Läti disko

Olen sel nädalal kirjutanud oma Läti kolleegi Intaga teisipäeval Riias toimunust ja tema loal jagan ta mõtteid:

Need seitse või nii tuhat inimest Toomväljakul tulid kokku, ärritatud poliitikute küünilisusest ning pikaajalisest eufooriast, et tänu suurepärasele valitsusele läheb kõik majanduses ja ühiskonnas superhästi, ja kadunud turvatunde pärast, olgu siis tööl, tänavatel või haiglates. Ühesõnaga, suur ports emotsioone. Umbes kaks tundi oli rahulik kogunemine, peeti kõnesid, kanti nördimust väljendavaid plakateid ja muidugi lauldi, sest ilma selleta siin ju ei saa, eksole...

Ürituse lõpupoole viskasid mõned purjus noored mune ka koori pihta, pärast läks enamik inimesi kodudesse ära, mõned jäid... ja siis see algas. Rüüstati poode (must palsam läks esimesena), lõhuti aknaid ja siis oldi juba parlamendihoone ees. Oli kaks gruppi. Ühed (jälle noored) olid rõõmsad, et said midagi lõhkuda ja need ründasid politseiautosid, loopisid kive ja pudeleid. Teine punt olid nii umbes 40ndates aastates mehed, kellel oli kopp ees töö- ja rahapuudusest. Nemad karjusid ka, aga kui nende olekus võis tõesti näha meeleheidet, siis noorte pilgus oli ainult alkohol ja sõge rõõm.

Mis mind kõige rohkem rabab, on see, kui palju on inimesi, kes ei tule oma isiklike läbikukkumistega toime. Nad lihtsalt ei oska... ja riik ei saa neid ka aidata. See on hirmutav.

Meie liikmesorganisatsioone osales ka sellel meeleavaldusel, me ise mitte. Miks? Kogu seda üritust organiseeris tulevane uus erakond, kelle loosungiks on saata küüniline parlament laiali ja lüüa minema poliitikud, kes riigi sellisesse olukorda viinud. Ilmselgelt osalevad nad kohalikel ja europarlamendi valimistel, ja sellepärast ei soovinud me kaasa lüüa.

Nüüd räägitakse, et justiitsministeerium soovib mittetulundusühenduste seadusesse lisada tingimusi, mis rahvakogunemisi piiraks. Seadust hakati muutma detsembris teistel põhjustel, aga nüüd on võimalus, et üritatakse ka see sinna sisse panna. Meile on praegu oluline sellel protsessil silm peal hoida ja hoolikalt jälgida, kes, mida ja miks sinna kirjutada üritab. Samas on ka poliitikud aru saanud, et kogunemisvabaduse piiramine oleks pikas perspektiivis vale, ning kõik mõistavad, et toimunus on süüdi üks kindel poliitiline jõud ja purjus noored.

Täna jagasime koos teiste ühendustega Vabadussamba juures valgeid linte kui vabaduse ja demokraatia sümboleid. Sa ei kujuta ette, kui palju anekdoote praegu poliitikutest ja kriisist räägitakse. Päriselt ka! Ja kõige valusam on, et palju sellest ongi tõde.

Meie nõukogu liige Daniel kirjutab oma suurepärases blogis, miks tema arvates Eestis uut padupopulistikku liikumist esile ei tõuse, ja ma olen temaga päri. Võib-olla olen naiivne, aga usun, et pärast teisipäevast Riiat ja tänast Vilniust ei oleks ka Keskerakond selliseid plakateid üles riputanud, nagu praegu kõik tänavad täis on. Ja kodanikuühenduste hulgas, nii palju kui ma neid tunnen, ei ole ka selliseid, kes niisuguseid asju korraldada tahaks.

Mis mind aga ärritab, on see, kuidas niisugused sündmused paratamatult ka kodanikuühenduste igasugust protesti diskrediteerivad.