Vähemused kui pahe, tõbi ja puue

Pärast varahommikust lipuheiset kuulasin tavapärase Terevisiooni asemel raadiot ja täpsemalt Kuku Raadioentsüklopeediat, kus Hardo Aasmäe lubas rääkida Euroopa Liidust ja vähemuste kaitsest. Alustas, et feodaalajal vähemusi polnud, siis tuli reformatsioon ja lõpuks on heaoluühiskond kujundanud sellise praktilise mõiste poliitikas. Igati kodanikuühiskonna teema ju muidu, kõik erinevad, kõik võrdsed jne.

Järgmisena jõudis Tarkade Klubi auväärt liige ilmselgelt oma põhimureni ehk omasooiharuseni. Et omal ajal olid ühiskonnas põlu all ka suguvõimetud ja viljatud, kelle ainus võimalus oli minna kloostrisse issandat teenima, teised vihtusid lapsi teha, kellest küll palju suri, aga tootmine oli nii tihe, et iive püsis priimalt.

Aga teema võttis ta kokku päris rabava nurga alt: on see homoseksuaalsus nüüd siis pahe, haigus või puue (rohkem variante polnud), ei ole siiani selge, aga tavalised inimesed nad kindlasti ei ole, kuna nemad päästsid valla aidsi.

Lõpus jäi ruumi paarile lausele rahvusvähemustest. Niisugune lugu siis meil Euroopas, kus kõigist vähemustest pooled (saatelõigu proportsiooni arvestades) paistavad olema peded, kes vajavad kas karistust, ravi või sotsiaalabi ja kui ühed või teised vähemused sulgede või relvadega tänavale ei tule, ei ole nagu pigem põhjustki nendega tegeleda. Või võtsin ma nüüd liiga aasmäeliku üldistusega tema seisukohad kokku?

Ma ise pakuks, et see alguses kirjeldatud vähemuste-eelne kord ehk siiani tiksuv kirik on läbi aastasadade tapnud kõvasti rohkem inimesi kui aids, ja valdavalt täiesti viisakaid vastassooiharaid. Ime küll, eks ole, et nende ajal vähemusi polnud...

Internetis, ma saaks veel aru, aga kui kanali nimeks on teatmeteos ja raadio mõtlevale inimesele, on lihtsalt piinlik.