“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

Sallimatute tagakiusamisest

Ma ei ole kindlasti mingi võitlev homoaktivist, aga pean täna laekunud kirja siiski avaldama kodanikuühiskonna aluspõhimõtetest lähtudes. Kuramuse osav jutt ikkagi, ja kaugel kodanikuühiskonnast.

Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid

9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.

Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.

Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.

Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.

Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.

Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.

Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum 

Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum

Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne

Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.

Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?

Nõndanimetatud taimetoitlased

Aitasin märtsi alguses sõpru Euroopa Mittetulundusõiguse Keskusest, teemaks Makedoonias plaanitavad julmad muutused vabaühenduste tulumaksusoodustuse teemal. Eesti nimi oli ainsa näitena nende parlamendiski kõlanud ja tundub, et areng sai mõistlikumasse suunda pööratud osalt meie abil (kuigi meiegi süsteem on kaugel täiuslikkusest).

Aga. Muuhulgas tuli omavahel seadusemuudatustest rääkides teemaks ka Eestis jälle aktiveerunud debatt, khm, mitteabielulise kooselu reguleerimise teemal ja kolleeg Ungarist teatas itsitades, et Makedoonia raadios oli arutletud just homode õiguste üle ja üks saatesse helistanud närviline tädi teatas, et jätaks nende geide teema hetkeks kõrvale ja räägiks hoopis ühest uuest grupist – nõndanimetatud taimetoitlastest!

Kusjuures ma saan täiesti aru prouast! Aktsepteerida ja austada kellegi veendumusi asjades, mis väljenduvad nende peas ja magamistoas, on palju lihtsam, kui kogu aeg meeles pidada oma igapäevases töös, kas ürituste korraldamisel ikka küsime registreerimisel kõigi erivajadusi (EMSLi ürituste vormidel on kusjuures enamasti pisut irooniline lahter 'ultravegan') ja kas ning kuidas õnnestub neile siis vastata, et see väga kalliks ei läheks jne.

See toiduvärk ju lõpuks üsna sarnane homodele, eri uskude kummardajatele jne, et kuhu maani sa nendega arvestad. Mäletan ühelt kodanikeühenduste maailmaorganisatsiooni CIVICUS assambleelt, et isegi nemad suutsid tookord eksida menüüga. Ei mäleta, kas see oli nüüd araablaste või juutide, hindude või miskite neegrite suhtes, aga rahvusvahelised seltskonnad on nii kuradi tundlikud, et selline väike viga võib tumeda varju heita kogu üritusele ja organisatsioonile.

Vahel tundub see räige ülepingutamisena mulle kui talupojale. No umbes, et enda kehtestamine kehtestamise pärast tundub paljudele gruppidele olulisem kui praktiline arvestamine. Muidugi suruvad paljud ühiskonnad nad teadlikult maha ja ärkamine toimub sageli väga aeglaselt ja kus ettevaatlikult, kus lihtsalt oskamatult.

Aga kust see piir üldse läheb, mitu soovijat peaks olema, et nendega arvestada? Või piisab nn arenenud ühiskonnas ka vaid ühest, et temale eritingimused luua? Mõni on ju lihtsalt hull! Meie Haigekassale näiteks ei piisa haruldaste haiguste kontekstis, mis on otseselt inimeste elu ja surmaga seotud. Sellega annaks ka kõige muu mittetegemist lihtsalt vabandada ...

Meie kümmet vabaühendust koondav kontor on minu siin töötamise ajal neli korda kolinud ja viimaseski kohas Rotermannis on meil ikka peal igavene keerdtrepi needus ehk pole mingit ligipääsu ratastooliga. Saime jalamaid sahmaka sõimata valdkonna aktivistidelt, et MEIE peaks ju ometi teadma! Ehk siis põhimõtteliselt ei tohi sellisesse kohta kolida. Üritasime end ja neid lohutada, et ühelgi ratastoolil ei jää siia tulemata, ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda. Ei mõjunud, asi ongi põhimõttes.

Kaldun arvama, et neil on õigus.