Osanemus on subjekti karakteristik

Lõppenud nädala viis manifesti-kohtumist panid mind taas kord mõtlema inimtüübile, keda kaasamiskoosolekutel aeg-ajalt näeb. Ilmselt olete teiegi kohtunud – inimene, kes istub enamuse koosolekust vaikselt ja kribab märkmeid, ning üsna lõpu eel, kui juba tehakse kokkuvõtteid ja –leppeid, palub sõna. „Mulle on jäänud arusaamatuks, mida ikkagi on silmas peetud siin täna korduvalt kõlanud mõistetega ...., .... ja ....?“

Sellele järgneb mõni minut analüüsi, mille käigus kohalolijad kuulevad ja võib-olla näevad ka kiiresti visandatavalt jooniselt, kui tohutult olulised on kõigi neile sama asjana kõlanud sõnade tähendusnüansid, ja kuidas enne pole võimalik jätkata, kui need asjad on endale selgeks tehtud.

Tavaliselt leidub ruumis ka mõni, kes ruttab abivalmilt küsijale selgitama: „No meie ürituse eesmärk on ju arendada...“ - - „Stopp!“ kõlab vastu. „Üritus on läbikukkunud katse. Asjadel ja nähtustel ei ole eesmärki, eesmärk on ainult tegijatel, inimestel. Arendada ei saa midagi ega kedagi, saab ainult tegeleda arengu eeldustega.“ Ja nii edasi.

Ma olen sellistes situatsioonides tundnud end kaunis abituna. Ühest küljest kõlab väga õigena, et kuidas me saame midagi teha, kui me isegi põhiasju erinevalt mõistame. Kuidas sa vaidled ses olukorras vastu, et p....e need sõnad, tegeleme sisuga!

Teisest küljest on mul siiski raske ette kujutada, et leidub inimesi, kes tõepoolest ei saa aru, mida mõeldakse, kui räägitakse näiteks, et kool peab andma hea hariduse („Haridus on subjekti karakteristik. Haridust ei saa anda, võtta, osta, müüa ega vahetada.“) Jah, ma ka ise parandan, kui „pompoosne“ asemel öeldakse „pompöösne“ või siis „vabandan“ seal, kus peaks ütlema „vabanda“, või „järgi“ seal, kus õige oleks „järele“. Jah, ka ma näen ju, kuidas suurte sõnadega teinekord nihu läheb – kui vangide voodipesu liig harva vahetamist nimetatakse ebademokraatlikuks või ebameeldivat otsust korruptiivseks.

Aga ikkagi. Meie kangelastüübi esindajaga vestlusse astumine tähendab tavaliselt, et tunned end õige pea nagu rumal jõnglane eksamil, kes iga järgneva sõnaga end üha sügavamale sisse räägib. Lõpuks on kõik kas a) tüdinud või b) segaduses, c) leiavad, et kogu asi on väga toores ja läbimõtlemata, ja d) keegi ei tea, et mida siis ikkagi edasi tegema peaks.

Seetõttu on minu õpetlik iva sellest nädalast see, et kui me just ei ole mõtteharjutusel või teooriatunnis, maksab leppida koosoleku algul kokku, et definitsioonidega täna ei tegeleta. Kui tõesti keegi tunneb, et mõni sõna vajab lahtiseletamist, siis teeme seda ja arvestame, et mõistame seda sel moel, aga kinni niisugusesse arutellu ei jää. Muidu me tegudeni ei jõuagi.

PS! Manifesti-kohtumistega seoses pean siiski veel mainima, et isegi minusugusel kujundliku kõne fännil jäi suu lahti, kui Lääne maavanem tutvustas tänasel Maapäeva lõpetamisel makaroniefekti. Eks ole – kui tavaolekus spagetti saab laual edasi-tagasi liigutada, hoides teda eest, tagant või keskelt, siis pärast keeva vee šokki pehmeks tõmmanud spagetiga saab sama teha ainult otsast sikutades. Moraal: rasketel aegadel muutuvad eriti oluliseks eestvedajad! Ma kardan, et enam ei vaata ma sama pilguga ei seda maavanemat, kes oma köögis pastatoodetega niisuguseid katseid teeb, ega ilmselt ka potis keevaid spagette – teades, et tegu on „šokis makaronidega“.

PPS! Kes veel nüüd pealkirja üle mõtiskleb, siis olge rahulikud. „Osanemus“ ei ole mingi sõna. Mõtlesime selle välja sõber Steniga õlleklaasi taga definitsiooni-vendade põhjustatud kibestumist välja elades, pidades võimatuks, et kaasamisest saaks rääkida enne, kui defineeritud on mõisted osalemine, osanemine, osanevus ja osanemus.