Pehme ja karvase aparaadi segadus

Kahe-kolmeaastane laps kipub vahel kasutama värskelt omandatud sõnu moel, mis teeb täiskasvanutele palju nalja. Näiteks “kiisu” võib tal tähendada mitte ainult kassi, vaid ka koera ja kõiki teisi neljajalgseid olendeid ning “isa” kõlbab kasutamiseks iga mehe kohta.

Põhjus on sel muidugi lihtne – lapse sõnavaras lihtsalt ei leidu kõikide nende jaoks veel erinevaid nimetusi. Aja jooksul lapse sõnavara rikastub ning üha rohkem loomi saavad tema kõnepruugis oma õige nime.

Eesti Vabariik on veel nii noor, et selle kodanikel juhtub riigiasjust rääkides sarnaseid “apse”. Ajakirjanik Andrei Hvostov juhtis Eesti Ekspressis tähelepanu ühele neist:

“Minister ega riigikogulane pole “ametnik”, aga nii hämmastav kui see esmapilgul ka ei tundu, rahvasuus on nad üks ja seesama – nimelt pole suurem osa rahvast taasiseseisvunud Eesti koolis õppides ühiskonnaõpetuse tunde saanud.”

Rahvasuus – ja seda võimendavas ajakirjanduses – võidakse pikemalt kõhklemata lugeda riigiametnike hulka nii gümnaasiumi direktor, kellele heidetakse ette ametiauto kasutamist isiklikuks otstarbeks, notar, kes tegeleb tähtsate dokumentidega (järelikult on ametnik!) kui ka panga teenindussaalis töötav teller (pangaametnik on ju ka ametnik!). Ühed pehmed ja karvased kõik!

Seepärast on keerukas hinnata, kuidas kujunevad meie inimeste arusaamad Eesti riigiametnike usaldusväärsusest ja asjatundlikkusest.

Riigist ja riigiametnikest kõneldes kasutatakse sageli “aparaadi” või “masina” metafoori, räägitakse riigimasina juhtimisest, õlitamisest, hammasratastest, hoobadest. Mida sellest arvata?

President Lennart Meri ütles tosina aasta eest, kui Eesti avalik teenistus loodi, oma uusaastakõnes:

“Ametnikkond on igas riigis niisama oluline, nagu hammasrattad kellavärgis. Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata.”

President Toomas Hendrik Ilves lausus viimasel riigiametnike foorumil:

“Eesti riik jääbki tuhandete inimestega mehitatud ja miljardeid kroone neelavaks liiga suureks ja liiga kalliks masinaks, kuni osad meie kaaskodanikest ei taju riigi ja kohaliku võimu tuge või kohalolekut.”

Mõlemad annavad meile mõista – Eesti väiksus teeb tegelikult võimalikuks selle, et me ei pea mõtlema ega rääkima oma riigist kui keerukast masinavärgist või aparaadist.

Väikses ühiskonnas on ametnikul võimalik jõuda iga inimeseni, õppida tundma tema vajadusi ning pakkuda parimal moel tema ootustele vastavat avalikku teenust. Ja igal Eesti elanikul on võimalik tutvust teha oma riigi teenistuses olevate ametnikega, kaaskodanikega, kes, nagu elu näitab, ei ole tegelikult “aparaadid”. Selleks läheb tarvis üksnes head tahet.