Ahelreageerijad Londonis: John

Tänaste lõunapausi intervjuude täheks sai tänavalehe Big Issue asutaja John Bird, kes õgivatele pläkutajatele korraga käratas: „Kurat võtaks, jääge vait! Meil on siin vaja maailma päästa!“ Mõni ilmselt tõmbas spagetid kurku, aga tõepoolest, tähelepanu oli saavutatud. „Kes sa selline oled?“ hüüdis keegi publiku seast. „Ma olen see ülbe mölakas Big Issue'st,“ vastas John, „ja ma olen selline seepärast, et meil on kuradi vähe aega jäänud, kümne aasta pärast võib see maailm omadega täitsa perses olla.“ Sümpaatne.

John rääkis muu hulgas sellest, kuidas ühenduste rahastamine ei aita nendevahelisele koostööle kaasa, vaid muudab nad omavahel pisku pärast võitlevateks konkurentideks, samas kui sotsiaalse ettevõtluse mudel loob olemasoleva ümberjagamise asemel uut väärtust. Rääkis, kuidas teda ajavad närvi bräädpittid ja madonnad, kes otsustavad, et nüüd on hulk raha kokku aetud ja teevad maailmapäästmiseks omanimelise fondi, kuigi sarnaste asjadega tegelevad samal moel juba niigi paljud, nii et uue organisatsiooni loomise asemel võiks olemasolevatega töötada või siis mingi uus lähenemine leida. No ja seda teavad ilmselt kõik, kuidas Big Issue võlu seisneb just selles, et ta ei anna kodutule mitte toetust (abiraha, suppi, öömaja), vaid töö, et ise oma olukorda parandada.

Asendasin oma peas sõna „kodutu“ sõnaga „vabaühendus“ ja mõtlesin näiteks poliitikate kujundamisele (vabandage, mul on sõltuvus, ma ei saa ühtegi artiklit kirjutada seda teemat puudutamata) – kui palju potentsiaali omanikutunde loomisel oleks selles, kui pelgalt kaasamise asemel antakski ühendustele ja kogukondadele olulistes küsimustes vastutus heale lahendusele jõuda. OK, see ehk ei pea kohe olema riigieelarve, alustaks millestki lihtsamast ja lähedasemast, aga võtmeküsimus on just võimalus vastutada, ja mitte üksnes selle eest, et lihtsalt oma asjad õigeks ajaks korrektselt ära teha (kodutu puhul oleks analoog siis õigel ajal ja kainena varjupaika, supikööki või abirahale järele minna), vaid et leidagi ettevõtja kombel kõige paremad töötavad lahendused.

John meeldis mulle väga. Isegi kui muud poleks olnud, siis milline endine ajakirjanik saaks jääda külmaks, kui John ise järgmiseks üht noort Prantsuse filosoofi intervjueerima asus ning alustas: „Ütle, Niccolo... mulle meeldib kutsuda sind Niccoloks, sest... noh, see on su nimi...“