Mõelda kriitiliselt või mitte mõelda

Ajend blogipostituseks tuli ühe mu lemmikmehe, mh ka EMSLi nõukogu liikme, Daniel Vaariku blogist, kus ta toob andekalt ja halastamatult välja seitse poliitikute kommunikatsioonitehnikat. Ka postitusele järgnev arutelu tasub läbilugemist, mis viis mind tõdemuseni, et vajame Eestis hädasti kriitilise mõtlemise õpetust.

Kriitilise mõtlemise all pean silmas oskust, mis hõlmab endas läbinägelikkust, analüüsi ja hindamist. Elementaarne, ütlete? Võimalik. Aga ilmselt mitte kõigi jaoks. Näiteks imestasime EMSLi nõukogu jõuluistumisel, et kes küll ei suuda manipuleerivaid müügitehnikaid läbi näha ja endale kõigest hoolimata kümnetuhandesi tolmuimejaid ostab; kes ikkagi ilmselgelt odavate reklaamitrikkide ohvriks langevad; kes ei suuda vahet teha ühepoolsel ja tasakaalustatud infoedastusel. Kriitilist mõtlemist läheb vaja nii tarbijal, valijal, lapsevanemal, üldistatuna igal heal kodanikul. Muide, ka kunagi hoolega valmistatud hea kodaniku põhimõtted ei kajasta kriitilist mõtlemist eriti.

Nii olen väga nõus Tarmo Jüristo ettepanekuga, et kriitilist analüüsi tuleks kindlasti enam õpetada. Tema küll soovitab koolisüsteemi sisse viia retoorikatunnid, mina omakorda usun enam mitteformaalsesse õppesse ja usun, et iga koolitaja peaks endale selgeks tegema kriitilise mõtlemise põhialused, et neid järjepidevalt ka oma sihtgruppidele tutvustada.