Kai seiklused Inglismaal vol 2

…Jätkan sealt, kus pooleli jäin…

Kolmapäeva õhtul kohtusin siis nö kõige kodukandilikuma ühendusega ja seda see ka oli. Nende tähelepanu on koondunud maapiirkondadele, aga Hertfordshire on siiski liiga linnastunud selleks, et tõelist maapiirkonda omada. Organisatsiooni tähelepanu on seega enamast koondunud äärealadele ja kõrvalisematele asulatele, mis enamasti on vaesed piirkonnad, erinevad rahvused, vähe töökohti jne. Nad toetavad kohalikke kogukondi, kes soovivad eluolu sealses keskkonnas parandada. Kogukonnamaju ehitatakse ning samamoodi nõustatakse nende äramajandamist ja seadusekuulekust (hügieeninõuded köögis, päästeteenistuse nõuded, töötajate tervisekaitse jne). Paar huvitavat ideed ka nendelt. Nad tegelevad ka teatud kohtadega, mis on kogu maakonnale olulised, näiteks vangla. Vanglas on laste päevahoid (kui laste vanemad lähevad kedagi külastama, siis saavad lapsed sinna jätta). Suuremalt jaolt pööratakse tähelepanu noortele ja lastele. Noorte jaoks on rolleri programm. Noor, kes elab koolist eemal ja tema vanematel ei ole võimalik teda transportida kooli ja tagasi (ühistransport pidavat olema väga kehvast korraldatud siin), siis antakse kasutada roller. Ja mitte tasuta ning igaveseks, vaid noor maksab väga väikese summa iga kuu (nö kindlustus) ja kui aasta pärast rolleri ette näitab ning see on korras, saab pool raha tagasi. Õpetatakse siis noori varaga hoolikalt läbi käima. Organisatsiooni eelarve on ligikaudu sama mis meil, mis on kohalikes oludes siiski väga väike, püsitöötajaid 4 ning ülejäänud siis vastavalt võimalusele osaajaga või vabatahtliku töö tegijad. Põhiline raha eelarvesse tuleb nö maavalitsuselt, teine osa projektidest. (väga tuttav tunne)

Neljapäeva hommikul viis David mind loodus-organisatsiooni, mis tegeleb kogukonna arendamisega läbi loodusõppe ning keskkonnasäästlikku mõtteviisi abil. Organisatsioon asub keset „põldu“. Nad kasvatavad seal erinevaid juurvilju ja seal käivad kohapeal koolid ja noortegrupid, kus siis õpetatakse „kust tulevad juurviljad“ ning neile õpetatakse seal meeskonnatööd. Väga palju on neil vabatahtlikke, inimesed kes pooldavad rohelist mõtteviisi, käivad seal abiks. Nad on ka „vahendajad“ – viivad kokku grupid, kes tahaksid kuskile minna ja käed mullaseks teha, nendega, kel on vaja aeda või parki korrastada. Ehk siis 1.mai talgupäev aastaringselt. Mitmed firmad, kes kollektiividega käivad maksavad selle eest ja sealt nad siis veidi ka lisaraha teenivad. Lisaks töötab organisatsioonis maastikuarhitektid, kes siis linnale samuti teenust pakuvad. See tuleb odavam, sest reaalne töö tehakse ära vabatahtlike abil.

Neljapäeva keskpäeval käisime maavalitsuses koosolekul. Kriisikomitee koosolek, mis tegeleb kriisi-tagajärgede likvideerimisega. Foundation on seal esindatud, kuna nemad vajadusel annavad raha. Lisaks oli seal Punane Rist, Politsei, 4x4 autoklubi jms väiksed ühendused. Presentatsiooni tegi 4x4 autoklubi – sellest, kuidas nad aitasid lumetorm ajal inimesi. Lumetorm on siis 7 cm lörtsi, mis paari tunniga ära sulas, kuid mis siiski teed väga libedaks tegi ning kuna talvekumme ei kasutada, siis maasturid olid täiesti asjakohased masinad. Lisaks arutati olümpia ettevalmistusi (London 2012), sest mõned üritused toimuvad maakonnas ning nende piirkonda paigutatakse elama ja treenima mitmed delegatsioonid. Sellega seoses karmistuvad turvatingimused ning koosolekul tehti veidi riskianalüüsi.

Neljapäeva pärastlõunal tulid Davidile külla kaks tema kolleegi partnerorganisatsioonidest ning see oli konfidentsiaalne koosolek, mille sisu ma jätan enda teada, aga ütlen siinkohal, et ka neil on samad probleemid, mis meie ühendustel (klatš, võimuvõitlus, ebavõrdne raha jagamine, susserdajatega hakkama saamine jne) – väga tuttav tunne.

Reede hommikul läksime wildlife maastikule, 40 ha suurune maalapp, endine kruusakaevandus, mis nüüd mini-järvistu ja lindude pesitsuspaik. Vaatasime linde jne. See on siis maakonna ainus looduspark nagu ma aru sain ja tõeliselt väike – ühel pool raudtee ja teisel pool suur maantee ning nende sõnul pole üldse reostunud piirkond. Ma rääkisin neile Matsalust. Aga ma nautisin väga seda jalutuskäiku seal, sest see oli ainus moment terve nädala jooksul kui sai hetkekski looduse õhku hingata ja vaikuses olla – vähemalt niipalju kui võimalik oli.

Reede lõunal sõitsin Londonisse EUCLID kontorisse, kelle projekti abil ma töövarjuliseks olin. Sain tundma EUCLID töid ja tegemisi - väga põnev ettevõtmine neil, sain oma kogemusi jagada seoses EU toetustega, kuna maadlen Maapäeva projektiga endiselt.

Nädal lõppes reedeõhtuse fish and chipsiga Davidi perekonnaringis.

Kokkuvõtteks ütlen, et jäin väga rahule. Eriti sain ideid fundraisingu korraldamisest. David on tõeline staar Hertfordshire kolmandas sektoris, kõik küsivad temalt nõu rahaasjadest (Davidil on väga huvitav karjäär seljataga nii erasektoris kui poliitikas, rahvusvahelisena mees) ning ma püüdsin need nipid kõik omale kahe kõrva vahele ka salvestada. Lisaks sain mitmeid põnevaid ideid teiste ühingute tegevustest. Oleks nüüd vaid aega, et midagi ka ellu rakendada…