MTÜde elu Venemaal

Suht vähe tean, kuidas vabaühendustel Venemaal läheb. Nüüd Mirjami blogist leidsin ühe nukra lookese, mis ei viita vaid majandusolukorrale, vaid ikka Vene valitsuse poliitikale. Aga nagu lugeda, on inimesed ikka leidlikud.

Mobiliseeriv õud

Valus nõks käis läbi, kui Kärdla elektrijaamas seda lugesin. Muidugi mõtlesin kohe meie oma kuuvarjutusele ehk Hea Kodaniku ajakirjale. Vähemalt blogiga on viimasel ajal jälle hästi olnud ja nüüd oleme kõik jälle tööl nagu miilenkid. Tere, sügis.

Kõige kurvem laul Euroopas

Inglaste kokku pandud ametliku pressiteate Brüsseli-üritusest leiab siit, aga eks toimu sellistel kohtumistel ju ometi ka muud? Kuhu jäävad egiptuse ööd, pornograafilised stseenid, mõrvad, vägistamised, vähemalt tantsupeod, sünnipäevad või siis tagasihoidlikud perekondlikud armustseenid? (Andestust, sisse lipsas laen Mati Undilt)

Niisiis istuvad šotlane, poolakas, eestlane ning põhjaiirlane ja tema Brüsselis elav sõbranna õhtul laua ümber ja vaidlevad, millisel rahval on kõige kurvemad laulud.

"Einoh, meil on üks selline, kus mees armub tüdrukusse, aga mehe ema palub teda: [siinkohal sulgeb põhjaiirlane Lisa silmad ja laulab südantlõhestavalt] "Ära jäta mind, ära jäta mind..." Ning mees lasebki tüdrukul minna ja jääb oma ema juurde ["Väga iseloomulik Põhja-Iiri meestele," lisab Lisa sõbranna ning õigus on neil, kes kuulevad selles lauses sarkastilist alatooni]. Ja siis sureb ema ära ja mees jääbki üksi."

"Meil jälle on selline, kus vanemad ei luba tüdrukul ja poisil kokku saada ning siis otsustab poiss öösel ikkagi üle järve tüdruku juurde ujuda, aga upub ära," räägin ma. "Ja hommikul leiab tüdruk surnukeha ja sureb ise ka sinnasamasse."

"Mmm, ilus!" pomiseb šotlane. "Nagu Shakespeare!"

Lisa siiski ei tunnista end lööduks. "Ma arvan, et kurvem on siiski see, et sa oled keskealine, üksi, kõigist hüljatud - [siinkohal peab Lisa pausi, vaatab lauasolijatele sügavalt silma ja lõpetab dramaatiliselt] ning süütu!"

Jah, tõdeme üksmeelselt, selle vastu siiski ei saa - kuigi ma üritan veel selgitada, et täitsa vabalt võis ka eesti laulu uppunud poiss süütu olla.

"Aga milleks rääkida ainult lauludest?" võtab poolakas üles uue teema. "Poola näiteks võiks kandideerida Euroopa kõige kurvema koha tiitlile halva ilma kategoorias."

"Hähh!" hõiskavad eestlane, šotlane ja põhjaiirlased kui ühest suust põlglikult ning eks poolakas saab ka ise aru, et siit ei tule punkti isegi hea üritamise eest.

"Kui nii, siis Eesti võidab muidugi enesetappude arvestuses," kostan ma. "Selles te juba meid, soomeugrilasi, ei ületa! Suitsiidid on meil veres!"

"Teismeliste rasedused, teismeliste rasedused!" kilkab Lisa võidukalt. "Na-na-na-na-naa! Ho-ho-hoo! Tänan väga, pole meile vaja ilusaid immigrante Ida-Euroopast, et meie tüdrukuid rasedaks teha. Sellega saavad meie oma poisid väga hästi hakkama!"

Depressiivsele laudkonnale läheneb Oliver, inglane, meie ürituse korraldaja, õnnis nägu ees. "Teate, ma olen 18 kuud tänase päeva jaoks tööd teinud," õhkab ta.

"18 kuud!" karjatame meie. "Kas sa kujutad ette, kui palju teismelisi selle ajaga Põhja-Iirimaal rasedaks jääb!?"

Oliver lahkub kiiremini kui tavaliselt.

Vaatame šotlase, meist sõna-ahtraima poole - kas tõesti on Põhja-Iirimaa võitnud Euroopa kõige kurvema koha tiitli?

"Intsest," kostab ta.

Ohkame.

"Jah," tõdeb ka Lisa. "Parem siis ikkagi juba ilus immigrant Ida-Euroopast kui su oma vend."

Iga kodaniku õigus

Jumala eest, ärgu nüüd keegi arvaku, et ma päriselt hommikuti välisajakirjanduse läbi sirvin, nagu mõned mu asjalikumad tuttavad. Muidugi, mulle meeldiks, kui see oleks nii, aga samamoodi meeldiks mulle, kui ma teeksin igal hommikul kätekõverdusi, näitaksin oma lõuad kaks korda aastas hambaarstile ette ja alustaksin reisile minnes pakkimist varem kui PÄRAST takso tellimist, et lennujaama sõita. Aga vot siis reisides ju loomulikult satuvad väljamaa lehed kätte, mis teha.

Eilsest Herald Tribune’st leidsin muu hulgas Lõuna-Aafrika homo Mark Gevisseri kirjutatud loo, kuidas ta oma elukaaslasega pea 20 aastat kestnud kooselu nüüd ka abieluks sõlmis (LAVis on see juba kolm aastat legaalne) ning osa sellest ei raatsi jätta siia mälu järgi ümber kirjutamata. Pühendusega meie „aga-tehke-seltsing!“-kohtuministeeriumile, kes nüüd justkui kord vaeb ja kord mitte homoabielusid. Ja miks mitte ka leedukatele, keda uus seadus kohustab omudest avalikult ainult halba rääkima, nagu ma aru saan.

Eksole, see Mark läks siis perekonnaseisuametisse abiellumissoovist teada andma ja nagu sellistes lugudes ikka, teisel pool letti on võimukas neegrimammi, hunnitud kuldvõrud kõrvades. Jutt lühike („Tahaksin abielu registreerida.“ – „Oma- või vastassoolisega?“ jne), hääl karm, liigutused järsud. Saavad kõik vajalikud paberid täidetud, templid löödud ja ametnik ulatab siis dokumendid üle leti tulevase peiu (või noh, ühe neist) kätte.

Rohelise markeriga oli esile toodud meeldetuletus, et kohal peab olema ka vähemalt kaks tunnistajat. „Meil on ruumi 20-le,“ lisas ta, „nii et võtke oma sõbrad ja sugulased ka kaasa.“ – „Ei-ei,“ tõrjusin. „Jääme ainult kahe juurde, me ei taha kellelegi mingit tüli tegema hakata.“
Naine kergitas halvakspanevalt kulme ja joonis roosaga välja lause: „Kui teil on abielusõrmused, võtke need registreerima tulles kaasa.“
Me ei kavatsenud ka sõrmusi teha, vastasin.
„Miks?“ Ta vastas ise: „Aa, te ei taha tüli tegema hakata!“ Ja jätkas dotseerival toonil: „Kas te olete enda meelest teise järgu kodanik, sest te olete homoseksuaalne? Siis pidage meeles, et uues Lõuna-Aafrikas on teil kõik õigused. Teil on täielik õigus teistele tüli teha!“

Ambusion

Blogi tšillib, nagu kõik, nii et vahelduseks vaid üks sümptomaatiline iimeil. Igast viisakutsete tahtjaid tuleb nagunii nüri järjekindlusega, a see on kuidagi armas:

Raske aeg nõuab erakordset inimlikkust

On elu jõud ja säädus
usk – usk ja lihtne häädus.

Sellised värsiread on kirjutanud August Sang, aastatel 1914–1969 elanud Eesti luuleklassik, kes väärib imetlust juba ainuüksi seepärast, et ka sügaval stalinistliku režiimi ajal seadis nii oma elus kui loomingus alati esikohale inimlikkuse. Raske aeg nõuab erakordset humaansust. “Elu jõu ja sääduse” tundmine on vajalik ka täna.

“Usk” ei pruugi sugugi tähendada midagi otseselt religioosset või müstilist. Eesti ühiskonda hoiab koos meie inimeste usk, et meil on ühine tulevik, mille kujundamisel saame kõik osaleda. Meie põhiseaduse preambulagi algab seda kinnitavate sõnadega:

“Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel...”

Selline usk paneb päris paljusid inimesi pühenduma oma kutsumusele riigiteenistuses (mis eeldab ametisse asudes lausa ustavuse vandumist Eesti põhiseaduslikule korrale), teistes avaliku sektori asutustes ning avalikes huvides tegutsevates vabaühendustes. Avalikes huvides töötamisele pühendunud inimeste jaoks on olulised oma riigi eesmärgid, tulevikuväljavaated, maine ja igapäevane käekäik.

Pühendunud inimene näeb oma riigis iseenda, oma pere ja lähedaste jaoks arenguvõimalusi. Talle on tähtis kaaskodanike heaolu. Seepärast osaleb ta nõu ja jõuga õiglase ühiskonna rajamisel, sisemise ja välise rahu kaitsel, praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu arendamisel ning püüab tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade.

Ta usub, et see kõik on õige ja vajalik ning ta ei heitu, kui keegi juhtub ta tööd kritiseerima või alavääristama.

Kuid nende inimeste vankumatust usust ja pühendumusest pole suurt kasu, kui puudub “lihtne häädus” – poeet Sanga “elu jõu valemi” teine pool.

“Lihtne häädus” tähendab esmalt empaatiat – seda, et soovime ja suudame mõista teiste inimeste tundeid ja vajadusi ning oma tegevuses nendega arvestada. Teiseks tahame olla head (või lausa parimatest parimad) oma kutsealaste teadmiste ja oskuste poolest – “lihtne häädus” tähendab ka asjatundlikkust.

Lihtsat häädust ootame iga elukutse esindajalt, olgu ta õpetaja, kingamüüja, ajakirjanik, lõvitaltsutaja või ministeeriumi kantsler. Aga oma pühendumuse, empaatia ja asjatundlikkuse kasvatamist tuleb meil iga päev alustada ikka ainult iseendast.

Aukodanik

Saanudki seal Laikmaa majamuuseumis aru, mis Ülo Sarapuul selle aukodanikuks valimisega täpselt oli, aga sellenimeline maal on tal nihuke statement:

Pii ärr a la kolmas sektor

Isegi triikides ei tule mu keskmiseks nimeks Viisakus, aga ma jätan selle teksti siiski omapoolsete kommentaarideta. Eile ütlesin just Aune Pastile njet, et Äripäeva käsiraamatusse peatükk kirjutada, äkki siiski pidanuks.

MTÜ PESALEIDJA

15.06.2009

Nii vastuolulist minevikku kui kassil, pole tõenäoliselt ühelgi teisel loomal. Kass on loomaliik, kes on kolinud meie kodudesse ja aedadesse ning nad pakuvad suurepärast võimalust heita pilk loodusesse, jagades meiega emotsioone, tundeid ja vajadusi.

Kuna kodukassi on saatnud edukas levik üle terve maailma, siis ei pea täna muretsema kodukassi kui kaduva liigi pärast. Ent kiire arvukuse kasv toob üha enam ärevaid teateid kodututest kassidest.

Seetõttu sündis organisatsioon MTÜ Pesaleidja, kelle eesmärk on kodu kaotanud isenditele pakkuda uusi seltskondlikke sidemeid inimestega, turvalisust ja ellujäämist ning väärikat vananemist meie kõrval, sest nagu meilgi on neil palju sõpru ja ka palju vaenlaseid!

See on sinu võimalus heita pilk kaslaste maailma ja aidata meil otsida neile uus kodu, sest see on sinu võimuses.

Lisainformatsiooni meie tegemistest leiad aadressilt: http://pesaleidja.blogspot.com. Kirju ja küsimusi jääme ootama e-posti aadressile: pesaleidja@gmail.com.

Pesaleidja toimkond soovib Teile kõigile kaunist suve!

PS Vaata ka totaalset vastandit, minu uut PR-iidolit RIAt.

Eat this

Ilmselt meie noorim lugeja Lill

Vihmase ilma vidinad

Mida teie internetis teete? Loete uudiseid? Sirvite veebipäevikuid? Külastate uut rahvastikuregistrit orkut.com? MSNi ja skaipi ma parem vist ei mainigi ...

Tahtsin jagada paari harivat internetiportaali, millel tasub üsna regulaarselt silm peal hoida igal endast lugupidaval kodanikuühenduse eestvedajal.

Social Innovation Conversations - olen mtü-teemalisi artikleid lugenud sealt varemgi, aga eilne ahhaa-moment oli seoses allalaetavate loengutega (vt search/browse Podcasts). Laadisin mõned loengud oma mp3-mängijasse ja tavaliselt igav kahetunnine bussireis möödus märkamatult, aga samas ulmekasulikult.

TED - minu üks suuri lemmikuid, kus kuni 20-minutiliste videoloengutena esitavad suured mõtlejad suuri ideid. Algselt olid peamised teemad tehnoloogia, keskkond ja disain, aga tänaseks on skaala väga lai ja portaalile sattudes on mõistlik kasutada otsingut kas huvipakkuvate teemade või kuulsate kõnelejate lõikes. Mulle eriti meeldib, et loengud on lühikesed (esialgne formaat oli 18 minutit pikk), kõnelejad on fantastiliselt head esinejad ja kohapealne emotsioon tuleb nii ehedalt esile.

YouTube EDU - viimasel ajal enam populaarsust kogunud juutuubi õpetlik variant, kus taas otsingusse "NGO" või nt "management" sisestanud, leiab nii mõndagi kasulikku.

Ja lõpuks minu viimase aja suur vaimustus nimega Twitter. Seal võib teha endale valiku, kelle 140-tähemärgiseid sõnumeid soovid jälgida. Tõsi, sealt saab teada, millal Ashton Kutcher oma koeraga jalutamas käib, aga leiab ka täiesti kasulikke asju, nagu näiteks USA tunnustatud juhtimiskonsultandi Bonnie Koenig'i lugemissoovitused või TED-portaali ühe eestvedaja Chris Anderssoni mõtted või ka hetkel aktuaalsed presidendivalimised Iraanis. Ka EMSLi juhtimise jututoad püüavad ajaga kaasas käia ja koolitustel toimunust ülevaadet anda.

Minu soovitus siinsele lugejale: võtkem igal nädalal kaks tundi, et iseennast internetis harida. Edasijõudnumad võiksid ka ise uut sisu luua, sest nagu näha, liiga palju eestikeelset materjali kodanikuühenduse juhtimisest pole. Kuigi ilmselt portaalid juhtimine.ee ja areng.ee võiks koostööks valmis olla.

Vabandust, et ühtki nalja siia sissekandesse ei tulnud.

Vähemused kui pahe, tõbi ja puue

Pärast varahommikust lipuheiset kuulasin tavapärase Terevisiooni asemel raadiot ja täpsemalt Kuku Raadioentsüklopeediat, kus Hardo Aasmäe lubas rääkida Euroopa Liidust ja vähemuste kaitsest. Alustas, et feodaalajal vähemusi polnud, siis tuli reformatsioon ja lõpuks on heaoluühiskond kujundanud sellise praktilise mõiste poliitikas. Igati kodanikuühiskonna teema ju muidu, kõik erinevad, kõik võrdsed jne.

Järgmisena jõudis Tarkade Klubi auväärt liige ilmselgelt oma põhimureni ehk omasooiharuseni. Et omal ajal olid ühiskonnas põlu all ka suguvõimetud ja viljatud, kelle ainus võimalus oli minna kloostrisse issandat teenima, teised vihtusid lapsi teha, kellest küll palju suri, aga tootmine oli nii tihe, et iive püsis priimalt.

Aga teema võttis ta kokku päris rabava nurga alt: on see homoseksuaalsus nüüd siis pahe, haigus või puue (rohkem variante polnud), ei ole siiani selge, aga tavalised inimesed nad kindlasti ei ole, kuna nemad päästsid valla aidsi.

Lõpus jäi ruumi paarile lausele rahvusvähemustest. Niisugune lugu siis meil Euroopas, kus kõigist vähemustest pooled (saatelõigu proportsiooni arvestades) paistavad olema peded, kes vajavad kas karistust, ravi või sotsiaalabi ja kui ühed või teised vähemused sulgede või relvadega tänavale ei tule, ei ole nagu pigem põhjustki nendega tegeleda. Või võtsin ma nüüd liiga aasmäeliku üldistusega tema seisukohad kokku?

Ma ise pakuks, et see alguses kirjeldatud vähemuste-eelne kord ehk siiani tiksuv kirik on läbi aastasadade tapnud kõvasti rohkem inimesi kui aids, ja valdavalt täiesti viisakaid vastassooiharaid. Ime küll, eks ole, et nende ajal vähemusi polnud...

Internetis, ma saaks veel aru, aga kui kanali nimeks on teatmeteos ja raadio mõtlevale inimesele, on lihtsalt piinlik.

Kuidas EMSL lörtsis ausad valimised

Nii lihtne oleks Keskerakonna järjekordsele laamendamisele vastata „A vata miuksed te ise olete!“ A vata ei vasta.

Esiteks oleme me paljudes asjades hulga paremad kui erakondade materdamine (mis on ka liiga lihtne), me ei taha EMSLi nimel mingit viiendat või kuuendat võimu esindada, vaid kõigest, et mingi osa valijaid teaks hea valimistava põhimõtteid ja teeks selle põhjal omad järeldused, sh valimisotsused. Tava polegi minu arust mõeldud niivõrd erakondadele endile, kuna ega keegi siis kogemata tava (või seadustki) riku, ikka täie teadlikkusega. Ise oleme sõna võtnud seni vaid siis kui mõni meediaväljaanne hinnangut on küsinud. Mis, tõesti, olid Keski suhtes.

Kui sisupoolt vaadata, siis ega väga lihtne ole ka kusagilt kinni võtta, eriti kui asi pole juriidikas, vaid moraalis. Nt ründab Kesk, et Reform kasutab mingit messi korraldades riigi raha valimiskampaaniaks, aga ise väidab Kesk, et oma esinumbriga linna raha eest valimisreklaam oli täiesti neutraalne. Meie EMSLis ei ole küll need, kes tahaks sinna ventilaatorisse oma nina toppida, loodame ikka seda, et valija saab vähehaaval targemaks ja hea tava järgimist otsustatakse sealtkaudu. 

Puhtfüüsiliselt nõuaks ka kõvasti ressurssi, et käia telgist telki, lugeda voldikuid ja plakateid, kas mõni rikub head tava. Puhtalt see mõtegi on eemaletõukav ja jälk, kui värskeid klassikuid tsiteerida. Mis tahes erakonna omade. Ja mis kasu sellest oleks? Tavaga mitteühinenud Keskerakonna pidevad EMSLit ründavad pressiteated on ju ise ilmselgeks tõestuseks niisuguste moraalinormide vajadusest.

Põnevam on aga, kui jälgida kampaaniaid hea tava punkti „Valimislubadused on seotud valitava esinduskogu pädevusega, keskenduvad enam plaanitavale poliitikale, mitte mõne konkreetse isiku või grupi headele või halbadele omadustele“ valguses. Seda rikuvad mu isikliku arvamuse kohaselt ju pea kõik, rääkides väga suurel määral teemadest, mis pole kuidagi europarlamendi või enda poliitikagagi seotud, vaid Kesk vastandub üheselt „Ansipi valitsusega“, Reform omakorda „piduritega“ jne jne. Mis mõte siin on üldse kommenteeridagi?! Tark mõistab, loll ei saa nagunii aru.

Kursusetöö saab kirjutada ka analüüsides sõnumeid tava punkti „Hoidutakse valijate hirmutamisest ja äraostmisest ning rahvusliku, sotsiaalse, rassilise või muu grupikuuluvuse kaudu vastuseisu õhutamisest“ osas, aga mul pole aega praegu seda ise ette võtta.

Kirjutame igatahes EMSLi poolt pärast valimisi pikema ülevaate toimunust ning kutsume enne KOV valimisi erakonnad jälle arutelule.

----

LISA: Lihtsalt fakt, et küsisime Reformilt järele ja erakonna logoga lendlehed ei olevat mingil juhul sotsmini suurema kampaania rahaga tehtud, vaid erakonna kontoris paljundatud.

Juhid tuppa ...

Ma olen juba ammu ühenduse aktivistina mõelnud, et oleks mõnus istuda heas õhkkonnas asjalike inimestega ümber laua ja kõnelda mingil konkreetsemal teemal, mis ühenduste juhtidel igapäevaselt muret valmistab. Nimetatagu seda mentorluseks, tarkade klubiks või vestlusringiks - usun, et just sellistest vestlustest võivad tekkida uued ideed, uus motivatsioon ja uus hingamine.

Sellest tuli juhtimise jututubade mõte. Jututubade näol on tegu teeõhtuga, kus eeldatavalt on kõigil osalejatel oma unikaalseid kogemusi ja teadmisi, mida vestlusringis teistega jagada ning sel moel olla korraga nii õppija kui ka õpetaja. Siiski kutsume igasse jututuppa ka ühe külalise, kes teeb omalt poolt ettekande, mille vahel ja järel toimub arutelu.

Esimeseks teemaks juhtimise jututoas on arukas ajajuhtimine. Nagu ei ole olemas halba ilma, vaid on ebasobiv riietus, nii on ka ajaga: aega on, lihtsalt meie oskused jäävad ajaplaneerimisel puudulikuks. Kristjan Otsmann, üks Eesti tunnustatumaid ajajuhtimiskoolitajaid, on hea meelega nõus andma konkreetseid juhiseid, et oma igapäevaelu planeerimises vilunumaks saada. Seda 2. juunil algusega kell 16.

Teiseks teemaks on meeskonnatöö 16. juunil kell 16, kus Eva Truuverk räägib Teeme Ära kodanikualgatuste näitel, kuidas kümneid ja kümneid päid koos mõtlema panna ja tegutsema suunata nii, et suured ideed saavad tõesti ka teoks.

Juhtimise jututubadest on võimalik saada ülevaadet ühinedes internetikeskkonnaga Twitter. Loonud Twitteris endale konto, otsige kasutajat "jututoad" - nii on võimalik EMSLi jututoa toimumise ajal saada osa olulisematest mõtteteradest ja ideedest, mis vestlustes läbi käivad.

Kindlasti soovime sügisel jututubadega jätkata arutades teemasid nagu arenguvestlused, infotehnoloogilised vahendid, kriitiline mõtlemine jmt. Ka need jututoad saavad Twitteris kajastatud.

kedagieitahavalida.eu

Viimased korrad olen põhimõtte pärast netis valinud, aga seekord on mitu takistust. Esiteks ei taha brauserid jälle ID-kaardiga suhelda, teiseks pole mul vähimatki aimu, keda valida.

Naljakas on aga see Indrek Tarandi fenomen. Imestasin nädala eest korraks vanemaid külastades, kuidas me umbes kolmandat korda 30 aasta jooksul poliitikast rääkisime ja mitte minu initsiatiivilgi. Veel rohkem imestasin, kui tuliselt isa Tarandi poolt rääkis, et protestida nii erakondade kui suletud nimekirjade vastu. Töökaaslased olla ka nõus.

Mõtlesin, et kui minu vanemad, keskmised Türi inimesed, juba poliitikast räägivad, ja konstruktiivselt, kritiseerides valimissüsteemi, eriti arvestades, et tegu on kaugete eurovalimistega, on midagi veidrat toimumas. Nädala jooksul olen selgeks saanud, et ongi nö taksojuhi sündroom, ka passiivsemad kodanikud mõtlevad päriselt, keda valida, õieti – keda mitte valida.

Aga ma ise olen ikkagi hädas. Ühest küljest oleks naljakas võtta kuulda isa nõu ja validagi Tarandit. Teisalt teame kõik, kui vähe sõltub nii sõltumatutest solistidest, eriti europarlamendis. Kolmandaks tulevadki Tarandi hääled ilmselt sotside arvelt ja sellest oleks ka natuke kahju. Muidu olen viimased korrad vist IRLi valinud (või pigem inimesi, keda ma tunnen ja kellele valijana helistada saan), aga Väldo Sink ei ole päriselt mu esimene eelistus. Teised erakonnad ei tule kõne allagi.

Mida kuradit ma siis nüüd teen? Valimata ju ka ei saa.

Sellises kriisis, sa, Ansip, tahadki elada?

PS Riigi e-teenuste kiituseks ka paar sõna lõpetuseks. Saatsin EMSLi uue põhikirja registrile ja sealt tuli nii arusaadavas keeles automaatvastus, et RIK võiks teisi riigiasutusi lausa koolitama hakata, kuidas viidetepudru asemel õigusaktidele öeldakse kahe lausega, mida teha. Õieti, et midagi pole vaja teha. Esmapilgul tundus naljakas, aga järgmisel hetkel ainuvõimalik.

From: e-Äriregistri teavitus [mailto:teavitus.ariregister@rik.ee]
Sent: Friday, May 29, 2009 3:15 PM
To: 80005069@eesti.ee
Subject: Automaatteade: Harju maakohtu registriosakonnas registreeriti avaldus ühingule Mittetulundusühing Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (80005069)

Harju maakohtu registriosakonnale esitati 29.05.2009 Teiega seotud juriidilise isiku Mittetulundusühing Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, (registrikoodiga 80005069) kohta dokumendid: elektrooniliselt esitatud kandeavaldus, üldkoosoleku protokoll, põhikiri.

Taotletud kandeliik: muutmiskanne.

See teade on saadetud Teile lihtsalt teadmiseks. Te ei pea vastama ega midagi tegema.

Dokumendi esitamist ja menetlemist saate jälgida äriregistri teabesüsteemist https://ariregister.rik.ee/. Link: Mittetulundusühing Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit menetlusinfo.

Endaga seotud juriidiliste isikute andmeid saate vaadata äriregistri teabesüsteemist https://ariregister.rik.ee/ ning portaalist www.eesti.ee.

 

Ivan Orav: värvime Eesti 4. juunil sinimustvalgeks!

Samal teemal: Hea kodanik austab oma riiki ja selle tähtpäevi

Mõjude hindamisest

Kirjutame juba nädal aega EMSLi aastaaruandes tegevuste osa ning see tuli kohe pähe kui lugesin oma briti sektoriuudiste voogu ja leidsin karmid sõnad kelleltki New Philantropy Capitali tüübilt. See Martin Brookes lajatab oma neil päevil toimuvas konverentsiettekandes ühenduste finantsjuhtidele (jep, neil on siuksed ametid!), et enamikul vabaühendustest pole oskusi, tahtmist või organisatsioonisiseseid võimalusi et mõõta ja kommunikeerida, kui tõhusad nad oma tegevustes on.

Ütleb, et ühendused kannatavad vältimiskultuuri ja võimetuse all ning üks võimendab teist, samuti ei ütle neile keegi, kus nad eksivad, et ometi midagi õpitaks. Tunnistab, et niiöelda tugevaid mõõdikuid ongi vähe, aga veel vähesemad investeerivad nende arendamisse. Igal juhul on mõju hindamine rohkemat kui suhtekorraldus. Ühendusi vastutavuse ja läbipaistvuse küsimustega aitava Impact Coalition’i eksjuht Richard Marsh lisas, et ühendused liituvad nendega innukalt, aga teevad lubadusi üsna tõrksalt teoks. Ta märgib, et nii 10% ühendustest tuleb päriselt vastutavusega toime; peamiselt väiksed ühendused on igal juhul oma sihtrühmadele lähemal ja seega läbipaistvamad, aga ülejäänud hindavad küll ideed, aga mis iganes põhjustel ei tee nad suurt midagi peale kohustusliku aruandluse.

Noh, EMSLis näeme me aastaaruandega üksjagu vaeva, olles teinud töö juba ette ära KÜSKi uute nõuete valguses, et rahasaajad peavad oma kodukal avalikustama põhikirjad ja aruanded, aga ma muretsen jätkuvalt, mis saab tuleval aastal, kui paljude MTÜde kohta ainus info ehk aastaaruanded avalikuks lähevad – see saab ikka piinlik olema meile kõigile, kui kehvasti need on koostatud, vastamata isegi seaduse nõuetele, ma kardan.

Loodetavasti panevad MAKid oma koolitusrahasid sellele tänavu ja tuleval aastal rohkem, kui MAKid isegi muidugi aru saavad, mida suures plaanis vaja on. Aastaaruanne on ju vaid üks väike osa, peamiselt ikka see oma jutt, subjektiivne info. Päris mõjude hindamine on veel terve omaette ooper, aga selle trendidest kirjutab Urmo ehk millalgi. Ega me EMSLiski sellega tegele...

Majandusvajutises peaks enda tõestamine ju iseäranis aktuaalseks muutuma, aga ma väidan briti kolleegidega sarnaselt, et me pole siin harjunud niisuguseid asju tegema, kuna pole lihtsalt vaja olnud – raha on viimastel aastatel olnud ju nagu putru.

Kootud küla

Kodukandiarmastus võib olla vägivaldne, võtta väga pehmeid mõõtmeid, või siis käia täiesti üle võlli. Polaarkaru blogist leidsin nii imelise viite kuuele tädidele, kes on aastaga kudunud oma küla maketi. Vaata ja niutsu.

Käpikud tunduvad selle kõrval nii 20. sajand...