Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on olnud mõnel heal koosolekul? Sellisel, mis on tõhus ja tore, kust inimesed lahkuvad heas tujus, olles hästi kursis kõige olulisega, mis parajasti toimub, mida ja kuidas keegi (sh. ta ise) tegema hakkab, ja olles eesseisva suhtes innustunud ja teotahet täis? Täitsa tõsiselt. Me tahaks selliste inimestega kokku saada. Veel enam – me kutsuksime teda (neid) mõnel korral oma nädalakoosolekuid juhtima ja meid seeläbi õpetama.
On rida asju, mida me EMSLis – julgen öelda – tõeliselt hästi teeme. Näiteks oma konverentsid ning suve- ja kevadkoolid, mis ei ole kunagi tavalised igavad ettekandekoosolekud või koolitused, kus keegi lappab oma pauerpointi ja teised istuvad saalis, „sööge mind, kärbsed!“-näod ees. Ja samas ei ole nad ka sellised noorteürituste tramburaid, kus pestakse tiimitunde tugevdamiseks üksteise käsi, masseeritakse vastastikku naabrite kaelasooni või tehakse muud natuke piinlikku. Mulle vähemalt kohutavalt meeldib see, et EMSLi üritustel räägitakse tõsistest asjadest, aga seejuures mitte surmavalt tõsiselt (saati siis halades), vaid naerdes.
Aga nädalakoosolekutega me ei saa hakkama. No hea küll, Elina ütleb, et ma olen siinkohal liiga kriitiline, aga seda seepärast, et ta on kõrgelt haritud psühholoog ja teab motiveeriva tagasiside tähtsust. Meie iga-esmaspäevaste nädalakoosolekute mõte on selles, et kõik saaksid joonele, mida parajasti tehakse, rääkida ära, kus neil kolleegide abi on vaja, ja leppida kokku nädala olulisemates tegemistes. Aga vot ei teagi, kas on asi selles, et kõigil hakkab südametunnistus tegemata asjade pärast piinama, või milleski muus – igatahes sellist rõõmsa tujuga lahkumist on koosolekutelt harva. Kuigi muidu on meil üldiselt ikka väga positiivne õhkkond.
Ei saa öelda, et me poleks erinevaid asju proovinud. Kui Eric meil veel ajakirja tegi, siis proovisime roteeruvat koosolekute juhatamise süsteemi. Pärast Kristjan Otsmanni ajajuhtimise jututuba tegime ühe korra koosoleku püsti seistes (pidada aitama kaasa sellele, et ollakse konkreetsemad ja teemad ei vaju laiali) Täna käisime vahelduseks üle platsi Platzis ja oli täitsa tore ... No aga ei ole me veel õiget lahendust leidnud!
Tõsi, on mõned erandid. Näiteks lamamiskoosolekud, kus me mõtleme välja neidsamu kiikse oma konverentside ja teiste ürituste jaoks. Nimi tuleb sellest, et neil koosolekutel lösutatakse kott-toolides või põrandal ja pritsitakse ideid, nii kuidas torust tuleb. Teiseks tiimimiitingud, mida toimub mõnel korral aastas, siis kui keegi selleks vajadust tunneb. Neid peetakse kusagil kontorist väljas ja kindlat agendat või ajapiiri neil ei ole – kõik räägivad sellest, mis neil südamel on, ja senikaua, kuni asjad räägitud saavad.
Aga siis jah – kas keegi oleks valmis tulema meile vabatahtlikuna appi nädalakoosolekute läbiviimisel? Esmaspäeviti Rotermanni kvartali Vana Jahulao II korrusel, kell 14-15 (aga võime ka muu aja leida). Seltskonnaks on tavaliselt viis inimest: Alari, kes jutu vähegi igavamaks muutudes arvutisse sukeldub kodukale uudiseid üles panema ja kelle kriitiline pilk võib tappa madalama enesehinnanguga lamba. Tanja, kelle naeratuse peale iga halb inimene heaks hakkab ja kes sageli alustab koosolekut vabandusega, et tal torti kaasas ei ole (mitte et tal peaks olema). Elina, nagu öeldud, psühholoog, ilmselt üks suuremaid koosolekute-fänne meie laiuskraadil, kes võib koosoleku juhti ootamatult tunnustada mõne hea metoodilise võtte eest. Anna, kes on tavaliselt kõige sõnaahtram, aga paneb kõike väga hästi tähele. Ja siis mina. EMSLi tiim iseenesest on suurem, aga teised töötavad pigem oma konkreetsete projektidega ega pea koosolekutel osalema, kui nad ei soovi.
Üks tagamõte on meil sellega seoses ka. Nimelt soovime järgmisel aastal Elinaga koostada konverentside, üldkoosolekute ja teiste selliste kodanikuühenduste viljelevate kogunemiste korraldamise käsiraamatut ning sinna sooviksime ka peatükki töökoosolekutest. Aga esmalt tahaksime ka sel alal ise tšempioniteks saada.
Postitused
2 kommentaari:
Mina mäletan aega, kus me pidasime koosolekuid, töiseid ja asiseid, roteeruva juhatamissüsteemiga ja selliseid, mis minu mäletamist mööda töötasid. Inimene, kes mind selliseid koosolekuid pidama õpetas, oli TÜ õppejõud Arvutiteaduste instituudist, Anne Villems. Äkki saate ka teie tema käest nõu? Aga minu mälestuste järgi (ja sellest on nüüd juba üle kümne aasta möödas, kui me häid koosolekuid pidasime ;)) oli üheks võlusõnaks koosoleku päevakord ja sellest kinni pidamine. Mitte midagi maagilist nendes koosolekutes ei olnud - olid regulaarsed, istusime toolidel jõime teed ja sõime küpsiseid ja saime koosolekute najal vabatahtlikkuse algusaegadel paljud asjad tehtud. Lisaks heale päevakorrale oli oluline ka korralik koosoleku protokoll, kuhu sai suur-tähtedega sisse kirjutatud nende inimsete nimed, kes midagi teha lubasid või keda midagi tegema määrati. Initsiatiiv oli klassikaliselt karistatav ehk et kes mingi teema tõstatas, see enamasti sai seda koos kaaslastega ka ise lahendada ja nii lihtne see oligi.
Ja et kas te ise olete mõelnud, et milles teie koosolekute läbikukkumine seisneb? Et mis siis on vähe või puudulik?
kas olete oma vabatahtliku koosolekujuhataja leidnud? olen ise oma mtü koosolekute juhtimisega samamoodi hädas, õigemini on suur töö nende kokkugi saamine. samas õnnestus hiljuti külalisena sattuda valituks ühe teise mtü aastakoosoleku juhatajaks, mida oli väga mõnus asjassepuutumatu külalisena juhtida. ehk siis et mulle tundub, et vähemalt mulle käib üle jõu ühekorraga koosolekul osalemine ja selle juhtimine. üht neist korraga teha on hulga mõnusam. kui olete suurepärase vabatahtliku koosolekujuhataja leidnud, siis ehk ta oleks nõus meile meie aastaaruande-kinnitamise-liikmemaksu-suuruse-määramise-aastakoosolekule ka appi tulema? kontakt www.tegudeks.ee ja katrin.lumberg@gmail.com .
Postita kommentaar