Kirega koosolekutest

Minu viimase aja suuremaid ärritusi tekitavad liiga direktiivsed koosolekud – ägedamad lööbed tekivad kehvast eesmärgipüstitusest ja domineerivast juhatamisstiilist. Aga üsna häiriv on ka sügelus sellest, kui koosolekul osalejad ei proovigi oma häält kuuldavaks teha. Allergeene otsides olen jõudnud koolitundidesse – omandatakse ju koolis esmased esinemis- ja väitluskogemused ning nii tekib harjumus kas sõna sekka öelda või tummalt kaasa noogutada.

Süüvimata pikemalt mõtisklustesse, mida kõike võiks Koolist tänapäeval õppida, jagan üht kogemust külalistunnist, mida möödunud nädalal ühes Tallinna gümnaasiumis läbi viisin.

Idee tekkis pooljuhuslikult kohtumisel meie liikme Junior Achievement Arengufondiga, kus arutasime võimalusi ühenduste rolli enam teadvustada koolide majandusõpetuse tundides. Ja kuigi ühendused on suurepärane võimalus noorte ettevõtlikkuse toetamisel, siis.. koolitunnis käsitlemiseks ei tundunud see mulle seksikas ega hädavajalik.

Nii otsustasin keskenduda tunnis kaasava koosoleku läbiviimisele. Hakatuseks püüdsin panna noori mõtlema küsimusele, miks nad üldse sellesse tundi tulid; seejärel tuua paralleele toimunud arutelu ja kaasava koosoleku vahel (ehk mida siin nö koosolekul on tehtud, et arutelu oleks kõiki kaasav); anda võimalust ise koosolekut läbi viia; ja lõpuks luua seoseid EMSLis arutlusel olevate teemadega (kaasamisega ja heaks kodanikuksolemisega). Kaks tundi (2x45 minutit vaheajata), 24 majandushuvilist gümnasisti ja mina. Mis te arvate, oli meil tore? Oo jaa!

Mul on isegi keeruline selgitada, mis täpsemalt toimis. Ilmselt võlusin veidi oma isiksusega (avatud meel, energiline olek, teravad naljad). Aga mitte ainult. Ma olin iga minuti läbi mõelnud. Suutsin näidata teema kasulikkust. Ja reageerisin kuulajatele. Üks peamisi vigu, mida ma olen Eesti koolitajate ja avalike esinejate puhul märganud, on see, et kuulajatele ei julgeta sõna anda. Osalt on see hirm ka mõistetav: mis siis, kui tuleb vähe asjakohane küsimus; mis siis, kui ma ei oska vastata; mis siis, kui läheb „laadaks“? Ja kuigi ma ise ei ole ühelgi kaasava koosoleku koolitusel osalenud, olen oma kogemuse põhjal veendunud, et kohapeal tekkivad küsimused ongi palju olulisemad kui need, mida koosoleku juhataja eelnevalt on kodus läbi mõelnud. Tuleb lihtsalt gruppi usaldada ning uskuda, et õiged vastused tekivadki koosolekul. Hea näide oli sealsamas tunnis, kus, tehes ettepaneku, et igaüks ütleks ikkagi oma arvamuse välja, tuli tagapingist vastuettepanek, et „kuulame ikka kõigepealt klassi mõttekamat osa“. Mõttekam kelle jaoks? Andestust, aga miks me seda koosolekut peame, kui me niigi juba vastuseid teame?

Lisaks oskasin ka keerukatele küsimustele vastata („Mis tähendab, et tahate näidata, et kõigi arvamus on oluline? Kas te ainult tahate näidata või ikka päriselt tahate?“). Aga see viimane tuli pigem ootamatult, mis omakorda kinnitab üht rusikareeglit kaasava arutelu juhtimises: tuleb tegelda vaid nende küsimustega, mida olete enda jaoks selgeks mõelnud, mille vastu tunnete kirge. Nii muutuvad spontaansed küsimused vaenulikest huvitavateks.

Ja kuigi selle pooleteise tunni jooksul oli asjaolusid, mida oleks võinud teha paremini ja rohkem rõhutada, tundus kogemus piisavalt hea, et tõsi olla. Niisiis, daamid ja härrad, lubage esitleda: EMSLil on valminud uus tellimuskoolitus. Testitud hetkel gümnaasiuminoorte peal, aga mõeldud kõigile ;)