Operitivo non profit

Sel nädalal on mul hea võimalus kõrvalt vaadata Itaalia koolitusorganisatsiooni ASVI (Agency for Non Profit Development või maakeeli Agenzia per lo Sviluppo del Non Profit) tegevusi. Et mitte liiga pikalt heietada, kuidas küll välismaal on kõik teistmoodi, toon siin ära kaks sarnasust ja ühe erinevuse meie organisatsioonide vahel, mis kahe päevaga on ühel Eesti ühenduse esindajal silma hakanud. Aga enne lõiguke ASVI põhitegevusest.

ASVI on 12 aastat tegutsenud ühing, mis pakub magistriõppeprogramme MTÜ juhtidele või neile, kes MTÜ tegevusest huvitatud. Välja on töötatud kolm programmi, mis kestavad ühe aasta: vahendite hankimise korraldamine (fundraising management), projektijuhtimine (project management co-operation) ja europrojektijuhtimine (europroject manager – vaba tõlge). Vastuvõtt toimub kaks korda aastas ja tundub, et tegemist on üsna populaarse ettevõtmisega: mais asus programmi 31 inimest ja novembris 54. Osalejad ise maksavad ja puha.

Kaks sarnasust

Teate kui tore tunne on, kui saate aru, et te pole ainuke loll, kes on nii naiivselt uhke oma organisatsiooni üle. Viisakamalt väljendudes, hea on ära tunda, kui te organisatsioonid jagavad samu väärtusi :) Olen kahe päeva jooksul lähemalt näinud kolme inimese tööd: didaktikatiim, kes korraldab programmide sisu, praktikakohtade vahendamist ja tudengite läbiviidud algatusprojekte, ning kommunikatsioonitiim, kes vastutab nii promo- kui võrgustikutegevuste eest. See pühendumus ning hoolikus on väga tuttav – oma organisatsiooni professionaalsust ja populaarsust kohaliku kolmanda sektori seas tuuakse esile igal sammul. (Jajah, tasub üle saada stereotüüpidest, et itaallased võtavad asju väga vabalt ja jäävad pidevalt hiljaks.) Teine kodune moment tekkis juba kolmandal töötunnil, kui kommunikatsioonitšikk Elena tuli tuppa ja ütles, et tal on toas kujuteldav kolleeg (istuvat ASVI presidendi kohal, keda sageli kontoris pole) – siis vaadati vabandades minu poole, et meil siin töötavad natuke hullud inimesed. A kuidas siis üldse mittetulundussektoris toime tullaksegi, kui sa ei ole kasvõi natukene hull?

Teine sarnasus torkab silma seoses eestvedajatega, kus tubli organisatsiooni keskmes on tugeva ideega liider. Nii on – uhketele tiimide nimetustele vaatamata – ASVI sisulised põhimõtted, programmid ja ka suures osas osalejate valik ASVI presidendi Marco Crescenzi teha. Temaga mul ei ole õnnestunud veel kohtuda (hetkel on ta Madridis ühel rahvusvahelisel konverentsil), aga tema kaastöötajate juttude järgi saan aru, et ta on üsna ... ee ... tüüp.

Üks erinevus

Iseenesest olen seda erinevust märganud Itaalias töötades varemgi, et Eesti mittetulundusühingus kipub erinevad töölõigud ära tegema üks inimene, samas kui Itaalias on iga töölõigu peale oma „tšikk“. Tavaliselt on Eestis projektijuht see, kes lisaks sisulisele tööle hoolitseb ka selle eest, et pressiteateid välja saadetaks, partnereid asjade käiguga kursis hoitaks, Facebook’i konto toimiks ja koduleht uueneks. ASVI näitel on Itaalia organisatsioonis kommunikatsioonitegevusteks loodud oma osakond, kus üks inimene hoolitseb kampaaniate ja infotegevuste eest organisatsioonist väljapoole ja teine tegeleb õppurite omavahelise kommunikatsiooni jm võrgustikutegevustega. „Sest kui ma mõlemat teeks,“ pööritab kommunikatsiooni-Elena silmi, „siis ma ei suudaks seda kvaliteetselt teha.“ Samamoodi võite ette kujutada, mis näoga Tatiana mind vaatas, kui pakkusin, et võin postkastist kirjad ära tuua ("Meil on siin naaberorganisatsioonil assistent, kes seda teeb").

Järgmistel päevadel keskendun rohkem magistriprogrammi logistikale ja administreerimisele ning kohtun ka loodetavasti hr Presidendiga, et muuhulgas kuulda nende MTÜ juhtide võrgustikutegevusest Leader2Leader ("juhilt juhile").