Isegi kui teame õõvastavaid fakte – näiteks, et Vaikses ookeanis on hoovused kokku kandnud Eestist umbkaudu 30 korda suurema prügisaare –, on raske näha, mida saaks üks inimene keskkonna säästmiseks ära teha, kui üleilmsed korporatiivsed süsteemid toimivad vastutustundetult.
Sõbranna õigustas oma autoga sõitmist hiljuti: ”See on ju üks auto ega muuda midagi!” Samamoodi võiks mõelda, et ostan täna veel ühe plastpudeli vett. Või no unustasin jälle oma kilekoti koju, võtan seekord ka poest. Ja lähen ikka kaubamaja salatileti juurde ja ikka tellin toidu plastkarbis, viitsimata isegi mõelda, et äkki võiksin selle teha ise. Täpselt nii mõtleb maailmas miljardeid inimesi.
Soovitan vaadata www.worldometers.info/cars. Seal tiksub reaalajas sel aastal toodetud autode arv. Ka saab aadressilt www.greatgarbagepatch.org jälgida Vaikses ookeanis hulpiva prügimassi elu-olu. Või vaadake fotograaf Chris Jordani (www.chrisjordan.com) pilte sealtsamast pudelikorke neelanud surnud albatrossidest. Pärast reaalsuse nägemist on palju keerulisem mõelda, et minu käitumine ei mõjuta midagi.
Kõik see ei pea aga ära hirmutama, vaid julgustama teistmoodi tegutsema ja mõtlema. Meie igapäevastest valikutest sõltub tegelikult terve maakera ja tema ökosüsteemi tervis. See ei tähenda sugugi, et peaks hakkama radikaalseks ökoaktivistiks, aga me kõik võiksime vähemalt korraks peatuda ja mõelda, et kui ma teen nüüd selle valiku, mida ma sellega toetan.
Või et kui ma võtan bensiini, siis mis juhtub selle õhuga, mida teised inimesed pärast sisse hingavad, kui autoga neist mööda sõidan? No korraks võiks ju mõelda! Äkki võib hambaid või juukseid pestes vee kinni keerata? Kas alati peab kasutama kõige kangemat nõudepesuvahendit? Äkki aitab ka sooda ja tuhk? Hambapasta asemel on olemas hea lehtpuusüsi, mida purustades ja hambapasta asemel kasutades saavad teie hambad puhtamaks kui kunagi varem ja seda õhtuni välja.
Vajamine ja jagamine
Võlusõnad on vajamine ja jagamine. Mida ma tahan? Aga mida ma tegelikult vajan? Kas ma vajan tingimata uusi asju? Võib-olla saab hakkama olemasolevatega? Äkki saan vajaminevat sõpradega jagada?
Mõtlesin just hiljaaegu, et mida see triikraud mul seisab seal kapis nädalate kaupa, rääkimata lugematutest nõudestl? Sama on lugu kitarri ja diktofoniga. Sõpradelt ja perelt sain ise just laenuks laulva kausi ja saumikseri mida konkreetsel hetkel vajasin.
Sõna "öko" (tuleb kreekakeelsest sõnast oikos) tähendab kodu. See tähendab energiaefektiivsust, optimaalsust ja kokkuhoidu. Äkki ei pea kogu aeg autoga sõitma ja saab mõned asjad ära ajada ka kodust näiteks Skype'i vahendusel. Ehk saab toitu osta turult, kus see on suurema tõenäosusega meie kodu lähedal kasvatatud ja väiksema ökoloogilise jalajäljega. Veel parem on toitu loomulikult ise kasvatada. Selleks, muide, ei ole sugugi vaja oma talu ja karjamaad, piisab teistega koopereerumisest, nagu tegid Sööme Ära aktivistid.
Kõigi nende valikute eest vastutame meie ise. Mitte pood, riik ega rahvusvahelised transpordifirmad. Ise valime, kas süsteem, mis on üles ehitatud nii, et ta kahjustab loodust, võib jätkata või mitte. Ise valime, mida oma valikutega toetame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar