Absurdiklassikast

Reedel kärajatelt (mis küll Inglise Kolledži aula akustikat arvestades kujunesid pigem kõlajateks) naastes oli mahti viimaste päevade uudised üle vaadata. Hea küll, võib-olla see on sama sisukas küsimus nagu härra Smithil "Kiilaspäises lauljataris", kes ütleb abikaasale, et ta ei saa aru, miks ajalehtedes tuuakse ära surnud inimeste vanus, aga mitte kunagi vastsündinute oma – aga ikkagi: miks jõuavad poliitikud niisuguste tõdemusteni üksnes tagantjärele? Minu isiklik poliitiline mälu ulatub vanuse pärast kusagil 90. aastate keskpaika ja ma olen sarnast juttu kuulnud pärast ebaedu Isamaalt, Koonderakonnalt, Mõõdukatelt, Res Publicalt... Keskerakonnast ei tule meelde, nemad vist pigem leiavad põhjuse alati teistes, ning Reformil pole märkimisväärset tagasilööki valimistel veel olnud. Aga kui seda ikka ja jälle tõdetakse siis, kui asjad on metsa läinud, miks siis ei mõelda sellele ministritena või Riigikogus olulisematel kohtadel olles? Kas näiteks Jaanus Tamkivi ei võiks mõelda, et keskkonnaorganisatsioonide ignoreerimine viib tema töö kehvale järjele?

Ja sellega olgu tänaste naiivsete küsimuste norm täis.