Kümnes

Sarnaselt kaasamiskoolitustele käivitada ametnike koolitussüsteem vabaühenduste rahastamise ja teenuste delegeerimise oskuste õppimiseks.

Pooldajad:

• Koolitusi on meil muidugi palju ja nende tulemus tõesti pole mõõdetav, aga kui ei tee midagi, siis ei muutu ka midagi. Tuleks panustada sellistesse koolitustesse, mis võimaldavad kohe teadmisi praktiseerima asuda.
• Jah, harima peab, kuigi eeldaks, et tööle võtmisel vaadatakse juba neid oskusi ja omadusi. Samas tuleb hoolega valida koolitajaid, et hea algatus ei takerdu ebapädevate koolitajate taha.
• Omavalitsuste puhul on õppimine teisejärguline. Tuleks leida sunnimehhanism õppimiseks. Nemad lähtuvad seadustest ja otsuseid tehakse puhtalt otseselt raha saamise nimel või siis otsese raha kaotuse hirmus. Kaudsete mõjude hindamine on edasijõudnute pärusmaa. Palju meil on avalikus sektoris edasijõudnuid?
• Ametnikud ei toeta teenuste delegeerimisi 3. sektorile, kuna nad ei oma infot, mis ja kuidas seda maksimaalselt saavutada, neid on ka kutsutud, aga huvi on olnud vähene. Kuidas seda huvi neis tekitada, on suurim väljakutse!
• Paljud ministeeriumid jagavad aeg-ajalt raha ühendustele ja kurdavad, et taotluste kvaliteet pole hea ning pole piisavalt taotlejaid. Seega peavad ministeeriumid ka ise ühendusi koolitama. Kindlasti on nende enda koolitamine hea algus.
• Tuleks sel juhul siduda näiteks konkreetse väljundiga, et ametnik saaks uusi oskusi reaalse väljakutse peal katsetada.
• Hea mõte, nii saaks riigiaparaati vähendada, ainult et ametnikud ise seda küll ei tee, sest pole oma töö kaotamisest huvitatud.
• Toetaks partnerlust ja vastutust ja kvaliteeti mittetulundussektorile.
• Teadmiste omandamine toob ikka ainult kasu, mitte kahju.
• Põhimõtteliselt toetan, nt aastase pilootprojektina koos aktiivse tagasiside kohustusega koolitatavalt. Ent kulu 1500 kr koolitatava kohta on selge ülepaisutus.
• Teema püstitus õige, aga jällegi võiks ettepanek olla üldisem - seonduda ametniku kutseoskuste ja - standarditega.
• Teen seda juba Leader tegevuse raames ja näen, kui vajalik see on, et luik, haug ja vähk peaksid omavahel õppima koostööd tegema, et ühiskonda koos edasi vedada

Vastu:

• Üks koolitus ei anna ametnikule palju juurde, sest ametnikud on juba praegu igasuguste koolitustega koormatud. Vaja oleks ministeeriumi tulemuslikkuse hindamise süsteemi sisse kirjutada see teema.
• Tehke parem töövarjupäevi pooltevahetuse põhimõttel, saab päris tasuta ja hulga targemaks.

Kahtlejad:

• Pigem võiks toimida online koolitusmaterjal ning ministeeriumi töökorraldusse integreeritud kaasamise kohustus.
• Riik saab selle koolitusraha EL projektirahadest. Ses mõtes on MTÜde katusorganil alati samasugune võimalus EL rahasid taotleda. Reaalne elu on näidanud, et mingi, kasvõi väikene osalustasu on koolituste puhul väga vajalik. See tasuta andmine on põhjustanud kohati arutu haaramisemaania.
• Teenuste delegeerimise koolitused on vajalikud. Rahastamise osas olen kahtlev, sest selle korraldamine on ennekõike poliitilise tahte ja otsustamise küsimus. Teatud rahastamise korraldamise põhimõtete osas muidugi vajavad ametnikud koolitamist
• See on koolitus, mida peaks olema ametnikel võimalik valida. Oluline teadvustamine juba ka sel tasemel, et kui viiakse läbi arenguvestlusi või koostatakse koolitusplaane, siis osatakse sellist koolitust küsida või pakkuda. Kindlasti peaks hea kvaliteediga koolitusmoodul soovijatele olemas olema. Lisaks siis teavitustööle.
• Ei ole ekspert selles osas.
• Ei ole ülevaadet selle kohta, kuidas see koolitus on mõeldud läbi viia.

Neljateistkümnes

Uue ametniku tööleasumisel teha esimeste töökuude jooksul kohustuslikuks ühepäevane koolitus kodanikuühiskonnast ja koostööst vabaühendustega.

Pooldajad:

• Pigem toetan, olgugi et kohustuslik, teatavasti on meil kodanikualgatused ja initsiatiivid alles nõrgad või kujunemas. Iga koolitus aitab alati, peaasi et hea koolitus
• Toetan, kuid omamoodi. Tegelikult peaks toimima regulaarsed sisemised õppepäevad iga riigiüksuse tasandil, kus ametnikud saavad teavitust teiste osakondade ja kaasametnike tööst ning annavad edasi oma tegevuse kohta infot. Sedalaadi teavitus annab eelduse kommunikatsioonioskuse levikule Eestis. Ning kahtlemata tuleb sisse kodanikuühiskonna ja vabaühenduste teema, ilma et me selle konkreetse ühe teema seadusega kohustuslikuks teeme.
• Igasugune koolitus on kasulik, õppereis veel kasulikum, kui oma silmaga näeb ja kuuleb, jääb paremini meelde.
• Huvitav ettepanek. Tahaks näha ametnikku, kes hakkab vastu vaidlema, et mina olen juba nii tark ja tubli...!
• Aga valikuliselt, sest näiteks raamatupidajale pole sellisest koolitust oma töös ju kasu.
• Ei puuduta iga ametnikku, kuid teadmised kodanikuühiskonnast riigiametnike seas on väga olulised.
• Pigem toetaksin pidevat koolitust, kaasates kõiki töötajaid, ka endisi, sest see tahab ikka meelest ära minna.
• Ametnik peab olema avara silmavaatega
• Oluline teema, teadvustab, et teema on oluline
• Põhimõtteliselt toetan. Kui kodanikuühiskonna-alased teadmised kuuluvad ametniku kompetentside hulka (mis ongi loomulik!), siis võiks koolitus olla ka passiivne, nt EMSLi koostatud põhitõdede ABC läbilugemine, mida tõendab ametniku allkiri teenistuslepingus.
• Otsustajatel peab säilima side tegijate ja piirkonnas elavate kodanikega, tehes neid puudutavaid otsuseid

Vastu:

• Kas poleks mõttekas anda uuele ametnikule samast ametkonnast pädev ja kogenud mentor, kes teda kohapealse kodanikuühiskonna ja koostöö hea tava ja praktikaga kurssi viiks, oleks nn. teejuht uuel teel. Äriorganisatsioonides selline viis toimib ju. (Säästaks koolituskulud kah veel)
• Kohustuslikkus ei tekita head tahet.
• Pigem seada ametniku töölevõtmise tingimuseks, et tunneb valdkonda, milles tegutseb ja omab KOGEMUST. Liiga palju vaatame muid oskusi, aga mitte kompetentsi tööle võtmisel.
• Koolitamine on sooja õhu müük. Igasugused kohustuslikud sünnitised sh koolitused (esmaabi, autojuhilubade tervisetõend) sünnitavad turule selle sünnitist formaalselt rahuldavaid teenuseosutajast parasiite. Kahjuks ei ole nõrga kohana seda märgatud välja tuua.
• Väga ametnike ja bürokraatiakesksed on teil need ettepanekud.
• Koolitusvõimalus peab olema, kuid ametnik peaks saama vastaval koolitusel osaleda, kui ta on selleks valmis ja tal on vastav vajadus. Pigem oleks vaja mingil MTÜ-l võtta oma missiooniks ametnike koolitamine kodanikuühiskonna teemadel ja saada sellele ka koolitusluba riigilt. Nii tekib võimalus oma koolitusi müüa KOV-ides ja riigiasutustes.
• Pigem jällegi see teadlikkuse küsimus - ministeeriumid korraldavad ise tööle asunud ametnikele "teabepäevi", kuhu saaks lisada ka kodanike kaasamise teema. Lisaks pakutakse ametnikele sisseelamiskoolitusi, kus on ühe mooduline lisatud ka kodanikuühiskonna temaatika.Viimastest koolitustest ei võta kindlasti osa kõik riigiametisse asunud. Arvan, et pigem tuleks algatada diskussioon, millised on olulisemad koolitusteemad, millistele enam tähelepanu jms, mitte niivõrd kohustuslikuks muutmises.
• Pigem ei poolda kohustulikku koolitust.
• Nõus välja toodud nõrkade kohtadega.

Kahtlejad:

• Liiga üldsõnaline, tegemist organisatsiooni protsessidega, so kes tegeleb välise kliendiga.

Üheöösuhtest visiitabieluni

Kuna praegu käib Tagasi Kooli külalisõpetajate registreerumine, tundus lõppeks sobilik oma eelmise korra muljeid jagada.

Eelinfona teadsin, et pean minema Nõmme Põhikooli varahommikuks (kõik on suhteline, ilmselt oli see koolis juba kolmas tund) kuuendale klassile tundi andma, et rääkida avalikust esinemisest.

Ma ei valinud meelega tuttavat kooli, aga mõned asjad olid ikka väga tuttavad – suvalised kolmanda klassi poisid tegid pedenalju, vaheaeg oli lärmakas ja valus, keegi eriti sind tähele ei pane (isegi kui sul on erksad juuksed!).

Mulle tuleb vastu väga sümpaatne huvijuht, kes juhatab mind klassi. „Me möödunud korral saime igasse klassi külalisõpetaja.“ See on suure uhkusega öeldud ja nii mulle meeldib – hea on töötada nendega, kes oma tööd ise ka armastavad (mõtlete, et elementaarne? Mõelge uuesti!). „Näete, siin on teie klass. Kohe peaks 7. klass siia jõudma.“ Mis mõttes seitsmes? See teadaolevalt kõige hullem klass, kõige raskem vanuserühm? Taban end kergelt paanikalt.

Aga ma olen ju tunniks ette valmistunud, tuletan meelde. Ma tahan rääkida neile avalikust kõnelemisest. Ja mul tegelikult ei ole mingit põhjust arvata, et tund nihu läheb.

Enda jaoks traditsiooniliselt alustan tundi sellega, et palun toolid asetada ringikujuliselt, et kõik üksteist näeksid. Ja ühel õpilasel palun joonistada inimese. See kujuneb üsna naljakaks ja vabastavaks sissejuhatuseks. Mõned itsitavad, mõned on äraolevad. Pärast väikest sissejuhatust (väiteharjutus, kus osalejad saavad öelda, kuivõrd nad on avalikult esinenud – ma olin üllatunud, et neil oli nii palju võimalusi olnud ja et nad selle teemaga nii hästi haakusid!) räägin, et hea kõne jaoks on vajalik kolm osa: kõne vorm, hea hääleaparaat ja sõnum. Iga osa kohta on mul mõeldud väike praktiline harjutus ja ennetavalt võin öelda, et need harjutused, mida ma arvasin, et lähevad hästi, ei olnud tegelikult nii populaarsed, ja vastupidi.

• Kõne vorm – alustasime sellest, et soovijatel oli võimalik öelda enda kohta kaks lauset, üks tõsi, teine vale. Ja teised pidid ära arvama, kumb vale on. Kõige keerulisem oli seejuures esimese vastaja leidmine, pelglikkus oli valdav. Pärast paari korda arutasime, mis jäi meelde ja miks. Et noh, mõni rääkis selgema häälega, mõni tegi nalja, mõnda on harjutud kuulama – need kõik ju nipid, kuidas sa hea kõne esitamisel tähelepanu saad. Ahjaa, minagi tegin ju näite ette ja astusin selleks tooli peale (kusjuures ma ei tulnud selle mõtte peale spontaanselt seal klassis, vaid et mõtlesin sellele kodus; ehk et hea kõne ülesehitus vajabki ettevalmistust ja eelnevat läbimõtlemist ükskõik kui spontaanne see ka ei tunduks.)
• Hea hääleaparaat – siin tegime mõningaid sirutus- ja diktsiooniharjutusi. Ja see oli üllatav, et noortele meeldisid sellised koorislugemised (mõtlesin, et seitsmes klass, miks jumala pärast peaks nad nautima koorisesinemist, kuhu jääb inimeste isikupära). Siin laiendasin oma mõtet, et tuleb mitte ainult häält hoida, vaid keha üldiselt, sest kõik, mida teete, peegeldub kuidagi teie kehas.
• Sõnum – ja viimaks, kõige olulisem ja ka kõige keerulisem osa: tuleb läbi mõelda, mida üldse soovitakse öelda. Sest ükskõik kui hästi sa nalja visata oskad või kui selgelt sõnu hääldad, peab sul olema mingi idee jagada ja see peab tulema südamest.

Siin tegime sellise lõpuharjutuse, et igaüks sai tulla klassi ette ja öelda ühe lause, mis on tema jaoks oluline või mis talle meeldib. Ja ükskõik, mida või kuidas ta seda ütleb, igal juhul kõik plaksutavad. Oi see oli geniaalne meetodileid! Esiteks tõesti kõik ütlesid midagi, kõigil oli põnev kuulata, mida keegi ütleb, ja prooviti ka uusi asju – mõni istus keset põrandat, mõni astus tooli peale ka ;) Ning väide, et „mulle meeldib see tund“ tegi südame ikkagi soojaks.

Tehes lõpukokkuvõtte, et "mis teile tundub, et avaliku kõne puhul on oluline“ ja saades vastuseks „tuleb oma sõnum läbi mõelda“ ja „tuleb oma keha hoida“, arvasin, et olin oma 45 minutit maailma parandamiseks edukalt veetnud.

Ja muidugi lõppes visiit sellega, et direktor palus tervitada üht EMSLi nõukogu liiget – ei saanud parata, et pähe kargas automaatne järeldus, et isegi koolis on inimesed.

Millised on minu õppetunnid? Eelmisel korral pidin harjuma, et 45 minutit on lühem aeg, kui arvasin. Seekord tekkis mõte, et peaks kontakti, mis kooliga tekkis, rohkem kasutama – kirjutama õpetajale/huvijuhile tänukirja, kutsuma koolitustele, mis võiks huvi pakkuda jmt. Et Tagasi Kooli kampaania ei oleks ainult ühekordne ettevõtmine, vaid alus pikaajalisemaks koostööks - ehk et üheöösuhtest tekiks visiitabielu.

Suvekoolis jälgi jättes

Ettevalmistused EMSLi üheteistkümnendaks suvekooliks käivad juba ammu. Kuupäevadeks 11.-12. september ning toimumispaigaks Raudsilla püstkojad Kuusalu valla ürgmetsades. Sel korral on luubi all kodanikuühenduste mõõtmine ja hindamine - kuidas jätta oma tegevusest arvestatav jälg nii, et organisatsioon ise õpiks ning mõju oleks näha ka väljapoole teistele ühendustele, rahastajatele, ühiskonnale.

Nagu suvekoolides ikka, on sõna nii koolitajatel kui osalejatel endil. Sellega seoses otsime teise päeva töötubadesse huvitavaid näiteid, kuidas kodanikuühendused enese mõju hindavad. Otsime kolme organisatsiooni, kes oleks nõus oma telgitaguseid veidi tutvustama, nii et töögrupis oleks hea üheskoos erinevaid hindamisstrateegiaid välja pakkuda ja nii ka osalejate endi kodanikuühenduste jaoks midagi kõrva taha panna.

Oleme töögrupid eriti kavalalt kolmeks jaganud. Üks töögruppidest on teenusepakkujad - organisatsioonid, kes spetsialiseeruvad mingis konkreetses valdkonnas teenuse müümisega (koolitused, nõustamine jmt). Teine töögrupp hõlmab eestkosteorganisatsioone - ühendusi, kes esindavaid teatud huvirühmasid. Ja kolmas grupp on - muide, uudissõna - virgestusorganisatsioonid ehk ühendused, kelle põhitegevuseks on heade kodanike aja kasulik sisustamine (erinevad hobitegevused, seltsiliikumine jmt).

Huvitatud organisatsioonidel palume endast Elinale teada anda kirjeldades lühidalt, millise organisatsiooniga on tegu, kuidas senimaani on oma tegevusi hinnatud ja mis laadi küsimusi hindamisega seoses on üles kerkinud. Kui kellelegi tundub eelpool toodud liigitus ebaõiglane, võib sellestki teada anda.

Vihmase ilma vidinad

Mida teie internetis teete? Loete uudiseid? Sirvite veebipäevikuid? Külastate uut rahvastikuregistrit orkut.com? MSNi ja skaipi ma parem vist ei mainigi ...

Tahtsin jagada paari harivat internetiportaali, millel tasub üsna regulaarselt silm peal hoida igal endast lugupidaval kodanikuühenduse eestvedajal.

Social Innovation Conversations - olen mtü-teemalisi artikleid lugenud sealt varemgi, aga eilne ahhaa-moment oli seoses allalaetavate loengutega (vt search/browse Podcasts). Laadisin mõned loengud oma mp3-mängijasse ja tavaliselt igav kahetunnine bussireis möödus märkamatult, aga samas ulmekasulikult.

TED - minu üks suuri lemmikuid, kus kuni 20-minutiliste videoloengutena esitavad suured mõtlejad suuri ideid. Algselt olid peamised teemad tehnoloogia, keskkond ja disain, aga tänaseks on skaala väga lai ja portaalile sattudes on mõistlik kasutada otsingut kas huvipakkuvate teemade või kuulsate kõnelejate lõikes. Mulle eriti meeldib, et loengud on lühikesed (esialgne formaat oli 18 minutit pikk), kõnelejad on fantastiliselt head esinejad ja kohapealne emotsioon tuleb nii ehedalt esile.

YouTube EDU - viimasel ajal enam populaarsust kogunud juutuubi õpetlik variant, kus taas otsingusse "NGO" või nt "management" sisestanud, leiab nii mõndagi kasulikku.

Ja lõpuks minu viimase aja suur vaimustus nimega Twitter. Seal võib teha endale valiku, kelle 140-tähemärgiseid sõnumeid soovid jälgida. Tõsi, sealt saab teada, millal Ashton Kutcher oma koeraga jalutamas käib, aga leiab ka täiesti kasulikke asju, nagu näiteks USA tunnustatud juhtimiskonsultandi Bonnie Koenig'i lugemissoovitused või TED-portaali ühe eestvedaja Chris Anderssoni mõtted või ka hetkel aktuaalsed presidendivalimised Iraanis. Ka EMSLi juhtimise jututoad püüavad ajaga kaasas käia ja koolitustel toimunust ülevaadet anda.

Minu soovitus siinsele lugejale: võtkem igal nädalal kaks tundi, et iseennast internetis harida. Edasijõudnumad võiksid ka ise uut sisu luua, sest nagu näha, liiga palju eestikeelset materjali kodanikuühenduse juhtimisest pole. Kuigi ilmselt portaalid juhtimine.ee ja areng.ee võiks koostööks valmis olla.

Vabandust, et ühtki nalja siia sissekandesse ei tulnud.

Juhid tuppa ...

Ma olen juba ammu ühenduse aktivistina mõelnud, et oleks mõnus istuda heas õhkkonnas asjalike inimestega ümber laua ja kõnelda mingil konkreetsemal teemal, mis ühenduste juhtidel igapäevaselt muret valmistab. Nimetatagu seda mentorluseks, tarkade klubiks või vestlusringiks - usun, et just sellistest vestlustest võivad tekkida uued ideed, uus motivatsioon ja uus hingamine.

Sellest tuli juhtimise jututubade mõte. Jututubade näol on tegu teeõhtuga, kus eeldatavalt on kõigil osalejatel oma unikaalseid kogemusi ja teadmisi, mida vestlusringis teistega jagada ning sel moel olla korraga nii õppija kui ka õpetaja. Siiski kutsume igasse jututuppa ka ühe külalise, kes teeb omalt poolt ettekande, mille vahel ja järel toimub arutelu.

Esimeseks teemaks juhtimise jututoas on arukas ajajuhtimine. Nagu ei ole olemas halba ilma, vaid on ebasobiv riietus, nii on ka ajaga: aega on, lihtsalt meie oskused jäävad ajaplaneerimisel puudulikuks. Kristjan Otsmann, üks Eesti tunnustatumaid ajajuhtimiskoolitajaid, on hea meelega nõus andma konkreetseid juhiseid, et oma igapäevaelu planeerimises vilunumaks saada. Seda 2. juunil algusega kell 16.

Teiseks teemaks on meeskonnatöö 16. juunil kell 16, kus Eva Truuverk räägib Teeme Ära kodanikualgatuste näitel, kuidas kümneid ja kümneid päid koos mõtlema panna ja tegutsema suunata nii, et suured ideed saavad tõesti ka teoks.

Juhtimise jututubadest on võimalik saada ülevaadet ühinedes internetikeskkonnaga Twitter. Loonud Twitteris endale konto, otsige kasutajat "jututoad" - nii on võimalik EMSLi jututoa toimumise ajal saada osa olulisematest mõtteteradest ja ideedest, mis vestlustes läbi käivad.

Kindlasti soovime sügisel jututubadega jätkata arutades teemasid nagu arenguvestlused, infotehnoloogilised vahendid, kriitiline mõtlemine jmt. Ka need jututoad saavad Twitteris kajastatud.

Pole kusagile põgeneda paganama suvekooli eest

Tundsite selle võrratu Rock Hoteli laulu ära (P. Aimla sõnad)? Erinevalt sellest laulust, kus kool annab teadmisi, millega tavaelus ei ole palju peale hakata, pakub suvekool kui ühenduste suurim koolitusüritus hästi praktilist nõu.

Suur tänu kõigile, kes võtsid vaevaks EMSLi veebipäevikus oma arvamust avaldada suvekooli teema osas. Vaaginud hääletuse tulemusi ja arutanud erinevate sõpradega siin ja seal, leidsime, et tänavu võtame luubi alla mõõtmise ja hindamise. Liikmete ja kriisi teemaga loodame tegelda teistel viisidel.

11. - 12. septembril uurime peamiselt, kuidas jätta oma tegevusest arvestatav jälg nii, et organisatsioon ise õpiks ning mõju oleks näha ka väljapoole - ühendustele, rahastajatele, ühiskonnale laiemalt. Mõttena käis läbi, et sel korral soodustame mitme inimese osalemist ühest organisatsioonist, et juba suvekooli jooksul tekib mõistlik mõõdulint, millega oma organisatsiooni hindamisele uut hoogu anda.

Siin oleks meil hea meel, kui saate jagada meiega oma muresid-rõõme ning häid näiteid mõõtmisel ja hindamisel - kuidas olete oma projektitulemustele head indikaatorid leidnud, millised hindamistehnikad on suuremahulisematel tegevustel ... Tagasihoidlikkus on nii eelmine sajand.

Samuti otsime leidlikke lahendusi suvekooli toimumiskohtadeks - võiks olla ilus kant, kuhu mahuks hea hinna eest 150 inimest majutuma ja sama palju või veidi rohkem loenguid kuulama ja arutama. Kõik see ei pea mahtuma isegi ühe katuse alla mitte. 

Kõik täiendavad ideed teretulnud Elinale.

Palju paremaks kodanikuks

See siin võib nüüd olla väike samm ühe katusorganisatsiooni ajalehe jaoks, aga suur samm minule. Kirjutasin hiljuti kodanikuhariduse koolitusest kirjatüki Aknasse, aga toimetajatöö on eemaldanud vahepealkirjad ja muutnud seega nii artikli pealkirja kui lõpuosa mõttetuks. Vähemalt minu jaoks. Nii andestatagu mulle, et tunnen sisemist tungi kirjutis siin uuesti ja täispikkuses avaldada. 

***********************

Hea kodaniku kolmikhüpe

See, et noorsootöö kvaliteedi arendamise projekti raames viidi esimene koolitus läbi kodanikuhariduse teemal, ei pruugi olla juhuslik. Kodanikuksolemine ja kodanikuharidus on olulised teemad nii noorte kui noorsootöötajate seas, olenemata konkreetse inimese rahvusest, soost või passikaante värvist.

Aga kuidas te käsitleksite kodanikuhariduse teemat? Koostaksite powerpoint-esitluse ja peaksite pooletunnise loengu? Teeksite midagi praktilist? Aga mida? Kuidas heaks kodanikuks olemine võiks inimesteni mõjusalt jõuda?

Koolitusel leidsime, et kodanikuksolemine ja kodanikuharidus on palju laiemad teemad, kui esialgu paistab. Keeruline on öelda ühest hea kodaniku määratlust, veelgi väljakutsuvam võib olla seda atraktiivselt noortega käsitleda. Tuginedes koolitusel toimunud aruteludele, leidsin enda jaoks hea võrdluse, kuidas kodanikuharidust ilmestada. Nii nagu spordiski, on kodanikukskasvamine pingutus ja selleks on vaja silmas pidada kolme asjaolu. 

Hoovõtuks väärtushinnangud

Kodanikuksolemine algab inimese sisemistest väärtustest. Üheks raamistikuks võivad olla 2002. aastal Eesti vabaühenduste poolt välja töötatud hea kodaniku põhimõtted. Hea kodanik mõistab, et elusolendid on asjadest tähtsamad. Austab võrdõiguslikkust. Peab lugu heast naljast. Need ja veel teisedki põhimõtted iseloomustavad inimese sisemisi valikuid ja sellest tulenevalt kujunevad lähtekohad tegutsemiseks. Või nagu Valter Parve, üks Pärnu headest kodanikest, koolitusel ütles: "Tuleb aru saada, et see ongi minu asi, mis ümberringi toimub.". 

 

Teadmised toetavad

Sageli kipume kodanikuks olemise käsitlemisel - kui mitte igasuguse koolituse puhul - jääma väga teadmistekeskseks. Ilmestame oma arutelusid teoreetiliste mudelitega, pakume materjale erinevatest kodanikuhariduse teooriatest - et harimine oleks tasemel ja kindlasti see toetab meie arusaamisi. Lisaks on hea teha teadlikke valikuid oma igapäevaelus: teada, millised kosmeetikafirmad teevad loomkatseid, et neid tooteid mitte tarbida; teada, kui suures mahus Euroopa Liit kriisipiirkondi toetab, et teadlikult makse maksta. Ometi liigne teadmistele keskendumine hajutavat tähelepanu, sest muutus - kui seda ikka tõesti koolitusest soovime - tuleb pigem isiklikust hoolimisest mitte suurest teadmistepagasist.

 

Ja äratõuge ... omandatud oskused

Nii on lõpuks see, mille järgi hea kodaniku ära tunneme, inimese elustiil ja igapäevased tegevused. Igapäevaelu tahab aga teatud vilumusi. Oskust oma sõnumit levitada, avalikult esineda, ja seda mitte ainult konverentsidel või kaamerate ees, vaid ka kolmapäevastel koosolekutel tasub mõelda, kuidas me sõnumid teistele kohale jõuavad ja kas me omalt poolt oleme ikka kõik teinud, et sõnum mõjuks. Oskust arutleda ja argumenteerida, et arukas mõttevahetuses uut teadmist tekiks. Oskust kriitiliselt mõelda, et mitte iga reklaami ohvriks langeda ja teha mõistlikke valikuid. Kõik need on vajalikud oskused, mida saab iga päev harjutada. Ning see on ilmselt hea uudis: oskused on õpitavad ja arendatavad.

Selleks võikski kodanikuksolemise ja kodanikuhariduse koolitustel valmistuda. Mitte uppuda teooriatesse ja eksida aruteludesse, vaid ise harjutada. Sest see teeb meistriks. 

Noorsootöö kvaliteedi arendamise programm viiakse ellu Euroopa Sotsiaalfondi toel ja Eesti Vabariigi kaasabil.

Sind ainult palun, isa ...

Pika pühadeperioodi puhul sobib jagada huvitavat näidet, mille otsa poolkogemata oma onutütre Austraalia reisimärkmeid lugedes sattusin. Sugulane veedab esimesi nädalaid töö- ja õnneotsinguil Sydneys ja osales ühe esimese asjana vastutustundliku alkoholiteenindaja koolitusel. See on kohustuslik kõigile, kes New South Wales'i osariigi alkoholi müüvates asutustes töötavad.

Inglise keeles kutsutuna Reponsible Service of Alcohol (RSA) seisab kohalik poliitika selle eest, et alkoholist tulenev kahju oleks nii üksikisikutele kui kogukonnale võimalikult minimaalne. Veidi ringi surfanud, leidsin ka peamised teemad, mida koolitusel käsitletakse: koolitusel läbinud oskavad määratleda enamlevinumaid jooke ja nende mõju, mõista alkoholi mõju kogukonnale ja üksikisikule, ära tunda erinevas joobeastmes kliente, ennetada alaealiste joomist, ennetada või kontrollida klientide võimalikku ülejoomist, hakkama saada vägivaldsete või keeruliste klientidega, selgitada alkoholipoliitikat klientidele samas nende rahulolu peamiseks seades ...

Kuigi koolitustšikina tunduvad mulle teemad ühepäevaseks koolituseks keeruliselt haaratavad, siis saan aru, et sedalaadi asja järele on Eestis kisendav vajadus. Möödunud nädalavahetus viis mind Hollywoodi (ärge küsige!), kus ma kell 2 öösel olin nõus kätega kallale minema igale teenindajale, kes kohapeal tuiavatele kaanidele söandas alkoholi müüa. Tulin iseseisvalt ideele, et pubides-klubides võiksid olla vabatahtlikud tšikid-kutid, keda sul on võimalik nö tellida endale valvuriks, kes siis aegajalt ilmub, meelitab mitte enam peale võtma ja/või sunnib tantsima.

Eriti meeldib mulle vastutustundliku alkoholiteeninduse idee juures tõdemus (taas kord), et muutused vajavad kõikide osapoolte tegutsemist. Ei aita ainult sellest, kui me üksikisiku tasandil anname ebakindlatele veidike enam enesekindlust - vaja on ka pingutust kohalikult omavalitsuselt ja mõistmist ettevõtetelt. Ammuilma ei aita ainult ärakeelamisest, sulgemisest, halvustamisest, vaid inimesed vajavad õpetamist ja mõistlikku suhtumist. Armas, mis? Kuhupoole nüüd peaks jooksma, et kasvõi üheski Eesti depressiivsetest linnadest seda ideed rakendada?

Muide, sarnane lähenemine on ka vastutustundlikule hasartmängude teenindusele (Responsible Service of Gambling), millele Eestiski rohkelt turgu oleks. Eesti oma koolitustooted oleksid muidugi ka SMS-laenude ja poliitiliste reklaamide vastutustundlikkuse arendamine.