Mida teha EKAKiga? Vol. 1

Järgmisel reedel, 31. oktoobril toimuvad Tallinnas esimesed vabaühenduste kärajad, pealkirjaga „Mida on EKAK meile andnud?“ Nimes sisalduvast paljude jaoks kindlasti obskuursest lühendist hoolimata ei ole tegu üksnes dokumendi- ja arengukava-fetišistidele (jajah, neid on ka olemas!) mõeldud üritusega, vaid oodatud on kõik kodanikuühiskonna tulevikust hoolivad inimesed. Ning tõenäoliselt kuulud sinagi nende hulka, kui sa juba seda blogi loed.

Sest mida siis EKAK (2002. aastal Riigikogus heaks kiidetud Eesti Kodanikuühiskonna Arengukontseptsioon) ühenduste igapäevatöös tähendab? Näiteks seda, millised on võimalused osaleda otsuste tegemisel, mis meie elu puudutavad (olgu siis Riigikogus, valitsuses või KOVis). Seda, kuidas peaks toimuma ühenduste rahastamine või avalike teenuste üleandmine. Millised on seadused, mis ühenduste tegevust mõjutavad. Millist tuge ühendused peaksid saama, et oma tööd hästi teha. Ja nii edasi. Kes ütleks, et need on mingid mõttetud, kõrvalise tähtsusega küsimused?

Samasugune „kuidas edasi?“ arutelu (seal muide lausa ametlikult valitsuse algatatuna) toimub praegu brittide juures, kes oma Compactiga kümme aastat tagasi maailmas esimese sellise kokkuleppe ühenduste ja avaliku võimu vahel tegid. Leidub neid, kes ütlevad, et Compact on mõttetu ja sellest pole mingit tolku olnud – näiteks nfpSynergy eestvedaja Joe Saxton. Tema küsis 2003. aastal 150 ühenduse juhi käest, millised valitsuse teod on kolmandale sektorile enim mõju avaldanud, ning Compacti mainis siis ainult kaks inimest, nemadki kriitiliselt. (Eestis 2005. aastal tehtud küsitlusest selgus, et ühendustest kolmandik pole EKAKist kuulnudki, pooled teavad nime, kuid mitte sisu, ning vaid veerand on kursis, millest seal juttu, neistki vähesed seda praktikas kasutanud)

Sellele kriitikale pole muidugi raske vastata, et õhu koostist teavad ka vähesed, aga ometi suudame seda kõik iga päev suurepäraselt kasutada. Loogiline on ka NCVO (brittide EMSL) jutt, et seda, mis on hästi, kipume võtma loomulikuna, ning tähelepanu pöörame ainult sellele, mis ei toimi. Kuigi kõik oleme ilmselt seda meelt, et nii kaasamine, rahastamine kui muu jätab väga palju soovida, on asjad siiski selgelt paremad kui kuus aastat tagasi. Juba fakt, et saab öelda, et see või teine asi ei toimi nii nagu peaks, on üks Compacti või EKAKi tulemustest (kui kokkulepet poleks, poleks ka alust öelda, et midagi lubatust on tegemata jäetud).

Üsna ühel meelel ollakse selles, et Compacti sisu vajab värskendamist, sest kümne aastaga (Eestis kuuega) on paljud asjad loomulikult muutunud, tekkinud ka uusi teemasid. Vaieldakse aga, kas on vaja põhimõttelist muutust kokkuleppest seaduseks. Toorid, praegu opositsiooni-, aga „kõik-on-kindlad-et“ järgmine valitsuspartei, ütlevad, et Compact on end ammendanud ja nemad annavad sellele seaduse jõu. Olulisemad ühendused (nt. NCVO, Acevo, NAVCA) leiavad, et seaduslikku jõudu tuleb anda Compacti järelevalvet tegevale volinikule (Commissioner for the Compact), samas Compacti enda seaduseks muutmisele on nii pooldajaid kui ka vastaseid.

Esimesed usuvad, et ainult nii saab selle rakendamine tegeliku vungi, teised kardavad, et nii kaotab Compact oma peamise väärtuse ja potentsiaali, mis seisneb poolte pühendumises parimate tulemuste saavutamisele. Pühendumist mõistagi seadusega nõuda ei saa ning enamasti häirivadki meid ju JOKK-situatsioonid, kus seaduse järgi on kõik õigesti tehtud, aga mitte ka enamat. Pealegi, nii Compact kui ka EKAK ei tähenda ju üksnes ühe, vaid mõlema poole kohustusi, ent kuidas saaks riik seadusega kohustada ühendusi endaga koostööd tegema?

Mida siis teha? Tule kärajatele ja ütle oma arvamus! Enne seda palun võta aga üks minut ja pane end siin kirja – et me teaksime, palju toole saali panna ja mitmele inimesele toitu tellida. Tänu BAPPi, KÜSKi ja Siseministeeriumi toetusele saame kaugemalt tulijatele ka sõidu kinni maksta.

Muide, brittide Compacti-debati ametlik kodulehekülg asub siin.