Töövarjud Euroopas

Tähelepanelikumad on märganud, et EMSL on kaasatud rahvusvahelisse töövarjuprojekti, kus kuue riigi MTÜ-de juhid saavad omavahel juhtimispraktikaid jagada. Ise on veel võimalik väliskülalisi enda juurde võtta 15.-19. märtsil, täpsemalt vaata siit või kirjuta Elinale.

Sel nädalal on Kodukandi Kai Inglismaal ühes kogukonnafondis ja edastan siin tema muljeid.

Olen ametlikult teist päeva töövarjuna Hertfordshire Community Foundation juhataja juures. Millegipärast ei oodanud ma seda ettevõtmist õhinaga ja olin pigem hirmul, et mis mind ees ootab. Aga esimene päev on vägagi õnnelikult selja taga ning isu seda kõik teiega jagada.

Hertfordshire on maakond kohe Londoni ääres, elanikke samapalju kui Eestis, väga linnastunud piirkond, sotsiaalselt pidavat kehv maakond olema – palju vaesust ja sotsiaalprobleeme.

Jõudsin esmaspäeva õhtupoolikul kohale ning mind võõrustas esimene õhtu-öö juhataja oma kodus. Käisime tema ja ta naisega väljas sööma ning saime paremini tuttavaks.

Teisipäeva hommikul asusime kontorisse ning 45-minutilise autosõidu ajal viis David mind kurssi oma töö ja tegemistega. Kontorisse jõudes tutvusin oludega ning hakkasin töötajaid nö intervjueerima – mida keegi teeb, kuidas teeb jne. Põhimõtteliselt on tegu fondiga, mis jagab erinevaid rahasid, mis suunatakse oma maakonna piires ühingutele, organisatsioonidele. Kõige enam meenutab see KOPi, aga ka LEADERit, sest toetatakse ka väikeettevõtlust. Raha tuleb riigilt, riiklikust loteriist ning annetustest. Kuna Inglismaa on teada-tuntud põliste rikkurite poolest, siis annetused on siin tavaline nähe ning toetajateks aristokraadid. Raha antakse iga aasta sadade tuhandete naelte kaupa ning üldiselt on testamentides ka rida fondile. Peamiselt tänu testamentidele on fondi hallata ka mitu hoonet, mida renditakse ja mis tulu kasvatavad. Tööl on ka finantsjuht, kelle töö on just raha kasvama panna. Selliselt töötab fond juba 20 aastat. Raha saavad organisatsioonid taotleda vähemalt 4 korda aastas, neid hindab ja kontrollib 2 inimest. Huvitav on taotluste ja kontrolli puhul see, et eelarve on väga üldine ning selle täpset kulutamist ei kontrollita. Kui antakse tegevustoetust, siis on usaldusväärne hinnatav tulemus see, et kas organisatsioon toimib ja töötab, kui organisatsiooni ei tööta aasta pärast, siis järelikult ei kasutatud tegevustoetust õige asja nimel ning see nõutakse tagasi. Kui küsitakse raha materiaalseteks asjadeks, siis vaadatakse aasta pärast, kas see asi on ehitatud või muretsetud ning asi korras. Väga usaldusväärne süsteem ja samas inimlik. Tingimus on loomulikult see, et logod peavad olema ning artiklitesse tuleb sisse kirjutada finantseerija – sellega tegeleb ja seda kontrollib PR juht, kes samuti kogu Foundationi kommunikatsiooniga tegeleb. Summad, mida korraga välja jagatakse, ei ole väga suured, seepärast meenutabki KOPi. Aga KOPi puhul peame ju kõike koma täpsusega tõendama.

Teisipäeva pärastlõunal oli nö nõukogu koosolek Presidendi juures. President on auliige, kes igapäevaelus on kuninganna käepikendus maakonnas. Esindusisik, nagu meil võiks olla maavanem. Countessid määratakse ametisse eluks ajaks kuninganna poolt. Üldjuhul on tegemist rikka ja väärikast soost pärit inimesega. Herforshireis on selleks Countess Dione. Ta on selles auväärses ametis olnud nüüd aasta aega ja see oli esimene kohtumine nõukojaga. See toimus tema kodus, kuhu siis kõik tähtsad inimesed olid kohale kutsutud. Ja juhtus see sajandi sündmus siis just samale nädalale, mil mina seal olin. „Kodu“, kus see toimus, oli nö klassikaline Inglise loss, mida kasutatakse inglise kostüümidraamade filmides. 10 korda võimsam kui Kadrioru loss ja arvatavasti 100 korda hinnalisema kunstikoguga. Kuna jõudsime Davidiga varem, et asju sättida, siis oli aega suhelda perenaisega. Ma võtsin meie vestlust väga rahulikult, aga kõik teised, kes said võimaluse vestluseks, olid vägagi erutunud. Terve tänase päeva on meeskond vahetanud muljeid ja kõik ketravad ümber lausete, mida Countess neile ütles ja mida nemad talle vastasid jne. Ei arvaks, et see nii oluline neile on, eriti kui mitmed neist on nt prints Charlesiga kokku puutunud.

Nõukotta kuuluvad siis suurimad annetajad ja muidu auväärt inimesed. Enamused neist kannavad ka autiitlit. Üldiselt arvan, et istusin-astusin kombekohaselt ja hoidsin Eesti lippu kõrgel. Vähemalt oli mul nendega midagi rääkida, sest Eestist olid neist midagi kuulnud vaid vähesed.

Tänane päev on toonud kohtumise Samaaria ühendusega (meil ka Eestis see olemas. Üks neist Haapsalus, seepärast olen suhteliselt hästi kursis, millega tegu). Nüüd ootab ees kohtumine eeldatavasti kõige kodukandilikuma ühendusega piirkonnas. Kuigi ühiseid jooni tegevustes on Kodukandil ja Foundationil palju (koolituskeskus jne), on nende põhitegevus siiski raha jagamine. Seda olen neilt palju õppinud ja nippe saanud, kuidas organisatsioon saaks raha koguda ja kuidas kasvama panna.

Siinsed NGO-aktivistid on siiski vanemad mehed. Ja noori väga ei usaldata. David (50ndates) on väga noortemeelne ja tema meeskonnas on palju minuvanuseid. Ka nõukogu koosolekul kiitis ta noorte teadmisi ja oskusi (tehniliselt ja äriliselt) ning tegi ettepaneku, et võiks kaasata nõukogu juurde noori ka. Arutelu käigus jõuti selgusele, et noored oleksid nõukogus 40-aastased. Sellise kompromissi peale läksid siis 70-aastased. Vana hea inglismaa! Üldiselt olen selgitanud oma vastutusrikast rolli ja vanust sellega, et Eestis on MTÜ ja vabatahtlik tegevus suhteliselt uus asi ja alles arenev valdkond. Noortel on rohkem võimalusi ja tänapäevaseid oskuseid, et seda arendada ja juurutada.

Sellega hetkel lõpetan ja jätan kirjutamata muud vahvad asjad, mis juhtunud ning missuguseid avastusi olen teinud.

Kai