Tagasi üheksakümnendaisse

Täitsa jabur ikka, kuidas algamas on ausa kaubanduse nädal, ja siis ma loen Rein Siku kolumnit (ometi olin ma temaga peagu nõus!) ning saan aru, et praegu pole küsimus enam üldse niiöelda rikaste või printsipiaalsete lõbus, kas osta ausa ja mahekaubanduse tooteid või hiina paska; vaid kas see pood või teenindusasutus üldse enam varsti lahti on, kus sa harjunud käima, ja su naabritel töökohad.

Eks ma ole varemgi mõelnud, miks küll need Õiged Kaubad nii kuradi kallid peavad olema, ning mingihetk aru saanud, et kogu muu kaup on lihtsalt kellegi elu ja pere arvelt odav, nagu me (Rein Kilgi väitel Keskpäevatunnis) maksame viisavabaduse USAga kinni oma sõdurite vere hinnaga...

Igatahes olen ma ise ikka ka üsna teadlikult üritanud tarbida kodumaist, kus vähegi võimalik, ja käin oma kodukandi ehk Kalamaja kohvikus Boheemgi tavapärasest enam, et see koht lihtsalt alles jääks; turu ja elukohajärgse keldripoega samamoodi, kuigi ma ei saa sealt väga midagi ja ikka kulutan enam Selveris, aga seegi on kodumaine kapital, mitte kiluvaraste või sveedide oma.

Kontoris õnnestub ka nii ja naa - nt paber on kõik taaskasutatud, aga õiglase märgiga kohvi lihtsalt ei õnnestu alati endale lubada üritustel. Aga ma ei põegi, nii hoolimatult kui see nüüd Lõuna-Ameerika põllumeeste suhtes ka ei kõla, nähes Siku loost, kuidas meie lihtne maarahvas majandusest aru saab ja vastavalt hea kodanikuna käitub. Sihuke asi tulebki ju ikka esimesena, sealt edasi alles globaalne mõtlemine ja nii peabki. Oli ju lausa miski klassikaline näide kodanikutarkusest ja -aktiivusest, et kui juba taksojuhid börsist räägivad...