John Sergeanti demokraatia

Albioni lõppenud nädala esiuudis ja demokraatia proovikivi oli 64-aastase endise poliitikakommentaatori John Sergeanti lahkumine saatest „Tantsud tähtedega“. Tegu on mehega, kes kajastanud Vietnami sõda, pinninud Margaret Thatcherit ning kelle tantsuoskus... No kes saab aru koodkeelest „12 punkti tšatša eest“, see saab. Ühes saates oigas kohtunik, et kui võiks, annaks ta nulli, sest tantsuliselt „oli kõik nii vale“. Ning mina sain nüüd tänu neile kajastustele inglise keeles selgeks sõnad nagu ’töntsakas’ ja ’vusserdis’.



Ent pingutasid kohtunikud mis pingutasid, vaatajate häältega püsis Sergeant saates nagu vai. Ja ilma naljata, pruukis mul eelmisel nädalal BBC-d vaatama hakata kui hiljemalt 10 minuti jooksul oli pilt tantsusaalis: nädala algul küsiti, et kaua veel; kolmapäeval kutsus ta kokku pressikonverentsi, et teatada oma loobumisest („On tekkinud oht, et ma võin saate ära võita, ja sel juhul läheks see nali juba ka minu jaoks liiale“); neljapäev-reede arutati, kas ta äkki ikka oleks pidanud jätkama, ning laupäeval tegi ta siis oma viimase valsi, mis andis põhjust kogu lugu uuesti läbi käia. BBC sai päevaga 2094 protestikirja tema lahkumise pärast (olles eelnevalt saanud 377 kirja, et miks Sergeant ikka veel saates on), tänavaintervjuudes kurtsid inimesed, et „ta on ju eluaeg demokraatiast rääkinud, kuidas siis nüüd nii...!“ Facebookis on loodud grupid nagu „Boikoteeri tantsusaadet kuni John tagasi tuleb“ ning „Ma armastan Sergeanti ja tahan teda oma vanaisaks“, ligi 50 000 inimest on käinud veebilehel www.bringbackjohn.co.uk. Ning kui tundub, et see on juba üksjagu jabur, siis palun väga, ka ettevõtlusminister lord Mandelson tegi avalduse, et Sergeant peaks ikka jätkama („So far, the prime minister has yet to comment publicly. He and his wife, Sarah, are known to prefer X Factor,“ lõpetas Guardian oma uudise.)

Igatahes taksojuht, kes mu Gatwicki sõidutas (kus ma siis veel õhtu ja pool ööd lumisest Eestist mitte lahkuda tahtnud lennukit ootasin), arvas, et vaatajad soovisid lihtsalt kohtunikele (Süsteemile!) koha kätte näidata – et säh teile oivalisi fleckerleid ja ülakehaliine, eat this! Selline meediajastu klassiviha. Ja mida see õpetab meile demokraatiast?