Eilsest Herald Tribune’st leidsin muu hulgas Lõuna-Aafrika homo Mark Gevisseri kirjutatud loo, kuidas ta oma elukaaslasega pea 20 aastat kestnud kooselu nüüd ka abieluks sõlmis (LAVis on see juba kolm aastat legaalne) ning osa sellest ei raatsi jätta siia mälu järgi ümber kirjutamata. Pühendusega meie „aga-tehke-seltsing!“-kohtuministeeriumile, kes nüüd justkui kord vaeb ja kord mitte homoabielusid. Ja miks mitte ka leedukatele, keda uus seadus kohustab omudest avalikult ainult halba rääkima, nagu ma aru saan.
Eksole, see Mark läks siis perekonnaseisuametisse abiellumissoovist teada andma ja nagu sellistes lugudes ikka, teisel pool letti on võimukas neegrimammi, hunnitud kuldvõrud kõrvades. Jutt lühike („Tahaksin abielu registreerida.“ – „Oma- või vastassoolisega?“ jne), hääl karm, liigutused järsud. Saavad kõik vajalikud paberid täidetud, templid löödud ja ametnik ulatab siis dokumendid üle leti tulevase peiu (või noh, ühe neist) kätte.
Rohelise markeriga oli esile toodud meeldetuletus, et kohal peab olema ka vähemalt kaks tunnistajat. „Meil on ruumi 20-le,“ lisas ta, „nii et võtke oma sõbrad ja sugulased ka kaasa.“ – „Ei-ei,“ tõrjusin. „Jääme ainult kahe juurde, me ei taha kellelegi mingit tüli tegema hakata.“
Naine kergitas halvakspanevalt kulme ja joonis roosaga välja lause: „Kui teil on abielusõrmused, võtke need registreerima tulles kaasa.“
Me ei kavatsenud ka sõrmusi teha, vastasin.
„Miks?“ Ta vastas ise: „Aa, te ei taha tüli tegema hakata!“ Ja jätkas dotseerival toonil: „Kas te olete enda meelest teise järgu kodanik, sest te olete homoseksuaalne? Siis pidage meeles, et uues Lõuna-Aafrikas on teil kõik õigused. Teil on täielik õigus teistele tüli teha!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar