Ahelreageerijad Londonis: Victoria

Kui eilne hommik algas näitlejast rahuvõitleja Jeremy Gilley ülesastumisega, mis filmikriitikutelt oleks ilmselt saanud õige mitu tärni „tunnete“, aga suht vähe „põnevuse“ kategoorias, siis tänane avakõneleja oli Victoria Hale. Victoria on USA sotsiaalne ettevõtja, kes asutas mittetulundusliku farmaatsiaettevõtte One World Health, mis ei tegele mitte lihtsalt geneeriliste ravimitega, vaid just uute loomisega. Ehk siis sotsiaalne ettevõte vast ühes vastuolulisemas tööstusharus.

Mis mind Victoria esinemises kõige enam köitis, ei olnud mitte jutt 10 miljonist mõttetult surevast lapsest igal aastal. No ma tean, see kõlab halvasti, aga ilmselt on nii, et see šokeerib sind esimesel korral, ning sellest esimesest korrast sõltub, kas valid selle oma eluvõitluse teemaks või ei – kui ei, siis järgmistel kordadel võtad seda juba lihtsalt kui üht paljudest maailma hädadest. Ja ma kuulun paraku nende viimast hulka.

Nõnda kõneles minuga hoopis enam see, kuidas Victoria rääkis oma kasvamisest ettevõtjana. Kuidas ta kõigepealt, olles „tavalise nohikust teadlasena“ One World Healthi ideeni jõudnud, otsis kedagi, kes seda ellu viima hakkaks, kuni üks sõber teda tugevasti raputas, et „see on sinu idee ja keegi teine ei teeks seda paremini kui sina“ (mina kudesin omal ajal pool aastat, mis ja kuidas kõik EMSLis olla võiks, ega julgenud mõeldagi, et ma võiksin ise juhiks kandideerida, kuni ka lõpuks kaks olulist sõpra ütlesid, et lõpetagu ma jutt sellest, et pole kogemusi ja ei oska, ning hakaku tegema, tuleb mis tuleb).

Kuidas ta alustas enda ja abikaasa säästudega, omaenda kodus, mis tõestab, et Suureks kasvamiseks ei pea sul ilmtingimata olema meeletut mammonat. „Sa võidki jääda ootama, millal sa oled piisavalt rikas, piisavalt kogenud, piisavate tutvustega,“ rääkis Victoria. „Sa alustad siis, kui sa lihtsalt ei suuda kauem taluda teadmist, et sa pole veel pihta hakanud.“

„Algul sind ignoreeritakse, siis naerdakse su üle, siis hakatakse sulle vastu töötama ja lõpuks sinuga koos töötama.“

Küsisin Victorialt hiljem, kuidas ta selleni jõudis, et nüüd mitmed ravimifirmad temaga koostööd teevad. Mu meelest on see üks võimsamaid vahendeid ühenduste käes – võimalus saada kõik ühiskonna nö. sektorid oma unistuse nimel töötama.

„Üks asi on see, et nendega suheldes ei kasuta me väljendeid nagu „inimõigused“ ja „market failure“, need ei vii kuhugi.“ Siin tekkis mu jaoks jälle paralleel Eesti ühenduste ja ametnike-poliitikute suhetega (sest sellist ärisektori vihkamist, nagu paljudel maailma ühendustel, Eestis vist pole), kus ka mõnikord hakkavad ühendused pihta umbes nii nagu Ivan Orava mälestustes keegi 40 kirja soovis alustada: „Ahoi, mõrtsukad!“, kui ma õigesti mäletan. Isegi kui meil selleks teatud õigus on, sest lõppeks maksame ju meie neile palka, on see nii mõttetu, keda see kärkimine nüüd ikka südames sinu poole võidab.

Veel mõned mõtted Victorialt:

• „Kõik suured tegijad saavad aru, et koostöö on mõistlik, ja tuleb teha häid asju, et sinuga tahetaks koos töötada. Näiteks kui praegu vajavad paljud tööstused valitsuse abi, siis on General Motorsil seda märksa lihtsam saada kui farmaatsiatehastel, keda kõik vihkavad.“
• „Sotsiaalse ettevõtja jaoks on pisidetail, kas keegi on kolmas, äri- või avalik sektor. Sa teed endale selgeks kõigi sektorite puudused ja disainid nad nii, nagu sa tahaksid, et nad oleksid.“
• „Keeruline ei ole mitte uute ravimite loomine, vaid see, kuidas nendega vajajateni jõuda.“
• „Ravimid on ainult väike osa tervishoiust. Nad peavad olemas olema, aga palju olulisem on inimeste harimine ja võimustamine. Neid surmasid ei põhjusta bakterid, vaid vaesus. See on väga humbling tunne [ma ei oska seda eesti keelde tõlkida, humble on alandlik, kes ei teadnud, aga siin siis positiivses kontekstis], kui saad aru, kui paljude inimestega sul on vaja koos töötada, et tegelikult midagi saavutada.“
• „Kui sa vaatad ootavalt valitsuse poole, siis tuleb sul ilmselt väga kaua oodata. Kui ise innovatsiooniga lagedale tuled, lähevad asjad märksa kiiremini.“
• „Sinu pärand ei ole mitte ainult see, mida sa tegid, vaid veel rohkem jäädakse sind mäletama selle põhjal, kuidas sa seda tegid.“
• „Siin saalis on palju noori inimesi, kes tänu ravimitele elavad saja-aastaseks. See on kohutavalt pikk aeg, mõelge, mida te selle ajaga teha tahate.“

Ja lõpuks: „Lead the world and have fun!“

Mis ma veel mõtlesin Victoriat kuulates, oli see, et jättes kõrvale kõik need tehnilised raskused sotsiaalse ettevõtte käivitamisel, on tegelikult vaja ju õige vähe: lihtsalt seda, et andekas inimene mõtleks, et tema jaoks pole niivõrd oluline oma andega hiigelvarandust kokku ajada, vaid ta tahab seda kasutada ühiskonna parandamiseks. Ainult üks lihtne otsus, kas pole?

PS! Gordon Browniga seoses oli tegelikult veel üks tore demokraatia-moment, mis eile ununes kirja panna. Nagu EMSLi suvekoolis, nii paluti ka siin osalejatel üks konkreetne asi välja mõelda, mida nad järgnevalt ära teha tahavad. Ning kaks East Endi poissi, nii umbes 9-10 aastased (siin on osalejaid tõesti lastest raukadeni) pajatasid siis, et nemad tahaks kutsuda peaministri oma linnaossa – et tulgu ja vaadaku, kui ohtlik seal on; et temal on turvamehed, aga nemad peavad seal iga päev ilma hakkama saama. No ja õhtul pandigi poisid peaministri lauda. Ma ise istusin paar lauda eemal, nende juttu ei kuulnud, küll aga oli vahva, et kui Brown juba teistega tegelema hakkas, sikutas üks poistest teda veel varrukast, et „kuule-kuule, mul on veel rääkida!“

Aga jah, mööngem, et sellised asjad töötavadki eelkõige laste puhul. Kui niisuguse jutuga tuleb välja keegi, kelle jaoks vistrikud pole homne, vaid eilne või isegi üleeilne päev, – no et „katsuge ise 500 krooniga kuus läbi ajada!“ vms – siis mõtleme vist ikka, et jäta rahule, sõge vanur, niigi on raske!