Kahtlased arengud toimuvad. Kui aastaid on ärksamad pead rääkinud osalusdemokraatiast (Rohelised natuke radikaalsemast otsedemokraatiast), et rahvas peab rohkem hoolima, osalema, valitsejad rahvast kuulama, kaasama jne, siis viimasel kahel nädalal on täiesti mõistlikud inimesed nagu ühest suust hakanud kinnitama, et Eestile piisab täiesti toimivast esindusdemokraatiast.
Mis toimub? Võibolla need inimesed ei tea lihtsalt kodanikuühiskonna toimimisest ja kaasamisest, aga väga ohtlik tundub, kui raskel ajal keegi rahval vait käsib olla, selmet üheskoos välja tulla. Mõned tsitaadid:
Tom Ilves 24.02 Jõhvis:
Nendes riikides, kus poliitikat tehakse tänavatel, majanduses enam suurt midagi ei tehta. Seda näeme ka tänases Euroopas.
Et tu, Brute? Seni on president kirglikult kodanikuühiskonna nimel ju kõnelenud. Allar juba kommenteeris seda ka raadios.
Kõrvale peaksid jääma ka igasugused üleskutsed seada kahtluse alla demokraatlik riigikorraldus, heita kõrvale esindusdemokraatia ja asendada see kas ,,valgustatud monarhiga” (O. Taal), mingisuguse ühiskondliku kokkuleppekojaga (R. Veidemann), või teadlikult lõhestada ühiskonda sildikleepimisega (stiilis ,,nemad on süüdi”).
Anonüümne juhtkirjanik 6.03 EPLis
Teine küsimustering seostub sellega, millisena näevad projekti eestvedajad oma rolli parlamentaarses demokraatias. Kas uue poliitilise liikumisena? Täiendusena parteimaastikul? Või hoopis millegi aseainena? „Võib-olla ühel hetkel ei valitagi enam parlamenti, vaid parimaid ideid,” ütles üks projekti eestvedajaid eile Päevalehele. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste hoiatas eilses Päevalehes üleskutsete eest asendada parlamentaarse demokraatia mudel millegi muuga. Sestap tuleks ka „Minu Eestilt” oodata kodanikuühiskonna aktiveerimist ja ideede andmist – see aitaks parteide seniseid vigu remontida. Mitte aga parteide asendamist.
Priit Hõbemägi 7.03 Keskpäevatunnis:
...siis tehakse 27.12 rahvahääletus. See omandab, kui seal tõesti on palju osalejaid, tohutu legitiimsuse. Misasja selle legitiimsusega siis edasi peale hakata? Meil on ju täiesti funktsioneeriv esindusdemokraatia, meil on Riigikogu, keda me küll kritiseerime, aga ta on meil olemas ja me peame teda austama. Mis me hakkame nende miljoni ideega nüüd peale, mille sada tuhat inimest on heaks kiitnud? Kuhu need asjad pistetakse? /.../ Kuidas me sisestame need poliitilisse süsteemi? /../Mis me selle uue rahvademokraatiaga siis peale hakkame? Teatavasti Eestis on ju olemas rahvahääletuste jaoks kindel kord, ehk on sätestatud meie esindusdemokraatias see, kuidas rahvahääletuse tulemused muutuvad legitiimseks nii, et neid arvestada. Nüüd tekib massiliselt legitiimseid otsuseid, mis me nendega siis edasi hakkame tegema?
Ruu vastas arukalt, ilmselt lihtsalt tervest mõistusest, et need tuleks Riigikogu komisjonidele saata. Eks ka muude kampaaniatega kogutud allkirjad saadetakse ju samamoodi Riigikogule või valitsusele, aga jube kurb oleks, kui Minu Eesti talgutes, mille mastaabiga rahva mõtlema ärgitamist pole Eestis veel tehtud, järsku riigipöördekatset nägema hakatakse ja seda isegi mitte poliitikute poolt. Nemad ei julgeks midagi öelda ka muidugi. Austraalias, muide, ärgitati rahvas sarnasile mõttetalguile ju lausa valitsuse enda korraldusel! Mingit küsimust ei olnud, et ota, teie jaoks on ju valimiskampaaniad ja hääletuskabiinid, ärge vahepeal tülitage.
Kui me puhtalt endi valitud esindajate usaldamise peal peaks toimetama, poleks ühelgi omavalitsusel kohustust ju mingeid planeeringuid avalikule arutelule panna, minul poleks õigust öelda, kui mu maja taha karjäär või maantee tehakse, ministeerium ei peaks MTÜsid puudutava seaduandluse muutmisel EMSLi arvamust küsima jne jne - sest ma olen valimas käimisega andnud ära õiguse ise end esindada! See on ju absurd, aga nähes Minu Eestis ohtu demokraatiale, jõuame just niisuguste olukordadeni ja vat SEE on tõepoolest oht demokraatiale.
Veel kurvem oli, et härrad Kukus lihtsalt mõnitasid Eesti rahvast mu arust, et nii kui tundlevatele massidele anda õigus midagi otsustada, keeravad need riigi pea peale, kehtestavad surmanuhtluse, toovad sõdurid Afganistanist koju jne. Ruu meenutas muigvelsui veel ka TOMi ja Hõbe muheles kaasa. Tänasest osalusportaalist nad muidugi ei tea.
Rein Kilk ütles minu arust lausa otsesõnu, et tema ei taha ka kodanikuna midagi rohkemat ise ja üheskoos teha selles ühiskonas kui paar kanti prügi koristada, kuna see on "lihtne ja selge" ning sellel "oleks Eesti jaoks isegi suurem tähendus kui järjekordne katse demokraatlikku süsteemi muuta". Arvamusliidrina ei tohiks Kilgi-onu mu arust küll niisugust mõttelaiskust propageerida. See on lihtsalt vastutustundetu, kui mitte põhiseaduse vastane.
Ma ei näe, et nii palju kodanikuühiskonna vastaseid seisukohti kuidagi majandusvajutisega seonduks, nii et kust see kõik järsku tuli siis? Võibolla on see muidugi loogiline reaktsioon - massid on ju juhitamatud ja neisse peabki ettevaatlikult suhtuma. Kindlasti ei tohi selle hirmu käigus aga jutlustada, et rahvas ongi loll ja kui nad kokku tulevad, on see oht demokraatiale. See kõlab aastal 2009 juba.. nagu Lukašenka.
Üks valitsus on sellise kampaania veel läbi viinud, millele Kilk ka vigase tsitaadiga viitas. Nimelt esimees Mao, kes kuulutas teadupoolest 1957. aastal, et kunsti, kultuuri ja natuke ka sotsialismi arenguks laseb ta õitseda sajal lillel ja võistelda sajal koolkonnal. Tegelikult pistis ta oma teistimõtlejad ju pokri ja kahtlustati, et liikumine oligi selleks, et nad kapist välja tuleks ja kätte saadaks. Nähes, kui palju kriitikat laekus, lõpetas Mao muidugi kähku oma kampaania ära.
Minu Eesti saab igatahes üks ütlemata huvitav aktsioon olema.
Lõpetuseks Hando Runneli tsitaat tänasest AKst:
Tõsi, on selliseid saarekesi, kus inimesed usuvad üksteist, usaldavad üksteist ja püüavad üksteist kõlbelises plaanis inimestena hoida. Kuid valdavad on bürokraatlikud mehhanismid, kus ühed juristid mõtlevad välja leppe ja teised juristid tulevad ja hakkavad uurima, kuidas lepet rikkuda. See on valelikkus, mis on valdav. Meie põhiline patt on valelikkus
Postitused
3 kommentaari:
Kuulasin ja mõtlesin hämmastusega minagi enam-vähem samamoodi. Aga, on ju ka klassikud öelnud, et iga revolutsioon sööb oma lapsi. Kuniks osalusdemokraatia on alles nii-öelda pead tõstmas, on lihtne (ja vist ka korrektne?) seda igatseda, kui aga asjad lähevad tõsiseks ja midagi märgilist on äkki juhtumas, muutub ta ohtlikuks ...
Ühiskond tähendab teatud korrastatust. Seni ikka vaid esindusdemokraatlike struktuuride kaudu. See on neile struktuuridele hoomatav ja vajadusel ka juhitav. Esindusdemokraatia lubab kodanikele hääle andmise korral mugavust nende eest mõelda ja otsustada. Valimiskampaaniad pole mõttetalgud, vaid üksnes reklaamlausete turustamine. Nii polegi hiljem ei mõtteid ega ka julgust ja valmisolekut otsustada.
Riigikogus heaks kiidetud EKAK suunab Eesti osalusdemokraatia kaudu kodanikuühiskonda. Osalusdemokraatia kutsub inimesi kaasa mõtlema, arutama ja vajadusel panustama. Üksi mediteerides ja uudseid mõtteid mõlgutades, seda teistega jagamata ja arutamata, tekib neid vähe ja pahatihti nad sinnapaika jäävadki. Kodanikuühiskonnas oleme siis, kui inimeste mõtte-, ja algatustahet ning ettevõtlikkust innustatakse ja toetatakse ning otsustamisel sellega arvestatakse. Esindusdemokraatlikult struktureeritud peas tekitab see kõhedust. Ka innustamine peab sündima kodanikualgatuslikuna.
Eestis on arvukas hulk võimekaid kodanikuühendusi. Seni on esindusdemokraatia nende tegemistest ja mõtetest vähe hoolinud. Kaasamine sobib retoorikasse, aga mitte tegevuskavadesse. Esindusdemokraatia seisab kivinenud arusaamisel, et ühiskond on tema juhtida ning kodanikud oma kodanikuühiskonnaga toimetagu kuskil selle nurgas, kudugu käpikuid ja tantsigu, paremal juhul pidagu supikööki ning ärgu toppigu oma nina neile arusaamatutesse tähtsatesse valituile mõistetavatesse riigiasjadesse.
Nii ongi teineteist taluv kooseksisteerimine kestnud aastaid, kus kodanikuühendused ajavad vaid isekeskis oma kodanikuühiskonna asja. Iga katse kodanikke ühiskonna asjadesse kaasa tõmamta on saanud jõulise tagasilöögi või kanaliseeritud eliidi deklaratiivseks asjaks.
Kodanikualgatusliku Minu Eesti liikumise teadaantud miljoni idee genereerimine tekitab esindusdemokraatias kõhedust. Isegi vaatamata sellele, et enamiku neist soovivad kodanikud oma kogukonna ja ühenduste tarvis läbi arutada ja seejärel üheskoos ellu viia. Kuid kindlasti selgub neist aruteludest ka kodanike suhtumine esindusdemokraatia poolt seni tehtusse. See tekitabki hirmu ja kodanikualgatus pannakse paika suunisega – minge ikka prügi koristama. Kindakudumisele lisaks lubab lahkus nüüd ka prügi koristada. Käivitatakse esindusdemokraatia poolt esiletõstetud avaliku arvamuse liidrite miljon hirmumõtet. Midagi on tõesti mäda, kui kardetakse mõtlevaid ja arutavaid inimesi.
Agu Laius
Hõbe ja Kilgi kaaluga isikutel on ilmselt osalemise asemel kergem lobi teha. Meelitad füürilaskmisega või ähvardad meediapeksuga - vahet pole, võimu annavad mõlemad.
Postita kommentaar