Tundlevate masside kiuste

Ikkagi veel harva saab kohtumistel riigiametnikega nautida nende mõistlikkust, inimlikkust ja tervet meelt just sellises komplektis. Paari nädala eest nn Vabaduse puiestee mõttekojas sain järjekordse positiivse laksu, kuuldes ja nähes peamiselt Mihkel Oviiri ja Ülle Madise näitel, kui pagana mõistlik, selge ja tõhus on meie Riigikontroll, nii sisult kui retoorikalt. Mitte mingit ametnikulikku vahtu, ümarjuttu või muud mudru – ma sain kõigest aru ja toetasin nii mitmel käel, kui mul vähegi on.

Veel rohkem imetlust väärib see, et tegu pole vaid Oviiri laamendamistega Riigikogu ees, vaid ka nende audiitorid räägivad üsna ametlikus ettekandes sellist keelt, millest normaalsed inimesed aru saavad ja lähtuvad oma seisukohtades päriselt aust, häbist, südametunnistusest, õiglusest jne. Ja see pole populism mu arust, vaid ainuvõimalik tee, kuidas riik ja rahvas teineteist mõistaks ja sama asja ajaks. Poliitikud peavad seda muidugi kohe plaaniks, kuidas riigikontrolör (või õiguskantsler) kandideerima hakkab ja nende saia otsast järama...

Postimees mainis mõne aja eest, et Riigikontrolli kooskõlastus ATSile oli „värvikas“. Mis kuradi „värvikas“ või „reljeefne“, nagu öelda armastakse nüüd sambakamba poolt – nii see peabki käima, asju arusaadavalt seletama, mitte kõik nurgad maha lihvima; ja selle ümber ei tohiks loll meedia lamenti lüüa, vaid peaks toetama! Tõsi, Riigikontrolli retoorika puhul on näha Toomas Mattsoni kätt, aga seegi pole halb, vaid tõestab pigem, et pole need riigiasutuste PR-üksused midagi nii lõputult kasutud kui lollidele sõimata meeldib.

Mõned Riigikontrolli/Oviiri stiilinäited, mis ka meediast läbi käinud:

Kindlasti aitab paindlik süsteem kaasa sellele, et riigi teenistuses oleksid säravad tegijad, mitte hallid olijad. Rõhutan, et inimeste kvaliteedist ripub ära riigi kvaliteet. Loodan, et inimesed, kes on seatud-kutsutud laiemalt sõnumeid edastama, leiavad endas jõudu seda lihtsat tõde senisest otsekohesemalt selgitada. Loomulikult võib olla tundlevatele massidele meelepärane, kui riigi teenistuses üldse kedagi poleks, kuid see on küsimus riigi toimimisest ja väärikusest. Ma mõistan, et osale inimestest jääb igavesti arusaamatuks, miks maksta soolast hinda Viini Filharmoonikute kontserdi eest, kui sama lugu võib esitada kohalik külakapell või süldibänd. Või miks kuulata Manhattan Transferi jõulukontserti, kui kohalikus karaokepubis inimesed samu lugusid laulavad ja muide täiesti tasuta. Avalikku teenistust reformides on Eesti tegelikult samasuguste valikute ees. Ja mina küll ei taha külakapelli ja karaokejorina tasemel riigiteenistust. See on küsimus Eesti riigi tõsiseltvõetavusest ja väärikusest.

(„Avaliku teenistuse seaduse“ eelnõu kooskõlastuskirjast)

„Eestis on töötajate ja pensionäride suhtarv praegu ebanormaalne ja see näitaja üha halveneb. Ja kui ettevõtjad ütlevad, et see on tee sohu ning tuleks tõsta pensioniiga, on kohe tohutu kisa lahti.“

„Sattusin kord kohalikust lehest lugema ühe vallajuhi arutlust, et siis pole ju sel vallal mõtet, kui kool kinni pandaks. Vastaksin sellele vallajuhile – ei olegi mõtet.“

„Eestis on devalveerunud juba ainuüksi kõrgkooli mõiste, rääkimata sellest, et nad on osalt muutunud halli keskpärasust tootvaks vooluliinivabrikuks.“

„Saadagu ometi aru – küsimus ei ole vaid selles, kas omavalitsusi on 15, 60 või 200. Eestis ei ole ei füüsilist ega intellektuaalset kapatsiteeti, et omavalitsused olemuslikult suudaksid neile antud funktsioone täita. Küsimus ei ole rahas. Seda kõike tõestab lugematu hulk materjale, mida ma ei kavatse hakata ümber jutustama. Praktika näitab – me võime oma audititega tõestada, et öösel on pime ja parimal juhul paistab vaid Kuu, aga siis kostab ikka kuskilt hääl, mis ütleb, "aga meil paistab ka öösel päike".“

(Kõne Riigikogus 11.11.08)

Kursavend Mart Normet mainis hiljuti raadios, et Marju Lauristin on Eesti kõige targem inimene. Võimalik, kuigi ma ise olen meie professorit pidanud pigem Eesti kõige targemaks naiseks. Viimaste aastate kogemus ütleb igatahes, et Ülle Madise on Marju staatusele minu silmis väga lähedal. Lihtsalt nii pagana arusaadav, tabav ja vaimukas, et ma hoian iga kord heldimuspisaraid tagasi teda kuulates. Ehk ei hakka Ülle väärikamas eas omale ka selliseid lahmimishetki lubama, millega Marju ajuti libastub, või teeb teadlikult. No vaadake Chomskyt...

Lõpetuseks jääb soovida Üllele õnne ülehomse sünnipäeva puhul ja et oleks rohkem selliseid ametnikke, kes oskavad ja tahavad ka inimesed ja kodanikud olla, mitte ei lähe nüri vooluga kaasa neid rolle vastandades! Poliitika, nagu me seda Eestis tunneme, keerab nagunii hulga häid inimesi ja ideid perse; nii et mu panused on edaspidigi ametnikel, kuni sellisi väikseid päikseid leidub.