Mu jaoks on see Twitter tüütu, ehkki kindlasti saab oluliseks avalikuks teenuseks, aga kui ma ka tahaks, ei suuda ajaliselt jälgida, mida Daniel, Sten või Henrik teevad ja arvavad. Eriti kui nad istuvad kõik samal konverentsil ja sealt võidu tviidivad. S.o siis kribavad arvuti või telefoniga SMSi pikkuseid mõtteid ja nende jälgijaks hakanud loevad seda.
Küll aga kasutan Google Readerit, kuhu mul jooksevad vaid blogid, nii sadakond, ja Briti sektoriuudiste alt jäi silma klikkimisväärt pealkiri: "Hugh Jackman pledges $100k to charity on Twitter".
"Seksikaim elusolev meesnäitleja" kuulutas nimelt eile hommikul Twitteris, et annetab 100 000 dollarit ja küsis oma jälgijalt nende lemmikorganisatsioone, kellele kingitus teha. Uudise hetkel oli tal üle 30 000 lugeja, praegu vaatasin, et üle 50 000. Põhjendus pidi ka muidugi Twitterisse ära mahtuma, ehk 140 või vähema tähemärgi sisse.
Ma jätan selle osa kõrvale, et Hugh teeb juhtumisi oma filmi "Wolverine" tutvustustuuri, ja vaatan vaid seda osa, et teadlikkus heategevusest tõuseb mühinal, aga ikka kraabib mus küsimus, kas see SMSide ja lühinumbrite põlvkond päriselt ka rohkem hoolima hakkab? Või peamegi leppima, et tohutute infomahtude juures ongi pealiskaudsus paratamatu ja puhtalt selle üle õnnelik olema, et tegelikult on annetamine lihtsam ja annetusi rohkem?
Ilmselt olen mina lihtsalt konservatiivne ja tagurlik, aga mitte ei taha sellist elu, kus kõik, mida ma lugeda ja kirjutada jõuan, mahub 140 tähemärgi sisse ning kõik valikud on mul netis ees reas, mida teen päev otsa hiirega. No ja varsti puutetundlikul ekraanil ja siis lihtsalt õhus vehkides. Viimane oleks vähemalt tervislik kontoritöö seisukohast.
Postitused
2 kommentaari:
äkki hakkad ikkagi vanaks jääma ...
Facebook just üritas meeleheitlikult tuututajale järele jõuda oma uue kujundusega.
Ilmselt jõudiski.
Postita kommentaar