Ei läinud poolt aastatki ...

... kui oleme ilmselt leidnud viisi, kuidas oma nädalakoosolekud tõhusamaks muuta. (Meenutuseks Urmo üleskutse detsembris, kus otsisime vabatahtlikku koosoleku juhatajat.)

Lahendus, nagu head lahendused ikka, saabus kuidagi poolkogemata. Nimelt hakkasime oma uudiskirjades tegema lühiülevaadet me töötajate tegevustest. Alapealkirja alla "EMSLis käsil" tekib enamasti päevadekaupa loetelu meie ägedamatest tegemistest, et hoida huvilisi kursis, millega EMSL on seotud. See ei ole kirjeldus meie igapäevastest tegemistest ehk nagu nõukogu liige Kristina kena kujundi leidis: see ei ole tõestus, et me teenime oma palga välja. Näiteks me ei kajasta, et Elina valmistab ette mingit koolitust, vaid kajastame seda siis, kui koolitus ise toimub.

Mis selle tulemusena juhtus? Inimesed hakkasid väga tublisti teistele töökaaslastele saatma oma nädalasi tegemisi, millest me Alariga oleme välja noppinud lõikeid uudiskirja. Aga need kirjad täitsid olulise eesmärgi: info meie nädala tegevustest jõudis kõigi EMSLi töötajateni. Skeptikud võivad siin arvata, et mõned ei jõua kirju lugeda, aga seni on oma tegemisi suudetud väga ülevaatlikult kirja panna.

Ja mis koosolekutest sai? Kuna me olime juba esmaspäeva hommikupoolikul suuremad tegemised listi kirjutanud, jäi koosolekutel rohkem "ruumi" sellisteks küsimusteks, mida kõik koos võiksime arutada - on see kodulehe või tegevuskava üle või on kellelgi mingi konkreetsem küsimus arutada, mille osas vaja teiste nõu. Aga enam ei ole see koosistumine rutiinne infojagamine, kes mida sel nädalal teeb, vaid lahe äraolemine, mis kestab, kuni teemad otsa saavad. Tore, mis?

Annika Uudelepp: ühiskonna arengu võti on aktiivsel kodanikul

Järgneva intervjuu lühem versioon ilmub juunis järgmises Hea Kodaniku numbris, aga et Poliitikauuringute Keskus Praxis saab 8. juunil kümne aastaseks, olgu siin täies pikkuses loetav, mida kiidab ja mida laidab meie riigivalitsemises, kaasamises ja avalike teenuste teemal Praxise kodanikuühiskonna ja valitsemise programmi direktor Annika Uudelepp, keda tutvustame seekord rubriigis "Nägu nime juurde." Küsis Alari Rammo. Pilt: Karl-Kristjan Nigesen.

Hoiad sa siiani rekordit kui Eesti noorim kantsler?

Jaa, hoian.

Mis sul arus oli? Polnud ju aastatki veel avalikus sektoris töötanud ja kohe tippjuhiks?

Hullumeelne tahe teha Eesti riiki paremaks.

Õnnestus see keskkonnaministeeriumis?

Ma arvan küll. See oli väga motiveeriv, väga vastutusrikas ja suurt isiklikku initsiatiivi nõudev töö. Ma olen siiani täiesti veendunud, et riigiametnik on olla uhke ja hää ning palju on neid ametnikke, kes ei mõtle üheksast-viieni stiilis, vaid tegutsevad tõeliselt säravate silmadega. Sellise seltskonnaga on rõõm koos töötada.

Kust tuleb niisugune enesekindlus, et minna sisuliselt ülikoolist viitsadat inimest juhtima?

Kindlasti on oma roll ka noore inimese teotahtel ja julgusel, aga ma mõtlesin enne otsust ikka kaua. Tegin nimekirjad plussidest ja miinustest ning viimane sai üllatavalt pikk. Aga kui sa leiad endas sisemist tahet töötada Eesti riigi ja ühiskonna heaks, siis sellist võimalust sageli ei teki. Leidsin, et minu tänapäevase riigiteadusliku hariduse taust aitab ministeeriumi edendada ja see oligi väga suureks abiks.

Sind meenutatakse kui kunagi kogu aeg naervat inimest, aga vahel ka kui nõudlikku ja liialt tõsist ametnikku. Nüüd tundud täitsa naeratav jälle.

Enesega rahulolu on väga oluline mis tahes töös. Mõnikord on ikka pingelisemaid aegu ja isiksuslikult on kõik mu töökohad olnud väga arendavad ja väga kiire õppimiskõveraga. Kui ministeeriumi juhtima asusin, küsiti minult, et kui kolmekümneselt on tippjuhi kogemus käes, mida ma siis edasi teen? Ma olin juba enne seda ametikohta selgeks mõelnud, et karjäär ei ole vertikaalne redel, vaid eelkõige võimalus ennast mitmekesiselt arendada ja elada väga lahedat, arendavat ja sisukat elu. Kui end piirata ühe rajaga, olgu see riigiametis või mujal, ei saagi olla nii huvitav ja mitmekülgne. Sa vahetadki radasid ja teostad ennast erinevatel aladel.

Mujal maailmas on paljud riigijuhtimises ja tippäris tegevad olnud inimesed mingil elukaare hetkel jõudnud kodanikuühenduses töötamiseni ja nad hindavad seda ääretult kõrgelt. Näevadki, et vaat see on väljakutse ja sellesse rolli minek ei ole juhuslik, vaid teadlik valik. Võib-olla Eestis pole sellest lihtsalt veel aru saadud.

Nii et avalik sektor ammendus vaid selleks hetkeks ja tabasid endas teadlase kutsumuse?

Sektoripõhine piiritlemine pole ammendumise kriteerium. Väljakutse ei ole asutuse, vaid töö sisu põhine ja kus sa seda teed, on üsna teisejärguline. Praxisesse tulek oli minu jaoks teadlik valik, mille tegin mitme võimaluse vahel kaaludes.

Kui ma oleks teadlane, oleks ma ülikooli läinud, aga ma tahtsin näha riigi toimimist ja sellesse panustada ka kõrvalt. Toimimismustrid riigiasutuses ja tänases töös on muidugi mõnevõrra erinevad. Praxise kogemus on mulle näidanud väga huvitavaid ja märksa paindlikumaid võimalusi, kuidas oma tööd paremini teha. Samuti on mind see töö viinud kokku näiteks kodanikuühendustes töötavate professionaalidega, kellega ma riigiametis töötades poleks kohtunudki, või kui, siis väga põgusalt.

Täna on neid puutepunkte ametnikel küllap rohkem.

Kindlasti. Võrgustikupõhine suhtlemine ja töö tegemise viisid edenevad ja seda ma käsitlesin tükk aega tagasi juba oma magistritöös. Teadsin kõike teoreetiliselt, kuidas ühiskonnamudelid võiksid edasi areneda, aga ma tahtsin seda kogeda. Selles mõttes "lõikasin" Praxise kaudu, et mitte oodata viis või kümme aastat, kuni Eesti avalik sektor sinnani jõuab.

Ka võimalused riigiametis on täna paremad kui mõni aasta tagasi – ametnikud on õppinud mitte üksnes kodanikuühendustega suhtlemist, vaid näevad järjest enam koostöökohti nn teadmustöötajatega, kelleks on ka Praxise meeskond. Minu jaoks on väga oluline töötada tarkade inimestega, ma ei saa seda kuidagi varjata.

Huvitav on see, et ka enne ja pärast mind Praxisesse tulnud inimestest on mitmed öelnud, et nad on teadnud juba enam kui viis aastat tagasi, et tahaks Praxises töötada. Mina mõtlesin seda ka, kui ma ülikoolis töötasin. Ja nüüd ma siin olen.

Teadusest tulles oli sul kodanikuühiskonnast küllap teistsugune arusaam kui keskmisel 25-aastasel riigiametnikul?

Teadsin kodanikuühenduste rollist ühiskonnas, tajusin nende olulisust ja olin väga palju mõelnud võrgustike toimimise peale. Mitte hierarhia ja turu, vaid just võrgustiku. Andsin endale sellest väga hästi aru, kuigi mul ei olnud ühenduste ja nende tegutsemisviisidega väga praktilisi kogemusi.

Keskkonnaorganisatsioonid olid ministeeriumile kindlasti tülikad.

Tegelikult on mul väga hea meel, et keskkonnavaldkonnas tegutsevad tugevad kodanikuühendused. Kui ma ministeeriumisse läksin, räägiti mulle kohe, et nende ja nendega oleme me tülis. Vaikselt hakkasin aru saama, miks – palju oli isikute vahelisi probleeme, aga ka vastastikune rollitaju oli nihkes. Seadsime siis sisse regulaarse ümarlaua keskkonnaühendustele ja see oli väga suur asi. 

Arvan, et see üksnes ei loonud paremat koostöösuhet, vaid ka usaldust, õpetas üksteist paremini tundma. Minul kujunes mitme ühenduse juhiga välja selline koostöösuhe, et kui mingi jama oli tulemas, helistati mulle ja öeldi, et homses lehes on selline lugu – see oli suur usalduse märk, kus nemad teadsid, et mina ei tee selle infoga midagi sellist, mis bumerangina tagasi tuleks ja mina teadsin, et nemad teevad seda konstruktiivse koostöö nimel.

Kolme kuu tagant toimunud ümarlauad ei kulgenud alati rahumeelselt ja konfliktivabalt, aga see oli ikkagi viis tulla kokku ja rääkida asjadest, tekitada sisukam dialoog.

Kas kaasamine tuleks lõpuks kohustuslikuks teha?

Kaasamine ongi kohustuslik. Mõtleme Euroopa Liidu lepingu, põhiseaduse, avaliku teabe seaduse ja paljude muude õigusaktide peale, mis on Eestis tegelikult väga nõudlikud. Nad ei kasuta sõna “kaasamine”, aga väljendavad muude eesmärkide või viiside kaudu, et tuleb teavitada, abistada, läbi rääkida ja kodanikel on õigus oma seisukohti väljendada. Kõige selle juures jääb tehniliseks küsimuseks, et meil pole eraldi määrust kaasamisest. Mõni aeg tagasi ei olnud selleks ka aeg küps, aga võib-olla ühel hetkel on.

Miks siis vastastikku kurdetakse ja näpuga näidatakse?

Mõlemal pool on puudu endiselt oskustest, teadmistest ja väärtustest, mis annavad kokku kompetentsi. Üks asi on teada kaasamise rolli, teine osata kaasata. Kaasamiskoolituste tegemine on andnud kindlustunde, et teemad tuleb lahti rääkida, sest kogemused pole kusagile akumuleeritud, kust võtta ja kasutada. Tuleb õppida vastastikku ootusi näitama ja mõistma, mis rollis keegi on, mitte hakata endale kohe sabasid ja sarvi ette kujutama.

Väärtused ja hoiakud on olulised ses mõttes, et sa ei saa kaasata, kui sa ise ei arva, et see on oluline ja kasulik. See nõuab mõtlemist ja tahet, kuna tegu pole ühekordse ürituse, vaid partnerlussuhte väljaarendamisega. Kui kaasamist mitte võtta sellisena, milleks peab kolm korda sisse-välja hingama ja julguse kokku võtma, vaid kui normaalset tööprotsessi, pole see üldse hull.

Viimaste aastatega on palju selgelt paremaks läinud, eriti ühenduste võimekus end sisuliselt väljendada. Praxise mõttehommikutele kutsume ühendusi, poliitikuid, ametnikke, ärimehi, eksperte ja kõik on juba väga head oma argumentide esitamisel. Sõltub küll inimestest muidugi, aga diskussioon saabki paremaks minna ainult seda koos tehes.

Ühel mõttehommikul läksid avaliku sektori esindajad omavahel kirglikult ragistama.

Avalikul sektoril ongi palju katsumusi. Selge on vajadus riigiaparaati moderniseerida. Mitte, et me oleks arengust maha jäänud, kuna kodanikuna on mul alati uhke tunne, kuidas väike Eesti riik suudab paljusid asju väga hästi teha. Aga mõned väljakutsed ei ole sellised, mida saavutaks asutused eraldi, kes on arenenud oma loogikate järgi ja teinud riigi kui terviku juhtimise väga raskeks.

Ma ei mõtle asutustevahelist koostööd siin mingi sõnakõlksuna, vaid sisulisi ja süsteemse koostöö viise, mustreid ja mudeleid, mida kasutatakse Eesti riigivalitsemises vähe ja ebaühtlaselt. Koostöösuhted on sageli isikupõhised ning kui muutuvad inimesed, lähevad nendega ka mälu ja suhted ja sellest võib sõltuda piltlikult öeldes ühe valdkonna tulevik aastateks.

Kuidas seda ideaali illustreerida?

Näiteks kui ühiskonnas on probleem, siis seda lahendatakse nii, et see saab lahendatud, mitte ei mõtle iga asutus, et minu rida algab siin ja lõpeb seal ja edasi pole minu asi. Vaid et ta hoolitseb selle eest, et ei juhtu vaid väljund – töö on ära tehtud –, aga tekiks ka mõju.

See on jälle oskuste ja väärtuste taga?

Jah, aga väga selgelt ka töökorralduse. Igaühel on oma maailm oma majas, aga riik võiks olla üks süsteem.

Kuidas see ikkagi võimalik on?

Ühtlustades ja standardiseerides põhiprotsesse näiteks. Samuti välja arendades konkreetsetest eesmärkidest tulenevad meeskonnad, mis hõlmaksid antud teemaga töötavate asutuste asjatundjaid. Eestis on selleks palju paremad võimalused kui suurtel riikidel ja me oleme üht-teist maailmalegi näidanud. Teenuste valdkonnast võib pikalt rääkida, kus on liiga palju ametniku ja administratsiooni keskset ja vähem kliendikeskset mõtlemist.

Kodaniku suhe riigiga on väga erinev – ta võib olla subjekt, alluda mingitele reeglitele, peab makse maksma; kodanikuõiguste suhtes käia valimas, aga võib olla ka kliendi, teenuste tarbija suhe. Nägemine, et tööd tuleb teha inimese jaoks, on avalikku sektorisse veel üsna lünklikult jõudnud.

Kuivõrd on takistused ametkonnas ja palju poliitikas?

See, et meil pole toimunud haldusreformi, on poliitilise otsustamatuse vili. Haldusreform ei tähenda piiride ümberjoonistamist, vaid et omavalitsuste tasandil toimiks hästi kõik, mida inimestele on seadustega lubatud, sõltumata sellest, kus sa elad. Konkurents omavalitsuste vahel on väga tihe, koostööhuvi on üsna tagasihoidlik. 

Keskvalitsuse ja omavalitsuste vastandumise juures ei ole Eesti kuidagi unikaalne, aga ühel hetkel hakkab retoorika suunama ka kodanike mõtlemist ja õõnestama usaldust oma riiki. Keskvalitsus ja omavalitsused ei saa olemuslikult vastanduda, nad peaksid olema ühe ahela eri lülid oma õiguste ja kohustusega.

Ametnikkonna hulgas on inimesi, kes tahaks muutusi ellu viia, aga mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb. Usk sellesse, et midagi on võimalik ära teha, väheneb. Sest sageli ei tehta.

Ja see on poliitikute probleem?

Aga ka ametnike, kui nad ei suuda kokku leppida ja vaadata riiki kui tervikut. Ei ole mõtet ainult poliitikuid süüdistada, mõlemad on osalised. Olen näinud ka, et kui ametnikud suudavad mingites asjades ühise plaaniga välja tulla ja näidata kasu, tuleb ka poliitiline toetus tõenäolisemalt.

Poliitilisel tasandil kritiseerin ma eelkõige seda, et meil pole ju ühelgi erakonnal selget visiooni, kuidas riigivalitsemist arendada. Soomlased tegid omale just pikaajalise plaani ja kõik erakonnad teavad, et see tuleb ära teha, sest rahvastik vananeb, efektiivsust on rohkem vaja, paremaid teenuseid pakkuda, kättesaadavus tagada jne. Siin ei ole kohta, kus sa nüüd mõtled, et teen või ei tee.

Suurbritannia on oma avalike teenuste reformidega olnud väga strateegiline ja Tony Blair tuli välja väga jõulise agendaga, eks näis, mida muutunud jõujooned valitsuses kaasa toovad. Hollandis täpselt samamoodi. Need on teemad, mille pealt on – utreerides öeldes – võimalik valimisi võita. Mitte mõeldes, et kõik riigiaparaati puudutav on igav ja kuiv ning ei kõneta valijat.

Eestis kõnetab tõesti või?

Ma arvan, et ei ole osatud panna kõnetama. Kui rääkida inimestele parematest avalikest teenustest nii, et nad aru saavad, kuidas see nende elu mõjutab, kõnetab küll. Aga meil räägitakse mitu krooni kellele kätte. See on vahendi-, mitte eesmärgipõhine mõtlemine. Kui pole visiooni, ei mobiliseeru ka poliitilised jõujooned millegi ära tegemiseks. 

Avaliku teenistuse seadus on näiteks 1995. aastast mitu korda Riigikogusse jõudnud, aga riigiaparaati puudutavad süsteemsed ja riiki terviklikult arendavad muutused on viimased 15 aastat liiva jooksnud. Samas on kogu aeg on toimunud pidev edasiminek, aga pigem alt üles ja siiani sõltub palju, kas ametnikud võtavad ise initsiatiivi, püüavad leida kokkuleppeid teiste ametkondadega või on kõik üksi oma töös.

Poliitikad võiks ju ometi valijate tahtest ja arukusest sõltuda?

Kodanikuharidusega peab väga tõsiselt tegelema ja suur roll on siin kodanikuühendustel ning meedial ja muidugi haridussüsteemil. Kodanikuharidust ei ole vaja üksnes selleks, et inimesed valimiskastide juures saaks aru, mida nende otsused kaasa toovad, aga et meie ühiskond oleks turvalisem, et meil oleks mõistlikud harjumused, rohkem teadmisi ja et riigil oleks vaja vähem igale poole oma nina toppida. Aktiivseks ja teadlikuks kodanikuks õppimine on ühiskonna arengu üks võtmetegureid.

See võtab ju jubedalt aega, veel mitu samasugust Riigikogu tuleb ...

Võtabki. Aga mõtle, kui kaugele me oleme jõudnud 20 aastaga. Muutused on võimalikud.

Kui poliitikas suuri eesmärke pole peale võimule pääsemise ja selle hoidmise, kuidas siis vaielda n-ö raadioga? Oodata tuimalt järgmisi valimisi?

Ma ei usu, et see nii must-valge on. Üldiselt Eesti võim ikkagi suhtleb kodanikuühendustega ja võim pole kontsentreerunud ühte punkti, vaid otsuseid tehakse mitmes kohas ja mitmetel tasanditel.

Ka Tallinnas?

Ma arvan küll. On asju millega ma pole rahul, aga näen, et Tallinn nagu ka Eesti riik on hästi arenenud ja ma saan end väljendada samamoodi kui teised kodanikud. 

Meil on järjest inimsõbralikum elukeskkond ja seltsitegevus on lõpuks nähtav, nii et inimeste tahtel on olnud mõju. Kui seda tahet mitte avaldada, ei saa mõju tekkidagi. Kodanike usk endisse ja koostöösse on väga vajalik ja selleks on vaja kodanikuühendusi, kes oskaks seda mobiliseerida. Võimul on vaja muidugi neid aktsepteerida, mitte pähe istuda.

Mõned otsused on alati sellised, mis täna tunduvad kedagi riivavat, aga 10 aasta perspektiivis on hädavajalikud. Vaatame Eesti rahvastikupüramiidi, kus 5-15 aastaste elanike juures on praegu auk, mis ei kao kusagile ka 15 aasta pärast, kui see vanuserühm on tööealine elanikkond. Seda saab tasakaalustada vaid jõuline sisseränne. Need on faktid. 

Arvan, et riik ei saa tulevikus kodanikele ka enam nii palju lubada kui seni. Huvitav oli kuulata Soomes, et ka neil pole enam selliseid võimalusi nagu varem ning see ei lahene ka lähiaja majanduskasvuga. Kõik peavad arvestama avaliku sektori mõjusamaks muutmisega ja aastakümnete peale ette tuleb üle vaadata, mida, kui palju ja millise kvaliteediga riik saab inimestele näiteks teenuseid pakkuda. Siin räägime väga elementaarsetest asjadest nagu haridus, tervishoiuteenused, sotsiaalabi. Need on valusad teemad ja neist peab rääkima. 

Selles mõttes on mul väga hea meel, et vähemalt mingisugusedki argumendid kõlasid meil pensioniea tõstmisel. Jah, tehti kiiresti ja eks sellel ole ka oma varjuküljed. Aga veelgi hullem oleks, kui otsuseid ei sünnigi ja mitteotsustamine lükkab ainult lahendusi kaugemale.

Aga ka mittepopulaarseid asju saab põhjendada, inimesi diskussiooni kaasata, otsida koos lahendusi, mitte pakkudes tervet riiulitäit retsepte, kus midagi muuta ei saa, vaid nende vahel valida. Arutama peab, kuidas kollektiivselt toime tulla nende väljakutsetega, siis on inimestel ka arusaam, miks asjad juhtuvad. Euro vajadusest on Eesti inimesed aru saanud ja vapralt koos pingutatud. Eestlased on üldse väga sõnakuulelikud inimesed ja valmis paljut ära kannatama – Prantsusmaal oleks rahvas tänaval.

No eurot ikka tambiti ju ka ülevalt, paljud sellest ikka aru said.

Ma ei anna sisulist hinnangut, aga et räägiti, miks on vaja eelarvet kärpida, miks on see tähtis tuleviku seisukohalt, miks on Eesti paremas olukorras kui Läti, mida meie suudame ise lahendada – see oli väga vajalik diskussioon. See võis kellelegi paista tampimisena, aga pigem rohkem infot kui vähem. Riigijuhid peavadki rahvale selgitama ja tagamaid lahti rääkima. Suur osa usaldamatusest ja vastuseisust tuleb elementaarsest infopuudusest.

Mis Praxise agenda on?

Kümme aastat tagasi mõtestatud missioon on ka täna elus – teha riigis otsused kvaliteetsemaks, pakkudes nii sisulist infot kui ka arendades demokraatlikku otsustuskultuuri ja kodanikuühiskonda. Me teeme seda piltlikult öeldes kolme omavahel haakuva hammasratta kaudu, millest uuringud moodustavad kõige suurema osa. Teine hammasratas on eri laadi koolitused, mis on suunatud inimeste võimekuse tõstmisele, et analüüsidest sündinud ettepanekuid suudetakse ka ellu viia. Näiteks kaasamisest pole mõtet kaunist juttu rääkida, kui inimesed ei tea, mida see praktikas tähendab, kuidas seda teha, millised on raskused, kuidas nendega toime tulla.

Kolmas hammasratas on ideed, kus me oleme Eesti juhtiva mõttekeskusena selles rollis, et toome aeg-ajalt mingid ideed "orbiidile" ja toetame neid uuringute ning koolitustega. Kaasamisteema oli ka üks selline 2004. aastal, kus näitasime esimese suure uuringuga olukorda Eestis, kuidas seda välismaal tehakse, andsime välja käsiraamatu ja asjad läksid elama. Nüüd kuus aastat hiljem jätkame koolitustega. Nii need kolm hammasratast üksteist toetavad.

Või kui me tegime aasta eest avalike teenuste delegeerimise analüüsi, ei teadnud keegi, et teema komeedina lendab. Saime sügisel keskmiselt korra nädalas meili või kõne kutsega esinema ja saame neid siiamaani. Siin sa näedki, kuidas ideed tegelikult kusagile jõuavad ja nad ei pea alati ja üksnes poliitikute ja teiste tippotsustajateni jõudma, vaid ka nendeni, kel nende teadmistega midagi peale on hakata – ühenduste, ametnike, ettevõtjateni. Juba teadmine ja tolerantsus erinevate koostöövormide suhtes on üks osa meie tööst. Kuhu Praxis oma 10 aastaga on jõudnud, on märksa laiem ja sügavam algusajal olnud võimaluste väikesest praost.

Kui palju 10 aastaga mõttekodade endi mõju on muutunud?

10 aastat tagasi ei teatud Eestis, mis see poliitikaanalüüski on. Arvati, et mingi uurijate huvi. Praxis on nüüd enam kui 20 analüütikuga viiel teemal suurim sõltumatu mõttekoda ja defineerinud end algusest peale praktilist analüüsi pakkuvana, mis kõnetab otsusetegijaid keeles, millest on kasu. 

Mõeldes globaliseerumise ja teadmusühiskonna peale on mõttekeskustel järjest enam tulevikku. Teadmiste monopol ei ole otsustajate käes ega üldse mitte kusagil, vaid see on laiem ja sa pead metsikult tööd tegema, et aru saada, kus sa oled ja selleks on vaja häid partnereid. Mõttekeskused saavad olla sillaks, tuua ideid sinna, kus neid veel pole.

Ühtne Eesti oli ikka kukesupp

Minu lemmiklistist taas üks raju kodanikualgatus. Kommentaare ei hakka lisamagi.

Ümarlaual arutati kartelliväliste jõudude valimiskoostöö aluseid

SI avaldab laupäeval toimunud iseseisvuslaste ümarlaua põhiettekande, mille pidas Kuperjanovi Seltsi esimees Olev Teder.

Riigikogu „vallutamise“ projekt tulevasteks, 2011. aasta valimisteks:

Rahvusliku parempoolsuse missioon valimistel

Liita Eesti rahvusliku õigusriigi eest seisjate huvide grupid ühtseks valimisliiduks, leppides sundolukorras riigi elanike rahvusgruppide kooslusega, ning kaasata liikumisse kõik kodanikud, kes tõeliselt hoolivad oma isamaast.

Koostada lööv valimisliidu manifest „Eesti rahvale!“ ehk algses formuleeringus „Iseseisvuse manifest“, sest jälle „laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad...“, mille pärast muretseti Eesti Wabariigi loomisjärgu päevil ning annab põhjust muretsemiseks ka täna - lätlaste, poolakate, ukrainlaste, tšetšeenide, abhaaside jt näitel, sest globaalse tulevikustsenaariumi kohaselt on ka Eesti rahvus teiste seas määratud hääbumisele mitte ainult ida, vaid ka lääne kaasabil.

Kommunistliku okupatsiooni poolt muserdatud rahva ootuste nimel külmutada loodavas valimisliidus osalemiseks ajutiselt parteide või liikumiste programmides püstitatud poliitilised ning majanduslikud urgitsemised „pisiasjades“, nagu euroliitu kuuluvus, euroraha kasutuselevõtt, piibli ülimuslikkuse roll tänases reaalsuses, kodakondsuseta isikute või kolonistide repatrieerimine jne kui praegusel tunnil vananenud, rahva hulgas mittetoimivad või hetkel rahvuslikku ühtsust pärssivad arusaamad. Eelöeldu täitmine lubaks täna valimistel kaasata vähemalt 8-15% valijatest, kui orienteerutakse ümber ühtse valimisliidu põhieesmärgi täitmisele, milleks on eelkõige eestlaste rahvuslikud huvid, aga ka teiste rahvuste elamisväärsete tingimuste loomine oma elamisjärgsel kodumaal.

Võimuerakonnad kardavad rahvuslasi kui tuld (arvestades masside pooldavat suhtumist tervesse mõistusesse) ning teevad kõik võimaliku, et rahvusliikumiste killustatus püsiks surmaunes.

Rahvusliku parempoolsuse esmane strateegia

1. Kokkulepe prioriteetides.

a) Liikumised seavad omale ajalooliselt tuntud peaeesmärgi:

„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes!“ (J. Kuperjanov)

Üleskutse lepib oma oskuslikus diplomaatilises tarkuses riigi erinevate rahvuste tänase kooslusega, eelistab rahvusriigi säilimist koos erinevate ajalooliselt kujunenud kultuuridega ning kutsub ülesse ühisele vastuseisule uuele, mistahes liiki võõrimmigratsiooni levikule.

b) Liikumised „külmutavad“ erimeelsused hetke eesmärkides oma mõttetute ning rahvast killustavate vaidluste tasandil:

- Euroliidu ja euroraha küsimuses – tänase poliitika tegelikkuse taustal labane vaidlus teemal ei aita pikemas perspektiivis kaasa rahvuse ellujäämisloole või inimväärse elu kujundamisele.

- „Muulaste“ küsimuses – eestlased pole rassistlikud, kuid nõuavad alates iseseisvumisest rahvuslikku eelisõigust nende keele ja kultuuri arengu küsimustes ajaloolisel põlisterritooriumil, suhtudes seejuures austusega erinevatesse rahvustesse, et üheskoos vastu seista maailma isandrahvuste fašistlikult meelestatud huvidele.

- Piibli ülistamises - reaalelus ei kaasa see iial Eesti kui Euroopa suurima uskmatute ühiskonna erinevaid kihte; piibel ei ole toimiv võitluslipuna, millega alistati muinas-Eesti, vaid kuulutab traditsiooniliselt südamesoovi elada isiklikus kristlikus puhtuses.

- Muudes vajalikes järeleandmistes.

c) Liikumised lepivad kokku valimisnimekirja ühises esikandidaadis, kes sobib oma „puhtuses“, eeskujus, kuulatavuses ning populaarsuses riigi mõjuvõimsamate häälte sekka ning kelle meeskond tagaks 2011.a. valimistel minimaalselt 8% rahva häältest.

2. Eesmärgi saavutamise viisid.

a) Minna 2011. a. valimistele vastu ühise valimisliidu moodustamisega ja napsata võimuerakondadelt võimalused oma demagoogiliste loosungite esiletoomiseks parema elu kujundamisel;

b) Ennetav roll - kasutada koheselt või võimalikult ruttu ära riigis vireleva ning töötute massi rahulolematust võimuga ning ennetada kõiki võimuerakondi sõnavaralise rikkuse omastamisega, et jätta tänastele Riigikogu võimuparteidele labase „kordaja“ osalus, keda suhteliselt laiad massid enam valimistel tõsiselt võtta niikui nii ei kavatse.

c) Propaganda osa – seoses maailmakorra tuntavate muutustega võtavad rahvuslikud paremliikumised kasutusele „pehme“, kuid masse diplomaatiliselt lööva suuna oma eesmärkide saavutamiseks, paisates juba lähipäevil tänava-lendlehena käibele uue valimisliidu manifesti „Eesti rahvale“, milles tuuakse esile kõigi võimuparteide suutmatus juhtida riiki rahvusriigi püsimise ning inimväärse elukeskkonna suunas, kus laidetaks isiklikel huvidel põhineva õigussüsteemi rahvavaenulikku seadusloomet.

d) Paremliikumised kaasavad kõiki nn parem-(äärmus)liikumisi ühinema ühise valimisliiduga, et arendada tervet mõistust riigis hääbuva ja manduva põhirahvuse väärikuse, elujõu ning tuleviku nimel.

e) Kohtade saamisel Riigikogus saavutatakse täna puuduv sõnaõigus, mida võib võrrelda Vabadussõja lahingute esimese võiduga.

3.  Ressursid prioriteetide saavutamiseks.

a) Mõjuka valimisliidu teostumisel „jooksevad“ ajakirjanikud ise kohale;

b) Valimisliidu mõjukad esinumbrid ning uudsus kõneleb nende eest;

c) Paisata tänavatele, e-mailidele valimisliidu manifest;

d) Kõigi isamaaliste liikumiste veebilehed panna ühiselt „podisema“ valimisliidu manifestist, prioriteetidest ja programmist;

e) Seada valimisliidu esinumbriks üldtunnustatud „kuulsus“ ja ülejäänuteks erinevate rahvuslike parteide juhid ning kohapealsed häältekorjajad;

f) Valimisliitu ei loo raha, vaid masside tänaseks puruks rebitud tunnete ja soovunelmate sümbioos elada Eestis teadmisega, et tulemas on reaalselt soodne võimalus vastu seista valelikkusele ja ahnusele.

Visioon

Valimisliit püüdleb ühise rahvusliku parempoolse partei staatuse suunas, koos kõigi tänaste liikumiste eripära andvate osakondadega, et kaasata tulevikus Eesti rahvusriigi säilimise, põhirahvuse keele ja kultuuri arengu nimel hinnanguliselt 20-25% elanikkonnast.

Vaba tahteavalduse postulaat

Valimisliiduga ühinemine oleks rahvuslike parteide ja liikumiste juhtide individuaalse tahte I astme avaldus, mis vaigistaks masside erinevate arvamuste keskendumist „pisiasjadesse“ ning piiraks rahvuslaste kallutamist „äärmuslaste“ tiitlile, sest see peletab isamaalaste niigi killustatud liikumisi aina kaugemale unistusest osaleda riigi valitsemise organites. Taoline ühtne valimisliit täidaks hambutult suure tühiku tänase Eesti rahulolematuse ühiskonnas.

Ilma paremliikumiste ühinemiseta võib juba ette arvestada tühja suumatsutamise kordumisega, samal ajal kui vasak- ning rahvust alandavate liikumiste võidukäik Eesti igaval ja ebapiisavate valikuvõimalustega poliitilisel maastikul need rasvasemad palad jälle alla neelavad, jättes umbes 20% elanikkonnast endiselt ootama unistuste „valget laeva“.

Eesti rahvusriigi tulevik nõuab paremliikumiselt ühtset mõistust, arusaamist ja vastutust.

Allikas: iseseisvuslaste ümarlaud

Kontakt: kampaania@vastupanu.ee

Vaba mikrofon

Moto: Las õitseb sada lille, las kõlab kaks kommentaari* (Mart Juur)


Inimese õiguste kohta on ütlus: „Sinu vabadus lõpeb seal, kus algab teise mehe nina“. Seega piir on paigas – igaks saab oma tahtmise ainult nii, et teiste ninad jäävad terveks.
Niikaua, kuni rusikaid mängus pole, kasutatakse oma õiguste väljendamiseks sõnu. Sõnavabaduse puhul aga on piiri keerulisem pidada. Näiteks, kuidas tagada igaühe sõnaõigus avalikel nn rahvakoosolekutel? See on demokraatlik viis asju arutada, sest kohale võivad tulla kõik huvilised ja kõigi arvamused on võrdsed. Paraku – ühed inimesed on aktiivsemad, häälekamad, julgemad, mõnikord ka nahaalsemad kui teised. Nad väljendavad oma mõtteid innukalt ja pikalt. Nii jääb vähem arvamusruumi teistele osalejatele, kes moodustavad enamuse.

Koosoleku korraldaja ees seisab valik: keda ja kuidas tuleb toetada või piirata, nii et sõna saaksid nii vähemus kui enamus. (Neid viimaseid on ju ikkagi rohkem!)

Käisin kunagi konverentsil, kus teemaks erinevate vähemusgruppide osalemine ühiskonnas. Miskipärast tundsin end mitte-diskrimineeritud põhirahvuse esindajana absoluutses vähemuses! Ühes grupitöös hoidis jutulõnga kindlas haardes kahemeetrine must mees, musta baretiga revolutsionääri-tüüp. Pärast tema jõulist esinemist oma nahavärvi, usu ja kodanikuõiguste kaitsel ei julgenud teised osalejad enam suurt midagi öelda. Arutelu vaibus.

Alati pole asjaliku õhkkonna ärarikkumises süüdi ebameeldiv tüüp, kes kahtlustab kogu maailma oma õiguste ahistamises. Teinekord tekitavad segadust pigem ullikesed, kel mõni oma asi ajada. Süüdimatu järjekindlusega vürtsitavad endlid avalikke üritusi, lootes saalisviibijate tähelepanule.

Miskipärast on neil, kes kõige kirglikumalt sõna võtavad, tavaliselt kõige vähem öelda. Nad räägivad oma lugu ja esindavad oma huve. Ühised teemad neid nii väga ei eruta. Lahendusi nad ei otsi. Kuna nemad ei pea lugu teiste osalejate ajast ega nende mõtetest, kui salliv peaks olema nende suhtes?

Ullikeste ja agressorite sõnavõtud on sama häirivad nagu sõnumid eurovisioonist või Nõia-Intsu seiklustest asjaliku meedia-väljaande veergudel. Need takistavad olulise info saamist, tekitavad tüdimust, pelutavad leebemad inimesed eemale. Arutelu vaibub.

Mida teha? Lõpetada lehe lugemine? Mikrofoni juhe seinast välja tõmmata? Või kannatada demokraatia nimel välja kogu kirjusus?

P.S. Endel, ma arvan, et tõenäosus, et Sina seda lugema juhtud, on väike – Sul ju endal blogi, kus end välja elada ja teiste mõtted Sind tegelikult ei huvita. Aga Endel, ikkagi ütlen Sulle seda: hetkel, kui haarad vaba mikrofoni, algab koos sõnaõigusega ka Sinu vastutus.

*Kommenteerida võivad kõik. Päriselt.

"Kõik inimlik on mulle võõras"

"Ma ei ole kunagi midagi söönud. Söömine, magamine ja kallistamine on kolm asja, mis ei tee küll kellelegi head.

Ma vihkan naeru ja armastust. Usun, et vangile meeldivad trellid. Puutumata loodus tekitab minus tülgastust.

Mulle ei meeldi olla koos teiste inimestega. Eestis võiks olla vähem mehi, naisi ja lapsi.

Demokraatia hävitab maailma. Kriitiline mõtlemine on lollide lõbu ja empaatia on haigus. Ükskõik mille suhtes tolerantsuse ilmutamine avalikus kohas peaks olema kriminaalkorras karistatav. Igasugune ühistegevus tuleks ära keelata.

Ma põlgan ennastsalgavaid inimesi, sest nad mõtlevad alati ainult teiste heaolule.

Olen märganud, et asjadel puudub otstarve. Märkidel pole minu jaoks tähendust. Raamatud pole lugemiseks. Väldin kunsti, kirjandust ja muusikat. Loomingulisus on teravas vastuolus minu põhimõtetega. (Aga põhimõttekindlus on küll viimane asi, milles mind süüdistada!)

Süüdimatus on voorus.

Mood on inetu.

Mis seal salata, mitte keegi pole kunagi olnud kaunis. Ilu ei saa olla vaataja silmades, sest seda pole olemas.

Kui mul oleks lemmikloomi, oleksid need sääsk ja puuk.

Väldin suhtlemist. Püüan unustada nimesid ja nägusid.

Nagu arvata võite, asun kõikides küsimustes äraootaval seisukohal. Mitte miski ei eruta mind. Ma ei vaja kellegi tähelepanu – nii nagu keegi teine ei vaja minu.

Mu jutus pole sõnakestki tõtt ning mu tegevuses puudub vähimgi ratsionaalsus.

Tean vaid, et ma ei eksi. Ma ei eksi mitte kunagi!

Kõik inimlik on mulle võõras."

***

See hajaline ja hüplik hüperbool on pühendatud kõikidele Headele Kodanikele, kes on vahel mõnest oma üllast ideedest või siirast kavatsusest kõneldes tundnud, et seda vist päris hästi ei mõisteta.

Vähem häid ideid, palun!

Väike skaibikõne õhtul sõbraga, kes samuti ühe kanniga kolmandas, teisega ärisektoris, sellest-teisest, tööst ja elust, koormusest ja puhkusest, ning selle käigus jõudsime üsna praktilise, kuigi väga küünilise kreedoni:

mida paremat ideed sa kuuled koosolekul kolleegidelt, seda kriitilisemalt peaks sa seda maha tegema, et mh iseend mitte surnuks töötada, kuna kiusatus ideed ellu viia on liialt suur.

Võibolla on meid lihtsalt liiga vähe, nagu kogu sektoris, ma mõtlen, inimesi.

Või ei oska me EMSLis õigeid inimesi otsida, sest ma olen tegelt kogu aeg uskunud, et raha on headele ideedele alati olemas, aga kust leida inimesed, kes need hästi ellu viiks, on see kõige raskem.

Sest seegi on üks rusikareegel, et kui sa koormuse suurenedes värbad uue inimese, tõuseb ikkagi ka kõigi seniste töömaht. Nii et surnud ring.

PS Kohati on ikka õudne kiusatus üritadagi töötada üheksast kuueni, nagu normaalsel töökohal, ja vaadata, mis üldse saab (tehtud).

Sallimatute tagakiusamisest

Ma ei ole kindlasti mingi võitlev homoaktivist, aga pean täna laekunud kirja siiski avaldama kodanikuühiskonna aluspõhimõtetest lähtudes. Kuramuse osav jutt ikkagi, ja kaugel kodanikuühiskonnast.

Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid

9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.

Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.

Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.

Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.

Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.

Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.

Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum 

Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum

Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne

Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.

Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?

Mõttetalgud Ameerika moodi

Spordihalli jooksurada on kaetud vaibaga, laudade ümber istuvad kümnekaupa umbes tuhatkond inimest. Enamik neist on mustanahalised. Paljude sissetulek on üle miljoni krooni aastas.

Mõista-mõista, miks sellist pilti ei saa näha Eestis?

Aga sellepärast, et meil ei ole päris niisugust kodanike foorumit veel korraldatud.
Marylandi osariigi ühe omavalitsuse juhid aga võtsid kätte ja küsisid elanike arvamust – et mismoodi nemad oma kodukohta arendaksid?

Moodne külakoosolek
Eesmärgiks oli teada saada 800 000 elaniku kollektiivsed eelistused. Kuidas aga rahva käest esinduslik arvamus kätte saada?
Kas tõesti peab kogunema keskväljakule ja kes kõvemini karjub, seda võetakse kuulda?
Mitte tingimata.

Omnibussi-küsitlusega? Kah mitte. Selle kaudu saab pigem teada vastajate eelistusi lihtsate asjade suhtes, kuna ankeet on piiratud jah/ei vastustega (Linnateater või Kultuurkatel?) või tuleb teha pingerida etteantud variantidest.

Kodanike foorum on üks parimaid meetodeid, et paljud inimesed saaksid oluliste otsuste tegemisel osaleda. Väärtuslik on siinjuures just see, et ühised ettepanekud arutatakse ja vaieldakse põhjalikult läbi.

Asjalik mõttevahetus nõuab üllatavalt palju tööd
Selle poolepäevase foorumi ettevalmistused algasid juba pool aastat tagasi. Tehti demograafiline valim, kuulutati üritus välja ja registreeriti, kuni sobiv sihtgruppide tasakaal koos.
Kohapeal tuhande inimese organiseerimine eeldab tugevat telgitagust. Korraldajaid on kohal 200 ligi, neist enamik vabatahtlikud – näiteks arutelu juhid igas lauas ja saali-assistendid, kes aitavad osalejaid nii tehniliste kui tervisehädade korral.

Päeva ülesanne on võtta piirkonna arengukava tükkideks lahti ja see osalejatega läbi töödelda. Arutelu eeldab tutvumist 6 teemaga (haridus, elukeskkond, ettevõtlus jne) ja neist igaühe all 6 – 8 arengusuunaga, millest tuleb ühiselt valida prioriteedid. Eelnevalt on arengukava koostamisel oma panuse andnud asjatundjad ja erinevad osapooled – poliitikud, ettevõtjad, planeerimise spetsialistid, ühendused. Nemad ongi välja pakkunud esialgse kava.

Laua ümber on algul hillitsetult viisakas, siis aina tulisem diskussioon. Nii koduperenaine, õpilane kui väike-ettevõtja arutavad õhinal asju, mis nende kõigi elu mõjutavad.
Lauaülema roll on anda kõigile 10 inimesele võrdselt sõna. Teine „ametimees“ protokollib ühise arvamuse arvutisse ja sealt läheb see nn teemagrupi kätte analüüsiks. Teemagrupis on 12 inimest, kes teevad kohapeal esmase kokkuvõtte osalejate tehtud valikutest ja uutest ettepanekutest. Need kuvatakse suurele ekraanile ja rahvas hääletab veelkord oma kollektiivsete eelistuste suhtes.

Kuidas seda lavastada?
Päevakava on minutipealt paigas. Päevajuhid annavad aeg-ajalt täpselt sõnastatud juhised. Nad ei ole Peep Vainud ega professionaalsed meelelahutajad, aga valdavad nii lavakõne kui ka inimeste innustamist. Foorumi eesmärki selgitatakse optimistlikult - selleks on praegusest veel parema kodukoha loomine 20 aasta jooksul. Ka meelelahutuse peale on mõeldud. Õige motivatsiooni loomiseks alustab päeva hümnilaulmine, hiljem liigub taustamuusika sujuvalt Michael Jacksonist Bee Gees juurde; vahepeal toimub laste joonistustööde auhindamistseremoonia ning eriti soositud on viktoriin „Kas tunned oma kodukohta?“ .

Mis sellise foorumi mõte ikkagi on?
Võib ju olla, et asjatundjad on planeerimisel suutnud kõigele mõelda. Eksperdid saavad tavaliselt paremini pihta, mida riigilt võib oodata ja oskavad ka võimudega võrdsemalt suhelda. Aga nemad ei pruugi esindada nn keskmist inimest, kes oma elu nende otsuste valguses elab. Keskmine kodanik hoiab end heaga arengukavadest ja eelnõudest eemale. Millegipärast on nii inimesed kui avalik võim sellise olukorraga leppinud, kuigi rahulolematust on tunda mõlemalt poolt.
Foorum annab võimaluse läbi arutada ka keerukaid küsimusi – neid, mis puudutavad paljude inimese huve.
Marylandis on igatahes kohaliku omavalitsuse esindajad kohal, et kuulata otse allikast, mida inimestel öelda on. Samuti saavad nii nemad kui kõik osalejad päeva lõpuks kätte kohapeal tehtud ettepanekute nimekirja ning kokkuvõtte järgmise 20 aasta arengusuundadest, mida inimesed eelistasid.

Järelmärkused
P.S. Foorumil oli vaatlejaid Eestist, Jaapanist, Belgiast, Kanadast + hulk valitsusametnikke Washingtonist. Kutse eest tänan organisatsiooni AmericaSpeaks, kes korraldavad kodanike foorumeid nii USAs kui mujal maailmas.

P.P.S. Eestis on kodanike foorumeid korraldanud EMSL, Avatud Eesti Fond ning Minu Eesti mõttetalgud. EMSLi foorum oli mõeldud riigi otsuse arutamiseks: 30 inimest andsid oma panuse vägivalla vastu võitlemise arengukava koostamisel.

Eesti kolmas sektor teeb Euroopas endiselt silmad ette

Eelmisel nädalal külastasid Eestit Euroopa kolmanda sektori liidrite võrgustiku Euclid-i rahvusvahelise töövarjuprojekti raames neli väliskülalist. EMSLi praktikant Külli tegi sellest kena kokkuvõtte, mida siin lugejatega jagan. Mõned pildid on siin.

Rahvusvahelise töövarjuprojekti eesmärgiks oli toetada juhtide teineteiselt õppimist ning juhtimisalaste kogemuste jagamist. Väliskülalised tulid Eestisse kolmest erinevast riigist: Gian Paolo Montini ja Marta Meloni Itaaliast, Michal Machac Slovakkiast ning Monika Pisankaneva Bulgaariast.

Imeline Tallinn: lahked inimesed ja entusiastlikud töötajad

Viie Eestis veedetud päeva jooksul oli väliskülalistel võimalik tutvuda üheksa erineva mittetulundusühingu tööde ja tegemistega ja seeläbi saada ettekujutus Eesti kodanikuühiskonna hetkeolukorrast, muredest ning rõõmudest. Põhjalikumalt tutvuti EMSLi tegevustega ja koolitusvaldkonnaga. Samuti oli väliskülalistel võimalik osaleda rahvusvahelises juhtimise jututoas, mille läbiviijaks oli Katherine Onorato organisatsioonist Teach For All. Katherine, kes teeb koostööd Eesti organisatsiooniga Noored Kooli, andis osalejatele omapoolse sisendi, kuidas lihtsate nippidega muuta tööd efektiivsemaks, tunda ära prioriteete ning viia ellu organisatsiooni strateegilisi plaane.

Väliskülaliste jaoks avaldas muljet külastatud organisatsioonides (Kodanikeühenduste Liit EMSL, Külaliikumine Kodukant, MTÜ Naabrivalve, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Vähiliit, MTÜ Mondo, Arengukoostöö Ümarlaud, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond) valitsev soe õhkkond ning külalislahkus, millest veel olulisemana märgiti ära entusiasmi teha oma tööd südamega.

Hoolimata tihedast programmist jäi veidi aega ka Tallinnaga tutvumiseks, mis mõnele osalejatest oli esmakordne visiit Eestisse.

Koduteele kaasa uued ideed

Visiidi lõpetas väliskülaliste osalemine MTÜ Ökomeedia Rohelise programmi avaseminaril, mille eesmärgiks oli tutvustada Rohelise kontori kontseptsiooni ja pakkuda ideid, kuidas ”roheline meeskond” saaks paremini kaasata ka kolleege organisatsiooni keskkonnasõbralikumaks muutmisel. ”Tänu sellele seminarile saan kanda edasi ideid, kuidas oma organisatsioonis hoida kokku kontorikulusid,” kommenteeris Michal Machac. Õppimiskohti oli mitmeid ning rohke informatsioon vajab veel sügavamat järelemõtlemist. Peamised tulemused õppevisiidist avaldatakse maikuus ilmuvas Euclidi trükises kolmanda sektori juhtidele ning ka EMSLi infokanalites.

Nõndanimetatud taimetoitlased

Aitasin märtsi alguses sõpru Euroopa Mittetulundusõiguse Keskusest, teemaks Makedoonias plaanitavad julmad muutused vabaühenduste tulumaksusoodustuse teemal. Eesti nimi oli ainsa näitena nende parlamendiski kõlanud ja tundub, et areng sai mõistlikumasse suunda pööratud osalt meie abil (kuigi meiegi süsteem on kaugel täiuslikkusest).

Aga. Muuhulgas tuli omavahel seadusemuudatustest rääkides teemaks ka Eestis jälle aktiveerunud debatt, khm, mitteabielulise kooselu reguleerimise teemal ja kolleeg Ungarist teatas itsitades, et Makedoonia raadios oli arutletud just homode õiguste üle ja üks saatesse helistanud närviline tädi teatas, et jätaks nende geide teema hetkeks kõrvale ja räägiks hoopis ühest uuest grupist – nõndanimetatud taimetoitlastest!

Kusjuures ma saan täiesti aru prouast! Aktsepteerida ja austada kellegi veendumusi asjades, mis väljenduvad nende peas ja magamistoas, on palju lihtsam, kui kogu aeg meeles pidada oma igapäevases töös, kas ürituste korraldamisel ikka küsime registreerimisel kõigi erivajadusi (EMSLi ürituste vormidel on kusjuures enamasti pisut irooniline lahter 'ultravegan') ja kas ning kuidas õnnestub neile siis vastata, et see väga kalliks ei läheks jne.

See toiduvärk ju lõpuks üsna sarnane homodele, eri uskude kummardajatele jne, et kuhu maani sa nendega arvestad. Mäletan ühelt kodanikeühenduste maailmaorganisatsiooni CIVICUS assambleelt, et isegi nemad suutsid tookord eksida menüüga. Ei mäleta, kas see oli nüüd araablaste või juutide, hindude või miskite neegrite suhtes, aga rahvusvahelised seltskonnad on nii kuradi tundlikud, et selline väike viga võib tumeda varju heita kogu üritusele ja organisatsioonile.

Vahel tundub see räige ülepingutamisena mulle kui talupojale. No umbes, et enda kehtestamine kehtestamise pärast tundub paljudele gruppidele olulisem kui praktiline arvestamine. Muidugi suruvad paljud ühiskonnad nad teadlikult maha ja ärkamine toimub sageli väga aeglaselt ja kus ettevaatlikult, kus lihtsalt oskamatult.

Aga kust see piir üldse läheb, mitu soovijat peaks olema, et nendega arvestada? Või piisab nn arenenud ühiskonnas ka vaid ühest, et temale eritingimused luua? Mõni on ju lihtsalt hull! Meie Haigekassale näiteks ei piisa haruldaste haiguste kontekstis, mis on otseselt inimeste elu ja surmaga seotud. Sellega annaks ka kõige muu mittetegemist lihtsalt vabandada ...

Meie kümmet vabaühendust koondav kontor on minu siin töötamise ajal neli korda kolinud ja viimaseski kohas Rotermannis on meil ikka peal igavene keerdtrepi needus ehk pole mingit ligipääsu ratastooliga. Saime jalamaid sahmaka sõimata valdkonna aktivistidelt, et MEIE peaks ju ometi teadma! Ehk siis põhimõtteliselt ei tohi sellisesse kohta kolida. Üritasime end ja neid lohutada, et ühelgi ratastoolil ei jää siia tulemata, ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda. Ei mõjunud, asi ongi põhimõttes.

Kaldun arvama, et neil on õigus.

Kuidas saada lahti oma naabritest?

Ma puutun paremkonservatiivide ja rahvusradikaalidega üksjagu kokku, aga pea iga kord ehmun, kui kaugel on pealtnäha mõne väärtuse kaitsmiseks ja toetamiseks mõeldud mõtteviis sellest, mida mina näen kodanikuühiskonnana. Ka enamik mu sõpradest ei tuleks selle pealegi, et näiteks niimoodi mõelda:

Presidendipaari multikulti propaganda solvas eestlasi

Eelmisel nädalal küsis TMS oma lugejatelt, kuidas nad suhtuvad neegrisse ja balalaikamängu Vabariigi aastapäeva vastuvõtu eeskavas. 34,9 protsenti vastanuist ütles, et tegu oli jõhkra näkku sülitamisega kõigile rahvuslikult meelestatud inimestele.

25,9 protsenti inimesi oli seda meelt, et tegu oli piinliku multikultuursuse ja kosmopoliitsuse propagandaga presidendipaari poolt. Täpselt sama palju oli neid, kes ütlesid, et taoline asi tegi neid lihtsalt nõutuks.

13,3 protsenti vastanuid arvasid aga, et eeskava oli väga vahva ning eestlastele tulebki õpetada võõraid rohkem armastama.

Jah, neil on täielik õigus selliselt arvata, aga milline võiks välja näha niisugune Eesti? Ussisõnade lugemise järel arvasin ise ka esimese hooga, et see isoleeritud ja primitiivne metsaelu oli nii ehe, vahetu ja romantiline, õige asi, noh.

Aga neilgi olid naabrid, keda ei saanud kuidagi vältida, kas või karudki. Nagu on igaühel meist naabrid kortermajas, põllul või metsas, on need ka riikidel ja kontinentidel. Sulgedes kõik piirid füüsiliselt ja info liikumise osas, mis oleks ainus lahendus multikultuursuse ja tolerantsuse vastu, tuleb kohe mitu diktatuuririiki meelde Aasiast Aafrikani. Ja eeldus, et olgu naabrid pealegi, aga samasugused kui meie, toob jälle ühe väikeste vuntsidega Kesk-Euroopa kodanikuliidri silme ette.

Kaua Eesti äärmusrahvuslaste ideaalina toimides vastu peaks? Kuidas seda üldse saavutada? Kuni meil on naabrid, seda igal juhul ei sünni. Aga mine tea – vaadates, kuidas korteriühistutes samakeelsedki tülitsevad ja naabrid surnud koera üle aia loobivad, paistab hävitustöö meil geenides olema.

Aga kes sellest kõigest õnnelikum on? Kellele üldse meeldivad kurjad naabrid, kes ei ütle tere, kes karjuvad, keda iga sinu tegevus häirib, kes kogu aeg kusagile kaebab, kes auto kehvasti pargib, kes prügi ei sorteeri jne?

Selliseid kipuvad mõistlikud inimesed vältima ja nii juhtub mu arust ka radikaalidega, kes üritavad teatud väärtusi toetada või päästa üksnes kõigi ja kõige muuga vastandumise kaudu. See on kurjus, mitte õnn. Või noh, nihuke Vahitorni-õnn võib ta muidugi olla.

Pimedas lähevad Euroopa töövarjud pikemaks

Itaalias toimunud töövarjuprojekti mõjul jäin mõtlema töövarjuprojektide erinevate vormide üle ja leidsin, et neid võib olla kolm:

• Ise olen mõelnud, et kui Eestisse sellise sooviga inimesed tulevad, siis ma pigem pakuks tükikest siit ja tükikest sealt (et kuidas üldiselt Eesti ühendustel läheb).
• Aga see on ka jube huvitav jälgida tööd lihtsalt terve päeva, et kuidas see igapäevane elurütm toimib. Nagu mul Roomas oli. No natuke aitab, et ma oskan veidi itaalia keelt. Ja et mulle meeldib niimoodi jälgida. Samuti võttis iga päev üks ASVI töötaja aja, et oma tööd tutvustada, näidata oma kaustu, kirjavahetust jmt.
• Ja kolmas võimalus on see, et võib teha ise tööd, olla natuke osaline kogu igapäevaelust.

Ja ega see võimalus Eestis välismaiseid MTÜ juhte võõrustada ei ole enam kaugel. Euroopa mittetulundusühingute juhtide Euclid-võrgustiku projekti kaudu külastab Eestit 15.-19.märtsil neli mtü liidrit. Siin annan nende profiilist väikse ülevaate ja palun, et te mulle teada annaksite, kui te sooviksite kedagi neist päevaks või mõneks tunniks võõrustada.

Ja andestust, et nende ootused tulevad inglise keeles – olen seda teinud teadlikult, et tekiks ehk ehedam aimdus, mis tüübiga tegemist.

• Machac Michal Slovakkiast, organisatsioon DAFNE

Ootused: During the week spent in Estonia I would like to see as much as possible, so don´t worry to prepare the programe as tight as possible. From my point of view It would be interesting to see for example: using of funds for education activities, organization of training activities, networking, exchange of good practice, cooperation with foreign partners within transnational projects, meeting with important leaders of training organizations/ NGOs, participation on some educational workshop/training, time management, leadership in practice, All your proposals are welcame.

• Gian Paolo Montini, Itaalia organisatsioon: Associazione Peter Pan onlus

Ootused:

Kohtusin temaga Roomas olles; väga sümpaatne ja sõbralik härrasmees; tema kohta räägiti, et ta on Roomas teinud imelist tööd, korraldanud annetuste kogumist; kui ka mujal Itaalias tema organisatsiooni tegevust ei teata, siis Roomas on ta üldtuntud. Palju vabatahtlikke töötab koos vähihaigete laste peredega, mõned töötajad, tohutult toetajaid.

• Monika Pisankaneva, Bulgaria, Community Foundations Program Manager of WCIF

Ootused:

1. The overall situation of Estonian civil society, diversity of non-profit organizations, collaboration with the state, legal context (types of non-profits according to the law; taxation of non-profits; any special laws that stimulate private donations to non-profits).

2. National grantmakers in the non-profit sector: sources of income, areas of interest, collaboration with the state.

3. Local grantmakers in the non-profit sector: are there community foundations in Estonia, their situation, their sources of funding?

4. Philanthropy and CSR: overview of giving patterns; are there non-profits which support individual and corporate giving; are there corporate foundations; are there CSR programs at companies which are implemented in partnership with non-profits?

5. Local philanthropy: what kinds of local philanthropic organizations, which channel the individual giving, are there?

6. Community development: what community development programs are currently active, what are the hot topics for them?

• Marta Meloni (Italy) the reference person for the research, development and projects sector of Lai-momo society.

Ootused:

My main duties here concern the research and mapping of opportunities, such as grants/tenders, releted to culture, education and training, and communication, mainly the social communication; the designing of projects and coordination of partners and consortia related to the same topics as above. My duties are also related to the international promotion and development of comics of african cartoonists as a tool of cultural development and intercultural dialogue. Thanks to this innovative tool, we create an international virtual exchange platform for african and international authors, cultural institutions and association.

As you advice, I think it is better to summarise briefly what our hot topics/main questions/general ideas related to the trip are:

-the east of Europe is becoming more and more active at an international level: it would be interesting to share ideas and prospectives with estonian NGOs in order to create a more visible and active network at an european level;

-with the aim of a networking european culture, it would be interesting to share expriences and willingness about new projects and grant opportunities;

-as for a development in the field of communication, we would like to share ideas on opportunities and concrete experiences in the field related to social communication and communication aimed at spreading and promoting the main activities of estonian NGOs.

The most important thing

Teise sissekandena oma ASVIs veedetud ajast kavatsen pühendada erinevatele fragmentaarsetele lõikudele/asjaoludele, mida tähele panin ja mis Eesti ühendustele võiks kasulikud olla.

• Siin ja seal tuleb jutuks tegutsemine arengumaades ja konfliktipiirkondades – näiteks magistriprogrammi raames tehakse projekte (project work) Aafrika ja arengumaade suunal. On rahvusvahelisi praktikaprojekte, asendusteenistusi, eraldi projekte konfliktipiirkondadest tulevatele noortele jmt. See viis mind (taas kord) mõttele, kui kitsalt me ikkagi Eestis oma asju näeme. Mulle tundub, et teinekord on see natuke nagu valehäbi, et a la „et mis mina, väike inimene, lähen nüüd teise riiki õpetama; mul siin endalgi veel ligadi-logadi“. Võib-olla on see natuke mõjutatud ka ennevanasti Eestis käinud välisekspertidest, kes kerge vaevaga tahtsid suurt raha meie arvelt teenida või siis tegid sageli tähtsat nägu asjade juures, mis meile tundusid pigem ülepaisutatud või niigi teada. Mõtlen, et ehk on meil siin aeg nüüd sellisest piinlikkusest üle saada, selg sirgu ajada ja liikuda oma tegutsemissuundades ka väljapoole Maarjamaast. Ja vaadata sedagi justkui õppimisprotsessi – ega välismaale ei pea minema siis, kui nö valmis oled. Mine praegu, vaata, kuidas saad kohalikku kogukonda aidata ja mida sina selle käigus juurde saad. Elukestev õpe, teate küll.
• Mulle meeldis, kuidas nad olid ASVIs oma tegevuste juures nö tasuvuspunktid välja töötanud. Nad olid välja arvutanud, kui palju mingi õpilane neile maksma läks, kui palju tööd see nende jaoks tähendab. Nende „ratsionaalne kutt“ Guido (meie Alari üks külg) ütles ausalt, et „kas see, et ma sinuga siin kolm tundi istun, üldse ära tasub“ (mille peale ma veidi ebamugavalt end tundsin). Kavatsen seda kindlasti hakata – või vähemalt püüda – ka EMSLi erinevate koolitustegevuste juures vaatama, mis see konkreetne kulu tegelikult on, mida me nt jututubade või suvekoolide korraldusse panustame.
• ASVI ei ütle, et tegemist on koolitusprogrammiga, vaid see on kasvulava MTÜ liidritele – kui teistsuguse motivatsiooniga tudengid selle kuulutuse peale tulevad!
• Suur osa kõigist õppeprogrammidest - nii projektijuhtimise, europrojekti kui vahendite korraldamisel - on kampaaniate korraldamine (campaigning). Sotsiaalkampaaniad on kanda kinnitanud kui oluline MTÜ eestvedaja relv ühiskondlike sõnumite edasikandmisel.
• Võrgustik L2L (Leader2Leader)– vahend MTÜ liidritele omavahel suhtlemiseks ja toetuseks – julgustas mind taas mõtlema selle peale, kui olulised on just sellised kokkusaamisvõimalused; mitte niivõrd konkreetselt korraldatud ürituste läbiviimine, vaid mitteformaalsete kokkusaamisvõimaluste organiseerimine.
• Eriti mulle meeldis, kuidas erinevatel töökohtadel ja erinevates situatsioonides olid erinevad asjad kõige olulisemad asjad („the most important thing“). Kõige olulisem on see, et need, kes avaldavad soovi magistriprogrammi vastu, saavad ainult kommunikatsiooniosakonna andmebaasi kaudu programmi sisuga tuttavaks; või nagu on kõige olulisem, et kandidaadid sooviksid selles sektoris tööle hakata, mitte vaid koolitusprogrammis osaleda; või nagu on hädavajalik, et magistrandid leiaksid hea koha praktikaks erinevates organisatsioonides ... Mis on teie töös „kõige olulisem“?

Ja oma Rooma-visiidi lõpuks: mul on tekkinud nüüd itaaliakeelne tutvustus Eesti kodanikuühiskonnast: nii et kui teil on vaja, andke teada. Ja tänud siinkohal vabatahtlikele abilistele tõlkimisel ja toimetamisel.

Operitivo non profit

Sel nädalal on mul hea võimalus kõrvalt vaadata Itaalia koolitusorganisatsiooni ASVI (Agency for Non Profit Development või maakeeli Agenzia per lo Sviluppo del Non Profit) tegevusi. Et mitte liiga pikalt heietada, kuidas küll välismaal on kõik teistmoodi, toon siin ära kaks sarnasust ja ühe erinevuse meie organisatsioonide vahel, mis kahe päevaga on ühel Eesti ühenduse esindajal silma hakanud. Aga enne lõiguke ASVI põhitegevusest.

ASVI on 12 aastat tegutsenud ühing, mis pakub magistriõppeprogramme MTÜ juhtidele või neile, kes MTÜ tegevusest huvitatud. Välja on töötatud kolm programmi, mis kestavad ühe aasta: vahendite hankimise korraldamine (fundraising management), projektijuhtimine (project management co-operation) ja europrojektijuhtimine (europroject manager – vaba tõlge). Vastuvõtt toimub kaks korda aastas ja tundub, et tegemist on üsna populaarse ettevõtmisega: mais asus programmi 31 inimest ja novembris 54. Osalejad ise maksavad ja puha.

Kaks sarnasust

Teate kui tore tunne on, kui saate aru, et te pole ainuke loll, kes on nii naiivselt uhke oma organisatsiooni üle. Viisakamalt väljendudes, hea on ära tunda, kui te organisatsioonid jagavad samu väärtusi :) Olen kahe päeva jooksul lähemalt näinud kolme inimese tööd: didaktikatiim, kes korraldab programmide sisu, praktikakohtade vahendamist ja tudengite läbiviidud algatusprojekte, ning kommunikatsioonitiim, kes vastutab nii promo- kui võrgustikutegevuste eest. See pühendumus ning hoolikus on väga tuttav – oma organisatsiooni professionaalsust ja populaarsust kohaliku kolmanda sektori seas tuuakse esile igal sammul. (Jajah, tasub üle saada stereotüüpidest, et itaallased võtavad asju väga vabalt ja jäävad pidevalt hiljaks.) Teine kodune moment tekkis juba kolmandal töötunnil, kui kommunikatsioonitšikk Elena tuli tuppa ja ütles, et tal on toas kujuteldav kolleeg (istuvat ASVI presidendi kohal, keda sageli kontoris pole) – siis vaadati vabandades minu poole, et meil siin töötavad natuke hullud inimesed. A kuidas siis üldse mittetulundussektoris toime tullaksegi, kui sa ei ole kasvõi natukene hull?

Teine sarnasus torkab silma seoses eestvedajatega, kus tubli organisatsiooni keskmes on tugeva ideega liider. Nii on – uhketele tiimide nimetustele vaatamata – ASVI sisulised põhimõtted, programmid ja ka suures osas osalejate valik ASVI presidendi Marco Crescenzi teha. Temaga mul ei ole õnnestunud veel kohtuda (hetkel on ta Madridis ühel rahvusvahelisel konverentsil), aga tema kaastöötajate juttude järgi saan aru, et ta on üsna ... ee ... tüüp.

Üks erinevus

Iseenesest olen seda erinevust märganud Itaalias töötades varemgi, et Eesti mittetulundusühingus kipub erinevad töölõigud ära tegema üks inimene, samas kui Itaalias on iga töölõigu peale oma „tšikk“. Tavaliselt on Eestis projektijuht see, kes lisaks sisulisele tööle hoolitseb ka selle eest, et pressiteateid välja saadetaks, partnereid asjade käiguga kursis hoitaks, Facebook’i konto toimiks ja koduleht uueneks. ASVI näitel on Itaalia organisatsioonis kommunikatsioonitegevusteks loodud oma osakond, kus üks inimene hoolitseb kampaaniate ja infotegevuste eest organisatsioonist väljapoole ja teine tegeleb õppurite omavahelise kommunikatsiooni jm võrgustikutegevustega. „Sest kui ma mõlemat teeks,“ pööritab kommunikatsiooni-Elena silmi, „siis ma ei suudaks seda kvaliteetselt teha.“ Samamoodi võite ette kujutada, mis näoga Tatiana mind vaatas, kui pakkusin, et võin postkastist kirjad ära tuua ("Meil on siin naaberorganisatsioonil assistent, kes seda teeb").

Järgmistel päevadel keskendun rohkem magistriprogrammi logistikale ja administreerimisele ning kohtun ka loodetavasti hr Presidendiga, et muuhulgas kuulda nende MTÜ juhtide võrgustikutegevusest Leader2Leader ("juhilt juhile").

Kai seiklused Inglismaal vol 2

…Jätkan sealt, kus pooleli jäin…

Kolmapäeva õhtul kohtusin siis nö kõige kodukandilikuma ühendusega ja seda see ka oli. Nende tähelepanu on koondunud maapiirkondadele, aga Hertfordshire on siiski liiga linnastunud selleks, et tõelist maapiirkonda omada. Organisatsiooni tähelepanu on seega enamast koondunud äärealadele ja kõrvalisematele asulatele, mis enamasti on vaesed piirkonnad, erinevad rahvused, vähe töökohti jne. Nad toetavad kohalikke kogukondi, kes soovivad eluolu sealses keskkonnas parandada. Kogukonnamaju ehitatakse ning samamoodi nõustatakse nende äramajandamist ja seadusekuulekust (hügieeninõuded köögis, päästeteenistuse nõuded, töötajate tervisekaitse jne). Paar huvitavat ideed ka nendelt. Nad tegelevad ka teatud kohtadega, mis on kogu maakonnale olulised, näiteks vangla. Vanglas on laste päevahoid (kui laste vanemad lähevad kedagi külastama, siis saavad lapsed sinna jätta). Suuremalt jaolt pööratakse tähelepanu noortele ja lastele. Noorte jaoks on rolleri programm. Noor, kes elab koolist eemal ja tema vanematel ei ole võimalik teda transportida kooli ja tagasi (ühistransport pidavat olema väga kehvast korraldatud siin), siis antakse kasutada roller. Ja mitte tasuta ning igaveseks, vaid noor maksab väga väikese summa iga kuu (nö kindlustus) ja kui aasta pärast rolleri ette näitab ning see on korras, saab pool raha tagasi. Õpetatakse siis noori varaga hoolikalt läbi käima. Organisatsiooni eelarve on ligikaudu sama mis meil, mis on kohalikes oludes siiski väga väike, püsitöötajaid 4 ning ülejäänud siis vastavalt võimalusele osaajaga või vabatahtliku töö tegijad. Põhiline raha eelarvesse tuleb nö maavalitsuselt, teine osa projektidest. (väga tuttav tunne)

Neljapäeva hommikul viis David mind loodus-organisatsiooni, mis tegeleb kogukonna arendamisega läbi loodusõppe ning keskkonnasäästlikku mõtteviisi abil. Organisatsioon asub keset „põldu“. Nad kasvatavad seal erinevaid juurvilju ja seal käivad kohapeal koolid ja noortegrupid, kus siis õpetatakse „kust tulevad juurviljad“ ning neile õpetatakse seal meeskonnatööd. Väga palju on neil vabatahtlikke, inimesed kes pooldavad rohelist mõtteviisi, käivad seal abiks. Nad on ka „vahendajad“ – viivad kokku grupid, kes tahaksid kuskile minna ja käed mullaseks teha, nendega, kel on vaja aeda või parki korrastada. Ehk siis 1.mai talgupäev aastaringselt. Mitmed firmad, kes kollektiividega käivad maksavad selle eest ja sealt nad siis veidi ka lisaraha teenivad. Lisaks töötab organisatsioonis maastikuarhitektid, kes siis linnale samuti teenust pakuvad. See tuleb odavam, sest reaalne töö tehakse ära vabatahtlike abil.

Neljapäeva keskpäeval käisime maavalitsuses koosolekul. Kriisikomitee koosolek, mis tegeleb kriisi-tagajärgede likvideerimisega. Foundation on seal esindatud, kuna nemad vajadusel annavad raha. Lisaks oli seal Punane Rist, Politsei, 4x4 autoklubi jms väiksed ühendused. Presentatsiooni tegi 4x4 autoklubi – sellest, kuidas nad aitasid lumetorm ajal inimesi. Lumetorm on siis 7 cm lörtsi, mis paari tunniga ära sulas, kuid mis siiski teed väga libedaks tegi ning kuna talvekumme ei kasutada, siis maasturid olid täiesti asjakohased masinad. Lisaks arutati olümpia ettevalmistusi (London 2012), sest mõned üritused toimuvad maakonnas ning nende piirkonda paigutatakse elama ja treenima mitmed delegatsioonid. Sellega seoses karmistuvad turvatingimused ning koosolekul tehti veidi riskianalüüsi.

Neljapäeva pärastlõunal tulid Davidile külla kaks tema kolleegi partnerorganisatsioonidest ning see oli konfidentsiaalne koosolek, mille sisu ma jätan enda teada, aga ütlen siinkohal, et ka neil on samad probleemid, mis meie ühendustel (klatš, võimuvõitlus, ebavõrdne raha jagamine, susserdajatega hakkama saamine jne) – väga tuttav tunne.

Reede hommikul läksime wildlife maastikule, 40 ha suurune maalapp, endine kruusakaevandus, mis nüüd mini-järvistu ja lindude pesitsuspaik. Vaatasime linde jne. See on siis maakonna ainus looduspark nagu ma aru sain ja tõeliselt väike – ühel pool raudtee ja teisel pool suur maantee ning nende sõnul pole üldse reostunud piirkond. Ma rääkisin neile Matsalust. Aga ma nautisin väga seda jalutuskäiku seal, sest see oli ainus moment terve nädala jooksul kui sai hetkekski looduse õhku hingata ja vaikuses olla – vähemalt niipalju kui võimalik oli.

Reede lõunal sõitsin Londonisse EUCLID kontorisse, kelle projekti abil ma töövarjuliseks olin. Sain tundma EUCLID töid ja tegemisi - väga põnev ettevõtmine neil, sain oma kogemusi jagada seoses EU toetustega, kuna maadlen Maapäeva projektiga endiselt.

Nädal lõppes reedeõhtuse fish and chipsiga Davidi perekonnaringis.

Kokkuvõtteks ütlen, et jäin väga rahule. Eriti sain ideid fundraisingu korraldamisest. David on tõeline staar Hertfordshire kolmandas sektoris, kõik küsivad temalt nõu rahaasjadest (Davidil on väga huvitav karjäär seljataga nii erasektoris kui poliitikas, rahvusvahelisena mees) ning ma püüdsin need nipid kõik omale kahe kõrva vahele ka salvestada. Lisaks sain mitmeid põnevaid ideid teiste ühingute tegevustest. Oleks nüüd vaid aega, et midagi ka ellu rakendada…

Midagi iroonilist

Eks great minds think alike, nagu öeldakse, aga suhtekorraldajatest ootaks ehk sutsukesegi enamat kui kaks aastat liigagi palju meedias olnud logo kohmakat kopeerimist konkursile, mis peaks ise parimad suhtekorraldusteod püünele tõstma.

Andestust, kallis EMSLi liige EPRA, sõbrad on armsad, aga tõde veel armsam.

Töövarjud Euroopas

Tähelepanelikumad on märganud, et EMSL on kaasatud rahvusvahelisse töövarjuprojekti, kus kuue riigi MTÜ-de juhid saavad omavahel juhtimispraktikaid jagada. Ise on veel võimalik väliskülalisi enda juurde võtta 15.-19. märtsil, täpsemalt vaata siit või kirjuta Elinale.

Sel nädalal on Kodukandi Kai Inglismaal ühes kogukonnafondis ja edastan siin tema muljeid.

Olen ametlikult teist päeva töövarjuna Hertfordshire Community Foundation juhataja juures. Millegipärast ei oodanud ma seda ettevõtmist õhinaga ja olin pigem hirmul, et mis mind ees ootab. Aga esimene päev on vägagi õnnelikult selja taga ning isu seda kõik teiega jagada.

Hertfordshire on maakond kohe Londoni ääres, elanikke samapalju kui Eestis, väga linnastunud piirkond, sotsiaalselt pidavat kehv maakond olema – palju vaesust ja sotsiaalprobleeme.

Jõudsin esmaspäeva õhtupoolikul kohale ning mind võõrustas esimene õhtu-öö juhataja oma kodus. Käisime tema ja ta naisega väljas sööma ning saime paremini tuttavaks.

Teisipäeva hommikul asusime kontorisse ning 45-minutilise autosõidu ajal viis David mind kurssi oma töö ja tegemistega. Kontorisse jõudes tutvusin oludega ning hakkasin töötajaid nö intervjueerima – mida keegi teeb, kuidas teeb jne. Põhimõtteliselt on tegu fondiga, mis jagab erinevaid rahasid, mis suunatakse oma maakonna piires ühingutele, organisatsioonidele. Kõige enam meenutab see KOPi, aga ka LEADERit, sest toetatakse ka väikeettevõtlust. Raha tuleb riigilt, riiklikust loteriist ning annetustest. Kuna Inglismaa on teada-tuntud põliste rikkurite poolest, siis annetused on siin tavaline nähe ning toetajateks aristokraadid. Raha antakse iga aasta sadade tuhandete naelte kaupa ning üldiselt on testamentides ka rida fondile. Peamiselt tänu testamentidele on fondi hallata ka mitu hoonet, mida renditakse ja mis tulu kasvatavad. Tööl on ka finantsjuht, kelle töö on just raha kasvama panna. Selliselt töötab fond juba 20 aastat. Raha saavad organisatsioonid taotleda vähemalt 4 korda aastas, neid hindab ja kontrollib 2 inimest. Huvitav on taotluste ja kontrolli puhul see, et eelarve on väga üldine ning selle täpset kulutamist ei kontrollita. Kui antakse tegevustoetust, siis on usaldusväärne hinnatav tulemus see, et kas organisatsioon toimib ja töötab, kui organisatsiooni ei tööta aasta pärast, siis järelikult ei kasutatud tegevustoetust õige asja nimel ning see nõutakse tagasi. Kui küsitakse raha materiaalseteks asjadeks, siis vaadatakse aasta pärast, kas see asi on ehitatud või muretsetud ning asi korras. Väga usaldusväärne süsteem ja samas inimlik. Tingimus on loomulikult see, et logod peavad olema ning artiklitesse tuleb sisse kirjutada finantseerija – sellega tegeleb ja seda kontrollib PR juht, kes samuti kogu Foundationi kommunikatsiooniga tegeleb. Summad, mida korraga välja jagatakse, ei ole väga suured, seepärast meenutabki KOPi. Aga KOPi puhul peame ju kõike koma täpsusega tõendama.

Teisipäeva pärastlõunal oli nö nõukogu koosolek Presidendi juures. President on auliige, kes igapäevaelus on kuninganna käepikendus maakonnas. Esindusisik, nagu meil võiks olla maavanem. Countessid määratakse ametisse eluks ajaks kuninganna poolt. Üldjuhul on tegemist rikka ja väärikast soost pärit inimesega. Herforshireis on selleks Countess Dione. Ta on selles auväärses ametis olnud nüüd aasta aega ja see oli esimene kohtumine nõukojaga. See toimus tema kodus, kuhu siis kõik tähtsad inimesed olid kohale kutsutud. Ja juhtus see sajandi sündmus siis just samale nädalale, mil mina seal olin. „Kodu“, kus see toimus, oli nö klassikaline Inglise loss, mida kasutatakse inglise kostüümidraamade filmides. 10 korda võimsam kui Kadrioru loss ja arvatavasti 100 korda hinnalisema kunstikoguga. Kuna jõudsime Davidiga varem, et asju sättida, siis oli aega suhelda perenaisega. Ma võtsin meie vestlust väga rahulikult, aga kõik teised, kes said võimaluse vestluseks, olid vägagi erutunud. Terve tänase päeva on meeskond vahetanud muljeid ja kõik ketravad ümber lausete, mida Countess neile ütles ja mida nemad talle vastasid jne. Ei arvaks, et see nii oluline neile on, eriti kui mitmed neist on nt prints Charlesiga kokku puutunud.

Nõukotta kuuluvad siis suurimad annetajad ja muidu auväärt inimesed. Enamused neist kannavad ka autiitlit. Üldiselt arvan, et istusin-astusin kombekohaselt ja hoidsin Eesti lippu kõrgel. Vähemalt oli mul nendega midagi rääkida, sest Eestist olid neist midagi kuulnud vaid vähesed.

Tänane päev on toonud kohtumise Samaaria ühendusega (meil ka Eestis see olemas. Üks neist Haapsalus, seepärast olen suhteliselt hästi kursis, millega tegu). Nüüd ootab ees kohtumine eeldatavasti kõige kodukandilikuma ühendusega piirkonnas. Kuigi ühiseid jooni tegevustes on Kodukandil ja Foundationil palju (koolituskeskus jne), on nende põhitegevus siiski raha jagamine. Seda olen neilt palju õppinud ja nippe saanud, kuidas organisatsioon saaks raha koguda ja kuidas kasvama panna.

Siinsed NGO-aktivistid on siiski vanemad mehed. Ja noori väga ei usaldata. David (50ndates) on väga noortemeelne ja tema meeskonnas on palju minuvanuseid. Ka nõukogu koosolekul kiitis ta noorte teadmisi ja oskusi (tehniliselt ja äriliselt) ning tegi ettepaneku, et võiks kaasata nõukogu juurde noori ka. Arutelu käigus jõuti selgusele, et noored oleksid nõukogus 40-aastased. Sellise kompromissi peale läksid siis 70-aastased. Vana hea inglismaa! Üldiselt olen selgitanud oma vastutusrikast rolli ja vanust sellega, et Eestis on MTÜ ja vabatahtlik tegevus suhteliselt uus asi ja alles arenev valdkond. Noortel on rohkem võimalusi ja tänapäevaseid oskuseid, et seda arendada ja juurutada.

Sellega hetkel lõpetan ja jätan kirjutamata muud vahvad asjad, mis juhtunud ning missuguseid avastusi olen teinud.

Kai