab selline maksusoodustus kindlasti kaasa
• Lõpetks ära kulude peitmise "ruumide rentimise" taha, näiteks. Ja uskugem pigem, et kui seda lubataks, siis ei hakata kohe väärkasutama...
• Võimalus motiveerida vabatahtliku töö tegijaid. Talgupäeva supp ja aastalõpu tänuüritus.
• Väikeste ühenduste puhul ehk on see lausa ellujäämise võimalus, kui see vajalikuks muidugi osutub. Mingi kvaliteedi mõõdik peaks ka juures olema sel juhul,.
• Vabaühenduste töötajad töötavad tihti toidu eest, tobe, et peab seadust rikkuma, sest keegi ei maksa ju selle pealt veel erisoodstusmaksu. See on rahakeskne mõtlemine, aga töötasuks võib olla ka söök.
• Praegune regulatsioon ei tööta nagunii
• Avalikes huvides tegutsevad vabaühendused ei pea kindlasti kuuluma tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja, sest see on ebamõistlik kitsendus ja kahjuks ei põhine avalikes huvides tegutsemisel.
• Pigem mõtlen ma selle all, kuidas motiveerida vabatahtlikke
• Noh, see piir töötaja ning "külalise" vahel on juba praegu fiktiivne. Selles punktis nõutakse kontrollimatu asja täitmist - et kui kõik käivad koolituse ajal söömas, siis osalejate pealt ei maksa, aga tegevjuhti pealt peaks kuidagi välja arvutama selle erisoodustusmaksu... Reaalselt seda ei tehta, kuna supp on ühes potis
• Jällegi võiks teemat käsitleda üldisemalt- ettevõtetega võrreldes on teisigi põhjendamatuid piiranguid, näiteks riiklikest fondidest raha taotlemisel projektide algatamiseks.
• See säästaks mitte ainult raha, vaid mõttetut asjaajamist, seega vähendaks üldist halduskoormust.
• Olen ise tegelenud aastaid külaseltsi elu edendamisega ja tean, kui palju isiklikku aega ja raha olen sinna paigutanud. Maatingimustes eriti oleks normaalne, et erisoodustustest vaba. Maapiirkond ei saa tagasi tulumaksust seda osa, mida tiheasutuse piirkond. Ma ei arva, et hajaasustuses peaks sama palju tänavalgustuse poste olema, kui tiheasustuses, kuid seesama erisoodustustes vabastamine oleks üks väike viis oluliselt raskemates ja ettevõtluse ning ühistööks ebasoodsamates tingimustes inimestele ja vabaühendustele luua paremaid tingimusi ühistegevuseks.

Vastu:

• Igasugused erisused ei sobi tegelikult Eesti maksusüsteemiga kokku. Arvan, et parem on küsida toetust muul viisil kui maksusüsteemi keeruliseks ajades.
• Miks ainult avalikes huvides tegutsevad organisatsioonid vabastada? Vabastada võiks, aga sel juhul kõik. Täna käib siin suur kombineerimine ja petmine. See on üldse üks ebaloogiline punkt, see erisoodustus toitlustuse pealt, eriti kui kõik on projektipõhine.
• Üleüldist sellist reeglit vabaühendsute suhtes ei toeta. Näen juba praegu võimalusi väga paljudeks väärkasutusteks. Seda võib teha läbi toetustingimuste, kui riik sellise võimaluse annab. Avalikes huvides tegutsev ühendus on senini määratlemata ja nii ei ole võimalik siin soodsutust kehtestada.
• Liiga üldsõnaline ja riskid suured kaardistamata. vt ohte MTÜde tõsiseltvõetavustele
• See on liiga väike probleem.

Kahtlejad:

• Erisoodustusmaks maksustab n-ö omainimestele hüvede loomist. Milline on ettepanekukohaselt läbipaistev skeem, mis väldiks nt olukorra teket, et MTÜ arvelt käib juhatuse liige endale või seotud isikutele süüa ostmas? Idee on, aga toores.
• Samas - miks ainult avalikes huvides tegutsevad vabaühendused?

Kodanik ja kodanik

Vahepealne vojaaž Hea valimistava valvurite ajaveebi on seks korraks läbi ning naaseme siia. Sest eks valimised tulevad ja lähevad, ent head kodanikud ei piira end ju ainult nendega.

Viimastel päevadel on mu jaoks ristunud kaks EMSLi pikaajalisemat projekti, mis mõlemad suunatud ühenduste ja avaliku võimu koostööle: juba mõnda aega kestnud paremate poliitikate projekt, kus nõustame kolme kaasamisprotsessi ja proovime uusi kaasamismeetodeid, ning novembrist alanud avalike teenuste projekt, kus disainime Minu Eesti mõttetalgute ideedest valmis seitse uut e-teenust ja loome keskkonna, kus kohalikud omavalitsused saaksid teenuseid paremini ühendustele üle anda.

Viimasega seoses sai üleeile käidud Viljandis ja Vigalas, kes on meie projektipartnerid. Viljandi kohtumisel olime mõnda aega kõnelenud, kui üks linnaametnikust proua küsis, et kas me ikka anname endale aru, mida räägime – kuidas peaks olema võimalik, et mõni MTÜ osutaks mingit teenust paremini kui kohalik omavalitsus? Et MTÜ on ju ikkagi ... MTÜ, samas kui linnavalitsuses on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Selgitasin, et teadmine-oskamine-suutmine pole ju kuidagi seotud organisatsiooni juriidilise vormiga, tõin näiteid ja statistikat, aga sain aru küll, et ega mul selle korraga veel prouat veenda õnnestunud. Ja jumala eest, ega ma talle midagi ette heida – ju siis on tal kogemusi olnud eelkõige hädiste ühendustega ning teisi ei ole ta selle nimetusega seostanud. (Tagasiteel jäin mõtlema, et vaevalt ta mindki MTÜ esindajaks pidas, sest EMSLi suutlikkuses ta kahtlevat ei paistnud.)

Küll aga hakkas ta jutt mu peas resoneerima kolm päeva varem Tallinnas kuulduga. Paremate poliitikate projekti raames tegime laupäeval koos justiitsministeeriumiga kodanike foorumi vägivalla vastu võitlemise teemal. Kodanike foorum on selline kaasamismeetod, kuhu leitakse osalejad juhuvalimiga – nagu avaliku arvamuse küsitlustesse, aga kodanike foorumi puhul ei vasta nad lihtsalt telefonis mõnele küsimusele, vaid tulevad kokku ja arutlevad põhjalikult (tõsi, mitte nii suurel hulgal kui küsitlustes – meie tegime esimese katse 30 inimesega).

Võrreldes harjumuspärasemate kaasamismeetoditega nagu konsultatsioonid ja töörühmad jms (kus võivad hakata domineerima kõige häälekamad ja kõneosavamad huvirühmad, kes samas ei pruugi olla kõige omakasupüüdmatumad), on selle meetodi eeliseks võimalus saada infot just „tavalistelt inimestelt“: mida nemad oluliseks peavad selle teema juures, milliseid lahendusi eelistavad, mida pelgavad jne. Rääkimata sellest, et siin on ka tugev kodanikuhariduslik efekt – need inimesed hakkavad tavaliselt palju rohkem huvituma nii sellest teemast kui ühiskonna asjadest üldisemalt ja õpivad palju uut. Muidugi ei asenda see rääkimist erinevate asjatundjatega, aga täiendab seda.

Ning kõik see, mida teooria lubas, laupäeval ka tegelikkuses teostus. Sai selgeks, et kui inimesi kutsuda ja teemat neile arusaadavalt esitleda, siis ollakse huvitatud kaasa rääkimisest ja osatakse seda teha igati asjalikult. St. nagu ühiskonnas ikka, oli igasuguseid – neid, kes tahtsid kõik vangi panna, ja neid, kes leidsid igale mõttele sobiva tõestuse piiblist jne, aga grupi koostamise loogika tagab, et ükski äärmus ei domineeri teiste üle. Otseselt millegi enneolematuga välja ei tuldud, aga olulist täiendavat infot tuli küll, millega ministeeriumis koostatava arengukava juures arvestada.

Õhtusele kokkuvõttele kutsusime kõiki huvilisi, et meetodit ja päeva jooksul kogetut tutvustada. Ja seal tekkis kõige teravam mõttevahetus selle valdkonna MTÜdega, kes ütlesid, et niisugune kaasamine on vale ja halb, sest no tavaline inimene on ju ... tavaline inimene, samas kui MTÜs on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Viljandist tagasi sõites mõtlesin, et kui seesama laupäeval protestinud MTÜ juht (kes on tõesti oma valdkonna Eesti tipp ja väga kõva tegija, seejuures just teenusepakkuja) oleks kuulnud ametnikuproua küsimust, oleks ta ilmselt pidanud seda ebapädevaks üldistuseks, võib-olla solvavakski. Oma praktikast teab ta ju kindlasti, et omad tugevused on KOVil, omad ühendusel ning parima tulemuse saab just siis, kui need tugevused ühendada. Ning täpselt sama kehtib ju ka, kui rääkida MTÜst ja n-ö tavalisest kodanikust.

Hea küll, ma tean, et selle taga on ka seniseid halbu kogemusi ministeeriumiga, mille pärast kardetakse, et kodanike foorumit hakatakse tooma ettekäändena, miks ühendusi mitte kaasata (ministeerium kinnitab, et nad ei kavatse nii käituda). Aga ikkagi – miks on nii, et kui me mingit käitumist enda puhul ei tahaks kogeda, oleme sageli ikkagi varmad teistega just samal viisil käituma?

Paks ametnik ja saladused

Toompeal avaneb aeglase kriiksatusega riigisekretäri kabineti uks. Lävel seisab tume kogu, kelle selja tagant pressib läbi vähe, ent siiski nii eredat hommikuvalgust, et riigisekretär Heiki Loodi silm ei seletagi esialgu, kes seal päikese ära varjab.

Aga ta teab, et valikuid väga palju pole – teist nii paksu inimest avalikust teenistusest ei leia. Ega ka teist nii mõõdukat, viisakat, tasakaalukat, ausat, üllameelset; võiks öelda isegi, et tarka. Ikkagi Tartust.

Ent rüütellikul ametnikul on üks viga – see kipub regulaarselt pabereid ära sööma. Eriti selliseid dokumente, kus on all tema, Heiki Loodi nimi ja kaunis allkiri. Hoogne, ent siiski konkreetne. Mehelik, ent näitab teda ka inimesena. Tõtt-öelda kehastabki see allkiri tervikuna head valitsemist, läbipaistvust, kodanike kaasamist ning õige pisut ka e-riiki.

Riigisekretäri allkiri, võib julgelt öelda, on saavutanud tänaseks absoluutse täiuse – olid tal ju viis pikka aastat rektorina töötades kasutada riigi helgemad käekirjaeksperdid. Ja hingega ametnik teadis seda paremini kui keegi teine kogu avalikus teenistuses.

Niisiis, on reede varahommik, meie paks ametnik seisab ikka uksel, kuna ta on oma vooruste kõrval pisut pikaldane, ehkki võiks juba taibata, miks ta vaibale kutsuti. See ei ole ju kaugeltki esimene kord.

Loot: Niisiis jälle?

Ametnik: Kuidas palun?

Loot: Lähetuste käskkirjad! Kuidas sa võisid?

Ametnik hakkab taipama, ent ta vaikib. Ta ju teab oma salapahet, aga nagu ikka sellistel puhkudel, kipub seda endalegi mitte tunnistama. Eks igaühel oleks piinlik. Hommikupäikese halo meie ülla ametniku ümber tõmbub õige natuke roosakaks nagu Tšehhi klaas.

Loot: Mis seal siis veel oli?

Ametnik: Puhkuste käskkirjad.

Loot: Puhkused? Miks ometi need?

Ametnik: Jäin vist lugedes mõtlema, millal ma ise viimati sain mõne vaba päeva. Isegi rahvusvahelistele konverentsidele pole enam eelarve tõttu saanud!

Loot: Ja siis? Seekord rebisid üldse siiludeks või toppisid tervelt suhu?

Ametnik: Ma ei mäleta, see juhtub otsekui transis. Andestust, härra.

Loot: Püha jumal, sa sööd teiste inimeste elusid, unistusi!

Ametnik: Ei-ei, see lihtsalt juhtus, kogemata, refleksid.

Loot: Klambrid võtsid ikka ära? Pärast hakkab pimesool veel valutama. Avalikus teenistuses keskmisest enam esinev häda.

Ametnik: Muidugi, härra riigisekretär. Ma pidin neid just skännima hakkama, aga siis hakkasid kõik paberid silme ees keerlema, tantsima ja helendama. See on nagu luupainaja, ausõna!

Tükk aega vaikust. Ametnik ise on muidugi rohkem löödud kui elunäinud Loot. Ega ta ju ei taha neid pabereid süüa, see pole nagu nälg, aga mingi ürgne tung. Selline, nagu muistsetel hõimudel, kus söödi vaenlase süda ja joodi tema verd, justkui saaks nii vaenlase väe ja tarkuse. Eluaegse reaametnikuna tundis ka tema midagi sarnast, kusagil sügaval hingesopis. Muidugi ei tahtnud ta endale riigisekretäri võimu ega kiilast peanuppu. Ametnik oli lihtsalt nii jäägitult lojaalne, et uskus: kui oma tööga niiöelda üheks saada, suudab ta saavutada ehk poolegi sellest täiusest, mis tema ülemusel, riigisekretäril endal. Tegelikult oli ta alati kahtlustanud, et küllap noorena oli ka Loot ise dokumentide magusat maitset tunda saanud.

No ja lõppeks talle lihtsalt meeldivad kirjad. E-riik ei ole talle siiani mugavaks saanud, aga just paberil kirjades on midagi õiget, igaüks räägib oma lugu, lõhnab kuidagi erinevalt, ja kuidas sa siis jätad ta üksiti maitsmata.

Lõpuks avab Loot uuesti suu: Ma mõtlesin, et sa said sellest probleemist lahti. Eleka ise tõotas mulle, et kriis on kontrolli all.

Ametnik: Jah, härra. See tähendab, ei härra. Eleka on palju Pärnus.

Loot: See vanker pidi igal juhul viimaseks jääma!

Ametnik: Vanker, härra?

Loot: No see üliõpilaste seltsi risu seal Otepääl lipuüritusel, kus sa hävitasid terve lepingu nagu paberihunt. Ei, hundist saanuks selle veel kokku panna! Mul akadeemias mehed oskasid.

Ametnik hõõgub vaikides. See leping oli just kõige maitsvam olnud. Hea pikk selline, lõhnas Tartu ja kõige muu nihukse järele, mis elus üldse veel õigesti on.

Loot: Ja siis, juba mitme aasta eest see haridusministeeriumi kantsleri asi. Kurat (ja seda sõna ei kasuta riigisekretär tihti), ma ei saanud ise ka teada, kes kantsleriks saama pidi, sest sa kugistasid need paberid eriti kähku ära.

Ametnik: Ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks. Ma olen ju Tartust ja ministeerium on nüüd seal...

Loot: Aga nägid, mida sa tegid oma kallile Tartule! Kes siis kiiruga kantsleriks kinnitada tuli?

Ametnik häbeneb nüüd nii, et kõrvad nagisevad. Kantsleriks tuli toona tõepoolest kinnitada üks täiesti juhuslik, vana kaubamaja tagant leitud naisterahvas. Marju või Sirje või keegi.

Loot segab vahele: ... ja siis need teenetemärgid! Millal see oligi?

Ametnik: 2006.

Loot: Aga me kõik mäletame elu lõpuni, kellele Rüütel lõpuks ordeneid andma pidi, kuna õige nimekirja olid sa nahka pannud! Arno Almannile!

Ametnik: See oli mul eriti halb aasta. Ega nimekiri enne ka suurem asi polnud, sain sellised kõrvetised, kaks päeva olin pikali ja jõin kummeliteed. Seal olid ju veel Tarmo Mänd ja Robert Närska!

Loot (mingi kaastundeta): Ja siis see SASi kiri Ansipile! Olgu Thor tänatud, et Äripäev sellele kusagilt küüned vahele sai. Me poleks kunagi teada saanud, mida nad meile Estonian Airist öelda tahtsid. Ja see oli ka alles mullu sügisel!

Ametnik (meenutades mõnusalt kütuse järgi lõhnavat kirja, kuid üritades teemat mujale juhtida): Aga me oleme ju alati välja tulnud sellest, me oleme ikkagi Riigikantselei!

Loot: No olgu peale. Te teate, mida teha. Pange seekord mingi... 75 aastat, siis oleme me kõik siit nelja tuule poole läinud. Aga ise (Loot tõstab natuke häältki) mõtlete välja Ingaga, kuidas seda jälle ajakirjanikele selgitada!

Ametnik: Äkki proovime taas seda kuritegevuse ja hirmu argumenti? Pole pärast pronkssõdurit seda kasutanudki ja Hansoni portfell on ka juba ununemas.

Loot: Tõsi, see töötab orjarahvaga alati. Laske käia, valmista salastamise käskkiri ette ja seekord, vaata seekord ma panen digiallkirja! (võidukalt)

Ametnik (pettumust varjates): Just nii, härra riigisekretär.

Loot: Ja sina...

Ametnik (pääsemisest rahunenuna, õrnal häälel): Jah, Heiki?

Mehed mõtlevad viivuks, kas nii familiaarne pöördumine oli antud olukorras ikka kohane, aga kumbki ei ütle midagi.

Loot rehmab lõpuks käega: Hoolitse vähemalt, et selle jama avastaks juba esmaspäevaks Äripäev, siis see väike Poom ei saa kirjutada enam Päevalehes. Tallolt saame nagunii, mis tolmab.

---

Kuuldes varahommikul telekast järjekordsest "salastamisskandaalist", tuli ka Heal Kodanikul lõpuks seisukoht võtta.

Viidatud episoodid põhinevad meedia korduvatel süüdistustel, kui Riigikantselei on järjekordsed avaliku huvi all olevad dokustaadid salastanud ja ma olen üsna kindel, et üsna sarnane dialoog toimus Stenbocki majas eelmisel reedel. Muud seletust sellele pole.

Lisaks heidab stenogramm valgust mitmelegi teisele avalikkuses arusaamatuks jäänud otsusele kusagil struktuurides. Hea Kodanik jätkab sarnaste paljastustega igal teisel esmaspäeval, kui millestki muust kirjutada ei ole. Jääge tuunituks.

Headele kodanikele kodakondsus

Hiljuti kostus brittide poolt inetut kära sel teemal, et karmid reeglid piiril ei lasknud kellegi vabatahtlikke riiki sisse. Nüüd lugesin, et konsulteerimiseks tuli eelnõu, mis laseb vabatahtlikku tööd teinuil kiiremini lausa kodanikuks saada!

Naljakas oli veel, et valitsus üritas juulis seda seadust lausa kiirkorras läbi suruda, noh, nagu Ansipi vähemus meil rullib, on tegu siis parasjagu käibemaksu või muude korratustega.

Iseenesest on mõte mulle igati sümpaatne. Eestis kingitakse kodakondsus ju vaid mingitele ärimeestele, muidu on immigratsioonipoliitika absurdselt ksenofoobne. Iga jumala nädal maadlen viisadegi saamisega kolleegidele segasematest riikidest, vähemasti kadus viisakutsete kohustus lõpuks ära juuli lõpust.

Eks ka brittide plaanile kõlab vastalisust: et immigratsiooni soodustamine narrib vabatahtlikkuse mõistet hoopis ja üldse pole öeldud, kuidas sobilikkust ja mahtu jne defineerida, kes neid piire tõmbama hakkab jne. Põnev.

MTÜde elu Venemaal

Suht vähe tean, kuidas vabaühendustel Venemaal läheb. Nüüd Mirjami blogist leidsin ühe nukra lookese, mis ei viita vaid majandusolukorrale, vaid ikka Vene valitsuse poliitikale. Aga nagu lugeda, on inimesed ikka leidlikud.

Tundlevate masside kiuste

Ikkagi veel harva saab kohtumistel riigiametnikega nautida nende mõistlikkust, inimlikkust ja tervet meelt just sellises komplektis. Paari nädala eest nn Vabaduse puiestee mõttekojas sain järjekordse positiivse laksu, kuuldes ja nähes peamiselt Mihkel Oviiri ja Ülle Madise näitel, kui pagana mõistlik, selge ja tõhus on meie Riigikontroll, nii sisult kui retoorikalt. Mitte mingit ametnikulikku vahtu, ümarjuttu või muud mudru – ma sain kõigest aru ja toetasin nii mitmel käel, kui mul vähegi on.

Veel rohkem imetlust väärib see, et tegu pole vaid Oviiri laamendamistega Riigikogu ees, vaid ka nende audiitorid räägivad üsna ametlikus ettekandes sellist keelt, millest normaalsed inimesed aru saavad ja lähtuvad oma seisukohtades päriselt aust, häbist, südametunnistusest, õiglusest jne. Ja see pole populism mu arust, vaid ainuvõimalik tee, kuidas riik ja rahvas teineteist mõistaks ja sama asja ajaks. Poliitikud peavad seda muidugi kohe plaaniks, kuidas riigikontrolör (või õiguskantsler) kandideerima hakkab ja nende saia otsast järama...

Postimees mainis mõne aja eest, et Riigikontrolli kooskõlastus ATSile oli „värvikas“. Mis kuradi „värvikas“ või „reljeefne“, nagu öelda armastakse nüüd sambakamba poolt – nii see peabki käima, asju arusaadavalt seletama, mitte kõik nurgad maha lihvima; ja selle ümber ei tohiks loll meedia lamenti lüüa, vaid peaks toetama! Tõsi, Riigikontrolli retoorika puhul on näha Toomas Mattsoni kätt, aga seegi pole halb, vaid tõestab pigem, et pole need riigiasutuste PR-üksused midagi nii lõputult kasutud kui lollidele sõimata meeldib.

Mõned Riigikontrolli/Oviiri stiilinäited, mis ka meediast läbi käinud:

Kindlasti aitab paindlik süsteem kaasa sellele, et riigi teenistuses oleksid säravad tegijad, mitte hallid olijad. Rõhutan, et inimeste kvaliteedist ripub ära riigi kvaliteet. Loodan, et inimesed, kes on seatud-kutsutud laiemalt sõnumeid edastama, leiavad endas jõudu seda lihtsat tõde senisest otsekohesemalt selgitada. Loomulikult võib olla tundlevatele massidele meelepärane, kui riigi teenistuses üldse kedagi poleks, kuid see on küsimus riigi toimimisest ja väärikusest. Ma mõistan, et osale inimestest jääb igavesti arusaamatuks, miks maksta soolast hinda Viini Filharmoonikute kontserdi eest, kui sama lugu võib esitada kohalik külakapell või süldibänd. Või miks kuulata Manhattan Transferi jõulukontserti, kui kohalikus karaokepubis inimesed samu lugusid laulavad ja muide täiesti tasuta. Avalikku teenistust reformides on Eesti tegelikult samasuguste valikute ees. Ja mina küll ei taha külakapelli ja karaokejorina tasemel riigiteenistust. See on küsimus Eesti riigi tõsiseltvõetavusest ja väärikusest.

(„Avaliku teenistuse seaduse“ eelnõu kooskõlastuskirjast)

„Eestis on töötajate ja pensionäride suhtarv praegu ebanormaalne ja see näitaja üha halveneb. Ja kui ettevõtjad ütlevad, et see on tee sohu ning tuleks tõsta pensioniiga, on kohe tohutu kisa lahti.“

„Sattusin kord kohalikust lehest lugema ühe vallajuhi arutlust, et siis pole ju sel vallal mõtet, kui kool kinni pandaks. Vastaksin sellele vallajuhile – ei olegi mõtet.“

„Eestis on devalveerunud juba ainuüksi kõrgkooli mõiste, rääkimata sellest, et nad on osalt muutunud halli keskpärasust tootvaks vooluliinivabrikuks.“

„Saadagu ometi aru – küsimus ei ole vaid selles, kas omavalitsusi on 15, 60 või 200. Eestis ei ole ei füüsilist ega intellektuaalset kapatsiteeti, et omavalitsused olemuslikult suudaksid neile antud funktsioone täita. Küsimus ei ole rahas. Seda kõike tõestab lugematu hulk materjale, mida ma ei kavatse hakata ümber jutustama. Praktika näitab – me võime oma audititega tõestada, et öösel on pime ja parimal juhul paistab vaid Kuu, aga siis kostab ikka kuskilt hääl, mis ütleb, "aga meil paistab ka öösel päike".“

(Kõne Riigikogus 11.11.08)

Kursavend Mart Normet mainis hiljuti raadios, et Marju Lauristin on Eesti kõige targem inimene. Võimalik, kuigi ma ise olen meie professorit pidanud pigem Eesti kõige targemaks naiseks. Viimaste aastate kogemus ütleb igatahes, et Ülle Madise on Marju staatusele minu silmis väga lähedal. Lihtsalt nii pagana arusaadav, tabav ja vaimukas, et ma hoian iga kord heldimuspisaraid tagasi teda kuulates. Ehk ei hakka Ülle väärikamas eas omale ka selliseid lahmimishetki lubama, millega Marju ajuti libastub, või teeb teadlikult. No vaadake Chomskyt...

Lõpetuseks jääb soovida Üllele õnne ülehomse sünnipäeva puhul ja et oleks rohkem selliseid ametnikke, kes oskavad ja tahavad ka inimesed ja kodanikud olla, mitte ei lähe nüri vooluga kaasa neid rolle vastandades! Poliitika, nagu me seda Eestis tunneme, keerab nagunii hulga häid inimesi ja ideid perse; nii et mu panused on edaspidigi ametnikel, kuni sellisi väikseid päikseid leidub.

Kolm lugu kaasamisest

Vahepeal toimunud arenguiks ei saa neid nüüd nimetada, aga märkimist väärt episoodid ehk ikka.

Esiteks saime viis nädalat pärast oma kirja peaministrile ja riigisekretärile viimase nimelt vastuse. Eks ta natuke sihuke tule-eile-meile on, kuna mida muud ta saanukski vastata, kui et teema on oluline, hea tava veel olulisem, meie ka tublid ja puha, aga tavale suurema kaalu andmine vajab valitsuses arutelu. Halloo, kolm aastat hiljem veel see jutt?! Aga eks me peame siis hakkama edasi sama tüütult nagu eesel Shreki tõlla tagapingil küsima are we there yet (kogu klippi ei leidnud, ainult viimased pindakäivad 40 sek)? Mingeid tähtaegu Loot ju ei maininud, ja ega ta pole ka poliitik, et lubada saaks. Teame ju, et Lang on suht vastu kogu sellele kaasamise "seadustamisele".

Mis toob meid teise episoodi juurde. Aitäh kaasamise guvernandile Hillele, kel lõi kohe tuluke põlema, märgates "Avaliku teenistuse seaduse" eelnõu kooskõlastamise juures põlluministeeriumi torinat: "eelnõu ettevalmistamisel ei ole meie hinnangul järgitud kaasamise põhimõtet"! Päris lahe, kui üks ministeerium ise sellist muret kurdab, et neid kaasatud pole. Ehk saavad siis paremini aru ka neist, keda nad ise kaasama peavad.

Kolmas ja kõige jaburam on meie 5. novembri avalduse avatud nimekirjadest peale kaks nädalat hiljem laekunud vastus:

From: Maido Pajo [mailto:Maido.Pajo@riigikogu.ee]
Sent: Friday, November 21, 2008 1:06 PM
To: alari@ngo.ee
Cc: Mai Treial; Mai Treial
Subject:

Tere!

Täname Teid ettepanekute eest, mis on suunatud avatud demokraatliku kodanikuühiskonna arendamisele.
Kindlasti kaalume kõiki poolt ja vastuargumente ning võtame omapoolse põhjendatud seisukoha EP valimisnimekirjade osas juba lähiajal.
Samuti hea meelega oleme valmis tegema kolmanda sektoriga tihedat koostööd ka Euroopa Liidu suunal.

Lugupidamisega

Mai Treial
Riigikogu liige

Ei noh, nojah. Sõja aeg, Rahvaliit ka liha.

Kena kaasamine

Tuli väike kaherealine kirjake, mis teatas, et üks muudatusettepanek läks Riigikogu õiguskomisjonis läbi. Tänasin ja kustutasin. Siis hakkas mõtlema, et kurat, see oli ju kaasamine ja suht harvaesineval moel.

Kirjutajaks oli lihtsalt vana tuttav, aga ikkagi praegune Riigikogu liige Toomas Trapido, kes küsis juba mõne nädala eest, kas meneteluses olev MTÜde jt seaduste muutmise eelnõu vajab mingit kohendamist ja mis me arvame. Hüva, meie arvamust küsiti ammu mullu suvel ka Justminni poolt, aga eks Riigikogu ikka muudab natuke eelnõusid. Väga harva saadab aga mõni Riigikogu komisjon küsimusi või kutseid koosolekuile - neile peab ikka ise trügima -, ja pea üldse ei mäleta ma, et mõni parlamendiliige ise niimoodi miskit uurinuks, et sõna edasi viia ja teoks teha.

Täna Traps raporteeriski, et meie viimane mure (kuna eelnõu toppas pikalt) muudatuste jõustumise tähtajast leevenes - tuleva aasta jaanuarist lükati see juulisse. Minister Lang oli nõus olnud ja puha. Teisele lugemisele vist täna veel ei saadetud ja muud arutatut ma ei tea (alles tänavu ärganud korteriühistud olid väga vastu paarile punktile), aga no see ON kaasamine praegu, olgu või vana tutvuse ehk rahvasaadiku ühenduste-tausta tõttu, ent ega EMSLil ja Rohelistel seal mingit oma agendat polnud ju, puhas avalik huvi. Ja me ei pidanud saatma ühtegi ametlikku kirja, tegema pikette, istuma ja õiendama koosolekuil - mis on ju senine tavapraktika, et otsused paremad tuleks. Müsteeriumiks jääb siiani, kuidas selle pea 1,5 aasta jooksul, mil eelnõud ette valmistati, korteriühistute liit sellest kusagilt ei kuulnud.