hea kodaniku ajaveeb

Uue õppefilmiga avaneb uus maailm

2011-10-20T13:21:00.003+03:00

Veel viimaseid päevi on superkinodes, aga Artises veel nädala võimalik vaadata Uue Maailma Seltsi lugu läbi viie aasta.

Läksin filmi vaatama ilma suuremate ootusteta, kuid juba üsna filmi alguses sain aru, et järgmisel päeval ametnikele tehtava kaasamiskoolituse asemel peaksin ma ametnikele näitama seda filmi. Kui parimat õppefilmi Eesti ametnikule, mida ma kunagi olen näinud.

Leidsin, et filmi võib vaadata kaasamisteemalise õppefilmina kolmel tasemel – algajad, kesktase ja edasijõudnud ametnikud.

Algajad: uuri, kuidas vabaühendus toimib

Filmi võib vaadata tavapärase kirjeldusena, kuidas ühes üsna keskmises kodanikuühenduses elu käib. Mõned tähelepanekud:

Vabaühenduse elu on projektipõhine. Isegi kui sa ühenduse juhina jälestad projekte, aruandlust ja kõike juurdekuuluvat, pole parata, et sa pead selle eluga harjuma. See tähendab aga ametniku jaoks, et ta peab arvestama, et kaasamisprotsessis osalemiseks ei pruugi olla üldse rahasid ette nähtud. Ühenduse juht lihtsalt tuleb vastu oma heast tahtest, oma pere ja vaba aja arvelt, sest ta peab seda teemat sama oluliseks kui ametnik.
Juhid on väsinud. Juba üsna esimestel aastatel kurdab üks juhtidest, et „pole enam sellist põlemist, nagu varem“. Ja läheb veel aastaid ja ta on ikka vapralt eesotsas. Needsamad inimesed on ka partneritena ametnikul laua taga. Mulle läks eriti hinge, kuidas ühenduse eestvedajal võivad olla ka kerged süümepiinad, et oled oma pere soiku (ja sageli rahapuudusesse) jätnud seetõttu, et oled eelistanud tegelda valdkonnaga, mis sulle meeldib.
Ajaplaneerimine on oluline. Kõnekas on moment, kus üks peategelasi on just-just ägestunud, et (nõrgema närvi huvides olen vulgaarset teksti toimetanud) „miks ei tule siia inimest, kes neid asju tahaks orgunnida“. Umbes minuti pärast kiikavad üle akna kenad politseinikud küsimusega „Kus su avaliku ürituse luba on?“. Ja sul läheb mitu lisaminutit selleks, et seda paberit otsida. Kui samalaadne on see olukord paljudes kaasamisprotsessides! Eelnõud, arengukavad, planeeringud sajavad ootamatult lauale, millele on vaja reageerida mitte nädalate, vaid päevadega. Ja keegi ei küsi, ega sa ei planeerinud nädalavahetusel perega maale minna. Hea soovitus ametnikule oleks siin eelnevalt hoiatada, et „meil on plaanis 40. nädalal teie arvamust küsida, ärge siis palju asju endal ette võtke.“ Vastastikkusel kokkuleppel on võimalik palju tulemuslikum olla.

Kesktase: näha sõnumit endast erinevate inimeste taga

Kesktaseme saavutamiseks võib juhtuda, et filmi peab vaatama mitu korda. Tuleb vaadata korduvalt, kuni sa õpid nägema, et neil inimestel – kes võivad sinust väga erinevad olla – on tegelikult siiras sõnum, mis on paljude huvides. Tuleb tunnistada, et minulgi on olnud keeruline näha nende arvukate pudelite taha ja sigaretisuitsust läbi.

Aga eriti ametnikuna – kelle ülesandeks on laua taha kutsuda erinevaid huvigruppe – on väga oluline õppida nägema nende pudelite ja suitsuvine taha ja harjuda, et tegelikult neil on sõnum, mis võib kogu otsuse paremaks muuta ja lõpuks tööd kergemaks teha.

Filmis püüab ülekäiguraja joonistamise stseenis politseinik (hetkel kujuteldava ametniku rollis) Erkot oma arust natuke laiemalt mõtlema panna: „No mis siis saaks, kui kõik hakkaks oma äranägemise järgi siin liikluskorraldust joonistama?“. See oleks ju ulmeline ega juhtu iial, loodab ametnik. Erko aga vastab: „See olekski väga hea“, ise ka aru saades, et see oleks ulmeline ega polegi kõige olulisem. Oluline on võimalus oma arvamust avaldada, nii et sa saad aru, et teine pool tahab kuulata ja tõesti kuulab.

Selget solvumist näeb eestvedaja kommentaaris, kui ta kirjeldab, millist suhtumist ta ametnikelt on kohanud. „Neil ongi üleolev suhtumine, sest nad arvavad, et ma olen lihtsalt noor ja tahan praegu rattaga sõita. Nad ütlevad, et poiss, tead, ükskord saad 30, siis ostad endale auto ja siis hakkad elama ... Aga neile ei jõua kohale, et ma siis ka ei taha niimoodi elada.“ Ja inimesest, kes on tajunud sellist üleolevat suhtumist oma igapäevasesse elustiili, ei saa head kaasamõtlejat.

Veelgi väljenduslikum oli moment, kui MTÜ eestvedajad olid äsja ametikoridorist lahkunud. Millise hoolikusega tuli ametnik, põrandalapp käes, ja pühkis ära sissetungijate jäljed. Ei, neid siin tegelikult ei olnud, püüab ametnik endale niimoodi selgitada. Ma võin rahus oma tööd edasi teha. Kui üks-üheselt on see sümbol „ristikese pärast“ kaasamisele! Ametnikud on valmis otsusega välja tulema. Jah, nad teavad, et neil on kohustus kaasata sotsiaalpartnereid. Nad on seda teinud, ärge muretsege. Aga olgem ausad, on sellest ka midagi muutunud ... kas tehtud otsus on ühenduste kaasamise tõttu paremaks läinud või on lapiga nende jälgedest üle käinud?

Edasijõudnutele: kuidas neile oma sõnum kohale viia

Ja kolmas tase on neile, kes on aru saanud, et vabaühendused võivad olla head partnerid ja neid tuleb kuulata. Ülesandeks on harjutada oma kuulamisoskust ja mõelda, kuidas nendele oma sõnum kohale viia. Kuidas teha see sõnum piisavalt oluliseks ja atraktiivseks. Kuidas teha head kutset, lihtsat ja haaravat tutvustavat teksti; kuidas esitada eelnõu või arengukava kohta küsimusi, nii et saaks mõistlikke ja asjakohaseid vastuseid. Kuidas igal sammul näidata, et kõikide arvamus on tõesti oluline.

Filmis näeme, kuidas politseinike ja Erko vahelised suhted on arenenud. Politseinikud kasutavad eesnime! Räägivad ise ka mõistvalt, et „saage aru, mida enam teil siin kaebusi tuleb, seda keerulisem teil ju endal on“. Ei kõla enam seda ametlikku nõudlikkust, ei ole paberite tagaajamist (eks vabaühendus on isegi ju õppinud ja hoiab ilmselt pabereid käepärast), vaid räägitakse asjadest, inimlikul moel, sest see on keel, mis jõuab kohale.

Kui see minu teha oleks, korraldaksin igas avaliku sektori asutuses kohustusliku filmivaatamise ja sellejärgse arutelu, veiniga või ilma, kus saab vastata kahele küsimusele: mis mind selles filmis tõesti puudutas, võib-olla isegi häiris ja miks? Ja mis tasemel mina kaasamispraktikuna olen?

Kuus võimalust kaasamine tuksi keerata

2011-08-08T23:52:00.006+03:00

“I don't want to spoil the party, so I'll go,” laulis John Lennon biitlimaania kõrgajal. Kuidas aga käituda siis, kui sooviks on just nimelt pidu rikkuda?

Nädalavahetusel tegime Kodukandi Maapäeval kaasamise-teemalises mõttekojas harjutust “Kuidas käituda kaasatavana nii, et kõik ära rikkuda?”, mis haakus kenasti ka mõttekoda võõrustanud küla mõnevõrra pahaendelise nimega Tuksi.

Olles igasugu kaasamiskoolitusi ja -arutelusid praeguseks juba viis-kuus aastat teinud, tundub, et põhitõdesid kaasamise olemusest ja vajalikkusest pole neile, kes sellega moel või teisel kokku puutunud (ja niisugustele üritustele tulevad vabaühendused seda valdavalt kõik ikka juba on), enam väga mõtet rääkida. Nii panime ka mõttekojas sisuga vähemalt samavõrra rõhku vormile ehk meetoditele, mis arutelusid huvitavamaks muudavad ja osalejatelt rohkem mõtteid kätte võimaldavad saada.

Üks selline on anti-probleem, mis sobib nii arutelu käivitajaks kui ka vahepalaks pikemate arutelude puhul, kui osalejate mõte lahendusi otsides kinni jookseb. Selle meetodi puhul keeratakse arutluse all olev küsimus tagurpidi ja mõeldakse, kuidas saavutada soovitule täpselt vastupidist olukorda. Kui mitte muud, siis pakub see lõbusama veerandtunni, tõenäoliselt annab aga häid mõtteid, millest päris-elus hoiduda või mida uuesti tagurpidi keerates siis teha.

Me kombineerisime selle arutelu veidi muudetud liivakella-meetodiga, kus kaheksastes laudades oli igal inimesel üks minut vähemalt ühe idee pakkumiseks, mis kaasamise võimalikult katastroofiks võiks muuta, ning selle järel ülejäänud laudkonnal minut seda ideed veel edasi arendada.

Mida siis pakuti (järgnevalt üldistatult kokku võetud ja mu poolt mõnevõrra kohandatud sõnastuses)?

Olles arutelu natuke kuulanud, katkesta see ja ütle, et probleem, millest räägitakse, pole tegelikult üldse oluline ning asju tuleb vaadata hoopis suuremalt. Vii jutt enesekindlalt ja tarka muljet jättes nii üldisele tasandile, et keegi enam aru ei saa, kuidas see neid puudutab, ning kõik varsti järje ja huvi kaotaksid.
Alternatiivne lähenemine – vii igal võimalusel jutt enda probleemidele ("Vaadake, meie ühistus on lugu nii, et see 6. korteri venelane ..." jne) ja esitle neid nii, nagu oleksid need kõige olulisemad ja sinu kogemused kõige asjakohasemad. Et see tõesti mõjuks, tuleb seda teha korduvalt.
Nõua pidevalt definitsioone ja vastuseid miks-küsimustele, aga ära ole nendega rahul, kui neid pakutakse. Anna mõista, et teised ei tea midagi ja räägivad hoopis valesti. Viita mängleva kergusega teooriatele ja võõratele nimedele (soovitavalt ühes lauses mitmele korraga), mille ja kelle kõigiga osalejad peaksid eelnevalt tutvuma, enne kui midagi arvama võivad hakata.
Räägi, mida ja kuidas tuleks teha, aga ära võta endale ühtegi ülesannet (kui sulle neid tahetakse pakkuda, leia põhjendused keeldumiseks). Kui teised neid asju ära ei tee, siis süüdista neid, et sinuga ei arvestata. Jutu alustuseks sobib hästi teade “Kogu see arutelu on loomulikult kasutu, sest ega te ju tegelikult teiste arvamustest huvitatud pole.”.
Alternatiivne lahendus – võta just hästi palju ülesandeid endale, jaga lubadusi, ja jäta nad siis kõik tegemata (aga leia järgmiseks korraks palju sinust sõltumatuid asjaolusid, miks neid asju teha ei saanud). Parim viis teiste huvi suretada on see, kui protsessid jäävad venima ja mingeid tulemusi pole näha.
Ära mine arutelule üldse kohale või kui seal oled, tegele teiste asjadega (näiteks räägi telefoniga). Ära vasta meilidele, kui sult arvamust küsitakse. Hiljem kritiseeri tehtud otsust.

PS! Kaks välismaist lugemissoovitust meetodi-huvilistele: Dave Gray’, Sunni Browni ja James Macanufo 2010 ilmunud raamat “Gamestorming” ja nende blogi www.gogamestorm.com, ning mu ammuse lemmiku, Briti organisatsiooni Involve samuti mullu üllitatud töövihik “Not another consultation! Making community engagement informal and fun”.

Elina mõtiskleb noorsootöö tulevikust

2011-07-04T11:44:00.003+03:00

Järjest jõudsamini kasvav noorsootöö ajakiri Mihus palus Elinalt lühiartiklit mõtestamaks tulevikku kodanikuühiskonnas. Valmis artikkel "Noorsootöö tulevikust tilkhaaval", täpsemalt näeb kogu ajakirja www.mitteformaalne.ee/mihus.

Noorsootöö tulevikust tilkhaaval

EMSLis kodanikuühiskonna arengutest rääkides oleme rohkem kui korra oma liikmesorganisatsioonidega vaielnud, kas noorte osaluse teemat tuleb eraldi käsitleda või mitte. Noorteorganisatsioonid ütlevad, et noorte rolli peab arvestama horisontaalselt kõikides valdkondades

ja seega tuleb käsitleda eri juhtumina. Selle peale ütleme meie, et me pole valdkondlik organisatsioon ja seega ühtki konkreetset valdkonda – ei noorsootööd, vähemuste huve ega keskkonnakaitset – ei esinda. See on eelkõige noorteühenduste endi roll hoida noorteteemasid tähelepanu all ja EMSLi kui kodanikuühiskonna eestkosteorganisatsiooni osa on seista kogu kodanikuühiskonna arengu eest. Lisan omalt poolt, et minu meelest ei ole noorteorganisatsioonid ise kasutanud kõiki võimalusi, kuidas enam noortetemaatikat ühiskondlikus arutelus hoida, ja siinkohal annangi paar soovitust.

Enam arukat mõttevahetust

Esiteks tuleb aruteludes tugineda enam faktidele, mis kinnitab noorte rolli tähtsust. Sageli jäävad need väited emotsionaalsele pinnale, nagu „noored on meie tulevik“ või „kes teeb tulevikus otsuseid“. Enam võiks toetuda statistikale ja uuringutele, mitte eeldada, et nagunii on kõik noorte teemade olulisuses veendunud. Tulevikuteemalistel aruteludel mõjuvad palju veenvamalt statistilised väited energiaküsimustes, ühiskonna vananemisest, globaalsetest kliimamuutustest. Milline on põhjapanev statistika, mis seljataks noorte osaluses kahtlejad? Seetõttu on ka väga oluline roll MIHUSel – anda noorsootöös tegutsejatele objektiivset infot noorsootöö seisust nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Lisaks info andmisele peab MIHUS ka omalt poolt pingutama, et see info iga noortega tegeleva organisatsioonini jõuaks ja mitte ainult postkasti, vaid käitumisse ja hoiakutesse.

Noorte eest seisjad peaksid pakkuma argumenteeritud arutelu. EMSL on ametnikele kaasamiskoolitusi tehes rohkem kui korra kuulnud ametnike suust kahtlusi, kas vabaühendusi ka koolitatakse. Sageli on vabaühenduste soovid selgelt sõnastamata, läbirääkimised jäävad ainult lahmivale tasandile ja ei ole aru saada, kas esindatakse laiemat huvigruppi või ainult oma isiklikku arvamust. Kuuldused koosolekutest, kus kaasatavad noorteühendused lähevad ähvardavaks, ironiseerivaks ja kurjaks, levivad üle maa. Ilmselt ei ole see süüdistus kõigile noorteorganisatsioonidele, kuid tuleb meeles pidada, et üks halb kogemus rikub mulje pikaks ajaks. Kuidas saab see noorteühendustest tõsiseltvõetava mulje jätta?

Enda õuest kaugemale

Siin võib vastuväiteks öelda, et kas pole mitte ametnike kui kaasajate roll arutelusid ohjes hoida, erinevad arvamused kokku koguda, neid omakorda osapooltele vahendada ja nende vahel ühisosasid leida. Osalt on see ootus õigustatud. Aga usun, et igasugune koostöö on tulemuslikum, kui osapooled ei jagune „teieks“ ja „meieks“, vaid kõik pingutavad ühiselt sõnastatud eesmärkide suunas. Kui noorteorganisatsioonidelt nõuab pingutust eri arvamuste koondamine, mis aga omakorda järgmise koosoleku tulemuslikumaks muudab, siis on hädavajalik selliseid samme astuda, mitte olla rollides kinni ja nõudlikult vastaspoole suunas vaadata.

Ja viimaseks ettepanekuks noorteorganisatsioonidele on igapäevatöös avarama silmavaate rakendamine. Siin ei saa süüdistavalt otsa vaadata katusorganisatsioonidele, kes eestkostet teevad – Eesti Noorteühenduste Liit on eeskujulikult tegelnud sellega, et noorsootöö teema oleks pidevalt Eesti ühiskonnas luubi all. Aga usun, et noorsootöö jõuab tõhusamalt pildile, kui ka väiksemad organisatsioonid – kohalikud noortekeskused, noorte osaluskogud, külaseltside noorterakud – tajuksid oma vastutust noorsootöö päevakorrale tõusmise eest. See tähendab oma tagasihoidlikkusest ülesaamist ja järjepidevalt oma tegevusest teavitamist. Aga sama palju tähendab see üle-eestilistel üritustel osalemist, mis puudutavad nii noorsootöö kui ka kodanikuühiskonna edasisi arenguid, sõnaga, näidata, et Eestis on arvestatav hulk vastutustundlikke vabaühendusi, kelle jaoks on noorsootöö eluliselt oluline. Ja seeläbi jõuab see ka avalikkuse teadvusesse.

Niisiis järgides ammutuntud väljendit „tilkhaaval uuristab vesi augu ka kivisse“ väidan, et kõik eelpool toodud elemendid – noorteorganisatsioonide professionaalsus, tõsiseltvõetavus, koostöövalmidus ja tulemustele orienteeritus – toovad tasahilju muutuse noorsootöö arengutesse Eesti ühiskonnas. Hiljuti kuulsin aga selle väljendi kohta ka kriitilist küsimust: kuidas olla kindel, et see tilk jõuab kivil kogu aeg samasse kohta? Ja minu arvates esitab see olulise ülesande, mõtlemaks edasi noorsootöö strateegilistele suundadele ja sihiseadmisele.

Osaliselt tuginevad ettepanekud juhtumianalüüsidele EMSLi ja Praxise vastlõppenud projektis "Mittetulunduslikud esindusorganisatsioonid kui võrdväärsed partnerid riiklike otsuste planeerimisel ja elluviimisel", mis toimus tänu Euroopa Sotsiaalfondi Tarkade otsuste fondi strateegilise juhtimissuutlikkuse arendamise alameetmele. Täpsemalt www.ngo.ee/tof.

E-riik 2.0 – vähem riiki, rohkem elu

2011-06-19T17:50:00.004+03:00

Laisk õhtupoolik Ljubljanas. E-riigi teoreetikud ja praktikud valguvad konverentsilt südalinna kohvikutesse, mõnel kirev kaelasilt jätkuvalt lipsu peal siramas.

Jõekalda baarides ja pubides tunduvad veebimaailma teemad elukauged. Jalgrattal sõidab mööda mees, õlleklaas lenkstangil kenasti tasakaalus. Koertega jalutavad koduperenaised vahetavad viimast infot. Noorte seltskond naerab ja mängib kaarte, nuti-telefone ei näpi keegi. Õhustik on chill ja sume ja tundub, et õnnelik elu käibki siinsamas kaldapealsel. Õnnelik elu tähendab muuhulgas ka seda, et päris-maailma nautimiseks jääb rohkem aega, kui veebis on asjaajamine lihtne, kiire ja mugav.

Aga Sloveenia virtuaalsed ettevõtmised tunduvad olevat üsna samast puust kui Eestis. Näiteks meie TOMi ja osale.ee platvormi võtsid nad üle ja ennäe! - predlagam.si on täitsa popp portaal. Sloveenia on igasugu e-riigi indeksite järgi esirinnas nagu Eestigi. Jääb aga mulje, et neil on e-riigi arendamise suhtes endiselt indu, samas kui siin tundub, et kõik on justkui juba tehtud ja uut visiooni pole paista.
Üks ministeeriumitest vastutab avaliku halduse ja sealhulgas e-riigi asjade eest, mis on hea kombo, sest e-riik pole ainult lairiba, vaid viis, kuidas valitseda tõhusamalt ja inimesele mugavamalt. Näiteks valitsus tahab vähendada ettevõtete halduskoormust 25% ja kärpida osa seadusandlust, mis seni on liigset bürokraatiat kaasa toonud. Aruandluseks ja riigiga hõlpsamaks suhtlemiseks on vaja nii kiiret ühendust ja mugavaid veebikeskkondi kui ka mõttekamat menetlust.

Ikkagi on Eesti e-valitsemise edusammudest pisut piinlik rääkida. Mõnele akadeemikule tuleb lausa pisar silma, sest tema on samu asju, mis meil naksti ära sai tehtud, püüdnud aastate jooksul analüüsida, kavandada ja edendada. Ta ei näe oma ideid aga reaalsuses, sest otsustajate meelest on mõni risk ikka veel maandamata, autentimine liiga lahja või lahendused tehniliselt liiga toored.
Kas me oleme tõesti olnud riigina riskeerijad ja eksperimentaatorid? E-valimistega seoses süüdistab mõni paadunud demokraatia-kaitsja Eestist pea pühaduseteotuses. Enamus e-lahendustest on sündinud ilma, et oleks oodatud Euroopa direktiive, spets strateegiaid või vajaduste kaardistusi. Teeme ära ja vaatame, kas kasutajad võtavad asja omaks!

Teeme Ära on muidugi ka e-riigist rääkides kõige popim lugu. Kuidas veebi kaudu miljoneid inimesi kaasata, nii et sellest tõuseb käegakatsutav tulu, on iga e-riigi asjatundja unistus, Iirimaalt Kamerunini.

Rahvusvahelised konverentsid on kirju osalejaskonnaga ja ettekanded üsna kõikuva tasemega. Hea õnne korral satud tõeliselt huvitavate persoonide ja kogemuste otsa. Minu jaoks oli seekord avastuseks Austraalia.
Austraalias on käsil pööre Gov 2.0 ehk uue põlvkonna e-riigi lahenduste poole. Selle märksõnad on aktiivne sotsiaalmeedia kasutamine; Open Data ehk riigi andmete muutmine avatuks ja kasutajasõbralikuks; mitmed ulatuslikud kaasamise algatused, näiteks Lõuna-Austraalia arenguvisiooni loomine. Tõeline hitt on nn Grueni raport, mis loetleb spetsiaalselt kokku kutsutud töörühma soovitused valitsusele, et uue e-laine võimalused enda ja rahva hüvanguks maksimaalselt ära kasutada.

Huvitav, kui mitu kohta peaks Eesti e-riigi top-listides enne kukkuma, et ka siin uue põlvkonna mõtlemine „üles“ jõuaks?

P.S. Tänan KÜSKi, kes toetas mu osalemist ja Eesti e-riigi tutvustamist konverentsil!

Konverentsiturism kolmanda sektori moodi

2011-05-09T20:28:00.002+03:00

Piinlikku vaikust noaga lõigates lisab EMSLi koolitusjuht siia oma mõtteid möödunud nädalast.

Ilmselt on paljudele teada, et olen oma varasemas ajaloos olnud koolitaja noorsootöövaldkonnas. Ühel koolitajate koolitusel sain endale selgeks, et olemaks tõesti hea koolitaja, pead sa tundma noorsootööd kolmel eri tasandil: nii kohalikul, riiklikul kui ka rahvusvahelisel. Isegi kui sa kavatsed terve elu koolitada ainult üle-eestilisi noorteorganisatsioone, tuleb teada, millised kohalikud noorteseltsid välja näevad, ja millised trendid on rahvusvahelises noorsootöös.

Usun, et sama paralleeli on hõlpus tõmmata ka tublide vabaühendustega – kui sa soovid olla oma töös professionaalne, tuleb sul tunda nii kohalikku elu, osaleda riiklikul tasandil kodanikuühiskonna arendamisel kui teada, mis toimub mujal maailmas.

4. - 5. mail toimus Tallinnas Euroopa Vabatahtlike Keskuse (CEV) sümpoosion. Ja kuigi see oli Eesti ühendustele koju kätte toodud, siis mis te arvate, mitut Eesti ühendust ma seal kohtasin? Peale korraldaja Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse ja kolme esineja mitte ühtki! Esinejadki tulid kohale vaid peamiselt oma töötoaks.

Ja vabandust väljendumast, aga minu meelest on see üsna väiklane lähenemine. Arvan, et vabanduseks tuuakse kolm üsna tüüpilist põhjust: ei ole päris meie teema, meil pole nii palju raha ja meil pole aega. Seisan kolme lausega vastu. (1) Sümpoosion oli vabatahtlikkusest, millega enamikul Eesti vabaühendustel on kokkupuuteid, näiteks olid Soomestki kohale tulnud „täiesti tavalise vabaühenduse“ Evangeelse Luterliku Kiriku esindajad. (2) Kuigi CEVi liikmetele oli konverentsi osalus soodsam, saab suhteliselt kalli osalustasu kompenseerimiseks mõelda, et Eestis pole vaja nii palju kulutada transpordile ega majutusele. (3) Ajapuudus vaid planeerimise küsimus, kus oluline on varakult välja uurida, millal suurüritused teoksil ja mitte omi üritusi sellele ajale planeerida.

Et mitte liialt kritiseerida, tahan jagada enda veendumust, miks sellised üritused kasulikud on. Kuigi vahel on rahvusvahelised üritused oma aruteludelt aeglasemad, mõnel teemal ollakse Eestis juba pikalt räägitud ja mõned ei vasta Eesti olustikule, on rahvusvahelistel konverentsidel hea käia seetõttu, et kuulda, mis teemad õhus on. Eesti ühenduste seas ei kuule ma endiselt arutelu ei vananeva ühiskonna ega migratsiooni ega Aasia ülemvõimu teemadel, samas kui Euroopa üritustel on see igapäevane teema, mida teadvustatakse, ja milleks peab valmis olema nii kohaliku tasandi ühendus kui katusorganisatsioon.

Lisaks saab häid ideid korralduse osas – osaledes erinevate organisatsioonide üritustel kohtad kardinaalselt erinevaid lähenemisi nii arutelude juhatamisel, osalejate registreerimisel, töötubade ülesehitusel. Kuigi eestlased on sageli (ka põhjendatult) uhked, et oleme korraldanud eeskujulikult Eurovisiooni ja iluuisutamise EMi, siis suhtugem võõrkeelsetesse üritustesse avatult ja laskem end üllatada kasvõi mõne väikse võttega, mille võrra see konverents värskem tundus.

Lõpuks ma ei saa jätta kiitmata Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskust (VTA), kes ei kartnud suurt sammu ja muljetavaldava konverentsi Eestisse tõi – see tõi rohkem tähelepanu vabatahtlikkuse teemale, andis VTA-le hea kogemuse suurürituse korraldamisel ning avas organisatsiooni „rahvusvahelised silmad“ kõigile VTA töötajatele (sageli käivad välismaa peentel üritustel ju vaid üksikud esindajad). Mis veelgi olulisem – loodan, et VTA on heaks eeskujuks, et iga organisatsioon mõtleks suurelt oma valdkonna peale ja püüaks sama laadi rahvusvahelisi üritusi Eestisse tuua. Küll need Eesti oma asja ajajadki siis ära tabavad, et tasub end rohkem rahvusvaheliselt harida.

Mida meile lubatakse?

2011-02-28T22:52:00.003+02:00

Väike ülevaade viimase valimisnädala alguses sellest, mida kostavad praeguste parlamendierakondade programmid kodanikuühiskonnast. Üksikkandidaatide ja väikeparteide programmide hindamiseni seekord ei jõudnud, jätame selle lugejate endi teha.

Muidugi ei näita erakonna suhtumist kodanikuühiskonda pelgalt sellenimeline peatükk, kuid esimese asjana vaadelgem seda. Sotsidel ja rohelistel on see peatükk paigutatud programmis esimeseks, IRL-il ja Keskerakonnal viimase veerandi algusse ning Reformierakonnal päris viimaseks. Rahvaliidu programmist sellist peatükki ei leiagi.

Millest neis siis kõneldakse?

Reformierakond toob peatüki “Tõhus ja moodne kodanike riik” alguses välja tugeva seisukoha: riigi arengus on oluline eelkõige kodanikuühiskonna tugevnemine. “Eesti riik peab tugevnema mitte uute ametiasutuste loomise ja täiendavate ametnike teenistusse võtmise teel, vaid kaasates kodanikuühendusi riigivalitsemisse ja võttes laiemalt kasutusele uusi tehnoloogiaid,” öeldakse seal ning jätkatakse: “Reformierakond ei luba isalikult inimeste probleemide lahendamist riigi poolt, vaid soovib, et vabad kodanikud osaleksid oma ühenduste kaudu tegusalt nii ühiskondlike otsuste langetamise protsessis kui ka ühiskonnaelu korraldamises.”

Konkreetsete valimislubaduste all kõneleb vabaühendustest siiski vaid üks kaunis üldsõnaline punkt. Seal tuuakse välja omavalitsuste, ühenduste ja erasektori suurema kaasamise vajadus riigivalitsemisse. Öeldakse, et võimalusel tuleb ühendustele ja erasektorile anda suuremat rolli sotsiaalhoolekandes, kultuuri-, spordi-, keskkonnakaitse, tervishoiu- ja turvalisuse vallas, hariduses ning teistes valdkondades. Seal kus võimalik, tuleb riiklikke ülesandeid omavalitsustele, kodanikeühendustele ja eraettevõtetele üle anda halduslepingute alusel.

Isamaa ja Res Publica Liit nimetab aktiivseid kodanikuühendusi tugeva riigi selgrooks. “Üheskoos tegutsemine loob sidemeid inimeste vahel ja aitab meil ühiskonnana paremini koos toimida,” sõnastab erakond oma seisukoha.

Täpsemalt vabaühendusi puudutavaid punkte on programmis kaks:

“71. Kaasame kodanikuühendusi. Rakendame Eesti Kodanikuühiskonna arengukava (EKAK) ja „Kaasamise hea tava" põhimõtteid. Anname äriregistris vabaühenduste kohta olevad andmed vabalt kasutusse, et oleks lihtne leida organisatsioone, kes vajavad vabatahtlikke, kellele annetada, keda kaasata jne. Laiendame riigi ja omavalitsuse ülesannete delegeerimist kodanikühiskonna organisatsioonidele. 72. Kindel rahastamine kodanikuühendustele. Toetame jätkuvalt kodanikühiskonna organisatsioone ja algatusi KÜSKi, kohaliku omaalgatuse programmi, hasartmängumaksu nõukogu ja muude rahastamiskanalite kaudu. Suurendame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelist toetamist. Loome ühendustele peale projekti toetuste ka tegevustoetuste süsteemi.”

Ka Keskerakond ütleb, et Eesti riik vajab tugevat kodanikuühiskonda ning nimetab vabaühenduste rohkust demokraatliku riigi mõõdupuuks. “Selline kodanikuühiskond saab tekkida vaid usalduse kaudu, avaliku ja erasektori koostöös. Rahvas peab tundma ennast kaasatuna meie riigi tulevikku puudutavatesse küsimustesse. Riigi kohus on tagada kõigile huvigruppidele sõnavabadus, võimalus avaldada arvamust ilma hirmuta. Riik peab tagama kodanikeühendustele soodsad tingimused jätkusuutlikult ja sõltumatult tegutseda.”

Nende tegevuskavast leiab vabaühenduste kohta järgmiseid punkte:

Toetame katusorganisatsioonide ja erialaliitude tööd, soodustame nende teket ja kaasame nad partneritena otsustusprotsessi.
Parandame kodanikeühenduste kaasatavust seadusloomesse.
Toetame rahvusvähemusi esindavate kodanikeühenduste tegevuse riigipoolse rahastuse suurendamist.
Muudame kodanikeühenduste rahastamistaotlused ja aruandluse vähem bürokraatlikuks.
Tunnustame piirkondlike asumi- ja külaseltside tööd ning loome neile paremad rahalised tingimused oma ülesannete elluviimiseks.

Lisaks märgitakse presidendi otsevalimist, rahvaalgatuse seadustamist ja suuremat e-kaasamist.

Sotsiaaldemokraadid toovad peatüki “Inimene ja ühiskond” alguses olevas olukorrakirjelduses välja riigivalitsemise kaugenemist inimesest. Visiooniks öeldakse koostööd ja osalusdemokraatiat väärtustav riigivalitsemine, kus olulised poliitilised otsused langetatakse ekspertide, kolmanda sektori organisatsioonide ja poliitiliste jõudude koostöös.

Meetmetena tuuakse selliseid:

Tagame üleriigilistele kodanikeühendustele sõnaõiguse Riigikogu komisjonide töös. Suurendame Riigikogu töö demokraatlikkust ja avatust, võtame seadusandlikud otsused vastu avalikule arutelule ja mõjude analüüsile toetudes ning otsuste ettevalmistamisse kodanikuühenduste esindajad ja asjatundjad kaasates.
Seadustame küla- ja linnaosaseltsidele õiguse rääkida kaasa kohalike omavalitsuste volikogude töös.
Loome maakondlikele noortekogudele ja noortevolikogudele õigusliku aluse, seadustades nende valimise igas omavalitsuses, kus on vähemalt 500 noort.
Kahekordistame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelise rahastamise, suurendades seda 2,31 miljonile eurole ehk ca 36,2 miljonile kroonile aastas.
Loome juriidilise aluse, et eestkosteorganisatsioonid ja vabaühendused saaksid kaitsta oma sihtrühmade õiguseid kohtus.
Teeme avalikkusele kättesaadavaks informatsiooni kõigi riigi tasandil toimuvate oluliste otsustusprotsesside kohta.

Rohelised keskenduvad oma peatüki “Riik, kohalik võim ja kodanikuühiskond” alguses just kohalikule tasandile, rääkides näiteks küla- ja asumivanematest, kelle seast valitaks ka kohalik volikogu. Inimestele soovitakse anda siduva kohaliku ja riikliku rahvahääletuse algatamise õigus, mis looks võimaluse elanike enamuse soovil kas vetostada või algatada eelnõusid. Kodanikuühiskonna väärtustamiseks soovitakse muuta tulumaksuseadust nii, et maksumaksjad saaks ühe protsendipunkti oma tulumaksust suunata oma valitud kodanikuühenduse toetuseks.

Rahvaliidul, nagu öeldud, eraldi kodanikuühiskonna peatükki pole ning vabaühenduste ja kodanikuaktiivsusega seotud mõtteid leiab mõned üksikud. Näiteks peatükis “Eetiline riik on ideaal” soovitakse rahvale anda seadusandliku algatuse õigus ning asendada “ühekülgne esindusdemokraatia osalusdemokraatia ja sotsiaalse kontrolliga.” Teisal mainitakse veel kohaliku seltsielu olulisust, rahvakultuuri ja rahvusvähemuste kultuuri katusorganisatsioonide rahastamise vajalikkust.

Kokkuvõttes: vabaühendustele suunatud punkte on programmides kahtlemata rohkem kui varem ning kui varasemad programmid on olnud ses osas kaunis taidluse ja heategevuse kesksed, siis seekordsetest leiab mitmeid igati tänapäevaseid. Räägitakse avalike teenuste delegeerimisest, tegevustoetustest, aruandlusnõuetest, andmete kättesaadavusest, eestkostevõimalustest jne, mis on kahtlemata olulised küsimused. Ka väärtuste tasandil teadvustatakse kodanikuühiskonna olulisust igati, mis aga ei kipu samavõrd olema näha programmide muudes osades, kus ikkagi valdavalt keskendutakse riigi rollile erinevate asjade ärategijana. Suurem osa lubadustest, mis vabaühenduste suunal antakse, on sellised, mille täitmist on keeruline hinnata, näiteks “loome paremad tingimused”, “võimalusel tuleb anda suuremat rolli”, “parandame kodanikuühenduste kaasatavust”. Kõige konkreetsem (ja mõõdetavam) on oma lubadustest SDE.

Purdah*

2011-01-25T23:57:00.008+02:00

'Purdah' tähendab pärsia keeles kardinat. Mitmel pool islamimaailmas tähistatakse sama sõnaga ka praktikat, mille kohaselt naised peavad olema meestest eraldatud ning naiste kehad ja näod avalikes paikades viimseni varjatud.

Briti riigivalitsemise argoos öeldakse 'purdah' aga hoopis valimiste-eelse kampaaniaperioodi kohta, mil valitsusel on tavaks seada enesele tegevus- ja kommunikatsioonipiiranguid.

Esmase nõudena väldivad Briti ametnikud sel ajal kõikvõimalikke ettevõtmisi, mis võiksid seada kahtluse alla nende poliitilise erapooletuse või kutsuksid esile kriitikat, et riigi vahendeid kasutatakse parteipoliitilistel eesmärkidel.

Ning teiseks ei tohiks ükski valitsusasutuse tegevus konkureerida (või paista konkureerivat) valimiskampaaniatega avalikkuse tähelepanu pärast.

Need üldised põhimõtted on valimiste eel põhjalikumalt lahti kirjutatud, et anda täpsemaid juhiseid konkreetsete toimingute (näiteks üritustel osalemine) ja funktsioonide (otsuste langetamine, kommunikatsioon) kohta.

Mullu kevadel toimunud valimiste eel avaldatud juhises (Cabinet Office General Election Guidance 2010 .PDF) kirjutati esmakordselt detailsemalt ka sotsiaalvõrgustike kasutamisest. Juhis ütleb, et ametnike ametialane osalemine võrgustikes (nt Facebook), foorumites ja muudes avalikes elektroonilistes aruteludes peaks valimiskampaania perioodil piirduma teenuseid puudutava korralduslikku laadi infoga (nt teade e-teenuse ajutisest katkestusest) ning faktiküsimustele vastuste pakkumisega, viidates varem avaldatud infole.

Uus soovitus tekitas aktiivselt võrgustikke kasutavates ametnikes üksjagu ärevust. Näiteks teatas ühe ministeeriumi osakonnajuhataja Steph Gray oma blogis, et katkestab valimiste eel blogimise ja Twitteris säutsumise täielikult, sest "see on liiga riskantne" (vaata ka selle postituse jätkuarutelu Simon Wakemani blogis).

Lisalugemist:

* Mitte segamini ajada Burdaga. Burda oli esimene lääne moeajakiri, mis nõukogude okupatsiooni ajal Eestis müügile lubati. Burdas avaldatud populaarsetest lõikelehtedest sai tuhandete Eesti naiste rõivailu mõõdupuu ning koduse õmblustöö esmasisend. Seda, kas brittide traditsioonilise 'purdah' põhimõtted iseseisvas Eestis aktiivse valimisagitatsiooni ajal kunagi trendi seadma hakkavad, pole veel teada.

Maailma kõige lihtsamad viisid vabatahtlikkuse aasta tähistamiseks

2011-01-20T16:32:00.002+02:00

Kui te veel ei tea, siis saabunud on Euroopa vabatahtlikkuse aasta. Siin on seitse tasuta ja minimaalset ajakulu nõudvat võtet igale vabaühendusele vabatahtlikkuse aasta tähistamiseks. Tore oleks, kui lugejad saaksid omalt poolt ideid lisada - eesmärgiks võiks olla aasta lõpuks leida 100 head (aga lihtsat!) ideed :)

Märka, kui keegi vabatahtlikku tööd teeb. Näiteks on EMSLi jututubasid aidanud korraldada vabatahtlik Gertrud. Pole mingi vaev jututubade teksti juures seda ühe lausena ära märkida.
Usu vabatahtlikkusse. Kui mitmeid kordi olen ma istunud aruteludel, kus käib arutelu: "Kes võiks seda teha?" - "Äh ma ei usu, et keegi seda tasuta teeks." Nagu mis mõttes? Arvan, et kõige parem viis vabatahtlikkuse aastat tähistada on oma suhtumist muuta ja olla rohkem lootusrikas, eriti vabatahtlike suhtes.
Tee ruumi vabatahtlikule. Ole vabatahtlikele enam avatud. Mõelge organisatsioonis oma tavaliste tegevuste juures, kus saaksid vabatahtlikud kaasa lüüa.
Proovi uusi viise. Kui seni olete kaasanud välisvabatahtlikke, siis nüüd otsige lisajõude kodu lähedalt, kui eelmisel aastal osalesid vabatahtlikud pigem konverentsimappide komplekteerimisel, otsi sel aastal püsisuhet mõne nö professionaalse vabatahtlikuga. Uued võimalused pakuvad rohkem võimalusi õppida ja areneda ja - tõesti - mille muu pärast vabatahtlikku tööd siis üldse tehakse.
Tee vabatahtlikku tööd mõtestatult. Miks sa soovid selles ettevõtmises vabatahtlikuna osaleda? Mille võrra soovid targemaks saada, mida juurde õppida? Ja kas need ootused täitusid? Mida sina teeksid teinekord teisiti? Oled oma tähelepanekuid teistega jaganud? Tühipaljas sahmimine on paljude hädade algus.
Avalikusta oma tegevusi. Teed organisatsioonis mõnd üritust, mis vabatahtlikkuse aasta ideed toetab? Hea võimalus on panna see Euroopa Vabatahtlikkuse aasta kalendrisse.
Pane logo kodulehele. Kui sa korraldad enda juures pidu, mõtled ju ka, kuidas toas mööblit ümber sättida ja milliseid küünlaid põletada. Vabatahtlikkuse aasta on ka nagu pidu ja logo kodulehel igati sobiv kaunistus.

Jõudu!

Mida arvatakse manifesti ettepanekutest?

2011-01-03T23:45:00.001+02:00

Ligi sada inimest on avaldanud www.ngo.ee/manifest oma arvamust ettepanekute kohta, mida on kevadistest kärajatest peale välja pakutud kui vabaühenduste võimalikke ettepanekuid tulevasele Riigikogule ja valitsusele. Muist on teinud seda lihtsalt "toetan"-"ei toeta"-"ei oska öelda" vahel valides, paljud aga lisanud ka põhjalikumaid kommentaare. Et meie koduleht praegu veel (nii umbes veebruarini) ei võimalda lisatud kommentaare kohe nähtavaks muuta, siis otsustasime need allpool ära tuua, et arvamust avaldanud saaksid tutvuda ka teiste mõtetega ning mine tea, ehk ärgitavad need omakorda uusi.

Mõned omapoolsed kommentaarid veel:

Kust need ettepanekud tulid? Erinevatest kohtadest. Mõned ringlevad juba aastaid ja pakutakse siin-seal uuesti kellegi poolt välja (näiteks "protsendiseadus"). Mõned pärinevad läbi viidud uuringute soovitustest (näiteks hasartmängumaksu raha jagamise ümberkorraldamine). Suurem osa on välja käidud kohtumistel ja vestlustes ühenduste esindajatega - varakevadest peale toimusid ju üle Eesti erinevad arutelud kõigepealt EKAKi kuulamiseks Riigikogus ja siis kodanikuühiskonna arengukava 2011-14 koostamiseks, aga eks selliseid mõttevahetusi toimu ju igal pool, kus inimesed kokku saavad. Mõned on meile saadetud e-posti teel. Mõnda oleme näinud hästi toimivat välismaal. Seega ettepanekute autorid on väga erinevad ja kindlasti ei oska me siin EMSL-is ka igaüht neist väga hästi seletada. Eks seegi on üks põhjus, miks neid kommentaare palume, et nõnda ka ise paremini selgust saada, mida üks või teine asi kaasa tuua võiks.

Kas need ettepankud on juba mingi "sõela" läbinud? Mingil määral. Meie kindel soov on, et esitatavad ettepanekud oleksid konkreetsed, mitte lihtsalt üldised loosungid ("Rohkem avalike teenuste delegeerimist vabaühendustele!" või "Märgata ja tunnustada tublisid tegijaid!"). Teiseks jäid välja asjad, mis ei ole Riigikogu ega valitsuse, vaid näiteks kohalike omavalitsuste pädevuses. Keerulisem küsimus oli, mida teha asjadega, mis juba sisalduvad mingites arengukavades või kontseptsioonides ning on seega just kui juba otsustatud, ehkki veel mitte ellu viidud. Pigem otsustasime neid manifesti mitte panna, sest eesmärgiks ei ole mitte võimalikult pika loetelu saamine, vaid pigem vastupidi - vähem, aga kõige vajalikumad mõtted neist, mille peale suudame tulla. Oma arvamusest lähtuvat "meeldib"-"ei meeldi" valikut me selles etapis pigem ei teinud (vähemalt ei meenu mulle selliseid näiteid), nii on seal ettepanekuid, mida näiteks ma või mu kolleegid EMSL-is ei pea eriti heaks, aga samas, mis näitaja see meile meeldimine nüüd ikka nii väga on?

Mis saab edasi? Selle nädala lõpuni (9. jaanuar) ootame www.ngo.ee/manifest ettepanekutele veel kommentaare ja poolt- või vastuhääli. Siis vaatab EMSL-i nõukogu need läbi ja püüab parimad ettepanekud välja selekteerida. See ei toimu kindlasti 1:1 hääletustulemuste järgi (praeguse seisuga on näiteks kõigil ettepanekutel rohkem poolt- kui vastuhääli), aga antud hääled ja kommentaarid on selle juures hästi oluliseks abiks, et hea valik teha. Ning eks siis hakkab tavapärane tutvustus- ja veenmistegevus.

Aitäh kõigile, kes on juba arvamust avaldanud ning jätkame arutelu!

Esimene

2011-01-03T23:37:00.006+02:00

Anda inimesele võimalus valida, kas ta soovib tehtud annetuselt tulumaksu endale tagasi saada või kannab Maksuamet selle summa hoopis annetuse saanud organisatsioonile lisaks.

Pooldajad:

See võimalus võiks olla seetõttu, et nii oleks inimesel mugavam ja lihtsam annetada ja see kindlasti suurendaks annetajate hulka.
Me ju annetane raha omal vabal valikul, osadel MTÜdes on liikmemaks nii suur ja see annab tõesti rahasüsti.
Väga mõistlik.
Arvan, et tulumaks liikugu annetuse saanud organisatsioonile
Hea algatus. Täna on vähe toetuse saajaid, aga selline süsteem levib ja hiljem toetuse saajate hulk kasvab.
Riik ei peaks olema soodustatud isik, kes saab kasu kolmandale isikule tehud annetusest. Analoogselt seisukohaga, mille kohaselt ei ole riik enam pankroti korral teistest isikutest soodsamas olukorras.
Ka väike summa aitab organisatsioonil püsida ka siis, kui tegevuses on mingil põhjusel väike seisak, veelahe fokusseerimises, uute seisukohtade väljatöötamises.
Väikese organisatsiooni jaoks on ka väike annetus oluline. Riigi seisukohalt vastuvõetam ehk seetõttu, et too riigile olulisi kulutusi.
Kõige lihtsam ja läbipaistvam viis TSÜ-de täiendavaks toetamiseks, mis põhineb annetaja selgel motivatsioonil ühendust ülepea toetada.
Mida vähem raha edasi tagasi liigutatakse, seda vähem kulu

Vastu:

See aitab elujõulisemaid organisatsioone, keda ilmtingimata pole vaja toetada
Tulumaksusoodustus kaotab mõtte
Alternatiiv: kui nüüd lihtsalt kokku võtta siis peaks riigieelarvest MTÜ-de toetamiseks rohkem raha eraldama. Mitte läbi keerulise protsessi aga RE arutamisel erakonnad otsutama, et nüüd antakse MTÜ-dele (KÜSK-i kaudu) rohkem raha.

Teine

2011-01-03T23:36:00.005+02:00

Anda inimesele võimalus suunata 1-2% oma tulumaksust otse mõnele avalikes huvides tegutsevale vabaühendusele.

Pooldajad:

Kindlasti on inimesi, kes seda ka praegu teevad, raha tõesti sunnib ka huvi tundma tegevuse vastu rohkem.
Võimaluse andmine ei too kellelegi kahju, järelikult ei peaks sellele vastu olema.
Kui seda ei proovi, siis ei tea, kuidas see ellu rakendub. Kui on näha, et asi metsa läheb, saab ju uue muudatuse teha. Võiks olla kaks-kolm aastat pilootprojekt, et kes soovib, saab seda teha.
Seejuures ei tohi vähendada teisi rahaallikaid. Hea võimalus tõsta tavainimeste teadlikkust kodanikeühenduste olemasolust ja tekitada side ilma otsese rahast loobumiseta toetaja jaoks. Hea koostöö märk kodaniku, ühenduse ja riigi vahel.
Tegelikult võiks kehtida selline tulumaksu suunamine kõigi kodanike suhtes. Kes ei ole oma eelistust teinud, siis nende tulumaksuosa laekub maakondlikule kogukonnafondile, mille alla on loodud kodanikeühenduste sihtkapital. Kui maakondlik kogukonnafond puudub, siis laekub summa Kodanikeühiskonna Sihtkapitalile.
Toetan eelkõige seepärast, et on organisatsioone, kelle rahastus seeläbi suureneb.
Kuid ilmselgelt saab siin väga suure osa toetustest sotsiaalselt hästi mõistetavad valupunktid - nälgivad ja kodutud lapsed jne ning jäävad tahaplaanile vähem valulikud, kuid mitte vähem vajalikud tegevused
Tõesti, ideel on väga tugevad plussid ja miinused. Ohtude vähendamiseks oleks vaja mingit väga tugevat internetiportaali, kus on kogu vajalik info ühendustest, ühenduse fundraising eesmärk ning mida selle rahaga siis saab teha. Otsustamise kuupäev võiks olla suhteliselt varajane - a la Toomapäev. Võiks olla ka valikuvõimalus suunata oma raha mitte konkreetsele ühendusele, vaid valdkonda (otsustab ekspertkomisjon) või KÜSKile.
Inimene peaks oma otsustes vaba olema

Vastu:

See muudaks vabaühendused sama populistlikuks kui erakonnad...
Peale summa suuruse on oluline vaadata ka administreerimiskulu. Eestis on lihtne maksusüsteem, kui hakkame seda keerulisemaks tegema, on see riigile lõpuks väga kulukas.
Enamik ei viitsi sellise peensusega tegelda.
Haigla on kasumit taotlev juriidiline isik, varjupaigad jms ühendused ei ole riik, makse kogub ja jagab riik. Tuleks jääda rusikareegli juurde, mitte teha susserpussereid.
On MTÜsid, mis võiksid tegutseda sellise toetuse baasil. MTÜd, mis suudavad oma sihtgrupi või -teema viia inimesteni ja käivitada rahakogumise kampaania. Selle valiku võiks ühendused ise teha ja nii raha kogudes on nad ennast kuskil registreerinud ja sellega loobuvad riigi käest vastavale tegevusele rahataotlemisest. Küll aga on abikõlblikud oma tegevusvõimekuse kasvatamise projektivoorudes.
Just nende välja toodud nõrkade kohtade tõttu ei toeta. Minu arvates esimene punkt oleks piisavalt hea võimalus selleks, et suureneks huvi ühenduste vastu ja ühendused omakorda oleks rohkem motiveeritud teavitustööd tegema.
See võiks olla hoopis saadud ettevõtete kasumist
Ebapopulaarsemad tegevused (sotsiaalteenused jms) jääb tähelepanuta ja riigil jääb see osa tulust laekumata.
Ettepaneku nr 1 taustal pigem ei toeta - olgugi vabatahtlik, võib inimene mõnedel juhtudel sattuda sundseisu või teiselt poolt tõugata vabaühendusi toetuste kerglasele "kalastamisele".
Samm nn. õhukese riigi suunas, mis suurendab veelgi rikaste maksumaksjate mõju kodanikuühiskonna toimimisele

Kolmas

2011-01-03T23:34:00.007+02:00

Teha riigi kogutavad andmed vabaühenduste kohta (aastaaruanded, põhikirjad jms) kõigile tasuta kättesaadavaks.

Pooldajad:

Kodanikeühenduste suurim relv saab olla avatus. Seda peavad nad nõudma riigilt ja selles osas peavad nad ise eeskuju näitama.
Mida avalikum on säärane teave, seda enam innustab ta inimeste omaalgatust ja mõjub kahtlemata soodsalt kodanikuühenduste arengule.
Mida läbipaistvam on sektori tegevus, seda vähem on nn musti lambaid, kes täna vabaühenduste varjus hämaraid tegusid teevad ja sektori mainet rikuvad.
Kui me palume riigil ja asutustel olla läbipaistvamad, aga ise eeskuju ei näita, siis ei ole lootust ka riigi läbipaitsvusele. Ja lisaks, miks jalgratast leiutada.
Jah, riik võiks ise kaasa aidata MTÜde läbipaistvusele. Kuni seda ei tee, pole ka õigust etteheiteid teha.
Ei näe, et nähtavus võiks probleemne olla. Nagu öeldud, see info on niigi kättesaadav.
Mida suurem on avalikustamine, seda enam kaob võimalus MTÜ nime all toimetada kahtlastel üritustel
Avatus on tähtis. Kuid kas see ei too kaasa organisatsiooni privaatsuse kadumist? See on nagu perekond, kust ei kanta välja sisetülisid rahva ette.
Positiivne on läbipaistvus ja võrdlemise võimalikkus.
Alati saab vabaühendusi kutsuda üles järgima dokumentide avalikustamise head tava oma kõigile kättesaadaval kodulehel.
Igati põhjendatud ja õiguspärane ettepanek, mis on kooskõlas ka EL PSI direktiivi põhimõtetega.
Kuigi 25 krooni pole eriti suur summa, pole selliste andmete juurdepääsu piiramine põhjendatud.
Heategevus peab olema läbipaistev, sest muidu hakkavad liikuma kuulujutud ja on oht, et heategija saab oma heategevuse eest sarjatud

Vastu:

25 on sümboolne raha, tegelikult võiks olla 100, oleks vähem luusijaid andmete kallal.
Teatavasti on MTÜd ka ametiühingud, kes tegutsevad TA juures. Väga kättesaadavaks andmete tegemine võimaldab haavata AÜ-sid, teatavasti töötavad ettevõtted suures enamuses AÜ-dele vastu

Kahtlejad:

Selle realiseerumisel võiks jääda nö viite- või üleminekuaeg, et ühendused saaksid ebameeldivusi ennetada (likvideerumise või professionaliseerumise läbi)
Siin tuleks täpsustada, kui palju selle ettepaneku elluviimine maksma läheb
Süsteem peaks olema kõigile registris registreeritutele ühtne - kas sel juhul taotleda ka äriühingute kohta käivate päringute pealt riigilõivu kaotamist? Kui see on võimalik, siis miks ka mitte. Riigilõivu eesmärgiks peaks olema katta registri toimimisega seotud kulusid, seda ka MTÜde puhul.

Neljas

2011-01-03T23:33:00.006+02:00

Eristada registris avaliku sektori valitseva mõju all olevad mittetulundusühendused kodanikualgatuslikest ehk vabaühendustest.

Pooldajad:

Nõus. MTÜ-l/SA-l ja MTÜ-l/SA-l on tihti suur vahe.
Jah, korrastab maastikku
Kodanikealgatuslikeks tuleb lugeda ka neid juriidiliste isikute loodud vabaühenduslikke mittetulundusühendusi, mis on loodud kodanike heaks.
Kindlasti peaks eraldama korteriühistud
Erakond ei ole ju oma mõttelt MTÜ, erakond taotleb ikka väga selgelt kasumit. Erakond ei ole kolmas sektor, vaid poliitiline kasumit taotlev isik.
Nõrga koha argument ei ole esitatud just asja tuuma järgi. Asja tuum on seotud ikkagi kodanikuühiskonna tegevuseesmärkide ja olemasolu mõtte järgi - kodanikualgatuse edendamine ja ühiskondliku sidususe suurendamine huvigruppide koondamise kaudu jne (mida on kirjeldatud lõigus "Miks hea"). Riiklike SAde ja KOVide all tegutsevate SAde/MTÜde seos kodanikualgatusega on väga vaieldav. Samuti tuleks eristada rahastusasutustena tegutsevad fondid.
Jah, kindlasti on vaja eristada. Omalt poolt lisan seni arutamata probleemi - MTÜ vajalik liikmeskond ja selle üle arvestuse pidamine. Praegu MTÜ küll mõne liikme poolt asutatakse, kuid hiljem tegutseb seal vaid üks inimene - juhatuse liige. Sisuliselt on see vastuolus MTÜ põhimõttega, kus liikmed teostavad konttrolli MTÜ tegevuse üle ja tagavad nii MTÜ eetilise käitumise. Üha enam on MTÜ-sid, kus liikmed ei etenda mingit rolli MTÜ tegevuses ning MTÜ on vaid teistlaadi juriidiline vorm ettevõtluseks. Oleks vaja hakata tegelema teemaga, kuidas olla kindel, et MTÜ-del on ikka liikmed ka. Lahenduseks saab olla kohustuslik liikmemaks ja selle kajastamine aastaaruandes.
Vahe võiks olla hästi lahti seletatud
Ei pruugi anda eksitavat signaali, sest ei eristata "paremaid" ning "kehvemaid". Pigem eristatakse "erinevaid". Samaaegselt tuleb rääkida ka sellest, millised võimalused on valitsuse mõju all olevatel ühendustel tegutsemiseks - millist lisaväärtust võib selline tegutsemisvorm anda.
Tegelikult tuleks MTÜde klassifikatsiooni täiustada ka muus osas. Üheks parameetriks võiks seejuures olla ettepanekus sisalduv.
Praegune olukord tekitab segadust, mh rahastuse taotlemisel.
EU Leader tegevuses on vabaühendused eraldatud, pole probleemi. Alt üles tulev kodanike initsiatiiv on midagi muud kui KOV-ide või teiste mittetulundusühenduste tegevuste eesmärgid.

Vastu:

Ma ei näe, et see eristamine suurendaks läbipaistvust või oleks mingil muul moel kasulik
Eristada registris olevad avaliku sektori valitseva mõju all olevad mittetulundusühendused kodanikualgatuslikest ehk vabaühendustest - seda ei ole lõpuni ausalt võimalik teha
See piir pole tihti nii selge ja ma ei näe sellel mõtet
Piirid on hägusad. Iseregulatsioon sotsiaalsete võrgustike mõjuväljas peaks olema piisav.
Võib tekitada segadustkülvavat terminite paljusust

Kahtlejad:

Minu jaoks pole nendel erilist vahet, aga selgust ehk tegevusse tooks
Kas vastupidi oleks võimalik - luua avaliku sektori mõju all olevatele MTÜdele oma eksisteerimisvorm?
Jäi veidi ebaselgeks, kuidas eristada avaliku sektori valitseva mõju all olevaid mittetulundusühendusi teistest?

Viies

2011-01-03T23:31:00.008+02:00

Suurendada Kodanikuühiskonna Sihtkapitali riigieelarvelist rahastamist kahekordseks (40 miljonile kroonile aastas).

Pooldajad:

Riik peab endale selgeks tegema, kas ta soovib kodanikke kaasata või jätkab samas vaimus, et kodanikku on vaja ainult valimiste päeval
Kodanikud läbi kodanikeühenduste peaksid omama raha kasutamisel suuremat kaalu kui poliitikud. Sest et see on kodanike maksuraha. (Ja poliitikud võivad ju ka kodanikuühendusse kuuluda)
See on hädavajalik, sest paljud fondid on Eestist lahkunud ja KÜSK on üks väheseid, kus asi toimib kiirelt, läbipaistvalt, paindlikult. Kindlasti teha eraldi konkursse suurtele, aastaid tegutsenud organisatsioonidele ja alles alustavatele vabaühendustele, kes teevad esimesi samme projektimaailmas. Rahasüsti vajavad mõlemad.
Toetusprogrammid on asjakohased, et suurendada tegevusvõimekust, sihtkapitali olemasolu on väga vajalik. KÜSK reeglid tuleks üle vaadata. Olen kohanud kriitikat. Tuleks lähtuda mõistuspärasusest, loogiliselt mõtlevate inimeste jaoks esineb tingimustes kummalisi momente, mis ei ole põhjendatud.
Pöördusin eraldi ettepanekutega Kodanikeühiskonna arengukava koostamise käigus. Kahjuks tagasisidet ei saanud. Minu ettepanek on see, et KÜSK-i rahastus võib küll suureneda, aga mingi osa sellest peab jõudma kohalikule tasandile otsustamiseks. Seejuures on oluline, et kõike ei jaotata laiali vaid osa jääb nö. sihtkapitali. See garanteerib, et aastast aastasse kapitali osa suureneb ning tagab järjest enam stabiilsema rahastuse. Osa rahast peab jõudma kohalikele kogukondlikele fondidele.
Nõrga koha argument ei ole seotud asja tuumaga jällegi. KÜSKi töö KÜd puudutavates erinevates strateegiates paika pandud eesmärkide elluviimiseks nõuab enam vahendeid ning asjasse ei puutu taotlejate nõrkus või lati alla laskmine. Pseudomure. Kapital loodigi, et tõsta KÜ suutlikkust. See ei ole mingi ühenduste koorekihi fond, vaid arendusfond, mille eesmärgiks on KÜ kandepinda ühiskonnas laiendada, mis ühtlasi tähendab ka tööd nõrgemate ühendustega.
KÜSK on pannud kodanikuühiskonna elama maakondades
Selline eelarve võimaldab ühenduste tegevussuute suurendamise vajadustele paremini reageerida ja täita ka kompetentsikeskuse rolli. Näiteks võiks siis käivitada ka EL projektide kaasrahastamise taotlusvooru ja selle abil veelgi enam ressurssi Eestisse tuua.
Pigem tähendab uute taotlusvoorude tekkimist ja võimalust pöörata tähelepanu sellele, mis praeguste prioriteetite hulka ei mahu
Pigem suurendada KÜSKi rahastust, kui ellu rakendada 2. punkti.
Kui latt ei lange, on see ettepanek väga hea! Samas on võimalik rohkematel kodanikeühendustel toetuse läbi tugevamaks ja "tegijamaks" saada.
Arvan, et väide "Rohkem toetusi võib tähendada ka vähem tähelepanu igaühele neist" ei pea paika. Pigem on mõju vastupidine, so. suurem toetus tekitab andja juures suurema huvi oma rahakasutuse kohta
Ettevõtted võiks annetada mingi protsendi oma kasumist näit. 1 %
Pooldan, sest kui KÜSK jätkab ühenduste võimekuse arendamist, on ka toetuste kasutamine efektiivsem.
KÜSKi toetuste ampluaa peaks nagunii laiem olema, praegu jagatakse erinevates voorudes väga kitsastele tegevustele, kusjuures kunagi ei ole ette teada, kes järgmisest voorust raha võivad saada. Võiks olla ka Vabaühenduste Fondi sarnane programm, kus vähemalt mõned voorud on pikemalt ette teada, siis saavad ka kodanikuühendused paremini oma tegevusi planeerida.
Palun andke aru, et toetuste saamisel võtavad MTÜ-d kanda oluliselt kõrgema majandusriski kui KOV oma garanteeritud eelarvega (projekti raha laenad, teostad projekti, teed paberid ja siis saad raha tagasi) seejuures toidad laenuprotsendiga panka.

Vastu:

KÜSK ei ole reaalses elus end tõestanud. Aeglane, muutustele reageerimisvõimetu, läbipaistmatu - need on KÜSKiga seonduvad märksõnad.
Rohkem raha on tore, aga probleemiks see, et MTÜ-d elavad a) EL rahadest, b) riigieelarvest, mitte c) liikmemaksudest
Tundub täitmatu unistusena. Selle asemel võiks kaaluda ettepanekut, et KÜSKi ja ka teiste kodanikuühiskonnale suunatud programmide (kohalik omaalgatus jms) suureneks vähemalt inflatsiooni võrra. (+ mingi mõistlik %)
On valdkondi, mis vajavad hetkel rohkem toetamist. Majanduse paranedes vaja kindlasti taastada endine olukord ja analüüsi tulemusel vajadusel järk-järgult suurendada.

Kahtlejad:

Raha võiks alati rohkem olla, aga kas siis peab nii suurt summat kohe kahekordistama? Vahest tasuks alustada väiksemast kasvust, näiteks 25 miljoni peale? KÜSK-i tegevuses on aga teisigi olulisi asju, millega tuleks tegeleda. Näiteks võiks pidevalt olla avalik kahe aasta toetusprogrammide plaan - millal millised konkursid välja kuulutatakse ja nende ajakava. Siis saavad ühendused oma tegevust ja taotluste kirjutamist pikemalt planeerida. Kuidas üldse KÜSK-i programmid kujunevad, mis on nende loogika? Vahel tundub, et mõned otsused tehakse natuke liiga spontaanselt. Küsimusi on veelgi. Samas väga hea, et KÜSK on olemas ja paljud asjad on nende tegevuses hästi - KÜSK peab kindlasti jätkuma.
KÜSKil on kohati suhteliselt jäigad nõuded, millest tulevalt ei saa ka projekti käigus muutuvaid tingimusi efektiivselt muuta ja ära kasutada. Konkreetsed nõuded on kohati küll õigustatud, kuid MTÜde paidlikumat ja loovamat lähenemist piiravad kui liialt bürokraatlikuks lähevad.
Sõltub paljudest teguritest. Miks just kahekordseks?
Enne tuleks täpsustada rahastamise korda, et see ei soosiks vanu ja suuri organisatsioone
Toetan KÜSKi eelarve suurendamist, kuid arvestades optimaalset toetatavate projektide hulka, oleks ehk veidi väiksem tõus mõistlik ja suureks abiks. Ehk oleks 25-30 MEEK paras. Silmas tuleb pidada ka seda, et KÜSK eelarve suurenemise arvelt ei tohiks väheneda muud sektorisse eraldatavad toetused. Samas võiksid ministeeriumid kaaluda võimalust kaasata KÜSK tegevustoetuste eraldamise otsustamisse.

Kuues

2011-01-03T23:29:00.006+02:00

Korrastada hasartmängumaksust ühenduste rahastamise süsteem vastavalt 2008. aastal BDA Consultingu välja töötatud mudelile (eristada projekti- ja tegevustoetused, viia väiketoetuste otsustamine maakondadesse jne)

Pooldajad:

Elu on näidanud,et muutusi on vaja. Meil on vaja ju, et kodanikkond tugevneks. Killustatuse vastu aitab korralik alus tegevuseks ja läbipaistvus
Mida lähemal on toetuste jagamine, seda mõjusam on selle tulemus, sest kohalikul tasandil on otsuste tegemine adekvaatsem.
Toetan eriti tegevustoetuste ja projektitoetuste eristamist. Kas tegevustoetus peaks ikka siit alt käima? See võiks olla ministeeriumiga lepinguline suhe. HMN raha võiks olla ainult projektitoetus.
Toetan korrastamist. Meie ühendus põrkus selle vastu, et investeeringuobjekt oli eraomanduses, seda programm ei luba, peab olema riigi või munitsipaal. Kui see on muutunud, siis teavitada potentsiaalseid taotlejaid, info koju kätte.
Kehtib eelmise jutuga. Kogukondliku fondi alla tuleb luua eraldi vastav sihtkapital. See on ka oluliseks tõukejõuks, et tekiks juurde maakondlikke kogukonnafonde. Millistel neid ei ole, saavad toetuse läbi KÜSK-i.
Viimane aeg see asi korda teha ning vaadata üle ka valdkonnad, mida toetatakse.
See on ainumõeldav lahendus, sest HMMN ei vasta ühelegi toetusi eraldava struktuuri demokraatliku otsustusprotsessi ja läbipaistvuse nõuetele. Ei ole piisav, kui avalik on, kellele eraldati kui suur toetus. Läbipaistev ja neutraalne peab olema ka otsuste vastuvõtmise mehhanism. Otsused peavad olema põhjendatud ja nende kohta peab saama esitada vaideid. BDA töö annab hea mudeli kõige selle lahendamiseks.
Igati vajalik ja kauaräägitud muudatus (projekti- ja tegevustoetuse eristamine). Usun, et kui tehakse piisavalt selgitustööd, siis ei kaasne muudatustega ka (suurt) segadust.
Iga muudatus toob kaasa segadust, kui algatus oleks hea, sest selgus oleks suurem. Rahastamine läbipaistvam.
Toetan just väiketoetuste jagamist maakonna tasandil. Vajadused paremini teada ja tõestatavad.
Kõik teavad, et praegune süsteem on mäda!
Pigem toetan. Samas projektitoetuste ja tegevustoetuste vastuolu jääb alles. Vaja on tegevustoetuste poliitikat, sest sageli kannatab sisuline püsiv töö just tegevustoetuse ebapiisavuse tõttu ning see asendub "ühepäevaliblika-projektidega". Piisava suurusega toetuste hajutamine üle Eesti on kasulik. Ebaühtluse risk muidugi jääb.
Tegelikult vajab ühenduste rahastamine korrastamist ka muus osas. Võiks sõnastada ettepaneku üldisemalt.
Väiketoetused maakondadesse - väga OK. Olen ise tegelenud sellega nii KIK kui nüüd LEDER-PRIA Meede 4-tegvuses ja näen, mida tähendab kohalik initsiatiiv - inimesed, kes tegelevad kohaliku elu edendamisega seal, kus nad elavad - nad panevad sinna kogu oma energia ja kes veel teine peaks seda elu kohapeal edendama, kui mitta elanikud ise. Neid tuleb selles igati toetada. Jah väikeprojektide menetlemine on mahukam, bürokraatiat suurendav - kuid muid ju ei saa maaelu toetada, ei ole alust arvata, et maal elavad investeeringuvõimelised inimesed, kes jõuavad ellu viia suuri projekte.

Vastu:

BDA ei tea Eestist absoluutselt mitte midagi, kõik välismaine ei ole otsekohaldatav.

Kahtlejad:

Tundub, et see teema nõuab süvenemist, milleks pole aega
Eeldusel, et maakondades on otsustajateks inimesed, kes teavad, mida maakonnale eelkõige vaja ning näevad ka ise tulemusi, võib see tuua väga positiivse efekti. Teisalt on küsimus ka suutlikkuses projekti tulemuslikkuse kohta tagasisidet küsida ning puudulikes meetmetes raha tagasinõudmiseks. Sama probleem võib tekkida ka maakondades.
Kindlasti ei ole aga hetke olukord rahuldav

Seitsmes

2011-01-03T23:28:00.007+02:00

Töötada välja ja käivitada kõigis ministeeriumides tegevustoetuste eraldamine vabaühenduste tegutsemisvõimekuse tõstmiseks.

Pooldajad:

See on minu meelest üks olulisemaid asju üldse, mida vaja koheselt ellu viia
Ettepanek on hea, aga oht on, et rikutakse liigse bürokraatiaga hea algatus. Kaaluda tegevustoetuse andmist ennast tõestanud organisatsioonile, et see ei sõltuks poliitilisest meelsusest vms. Tegevustoetust saav organisatsioon on sel juhul partner riigile, kelle on omad kohustused ja õigused, aga ka riigil on lepingu järgi omad kohustused ja õigused. Leping on kahepoolne.
Parem üks hästi toimiv põlistatud organisatsioon kui kolm nõrka organisatsiooni. Kasutada "usalda, aga kontrolli" mehhanismi. Eeskuju võib võtta teenuste delegeerimise olemusest, vt PRAXISE uuring. Tegevustoetuse saamine on oluline järjepidevuse tagamiseks ja professionaalsuse saavutamiseks.
Jällegi - osa rahast peab moodustama selle osa, mida kohe "ära ei sööda".
Nõrga koha argument - läbipaistvad kriteeriumid ei põlista positsioone, vaid võimaldavad uute juurdekasvu.
Oluline on lisada, et aitab vältida projektidepõhise tegevuse kujunemist põhitegevuseks ja võimaldab osaleda rahvusvahelistel ja siseriiklikel projektikonkurssidel, kus on ette nähtud omafinantseerimine. Lisaks tuleb välja töötada võimalus, kus rahastamine on kindlustatud pikema perioodi kui aasta peale.
Tegevustoetusi ministeeriumitest tuleb anda üksnes ministeeriumi olulisele partnerile, kes mingil moel panustab ka ministeeriumi plaanide, arengukavade ja seadusloome protsessidesse ning tagab sidustatuse sihtrühmaga. See tähendab ennekõike nende organisatsioonide tegevustoetamist, kes suudavad tõendada, et esindavad sihtrühma ja nende kaasamine aitab kaasa valdkonnas paremate tulemuste saavutamisele.
Näen siin võimalust ka delegeerimisteema sisse tuua.
Usun, et sellest on abi.
Valikukriteeriumite seadmisel, taotluste menetlemisel ja toetuse kasutamise kontrollimisel saaks abiks olla KÜSK, kes võiks teha selleks ministeeriumitega koostööd. Kuidas see koostöö rahaliselt vormistataks (kelle kaudu REst vajalik raha, millised lepingud, kes kontrollib jms), on juba eraldi küsimus.
Vägagi vajalik. Pelgalt tegevustest ei saa lähtuda, ka areneda ja arendada on vaja
Otsustamine tegevustoetuste üle võiks olla natuke ka KÜSKi või erapooletute hindajatega seotud. Muidu on oht, et tegevustoetusega proovitakse ühendusi ära osta enda valdkonnas, eriti kuna paljud teevad samaaegselt nii projekti- kui lobbytööd.
Pigem toetan, vähemalt katset see küsimus läbi mõelda. Ülalmainitud nõrkade kohtadega nõustun.
Vajalik tegevus.
Võivad jääda mõlemad rahastamise vormid, kuid nende eraldamise põhimõtted ja kriteeriumid peaksid olema selged ja avaldatud.
See peaks olema kõige esimene ja olulisem prioriteet, kuna projektipõhised toetused ei anna kodanikuühendustele eriti võimalust tegevusi pikemalt ja strateegilisemalt ette planeerida, tegevused killustuvad ja kodanikuühenduste võimekus on liiga väike tõhusaks kaasarääkimiseks. See eeldab kahtlemata ka head ja läbipaistvat süsteemi tegevustoetuste jagamiseks (et oleks väga selge, kellele ja millistel tingimustel seda antakse). Sõltuvust riigist ei pea oluliseks probleemiks, see tuleb välistada toetuskriteeriumidega (tagades hindamiskomisjonide erapooletuse/tasakaalustatuse jne).

Vastu:

Nõrk
Bürokraatlik meede

Kahtlejad:

Idee pole viga, aga sealt edasi sumbub ebamäärasusse. Ettepanek peab olema loodavate jagamisprintsiipide osas selge ja läbipaistev.

Kaheksas

2011-01-03T23:25:00.009+02:00

Teha ministeeriumidele kohustuslikuks koostada kord aastas avalik aruanne sellest, kuidas nad on kaasanud avalikkust ja vabaühendusi.

Pooldajad:

Igasugune läbipaistvus on hea, küsimus on, et need ülevaated jõuaksid vajalike kodanikuühendusteni, kes saaksid siis analüüsida oma valdkonnaga seonduvad, eeldab väga head koordineeritust
Seda tuleks rakendada ministeeriumite tegevusala seadustiku tutvustamiseks ja elanike kaasahaaramiseks seaduste omandamiseks nende kasutamise eesmärgil. Milleks muuks seadusi tehakse? Lihtsalt mingeid teemasid otsida pole vaja - need on igal ministeeriumil loomulikult olemas. Vajalikkust tõestab kasvõi üks näide: liiklusseaduse väljatöötamine ministeeriumis, selle kähkukas Riigikogus ja siis seaduse tarbijate protesti tõttu selle edasilükkamine (mida aga ei juhtu iga seadusega, mis nõnda kiirkorras vastu võetakse ja rakendatakse).
See on väga oluline nõue, ilma milleta tammub ühiskond paigal.
Võib-olla moodustada kaasamise seirekomisjon, kes jälgib valikuliselt mõne juhtumi kaasamisprotsessi, analüüsib ja toob välja raporti. Kaasamise analüüs valikuliselt, et oleks võimalik süveneda. Aruande puhul võib domineerima jääda selle nõrkus. Kaasatavad peavad olema rahastatud: sõidu, aja ja energia kompenseerimine.
Tagasiside on kindlasti hetkel nõrgim pool riigiasutustel.
Aga miks mitte ka vastupidi? Et vabaühendused kirjeldavad (esialgu vabatahtlikult, hiljem kohustuslikult) ise ka, keda ja kui palju kaasasid. Nutikamad ühendused taipavad peagi, et lisaks majandusnäitajatele on kasulik (!) avaldada suhted ja seosed elik see kõik, mida saab liigitada sotsiaalse kapitali alla.
Protseduuri reeglite kaudu on praegu õnnestunud teatud teemasid sisuliselt esile tõsta. Nt kaasamistava ketramine mantrana ja protseduuride selgitamine on viinud meid olukorda, kus selle vajalikkust ei saa avalikult kahtluse alla seada.
Eks vabaühendused peavad ka selle ideega seoses pingutama.
Kaasmise kohustus on olemas, kuid välja peaks tooma selle, et kui palju ettepanekutest tegelikult arvestati (kelle ettepanekud võeti arvesse ja mis põhjusel teisi ei arvestatud)
Aruande (pigem ülevaate) esitamise kohustus tasuks siduda kodanikuühiskonna teema aruteluga Riigikogus, muidu jääb selle mõju liiga väikeseks. Teine võimalus teemat tähtsustada oleks Riigikogu vastavas komisjonis kord aastas korraldada vastava ministeeriumi kaasamispraktika arutelu.
See aitaks ka ametnikel endil saada tagasisidet - nii õnnestumiste kui puudujääkide kohta.
Kui me ei kaasa kodanikuühendusi riigi tegemistesse, kas see riik siis enam teenib oma kodanikke? Arvan, et kaasamine on oluline ja seejuures tohib kaasata ka oma pere liikmeid, oma meest ja naist ja see ei ole kodanikeühenduste korral korruptsioon, vaid hoopis hea tava. President esindab riiki koos prouaga - see on ju norm.

Vastu:

Mõnele ametnikule lisatöö. Kui aruandeid palju (ministeeriume ju üle kümne), siis devalveerub. Pigem võiks kodanikuühendused ise auditeerida ministeeriume ning vajadusel neile "molli anda". Ühtne deklaratsioon ei devalveeru ka nii kiirelt kui mitu väikest.
Kardan, et hetkel jääks see lihtsalt formaalseks ja kirja pannakse iga väiksem liigutus. Võiks olla pigem hea tava kui kohustus.
Avalik aruanne kõlab nagu suur dokument, kus on palju juttu. Parimate praktikate koondamine ja tunnustamine võiks paremini toimida.
Ei pruugi midagi parandada seni, kuni sisuliselt ei kaasata ja pole tekkinud kaasamiskultuuri
Lugege aastaraamatut, seal on kirjas, kuidas ja keda. Aruande koostamise kohustus ei suurenda parema praktika teket. Ausalt öeldes ei olegi nii rumalat ideed varem kuulnud, et aruannete koostamine sünnitaks initsiatiivikust.
Bürokraatlik meede
Pigem on vaja, et eelnõude seletuskirjades oleks üksikasjalikult kajastatud ka eelnõu ettevalmistamise kaasamise ülevaade ja selle kaudu saavutatud eelnõu parandamine. Kui aastaaruandes käsitletakse kaasamisena ka infopäevi, siis see võibki kujuneda selliste infopäevade arvu aruandeks.
Soodustab sisutut bürokraatiat.

Kahtlejad:

Kardan, et muutub järjekordseks tühjaks dokumendiks või siis viidatakse "seotud" organisatsioonide toetamisel elik JOKK skeem kerge tulema. Pigem võime nõuda valimiskampaanias personaalsete lubaduste täitmist.
Kas on just vaja aruandekohustust suurendada? Sellest võib saada kaasamise asendustegevus. Pealegi on praegu paljude ministeeriumite puhul juba tegevuskavas sees ka, keda mis tegevuse puhul kaastakse.
Kas seda just kohustuslikuks, kuid parimad praktikad väärivad esile tõstmist
See oleks väga vajalik, aga on tõesti oht, et aruanne kujuneb kantseliidiks. Näiteks KKM peab teatud ajaperioodide järel aru andma Aarhusi konventsiooni rakendamisest (mis suures osas räägibki sellest, kuidas avalikkust keskkonnaotsuste tegemisse kaasatakse), aga raportid muutuvad järjest sisutumaks ning ei ole näha, et riik teeks aruande põhjal järeldusi edasiseks tegutsemiseks.

Üheksas

2011-01-03T23:24:00.005+02:00

Teha ühe portaali kaudu avalikkusele kättesaadavaks informatsioon kõigi riigi tasandil toimuvate oluliste otsustusprotsesside kohta (strateegiate ja arengukavade väljatöötamine, õigusaktide eelnõude ettevalmistamine jms ) näidates ära protsessi etapid, ajakava ja avalikkuse võimaluse otsuse kujundamises osaleda.

Pooldajad:

Kui kogu inimkond on leidnud tee Facebooki, siis on küsimus, miks sellist portaalitaolist vahendit veel e-Eestis rakendatud pole
Uusi portaale pole vaja, aga kui saab lisada töös olevatele lahendustele, siis toetan.
Väga vajalik. Annab võimaluse ühendustel leida aega ja inimesi, kaasata oma võrgustikku. Sel juhul välistame mõnikord ka juhuslikud ehk tagatubade otsused või ühe huvirühma tugeva lobitöö tulemusena kreeni kalduva otsuse.
Aruteludes on toodud esile, et nö hooaja alguses tutvustada infopäevadena töösolevaid ja algatatavaid eelnõusid, määruseid, siis teavad hakata huvigrupid oma seisukohtasid kujundama oma võrgustike läbi, mis on aeganõudev protsess. Kui on kooskõlastamise ring, siis oleks juba teada, millega tegu ja on vaid fikseerimise küsimus.
Nõrgad kohad - avatud valitsemiskultuur on keerulisim aspekt, mida muuta, kuid jällegi võib protseduurireeglite kaudu muutusi saavutada.
Toetan väga!
Toetan. Tegelikult on nii Valitsusel kui ka ministeeriumitel olemas oma tegevuste aastaplaan. Kõigi ministeeriumite aastaplaanid võiksid olla ühest portaalist leitavad.
Positiivset mõju oleks sellel muudatusel palju rohkem kui nõrki kohti.
Osalusveeb võiks seda eesmärki kanda.
Praegu väga valdkonniti erinev ja killustatud.
Vägagi vajalik. Ka riigile endale.
Kõrvaldab ühe kõige suurema lünga osalusdemokraatia rakendamisel.

Vastu:

Veel üks portaal ei muuda midagi. Vaja selline teavitus ja sisuline töö inimeste teavitamisega käivitada iga ministeeriumi juures ja haldusalas, tihedas koostöös kodanikeühendustega. Ja ka ministeeriumitevahelises koostöös, mida pole õieti ollagi.
ngo.ee portaali kaudu on teave juba kättesaadav. Üks MTÜ ei saa olla aktiivne ja pakkuda teenust KÕIGI riigi tasandil toimivates protsessides. Erakond ei ole sisult MTÜ, erakond taotleb poliitilist kasumit.
Liiga erinevad valdkonnad, parem hoida nad vastutava ministeeriumi all, kust leiab neid paremini. Andmebaas erivaldkondade strateegiapaberite klassifitseerimiseks läheks liiga keeruliseks.
Illusoorselt romantiline. Põhimõtteliselt on kõik kättesaadav (kui ei, siis on tegemist vaat et skandaaliga). Pigem tuleb loota sotsiaalsete võrgustike valvekoertele ja asjast huvitatud survegruppidele, kel on motiiv ja argumendid osaleda/sekkuda.

Kahtlejad:

"Ei nõua täiendavaid vahendeid" tundub optimistlik lähenemine. Kahtlen, kas täisautomaatselt saaks hea töötava lahenduse.
Põhimõtteliselt oleks see vägagi tervitatav, aga ei saa nõus olla sellega, et see ei nõua täiendavaid vahendeid. Otsustusprotsessi reglementeerimine võib olla üsna suur ja ajamahukas tegevus (ning veel enamgi vastava reglemendi järgimine, nagu praktika on näidanud). Sellisele süsteemile võiks lisada kindlasti teavitussüsteemi, kust oleks võimalik nt vastava valdkonna arengute kohta endale teavitusi või portaalis toimunust perioodilisi kokkuvõtteid tellida.

Kümnes

2011-01-03T23:22:00.005+02:00

Sarnaselt kaasamiskoolitustele käivitada ametnike koolitussüsteem vabaühenduste rahastamise ja teenuste delegeerimise oskuste õppimiseks.

Pooldajad:

Koolitusi on meil muidugi palju ja nende tulemus tõesti pole mõõdetav, aga kui ei tee midagi, siis ei muutu ka midagi. Tuleks panustada sellistesse koolitustesse, mis võimaldavad kohe teadmisi praktiseerima asuda.
Jah, harima peab, kuigi eeldaks, et tööle võtmisel vaadatakse juba neid oskusi ja omadusi. Samas tuleb hoolega valida koolitajaid, et hea algatus ei takerdu ebapädevate koolitajate taha.
Omavalitsuste puhul on õppimine teisejärguline. Tuleks leida sunnimehhanism õppimiseks. Nemad lähtuvad seadustest ja otsuseid tehakse puhtalt otseselt raha saamise nimel või siis otsese raha kaotuse hirmus. Kaudsete mõjude hindamine on edasijõudnute pärusmaa. Palju meil on avalikus sektoris edasijõudnuid?
Ametnikud ei toeta teenuste delegeerimisi 3. sektorile, kuna nad ei oma infot, mis ja kuidas seda maksimaalselt saavutada, neid on ka kutsutud, aga huvi on olnud vähene. Kuidas seda huvi neis tekitada, on suurim väljakutse!
Paljud ministeeriumid jagavad aeg-ajalt raha ühendustele ja kurdavad, et taotluste kvaliteet pole hea ning pole piisavalt taotlejaid. Seega peavad ministeeriumid ka ise ühendusi koolitama. Kindlasti on nende enda koolitamine hea algus.
Tuleks sel juhul siduda näiteks konkreetse väljundiga, et ametnik saaks uusi oskusi reaalse väljakutse peal katsetada.
Hea mõte, nii saaks riigiaparaati vähendada, ainult et ametnikud ise seda küll ei tee, sest pole oma töö kaotamisest huvitatud.
Toetaks partnerlust ja vastutust ja kvaliteeti mittetulundussektorile.
Teadmiste omandamine toob ikka ainult kasu, mitte kahju.
Põhimõtteliselt toetan, nt aastase pilootprojektina koos aktiivse tagasiside kohustusega koolitatavalt. Ent kulu 1500 kr koolitatava kohta on selge ülepaisutus.
Teema püstitus õige, aga jällegi võiks ettepanek olla üldisem - seonduda ametniku kutseoskuste ja - standarditega.
Teen seda juba Leader tegevuse raames ja näen, kui vajalik see on, et luik, haug ja vähk peaksid omavahel õppima koostööd tegema, et ühiskonda koos edasi vedada

Vastu:

Üks koolitus ei anna ametnikule palju juurde, sest ametnikud on juba praegu igasuguste koolitustega koormatud. Vaja oleks ministeeriumi tulemuslikkuse hindamise süsteemi sisse kirjutada see teema.
Tehke parem töövarjupäevi pooltevahetuse põhimõttel, saab päris tasuta ja hulga targemaks.

Kahtlejad:

Pigem võiks toimida online koolitusmaterjal ning ministeeriumi töökorraldusse integreeritud kaasamise kohustus.
Riik saab selle koolitusraha EL projektirahadest. Ses mõtes on MTÜde katusorganil alati samasugune võimalus EL rahasid taotleda. Reaalne elu on näidanud, et mingi, kasvõi väikene osalustasu on koolituste puhul väga vajalik. See tasuta andmine on põhjustanud kohati arutu haaramisemaania.
Teenuste delegeerimise koolitused on vajalikud. Rahastamise osas olen kahtlev, sest selle korraldamine on ennekõike poliitilise tahte ja otsustamise küsimus. Teatud rahastamise korraldamise põhimõtete osas muidugi vajavad ametnikud koolitamist
See on koolitus, mida peaks olema ametnikel võimalik valida. Oluline teadvustamine juba ka sel tasemel, et kui viiakse läbi arenguvestlusi või koostatakse koolitusplaane, siis osatakse sellist koolitust küsida või pakkuda. Kindlasti peaks hea kvaliteediga koolitusmoodul soovijatele olemas olema. Lisaks siis teavitustööle.
Ei ole ekspert selles osas.
Ei ole ülevaadet selle kohta, kuidas see koolitus on mõeldud läbi viia.

Üheteistkümnes

2011-01-03T23:18:00.006+02:00

Anda teatud hulga allkirjade korral inimestele õigus nõuda avaliku konsultatsiooni algatamist enne otsuse tegemist (sh. vajaliku taustinfo kättesaadavaks tegemist, adekvaatset aega arvamuste avaldamiseks, aruteluüritusi, tagasisidet tehtud ettepanekutele).

Pooldajad:

Midagi on vaja ju muuta, tegelikkuses peaksid olema ka praegu sellised võimalused olemas, kuid kui kodanikel tahe on, siis riigi erinevatel tasanditel mitte, aga nii ju kodaniku hääl ei jõua otsustajateni
Väga vajalik Eesti ühiskonnas, kus diskussiooni pidamise oskus on madal. Iga arvamuse avaldust hakatakse ründama, selle asemel, et koos erinevaid seisukohti läbi arutades tõeni jõuda. Vaja on respekteerida teise inimese arvamust, samal ajal oma arvamuse sisu selgitades.
Lisaks oluline: kaasatavad peavad olema rahastatud: sõidu, aja ja energia kompenseerimine. Siis on ka võimalus teemadega sisuliselt tegeleda ja kaasa rääkida. Kaasata nö ekspertteadmist mingis valdkonnas, kellel on tihe side sihtgrupiga ja teave tegelikkuse kohta + analüüs. Kunagi ei tohi öelda, et kaasatavad on rumalad. Nad räägivad omas keeles. Juhtida vestlust, noppida oluline välja ja panna kirja.
EL kodanikualgatus on kehtestatud. Siseriiklikult selline mehhanism puudub. Oleks aeg kasvõi konsultatsioonide tasemel algust teha.
Vajalik täiendada ettepanekut ja kõigepealt tagada, et teatud hulga allkirjadega otsus võetakse üldse menetlusse. Praegu Riigikogu kodukord seda ette ei näe. Nn. petitsiooniõioguse seadustamiseks pole vaja põhiseadust muuta, piisab Riigikogu kodukorra täiendamisest. Olen seda ettepanekut Riigikogule ka varem teinud.
Annab kodanikele õiguse esile tõsta neile olulisi otsuseid

Vastu:

Inimesed, arutage omavahel asjad selgeks
Ei saa aru, mis laadi otsuste kohta ettepanek käib, milliseid potentsiaalseid olukordi on silmas peetud. Praegu esitatud kujul ei ole ettepanek rakendatav.

Kahtlejad:

Ma näen siin rohkem probleeme kui kasusid. Tihti on tagantjärele rahvas ikkagi rahul ning eelnevalt sõditakse emotsioonide pinnalt. Teisalt ei anta rahvale sageli mõistlikus pikkuses aega teema uurimiseks. Seega mingid veidi julgemad hoovad võiks olla.
Toetan tingimusel, et sellest ei kujune mingisugust astroturfingu platsi jälle. See inimeste hulk peaks olema ilmselt üsna suur, kes saavad algatada...
Haagib punktiga 10. Kui ametnik on saanud koolitust ja adub TÕELIST vajadust kaasata, siis pole seda punkti ju vaja.
Mis tähendab avalik arutelu- eetriaega ETV-s? Miitinguid tööajal Toompea ees? Mis tähendab adekvaatne aeg - mõistlik aeg kehtivas õiguses? Milleks uus mõiste?
Pigem aitaks 3. sektori kaasamisel ametnike koolitamine, et nad teaks, kust vastava valdkonna MTÜ-sid leida ja kuidas neid kokku kutsuda.
Ei mõista, mis muutub olemasoleva süsteemiga, st. vajalik täiendada
Kas allkirjade kogumine on alati mõttekas? Võib-olla lihtsalt avalik pöördumine
Hea algatus - kuid oht, et teatud huvigrupid võivad hakata seda kasutama isiklike huvide suunas (nt. mingid tingimused, mis välistavad teiste organisatsioonide osalemise hankes vms).

Kaheteistkümnes

2011-01-03T23:16:00.005+02:00

Luua juriidiline alus vabaühendustele kaitsta oma sihtrühmade või valdkonna õiguseid kohtus

Pooldajad:

Praegu saab ka organisatsioon end kohtus kaitsta, neil on ju põhikirjad, mis loob mingi juriidilise aluse. Pigem on küsimus, kust leida raha enda kaitsmiseks kohtus. Teatavasti kohtud jahvatavad meil aeglaselt
Ühingus on jõud
Võimalus võiks olla, kui ei kasutata, siis on ju tore, st et kohe ei joosta kohtusse.
Nõrga kohana esitatud argument on ebarelevantne. Selline võimalus on õigusriigile kohane. Sakala keskuse probleem, kus huvirühmad ei saanud oma huve kohtu kaudu kaitsta on üks parim näide.
Väga vajalik
Absoluutselt vajalik. Lisaks ka inimesel valida ennast kohtus esindama MTÜ-s töötav jurist.
Vabaühenduste liikmete hulgas on kindlasti ka juriidilist pädevust omavaid inimesi või lisada võimalus saada riigipoolset õigusabi teenust?
Keskkonnakaitses on see süsteem hästi tööle hakanud. Nt lastekaitsesse ja diskrimineerimisjuhtumite juurde peaks see kindlasti laienema.
Tähtis on eelkõige võimalus. Kui see on olemas, siis hoidutakse ka seadusrikkumistest ja väheneb vajadus kohtusse pöörduda.
Miks mitte katsetada!
Kindlasti tuleks laiendada sellist õigust keskkonnavaldkonnast ka vähemalt tarbijakaitse jm huvikaitsevaldkondadele, kus avalik huvi on nii oluline, et selle kaitsmisse kaasab riik ka kodanikke. Ettepaneku juures välja toodud nõrku kohti ei pea põhjendatuks, sest enne kui ei ole tagatud õiguste kaitse võimalusi, ei saagi eeldada, et oleks olemas väga suur võimekus sellega tegeleda. Ettepaneku elluviimisel tuleb lahendada terve rida küsimusi, mis keskkonnavaldkonnas on probleemiks osutunud - näiteks kohtukulude teema (kas ühendused peavad hakkama kaotuse korral maksma kohtukulude eest - see ei peaks printsiibis nii olema).
Leader tegevusgrupid on juba tänaseks arvatud avaliku halduse akte väljaandvaks organisatsiooniks

Vastu:

Siin on suurem kaal nõrkadel kohtadel. Tegelikult oleks kodanikeühenduste teema vaja seadusandluse poolelt läbi võtta küll ja viia see nii sisuliselt kui seadusandja poolt laiapõhjalise vaba tegevuse soodustamiseks, kus toetuste ja ka seega kontrolli osa viia kohaliku omavalitsuse tasandile.
Inimressurss on piiratud. Keskenduda nende kohtade lahendamisele, et ennetada kohtusse jõudmist, et kõik töötaks ühise eesmärgi nimel, ennekõike avalik sektor. Oskus kuulata ja püüd aru saada probleemi tuumast.
Riigikohus on korduvalt väljendanud, et kollektiivsetel arvamuseavaldajatel ei ole sõnaõigust kolmanda isiku kaitseks kohtus ega ametiasutuses. Tegelikult on lausa piinlik lugeda avaldus-kaebusi stiilis: räigelt on tõstetud nt bensiinihinda, palun mentlege ja karistage bensiinimüüjaid! See on umbes sama, et kirjutame naabri peale: ta rikub liikluseeskirju, kus, millal, kas jala või autoroolis, keegi ei tea, aga raisake aega, ressursse, uurige, menetlege. Absurd.
Ebamäärane sõnastus

Kahtlejad:

Ei ole kursis, kui suur on vajadus sellise muudatuse järele.
Kui suur oleks vajadus?
Küsimus on organisatsiooni tugevuses.
Teema vajab arutelu, arvutusi jms
Eestkosteõiguse juriidiline olemus vajab analüüsi, kergekäelisel rakendamisel pigem külvab segadust.

Kolmeteistkümnes

2011-01-03T23:14:00.007+02:00

Avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste vabastamine erisoodustusmaksust oma töötajate toitlustamisel jt. sellistel kulude puhul.

Pooldajad:

Analüüsi see vajaks küll, aga kuna vabaühenduste rahastamine sõltub enamaltjaolt liikmemaksudest, siis kooskäimisele ja initsiatiivikatele tegevustele aitab selline maksusoodustus kindlasti kaasa
Lõpetks ära kulude peitmise "ruumide rentimise" taha, näiteks. Ja uskugem pigem, et kui seda lubataks, siis ei hakata kohe väärkasutama...
Võimalus motiveerida vabatahtliku töö tegijaid. Talgupäeva supp ja aastalõpu tänuüritus.
Väikeste ühenduste puhul ehk on see lausa ellujäämise võimalus, kui see vajalikuks muidugi osutub. Mingi kvaliteedi mõõdik peaks ka juures olema sel juhul,.
Vabaühenduste töötajad töötavad tihti toidu eest, tobe, et peab seadust rikkuma, sest keegi ei maksa ju selle pealt veel erisoodstusmaksu. See on rahakeskne mõtlemine, aga töötasuks võib olla ka söök.
Praegune regulatsioon ei tööta nagunii
Avalikes huvides tegutsevad vabaühendused ei pea kindlasti kuuluma tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja, sest see on ebamõistlik kitsendus ja kahjuks ei põhine avalikes huvides tegutsemisel.
Pigem mõtlen ma selle all, kuidas motiveerida vabatahtlikke
Noh, see piir töötaja ning "külalise" vahel on juba praegu fiktiivne. Selles punktis nõutakse kontrollimatu asja täitmist - et kui kõik käivad koolituse ajal söömas, siis osalejate pealt ei maksa, aga tegevjuhti pealt peaks kuidagi välja arvutama selle erisoodustusmaksu... Reaalselt seda ei tehta, kuna supp on ühes potis
Jällegi võiks teemat käsitleda üldisemalt- ettevõtetega võrreldes on teisigi põhjendamatuid piiranguid, näiteks riiklikest fondidest raha taotlemisel projektide algatamiseks.
See säästaks mitte ainult raha, vaid mõttetut asjaajamist, seega vähendaks üldist halduskoormust.
Olen ise tegelenud aastaid külaseltsi elu edendamisega ja tean, kui palju isiklikku aega ja raha olen sinna paigutanud. Maatingimustes eriti oleks normaalne, et erisoodustustest vaba. Maapiirkond ei saa tagasi tulumaksust seda osa, mida tiheasutuse piirkond. Ma ei arva, et hajaasustuses peaks sama palju tänavalgustuse poste olema, kui tiheasustuses, kuid seesama erisoodustustes vabastamine oleks üks väike viis oluliselt raskemates ja ettevõtluse ning ühistööks ebasoodsamates tingimustes inimestele ja vabaühendustele luua paremaid tingimusi ühistegevuseks.

Vastu:

Igasugused erisused ei sobi tegelikult Eesti maksusüsteemiga kokku. Arvan, et parem on küsida toetust muul viisil kui maksusüsteemi keeruliseks ajades.
Miks ainult avalikes huvides tegutsevad organisatsioonid vabastada? Vabastada võiks, aga sel juhul kõik. Täna käib siin suur kombineerimine ja petmine. See on üldse üks ebaloogiline punkt, see erisoodustus toitlustuse pealt, eriti kui kõik on projektipõhine.
Üleüldist sellist reeglit vabaühendsute suhtes ei toeta. Näen juba praegu võimalusi väga paljudeks väärkasutusteks. Seda võib teha läbi toetustingimuste, kui riik sellise võimaluse annab. Avalikes huvides tegutsev ühendus on senini määratlemata ja nii ei ole võimalik siin soodsutust kehtestada.
Liiga üldsõnaline ja riskid suured kaardistamata. vt ohte MTÜde tõsiseltvõetavustele
See on liiga väike probleem.

Kahtlejad:

Erisoodustusmaks maksustab n-ö omainimestele hüvede loomist. Milline on ettepanekukohaselt läbipaistev skeem, mis väldiks nt olukorra teket, et MTÜ arvelt käib juhatuse liige endale või seotud isikutele süüa ostmas? Idee on, aga toores.
Samas - miks ainult avalikes huvides tegutsevad vabaühendused?

Neljateistkümnes

2011-01-03T23:12:00.007+02:00

Uue ametniku tööleasumisel teha esimeste töökuude jooksul kohustuslikuks ühepäevane koolitus kodanikuühiskonnast ja koostööst vabaühendustega.

Pooldajad:

Pigem toetan, olgugi et kohustuslik, teatavasti on meil kodanikualgatused ja initsiatiivid alles nõrgad või kujunemas. Iga koolitus aitab alati, peaasi et hea koolitus
Toetan, kuid omamoodi. Tegelikult peaks toimima regulaarsed sisemised õppepäevad iga riigiüksuse tasandil, kus ametnikud saavad teavitust teiste osakondade ja kaasametnike tööst ning annavad edasi oma tegevuse kohta infot. Sedalaadi teavitus annab eelduse kommunikatsioonioskuse levikule Eestis. Ning kahtlemata tuleb sisse kodanikuühiskonna ja vabaühenduste teema, ilma et me selle konkreetse ühe teema seadusega kohustuslikuks teeme.
Igasugune koolitus on kasulik, õppereis veel kasulikum, kui oma silmaga näeb ja kuuleb, jääb paremini meelde.
Huvitav ettepanek. Tahaks näha ametnikku, kes hakkab vastu vaidlema, et mina olen juba nii tark ja tubli...!
Aga valikuliselt, sest näiteks raamatupidajale pole sellisest koolitust oma töös ju kasu.
Ei puuduta iga ametnikku, kuid teadmised kodanikuühiskonnast riigiametnike seas on väga olulised.
Pigem toetaksin pidevat koolitust, kaasates kõiki töötajaid, ka endisi, sest see tahab ikka meelest ära minna.
Ametnik peab olema avara silmavaatega
Oluline teema, teadvustab, et teema on oluline
Põhimõtteliselt toetan. Kui kodanikuühiskonna-alased teadmised kuuluvad ametniku kompetentside hulka (mis ongi loomulik!), siis võiks koolitus olla ka passiivne, nt EMSLi koostatud põhitõdede ABC läbilugemine, mida tõendab ametniku allkiri teenistuslepingus.
Otsustajatel peab säilima side tegijate ja piirkonnas elavate kodanikega, tehes neid puudutavaid otsuseid

Vastu:

Kas poleks mõttekas anda uuele ametnikule samast ametkonnast pädev ja kogenud mentor, kes teda kohapealse kodanikuühiskonna ja koostöö hea tava ja praktikaga kurssi viiks, oleks nn. teejuht uuel teel. Äriorganisatsioonides selline viis toimib ju. (Säästaks koolituskulud kah veel)
Kohustuslikkus ei tekita head tahet.
Pigem seada ametniku töölevõtmise tingimuseks, et tunneb valdkonda, milles tegutseb ja omab KOGEMUST. Liiga palju vaatame muid oskusi, aga mitte kompetentsi tööle võtmisel.
Koolitamine on sooja õhu müük. Igasugused kohustuslikud sünnitised sh koolitused (esmaabi, autojuhilubade tervisetõend) sünnitavad turule selle sünnitist formaalselt rahuldavaid teenuseosutajast parasiite. Kahjuks ei ole nõrga kohana seda märgatud välja tuua.
Väga ametnike ja bürokraatiakesksed on teil need ettepanekud.
Koolitusvõimalus peab olema, kuid ametnik peaks saama vastaval koolitusel osaleda, kui ta on selleks valmis ja tal on vastav vajadus. Pigem oleks vaja mingil MTÜ-l võtta oma missiooniks ametnike koolitamine kodanikuühiskonna teemadel ja saada sellele ka koolitusluba riigilt. Nii tekib võimalus oma koolitusi müüa KOV-ides ja riigiasutustes.
Pigem jällegi see teadlikkuse küsimus - ministeeriumid korraldavad ise tööle asunud ametnikele "teabepäevi", kuhu saaks lisada ka kodanike kaasamise teema. Lisaks pakutakse ametnikele sisseelamiskoolitusi, kus on ühe mooduline lisatud ka kodanikuühiskonna temaatika.Viimastest koolitustest ei võta kindlasti osa kõik riigiametisse asunud. Arvan, et pigem tuleks algatada diskussioon, millised on olulisemad koolitusteemad, millistele enam tähelepanu jms, mitte niivõrd kohustuslikuks muutmises.
Pigem ei poolda kohustulikku koolitust.
Nõus välja toodud nõrkade kohtadega.

Kahtlejad:

Liiga üldsõnaline, tegemist organisatsiooni protsessidega, so kes tegeleb välise kliendiga.

Viieteistkümnes

2011-01-03T23:04:00.008+02:00

Kindlustada Kohaliku omaalgatuse programmi püsimine ja kasv, sõlmides raamkokkulepe, et programmi rahastus suureneb igal aastal vähemalt inflatsiooni + 3% võrra

Pooldajad:

Loodab, et ei kasutata ära tutvusi otsustajatele surve avaldamiseks
Kohaliku omaalgatuse programmil on kindel koht "rahastamismaastikul". Oluline on programm maapiirkondades ja alles alustavatele kogukonnaseltsidele. Oluline on, et programm püsiks - kindlasti tasub analüüsida, kas toetatavad tegevused peaksid olema samad või võiks toetusi paremini fokusseerida, vastavalt muutuvatele oludele ja vajadustele operatiivselt kohandada.
Nõrga argumendina välja toodud ohtu, et ei õpita rakendama teisi tuluallikaid (sponsorlus, liikmemaksud jms) saab ju vältida õpetamise teel. KOP rahastuse vähendamine-kaotamine ei oleks siin lahendus.
Kuid rahastuse sidumist inflatsiooniprotsendiga on väga raske saavutada.
Kui riigi juhtimisel peab palk minema kaasa elu enese arenguga, oleks loogiline, et ka seda riiki moodustavate kodanike vabaühenduste tegutsemise toetamine kasvaks - muidu ei ole ju tasakaalu.

Kahtlejad:

Mulle tundub, et ajal, kus suur tööpuudus ja sotsiaalsed probleemid, peaks rahad minema tööpuuduse leevendamiseks. Eesti on juba kiigeplatse ja külakeskusi täis, pigem peaks toetama tegevusi, et keskused tühjalt seisma ei jääks.
Ei ole valdkonna ekspert

Kuueteistkümnes

2011-01-03T23:01:00.009+02:00

Viia mitmete välisriikide (USA, Kanada jt) eeskujul üldhariduskoolides sisse õppeprogrammi osana kogukonnatöö tund, kus õpilased töötavad kogenumate juhendamisel mõnes kohalikus vabaühenduses

Pooldajad:

Väga mõistlik ettepanek teadvustamaks, et oma ideid on võimalik ellu viia ka vabaühenduste kaudu.
See on kodanikuõpetuse loomulik osa.
Haridusvaldkonnale lisagem interaktiivne-praktiline-kogemuslik vms elamus-koolitus kõigile gümnasistidele ja miks mitte põhikooli üheksandikele, et nad kasvaksid riigile paremateks ja hoolivamateks kodanikeks. Selline mõte on mul juba ammu, kuid ei näe, et seda tehtaks, kuigi pinnas on noortel selleks küps.
Olen ise oma endistel õpilastel aidanud luua oma MTÜ-d ja tean, miks nad seda tuge vajavad, ja miks on vaja kätt hoida, kuni kogemus saadud, et võtta täisvastutus ja iseseisvalt edasi areneda. Põlvkond tagasi tegi selle töö ära traditsioonilised talgutööd - ühistöö omaalgatuslik traditsiooniline vorm, mis oli vaba bürokraatiast, kuid mida kontrollis kogukonna sisene kokkulepe. Kui sina teisi ei aidanud, olles ise teovõimeline, siis ei tahtnud teised ka appi tulla ja vastupidi. Meil tuleks oma eelpõlvede kogemustestsalvest võtta kaasa ajaproovile vastupidanud tarkus ja see valada kaasaegsesse vormi ja keelde. Inimene on ju endiselt sotsiaalne olend, selles osas ei ole midagi muutunud põlvkondade jooksul pika aja vältel.

Kahtlejad:

Soovitaks alustada pilootprogrammina, kui osutub edukaks siis vaadata juba edasi.
Kas see pole kirjas juba KÜ arengukavas? Üldine märkus: Ettepanekuid on praegu liiga palju, neid tuleks püüda üldistada. 7 oleks optimaalne arv.
Võibolla on olulisemaid prioriteete, nt võiks õpetada koolis rohkem osalemise ja kaasamisega seonduvat (sh praktilise osalemise kogemuseläbi), et tekiks oskus nö kodanikuks olla. Ses mõttes tuleks kogu kodanikuharidus laiemalt ette võtta, ei näe põhjust, miks just see ettepanek peaks kodanikuhariduses kõige olulisem olema.

Vastu:

Kohustuslik see kindlasti olema ei peaks. Pigem võimalus või alternatiiv mõne kohustuliku aine/töö läbimisel.

Minister üle oma varju ei hüpanud ehk minu kogemus töövarjuna

2010-11-19T17:58:00.004+02:00

Noored Kooli liidri- ja vilistlasprogrammi koordinaator Sandra Lillemaa käis esmaspäeval ja neljapäeval haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase töövarjuks ning jagab allpool järgmise nädala Pooltevahetust silmas pidades tekkinud muljeid, mõtteid ja soovitusi. Aitäh Sandrale ja järgnevalt ongi sõna tal:

Minu töövarjupäev oli omaalgatuslik ettevõtmine, mis kantud isiklikust huvist Eesti hariduspoliitika vastu ning seotud ka mu tööga. Ehk nagu kirjutasin ministrile paar kuud tagasi saadetud kirjas: “Eesmärgiks on eelkõige saada vahetut kogemust ja inspiratsiooni Eesti hariduse juhtimisest tipptasemel, kuid samas uuendada ka Noored Kooli ning ministeeriumi vahelist koostööd.” Nüüd, olles veetnud ministriga poolteist päeva, on aeg hinnata nende eesmärkide saavutamist.

Esmaspäeva mahtusid kaks Riigikogu komisjoni istungit, koosolek vene kogukondade esindajatega, vastamine Riigikogu liikmete arupärimistele ja intervjuu Postimehele. Et samale nädalale sattus ka ametlik töövarjupäev, sain ma lisaks osaleda koos teiste ministrite töövarjudega neljapäevasel valitsuse istungil ning sellele eelnenud IRL-i fraktsiooni eestseisuse koosolekul, kus erakonna ministrid oma seisukohtades kokku leppisid.

Kas kuuldu-nähtu inspireeris? Pigem mitte. Üldiselt ei tekkinudki erilisi emotsioone – ei häid ega halbu. Koosolekutel toimuv oli ootuspärane. Ning ehkki haridus- ja teadusminister paistis silma oluliselt sisukamate sõnavõttudega kui mitmed tema koalitsioonikaaslased ja opositsiooni esindajad, võib öelda, et kuuldud arutelude käigus räägiti palju, kuid öeldi vähe.

Et ministri päevakava oli äärmiselt tihe, nii et isegi lõunapausiks jäi vaevu pool tundi, siis kahjuks ei jäänud aega temaga tõsisemalt haridusteemadel rääkida ja küsida küsimusi, mis mind tõeliselt oleksid huvitanud. (Tundus kohatu uurida näiteks: ”Mis on teie visioon Eesti üldhariduse tulevikust”, kui minister ühelt koosolekult teisele kiirustab või sööklas sülti sööb.) Samal põhjusel ei rääkinud me eriti ka Noored Kooli aktuaalsetest ülesannetest või tulevikuplaanidest.

Eelnevast üsna pessimistlikust kokkuvõttest ei maksa siiski järeldada, justkui ma ei peaks töövarjupäeva õnnestunuks. Otse vastupidi – kuigi eesmärgid, mille algul seadsin, jäid pigem saavutamata, on saadud kogemus minu jaoks väga väärtuslik.

Kaks päeva Riigikogus ja Stenbocki majas olid huvitavad seetõttu, et olin pidevalt aktuaalsete sündmuste keskel. Nägin nii Andres Siitanit kui Laine Jänest vahetult enne vallandamisskandaali puhkemist, kuulsin Juhan Partsi ja teiste ministrite emotsioone päeval pärast Marika Priskele kahtlustuse esitamist, kogesin ööistungist väsinud riigikogulaste meelepaha opositsiooni venitamistaktikast ja viibisin valitsuse istungile järgnenud pressikonverentsil, mille kajastus oli meediaväljaannetes üleval veel enne, kui Toompealt kesklinna jõudsin.

Samuti sain oluliselt selgema pildi sellest, missugust tööd haridus- ja teadusminister teeb ning et lisaks haridusele ja teadusele peab ta juhtima veel ka noorsootöö, arhiivinduse, eesti keele ja mitmeid teisigi valdkondi. Mistõttu on mulle nüüd paremini mõistetav, et haridusdiskussiooni fookus ei saa kogu aeg olla ainult üldharidusel, mis on kõige olulisem teema mu jaoks. Saadud kogemus pani mõtlema, mis tööriistu ministril üldse on, et tagada igale lapsele Eestis hea haridus ja mis rollis olles oleks kõige suurem võimalus seda mõjutada. Nii et kahtlemata andis töövarjupäev terviklikuma arusaamise haridusvaldkonnast ning mõtteainet edaspidisteks otsusteks isikliku karjääri seisukohast.

Kuid selleks, et teiste kolmanda sektori organisatsiooni esindajate töövarjupäev oleks veelgi edukam ja koostöö seisukohast produktiivsem kui mu oma, soovitan kõigil varjutajatel eelnevalt kokku leppida tunnike vestlusaega oma projektipartneriga, et kiire päeva jooksul oleks siiski aega enda jaoks olulisi küsimusi küsida ja oma valdkonna ülesannete üle arutleda. Head varjutamist!

Pooltevahetuse treiler

2010-11-18T10:13:00.001+02:00

Idee: Urmo Kübar, Elina Kivinukk; Teostus: Siim Männik, Janek Karakats

Ja teine natuke lühem-mitteametlikum:

Poetess Leelo Tungla idee viisistas Ivar Must, esitas Silvi Vrait, erkaanile sättis Siim Männik.

Pooltevahetus tuleb!

2010-11-17T02:05:00.002+02:00

Pooltevahetuse nädala lähenedes on hea heita pilk - nagu me seda siin blogis paljude teemade puhul teeme - Albionile, kus sarnast asja prooviti 2009. aasta sügisel saja valitsusametniku ja vabaühenduste aktivisti osalusel. (2010. aasta kohta pole ma tõtt öelda selgust saanud, värskeim info veebis kutsus suvel end selleks kirja panema, ent kahtlustan, et seoses eelarvekärbetega jäeti see ehk tänavu ära.)

Ent kõigepealt neile, kes Pooltevahetusest veel kuulnud pole - kutsume järgmisel nädalal, reedel tähistataval kodanikupäeval (või siis mõnel teisel päeval, kui reede ei sobi) ametnikke-poliitikuid ja vabaühenduste inimesi üheks tööpäevaks oma kontorist välja, teisele “poolele” külla. Mitte siis nii, et mina lähen teen ametniku tööd ja ametnik minu oma, vaid et lepime kokku, kumb kumma poole tuleb ja töötame ühe päeva koos. Hiljem võib vabalt ka vahetada.

Kellele? Eestis oleme pigem harjunud töövarjuna ette kujutama ujedaid noorukeid gümnaasiumist (ja see on ju väga hea, et nad sel moel huvipakkuvat ametit oma silmaga näevad), ent oma elule tagasi vaadates leian, et juba kogemustega praktikuna saad sellistest organisatsioonikülastusest oluliselt rohkem kätte - oskad asju märgata, arukaid küsimusi esitada, siduda nähtut oma kogemustega, leida endale oma töös kasulikke mõtteid, aga ka häid nõuandeid oma võõrustajale. Seepärast soovitame pooltevahetus ette võtta mõne sama teemaga, aga siis teises sektoris tegutseva organisatsiooniga.

Mida siis britid kogesid sellise päeva jooksul? Ühe ühenduse esindaja rääkis näiteks hiljem ajakirjale Engage, et ta sai palju parema ettekujutuse, kuidas oma eestkostetegevusi korraldada, nii et need ka valitsuses kuhugi jõuaksid. “Seni tundsin, et olen õige pikalt proovinud, aga nüüd sain aru, mida ma kogu aeg valesti tegin.”

Või siis teine ühenduse inimene, kelle organisatsioon töötab probleemsete noortega: “Igapäevaselt seda tööd tehes tekib väga kergesti tunne, et valitsus ei hooli sellest teemast kõige vähematki, sest me ei kuule mingeid nende plaane ega eelistusi. Nendega kohtudes näed, et nad räägivad tegelikult sama juttu, mis sa, ja mõtled, et kuidas me küll varem kokku pole saanud?”

Ja üks ametnik: “Me olime ju selle organisatsiooniga ka varem kohtunud, aga alati kas situatsioonis, kus me pidime millegi üle läbi rääkima või siis mõnel üritusel, kus on palju osalejaid. Seekord oli meil võimalus lihtsalt võtta aega ja rääkida, kuidas meie organisatsioonid elavad. Mina õppisin sellest kogemusest, et vahel on lihtsalt hea kokku saada nende inimestega, kellega sa koos töötad, ilma otsese teemata, lihtsalt vastastikuseks õppimiseks, sest just sellest sünnib tõhus partnerlus.”

Seda viimast, muuseas, soovitavad ühes või teises sõnastuses ka kõik Eestis läbi viidud uuringud avaliku ja kolmanda sektori koostööst, olgu siis kaasamise, teenuste üleandmise või rahastamise teemadel - hea partnerlus tekib, kui sa mõistad ja oskad arvestada teise poole võimaluste ja vajadustega, mitte ei eelda tuimalt, et nad toimivad samamoodi nagu sa, või siis peaksid lihtsalt su soovide järgi kohanduma. Ning kõige lihtsam viis seda saavutada on teist tundma õppida. Mitte õpikutarkuste või mingite vihaste eelarveläbirääkimiste käigus jäänud mulje põhjal, vaid minnes tema keskkonda, lüües ise ta tegemistes kaasa, rääkides selle organisatsiooni inimestega ja saades aru, mille nimel nemad hommikul tööle tulevad. Suure tõenäosusega ei erinegi see nii väga su enda põhjustest. Selle teadmisega on koostööd juba märksa parem teha.

PS! EMSL-isse tuleb 26. novembril töövarjuks regionaalminister, muu hulgas kodanikuühiskonna arengu eest vastutav Siim Kiisler. Kuidas me ta saime? Lihtsalt kutsusime.

“Sa oled sallimatu!” -- “Ei, hoopis sa ise oled!”

2010-10-20T04:12:00.002+03:00

"Sallimatute tagakiusamisest" on selle üksjagu kaootilise ajaveebi enim kommenteeritud sissekanne ning sama teema on nüüd juba paari nädala jagu taas ka laiatarbemeedia huviorbiidis. Mis on mulle meeldivaks üllatuseks, sest kui see “Erinevus rikastab” kampaania tänavapilti ilmus, mõtlesin pigem, et jälle üks hambutu sotsiaalreklaam. Mind ennast mõistagi ei suutnud ükski seal välja pakutud “aga-dest” mõtlema panna, sest kõik need tundusid vägagi normaalsed situatsioonid. Aga nagu näha, arutelu on täiesti olemas. Eks kirik ole siin muidugi ka omalt poolt tublisti hagu juurde andnud.

Eelnevast võib siis järeldada, et kui on vaja pooli valida, seisan mina mõistagi “erinevus rikastab” jaatajate hulgas. Ometi kõnetas mind ka eilne Halliki Harro-Loiti repliik, kus ta heitis ette “viha õhutamise” etteheite liiga kergekäelist kasutamist. Mina ka ei usu, et sellised sildistamised mistahes debati käigule kuidagi kasuks võiksid tulla.

Ma olen nõus, et kellelgi teisel peale konkreetse vähemuse esindaja ei ole õigust hinnata, kuidas mingi tekst (näiteks sõna “neeger”) sellele vähemusele mõjuma peaks. Kui Toivo Tänavsuu kirjutab, et homoseksualismi tulemiks on “õõnestamine, allakäik ja häving”, siis ma saan aru küll, et see võib mõjuda solvavalt ja isegi hirmutavalt, sest “õõnestamine, allakäik ja häving” on halvad asjad ning halbu asju tuleks ju peatada, ära kaotada. On igati OK, kui sellest tekstist häiritud inimene ütleb, kuidas see talle mõjus või et ta peab seda rumalaks. Ma “laikisin” (koos veel 71 inimesega) oma sõbra Aeda otsust kustutada oma Facebooki lehelt need, keda ta peab rassistideks, homofoobideks või võõravihkajateks - oma isiklikus ruumis ei pea keegi taluma neid, kes on talle vastumeelsed.

Aga ma ei usu, et tänavsuude tembeldamine vihakõnede pidajateks, millega loogiliselt kaasneb õigus nõuda nende vaikimist avalikus ruumis või vähemalt mitteavaldamist, oleks mõttekas. Esiteks olen üsna kindel, et selle sildi saanu omast arust ei õhuta vihkamist, vaid väljendab oma (enda meelest igati mõistlikku) seisukohta. Sellise sildi külge saanuna tundub tavaliselt talle, et hoopis sildistaja õhutab vihkamist. Ning siis käib edasi juba lapsik “ise oled!” vaidlus, selmet asjast rääkida.

Teiseks, ega siis vaikima sundimine tänavsuid muuda. Ma pole küll kindel, kas ka diskussioon muudaks (nii nagu mind ei saa panna uskuma, et homoseksuaalsus on haigus, hälve, kuritegu või patt), aga vähemalt annab see võimaluse osutada tema argumentatsiooni puudulikkusele või vastata mingitele küsimustele. Näiteks kinnitada, et isegi juhul kui ta tütar peaks ühel päeval oma sõbrannasse armuma, ei tähenda see tema läbikukkumist lapsevanemana, nii nagu ilmselt ta ise ei hakanud heteroseksuaaliks oma vanemate jõupingutuste või ühiskonnas levinud “heteropropaganda” tulemusena.

Üheöösuhtest visiitabieluni

2010-10-04T19:22:00.006+03:00

Kuna praegu käib Tagasi Kooli külalisõpetajate registreerumine, tundus lõppeks sobilik oma eelmise korra muljeid jagada.

Eelinfona teadsin, et pean minema Nõmme Põhikooli varahommikuks (kõik on suhteline, ilmselt oli see koolis juba kolmas tund) kuuendale klassile tundi andma, et rääkida avalikust esinemisest.

Ma ei valinud meelega tuttavat kooli, aga mõned asjad olid ikka väga tuttavad – suvalised kolmanda klassi poisid tegid pedenalju, vaheaeg oli lärmakas ja valus, keegi eriti sind tähele ei pane (isegi kui sul on erksad juuksed!).

Mulle tuleb vastu väga sümpaatne huvijuht, kes juhatab mind klassi. „Me möödunud korral saime igasse klassi külalisõpetaja.“ See on suure uhkusega öeldud ja nii mulle meeldib – hea on töötada nendega, kes oma tööd ise ka armastavad (mõtlete, et elementaarne? Mõelge uuesti!). „Näete, siin on teie klass. Kohe peaks 7. klass siia jõudma.“ Mis mõttes seitsmes? See teadaolevalt kõige hullem klass, kõige raskem vanuserühm? Taban end kergelt paanikalt.

Aga ma olen ju tunniks ette valmistunud, tuletan meelde. Ma tahan rääkida neile avalikust kõnelemisest. Ja mul tegelikult ei ole mingit põhjust arvata, et tund nihu läheb.

Enda jaoks traditsiooniliselt alustan tundi sellega, et palun toolid asetada ringikujuliselt, et kõik üksteist näeksid. Ja ühel õpilasel palun joonistada inimese. See kujuneb üsna naljakaks ja vabastavaks sissejuhatuseks. Mõned itsitavad, mõned on äraolevad. Pärast väikest sissejuhatust (väiteharjutus, kus osalejad saavad öelda, kuivõrd nad on avalikult esinenud – ma olin üllatunud, et neil oli nii palju võimalusi olnud ja et nad selle teemaga nii hästi haakusid!) räägin, et hea kõne jaoks on vajalik kolm osa: kõne vorm, hea hääleaparaat ja sõnum. Iga osa kohta on mul mõeldud väike praktiline harjutus ja ennetavalt võin öelda, et need harjutused, mida ma arvasin, et lähevad hästi, ei olnud tegelikult nii populaarsed, ja vastupidi.

Kõne vorm – alustasime sellest, et soovijatel oli võimalik öelda enda kohta kaks lauset, üks tõsi, teine vale. Ja teised pidid ära arvama, kumb vale on. Kõige keerulisem oli seejuures esimese vastaja leidmine, pelglikkus oli valdav. Pärast paari korda arutasime, mis jäi meelde ja miks. Et noh, mõni rääkis selgema häälega, mõni tegi nalja, mõnda on harjutud kuulama – need kõik ju nipid, kuidas sa hea kõne esitamisel tähelepanu saad. Ahjaa, minagi tegin ju näite ette ja astusin selleks tooli peale (kusjuures ma ei tulnud selle mõtte peale spontaanselt seal klassis, vaid et mõtlesin sellele kodus; ehk et hea kõne ülesehitus vajabki ettevalmistust ja eelnevat läbimõtlemist ükskõik kui spontaanne see ka ei tunduks.)
Hea hääleaparaat – siin tegime mõningaid sirutus- ja diktsiooniharjutusi. Ja see oli üllatav, et noortele meeldisid sellised koorislugemised (mõtlesin, et seitsmes klass, miks jumala pärast peaks nad nautima koorisesinemist, kuhu jääb inimeste isikupära). Siin laiendasin oma mõtet, et tuleb mitte ainult häält hoida, vaid keha üldiselt, sest kõik, mida teete, peegeldub kuidagi teie kehas.
Sõnum – ja viimaks, kõige olulisem ja ka kõige keerulisem osa: tuleb läbi mõelda, mida üldse soovitakse öelda. Sest ükskõik kui hästi sa nalja visata oskad või kui selgelt sõnu hääldad, peab sul olema mingi idee jagada ja see peab tulema südamest.

Siin tegime sellise lõpuharjutuse, et igaüks sai tulla klassi ette ja öelda ühe lause, mis on tema jaoks oluline või mis talle meeldib. Ja ükskõik, mida või kuidas ta seda ütleb, igal juhul kõik plaksutavad. Oi see oli geniaalne meetodileid! Esiteks tõesti kõik ütlesid midagi, kõigil oli põnev kuulata, mida keegi ütleb, ja prooviti ka uusi asju – mõni istus keset põrandat, mõni astus tooli peale ka ;) Ning väide, et „mulle meeldib see tund“ tegi südame ikkagi soojaks.

Tehes lõpukokkuvõtte, et "mis teile tundub, et avaliku kõne puhul on oluline“ ja saades vastuseks „tuleb oma sõnum läbi mõelda“ ja „tuleb oma keha hoida“, arvasin, et olin oma 45 minutit maailma parandamiseks edukalt veetnud.

Ja muidugi lõppes visiit sellega, et direktor palus tervitada üht EMSLi nõukogu liiget – ei saanud parata, et pähe kargas automaatne järeldus, et isegi koolis on inimesed.

Millised on minu õppetunnid? Eelmisel korral pidin harjuma, et 45 minutit on lühem aeg, kui arvasin. Seekord tekkis mõte, et peaks kontakti, mis kooliga tekkis, rohkem kasutama – kirjutama õpetajale/huvijuhile tänukirja, kutsuma koolitustele, mis võiks huvi pakkuda jmt. Et Tagasi Kooli kampaania ei oleks ainult ühekordne ettevõtmine, vaid alus pikaajalisemaks koostööks - ehk et üheöösuhtest tekiks visiitabielu.

Sõnaseletusi

2010-09-21T19:05:00.000+03:00

Pidin ükspäev kodanikuühiskonna uue arengukava terminoloogiat ühtlustama, sõnaus otsib paremat vastet kolmandale sektorile, ja ma jäin õhtul ikka veel kontoris passides mõtlema hoopis avaliku võimu kohta käivatele terminitele.

Ei mõtle isegi kõiki halvustavaid, aga kas või neid, mida kohtame iga päev ajakirjanduses või inimeste peas (jah, ma näen sinna ka). Enamik neist on mu arust sageli valesti või konnotatiivselt kasutatud, ehk siis nii palju lootusest (kodanikuühiskonna teemalises) sõnakasutuses mingi ühtlus või teadlikkus saavutada. Sain esimese hooga igatahes kümme levinumat:

Kui ei osata selgemalt – avalik sektor

Kui ei taheta selgemalt – ametnikud

Kui ütleja on paha peal väljas – võimud

Kui ütleja tahab pahasti öelda – parteid

Kui ütlejal on savi – erakonnad

Kui ütleja on riigisekretär – avalik teenistus

Kui peenutseja paneb puusse – parlamentäär

Kui ei teata, kellest täpselt jutt – riik

Kui ei tahetagi teada – ühed vargad kõik

Kui on üldisemalt süüdlast vaja – valitsus

Ei, ja veelkord ei! ehk viis vastust ametnikult ühendusele

2010-09-19T16:14:00.002+03:00

Tavaliselt on suhtlemine lihtne ja mõnus. Saame omavahel asjad räägitud, kui kuulame üksteist ja otsime ühist huvi. Asjalikus mõttevahetuses ei käitu ametnik ja ühenduse esindaja antipoodide, vaid partneritena.

Vahel aga tundub, et teine pool põikleb ja blokib ning poeb klišeede taha. Klišeed on tüüp-vastused, millel pole sisulist väärtust – need võetakse mängu pigem selleks, et suhtlemist kiiremini lõpetada. Kuidas neid ära tunda ja mida sellises olukorras peale hakata?

Vaatame viite lauset, mida ametnik kasutab siis, kui ta tahab öelda ei.

„Kogu info on kodulehel väljas“

Nojah, täitsa usutav, et nii ongi – ametiasutuse sait on infot ääreni täis. Eestis oleme avalikustamise eesrindlased, ses mõttes et mujal pole nii julget Avaliku Teabe Seadust. Riigi dokumendid peavad olema avalikkusele kättesaadavad ja veeb on selleks kõige loogilisem koht. Iseasi, kui kergesti vajaliku info sealt üles leiab. Ning seejärel – kuivõrd see on arusaadav. Seepärast, kui vajad juhendamist või selgitamist, anna sellest ametnikule teada. Ütle, kuhu oma otsingutega täpselt toppama jäid ja palu abi. See näitab, et oled niiöelda kodutöö ära teinud ja enne telefonitoru tõstmist juba aega ja vaeva kulutanud.

Teiseks ütle otse, et igapäevaselt sa mööda asutuste veebikülgi ei surfa. Küsi, kuidas saad end huvitavad uudised ja teated e-postkasti tellida ning palu end lisada meililisti. Juhul, kui oled seda kõike juba teinud ja oluline info ikkagi sinust mööda läks, on asutus teinud vea. Nüüd tuleb leida lahendus koos avalike suhete osakonnaga.

„See tõstab meie halduskoormust.“

Tõlge: ma ei viitsi ega taha selle asjaga tegeleda.

Ametnikule tundub sinu soov või ettepanek lisatööna. See ei seostu tema ülesannetega, ei tundu üldise vajadusena vaid ühekordse vastutulekuna. Sellega tegelemine võtab aega, mis tuleb leida teiste toimetuste arvelt. Niisugusele palvele on lihtne öelda ei – seda soovitavad ka ajajuhtimise koolitajad.

Lahendus: uuri, mida täpselt peab ametnik ette võtma, et sinu palve täita. Aita tal läbi mõelda, kellega ta peab rääkima, mida täpsustama. Paku end lisainfot otsima. Võib-olla selgub niimoodi koos „kõva häälega“ mõeldes, et asi ei võtagi eriti aega ja on täitsa tehtav.

3. „Sellel on tuntav mõju riigieelarvele“

Masuajal on eelarve püha lehm. Pärast seda, kui riigiasutused on pidanud mitu korda aastas oma kulusid koomale tõmbama, loobuma töötajatest ja plaanitud tegevustest, arendusplaanid sahtlisse panema, mõjub iga ettepanek, mis toob kaasa kulutusi, punase rätikuna. Arusaadav. Samas, kunagi pole nii, et üldse raha ei ole. Selles rahakotis, mis olemas on, tuleb lihtsalt teha valikuid. Seniste valikute ümbertegemine eeldab häid põhjendusi.

Lahendus: kirjelda seda kasu, mida uue tegevuse kaudu võib saavutada. Näita, et oled tutvunud asutuse tööplaani või arengukava eelarvega. Küsi, millal on õige aeg esitada uusi ettepanekuid. Uuri, kuidas käib rahade taotlemine ja kuidas neid otsuseid tehakse. Küsi soovitusi, näiteks kas on mõtet teha teiste ühendustega koostööd. Ning eelkõige – arutage, kuidas saab sind huvitava asja ära lahendada nii, et suuremaid kulutusi ei tekikski!

4. „See meid otseselt ei puuduta.“

On igati loomulik, et riigivalitsemise ülesanded on jagatud. Keskvalitsusel on oma roll ning kohalikul omavalitsusel oma ülesanded. Igal asutusel oma valdkonnad. Igal ametnikul oma töökirjeldus. See aga õigusta toru hargile riputamist, kui ta sinu küsimusele vastata ei oska.

Lahendus: selgita, millise info põhjal sa tema poole pöördusid – ehk kuidas tema töö võib sinu ettepanekuga seotud olla. Kirjelda, milliste asutustega sa oled juba samal teemal rääkinud. Näita, kuidas tema panus saab ühisele asjale kaasa aidata.

5. „See on poliitiline otsus.“

Tavaliselt on sellele lausele eelnenud protsess, mida saab tagantjärele kirjeldada kui tükk tühja tööd ja vaimunärimist. Asjaga on siin-seal tegelenud mitu asutust ja hulk ametnikke. Siiski on üles jäänud erimeelsused, millele pole lahendusi leitud. Keegi pole otsust teinud.

Lahendus: tegelikult sellisest olukorrast head nahka loota pole. Saad vaid (taas) välja käia oma ettepanekud, kirjeldada oodatava otsuse mõju oma ühendusele. Küsi, kelle võimuses on asi lahendada. Uuri, millised on takistused. Ütle, et tuled selle teema juurde mõne aja pärast tagasi.

Lõpetuseks:

Kas panite tähele, et ainult ühes lauses on sõna „ei“? Positiivselt öelda on palju parem. Nõks seisneb aga selles, kuidas suhelda nii, et tühjale jah-lausele ehk klišeele asjalik sisu ja tegutsemine juurde kasvatada.

Tänan inspiratsiooni eest EMSLi suvekooli "Kuidas öelda ei".

Mõtteid Montrealist, 2. osa

2010-09-03T02:18:00.008+03:00

Tegelikult olen küll juba pea nädala Eestis tagasi, aga täitmata on Montrealis antud lubadus teiseks osaks Civicus World Assembly’l tekkinud tähelepanekutest.

* * *

Laupäevaõhtuseks õppevisiidiks valin Montreali linnavalitsuse külastuse, sest tegu on väidetavalt esimese suurlinnaga Põhja-Ameerikas, kus on kokku lepitud linnavõimu ja -kodanike koostöösuhetes - õiguste ja kohustuste hartas. Ega see dokument oma sõnastuselt nüüd millegagi raba, aga ma olengi veendumusel, et kirja pandust olulisem on selleni jõudmise tee ja kokkulepitu toimimine. Ning nendega tundub seal olevat igati hästi. Hea küll, videoklipp, kus kõik need tavalised kodanikud (lokitatud vanaproua, lastega keskklassi perekond, ratastoolis mustanahaline, prillidega professor ning ohtliku välimuse, aga kindlasti hea südamega hilisteismeline poiss - teate neid ju küll) hartat käes hoidsid ja kaamerasse kinnitasid, kui õnnelikud nad linna asjades kaasa rääkimise üle on - no see läks mu jaoks muidugi juba liiale, aga kujutasin ette Eesti inimesi samamoodi EKAKiga poseerimas ja siis oli vähemalt natuke naljakam.

Ise tõid nad hartast esile kaht asja: ombudsmani, kelle poole linnaelanikud saavad pöörduda, kui nad tunnevad, et linnavõim on neile liiga teinud (keskmiselt saavat probleemid lahendatud viie tööpäevaga, mis avaldab mulle küll muljet - Eestis ei saa tihti ametnikult enne kuu möödumist vastustki; linnale omakorda on see hea tagasiside ja muidugi ka kohtuvaidlustest odavam viis probleeme lahendada) ning avaliku konsultatsiooni algatamise kohustust, kui seda nõuab vähemalt 15 000 linnaelanikku (linnaosa puudutava küsimuse puhul 5000 või vähemalt 5% linnaosa elanikest). Viimasele on küll mõningaid piiranguid, mõned neist natuke küsitavad (näiteks ei laiene see õigus linnaeelarve ja kohalike maksude teemale), aga üldiselt näis see mulle igati asjaliku hea kodaniku tööriistana.

Ning jäin mõtlema. Eestis, mis elanike arvult veidi väiksem kui Montreal, näeb KOKS ette võimaluse vähemalt 1% hääleõiguslikest valla- või linnaelanikest (Piirissaart arvestades on lisatud, et neid peab siiski olema vähemalt viis) teha algatusi kohaliku elu küsimustes õigusaktide algatamiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

Ma ei tea, et seda oleks võimalusena kasutatud, ent mulle ka ei tundu, et see oleks sama väärtuslik õigus kui Montreali elanikel. Eelnõu, nagu sageli näha, ei pruugi tagada veel mingit korralikku arutelu, veel vähem avalikku arutelu. Pealegi arvan, et mõnelgi juhul on arutelu olulisem kui õigusakt, sest selle käigus võib selguda hoopis parem lahendus, kui õigusakt seda olla saaks. Rääkimata hästi läbi viidud avalike arutelude kodanikuhariduslikust mõjust. Igatahes sain siit mõtte manifesti jaoks.

* * *

Kõigi nende rõõmuks, kes on EMSLile ette heitnud liigset rahumeelsust, konventsionaalsemate vahendite eelistamist kolmanda sektori eest seismisel, tsiteerin endist Civicuse, praegust Greenpeace’i tegevjuhti Kumi Naidood: “Kui ma töötasin Civicuses, nägin palju vaeva, et mõni rahvusvahelise korporatsiooni juht nõustuks minuga kohtuma. Nüüd Greenpeace’s näen vaeva, et leida aega nende korporatsioonide juhtide jaoks, kes muga kohtuda soovivad. Nad teavad, et kui nad ei kutsu meid endaga koos laua taha, on nad ise järgmiseks meie laual.”

Ilusasti öeldud. Aga ei, ma ikkagi ei arva, et minu EMSLis töötamise ajal me seda praegust suunda muudaks. Ma ei ole röökides nagunii teab mis usutav ka.

* * *

Viimane kild ei ole World Assembly’lt, vaid kohalikust lehest - nimelt peab Toronto linnapeakandidaat Rob Ford tagasi maksma tuhandeid dollareid oma jalgpalliklubile kogutud annetusi, sest saatis annetustele üles kutsuvad kirjad välja linna ametlikul kirjablanketil. Kokku on kampaania käigus klubile kogutud ligi 40 000 Kanada dollarit (ligi 450 000 Eesti krooni), aga kõnealused kirjad olevat esialgsetel andmetel seotud vähem kui poolega sellest summast. Juhatagu see näide sisse uue hooaja, mil tuleb jälle hakata tegelema meie oma hea valimistavaga, kus teatavasti samuti üheks punktiks avalike vahendite kasutamisest hoidumine isiklikes kampaaniates.

Porno kimbutab katusorganisatsiooni

2010-08-23T21:39:00.005+03:00

Aga nagu Jaan Tätte raadioreklaamis kinnitab, et teab täpselt, mis lugusid inimesed ootavad ja neid ka oma kontserdil pakub, nii tean minagi, et samuti kui eelmisel ja üle-eelmisel korral, peab ühe konverentsi-ülevaate juurde kuuluma ka väike pilguheit kulisside taha, kus “globaalne lõuna” tähendab pigem suurt söögikorda kui arenguabi sihtpiirkonda.

Tänane lugu räägib sellest, kuidas Inglismaa EMSLi ehk NCVO IT-tiim katusorganisatsiooni töötajate moraalse palge eest hoolt kanda püüdis. Sest kui tahes ebatõenäoline võib meile ka näida mõte avatud kontorist kui kohast, kus tekib soov natukene pornolehekülgedel lõõgastuda, küllap teavad IT-tiimid juba paremini, mis meie räpastes peades tegelikult toimub.

Esimesena võeti sihikule ebasobivaid sõnu sisaldavad lehed, mispeale NCVO töötajad ühel hommikul avastasid, et nad ei saa enam oma peamise valitsuspartneri, siseministeeriumi kodulehele. Sest nagu Eestis, nii tegeleb Albionilgi kodanikuühiskonna arenguga asutus, kelle töövaldkonda kuuluvad muu hulgas ka vägistamised, pedofiilia, lasteporno ja muu selline.

Pika hambaga oli IT-tiim sunnitud järele andma, aga ei tunnistanud end veel lööduks.

“Ärge küsige, kuidas, aga järgmise asjana piirati kuidagi ligipääs lehekülgedele, kus on fotod, millel on rohkem kui 80% paljast ihu,” jätkab Ann, NCVO poliitikaboss (naine, kes arvestab veini kui üht päevas vajalikust viiest puu- ja köögiviljaportsjonist, sest “seda tehakse ju viinamarjadest!”). “See tähendas, et nüüd olid blokeeritud juba kõik valitsusasutused, sest kõik nad sisaldasid fotosid ministrite alasti näost ja kaelast!”

Naerame laginal ning waleslane, rõõmsate roosade põskede ja särgikaelusest paistva karvase rinnaga Craig puksub: “Aga sellise piiranguga ei saaks ju ka notsude pilte vaadata!”

Laudkonna küsivad pilgud, mis äkki saabunud vaikuses tema poole pöörduvad, ei üritagi üllatust varjata.

“Eem ... no ma mõtlen näiteks mõne sellise organisatsiooni kodulehte, kes tegeleb põllumajandusega,” pomiseb ta.

***

Brittidest rääkides: suvel jäi jagamata uudis, et teenete eest kolmanda sektori arendamisel lõi kuninganna mu Inglismaa ametivenna, NCVO juhi Stuart Etheringtoni juunikuus rüütliks. Rüütliseisus sobib minu meelest Stuartile suurepäraselt, tegu on tõelise vana kooli briti džentelmeniga. Illustreerigu seda näide, kui ta ööbis ühel reisil kahe kolleegiga hotellis. Kella nelja paiku öösel hakkab tööle tuletõrjealarm. “Väärikus või tulesurm? Tulesurm või väärikus?” küsib Ann endalt vaheldumisi ukse ja riidekapi poole vaadates ning leiab siis kompromissi, tõmmates pika mantli pidžaamale peale. Umbes samamoodi ootab teda välisukse ees teine kolleeg. Ja siis väljub majast Stuart - ülikonnas, püksid viigitud, kingad lakitud, lihtsalt ilma lipsuta. “Ümber nurga saab kiirtoidurestoranis kaunis talutavat kohvi osta, suundume ehk sinna?” teeb ta ettepaneku ja kui nad seal siis istuvad oma mantlites ja loppis näoga, auravad papptopsid ees, pöördub Stuart taas nende poole: “Ehk arutaksime, mis seisukoha me võiksime võtta konservatiivide eilse avalduse peale?”

Mõtteid Montrealist, 1. osa

2010-08-23T21:35:00.003+03:00

Teemadest, mis seekordse Civicus World Assembly töötubades jutuks on olnud (nagu osaluseelarved, mõjuhindamine või demonstratsioonid) tahaksin edaspidi Hea Kodaniku ajakirja-versioonis pikemalt kirjutada, järgnevalt aga niisama väike assortii mõtteid ja tähelepanekuid (teine osa tuleb paari päeva jooksul ka).

* * *

Kohvipausi ajal vestlen Poola katusorganisatsioonis töötava Annaga, kui me juurde astub AGNA (meiesuguste katuste võrgustik Civicuse sees) olulisemaid rahastajaid, Charles Stuart Mott Foundationi töötaja ja tunneb huvi, kuidas AGNA-l meie meelest läheb. Räägime vabalt ja toredalt paarkümmend minutit (ta küsib mõne asja kohta, et kas me saame neist samamoodi aru kui ta, ning millistest AGNA tegevustest meile kasu on olnud ja nii edasi) ning ma mõtlen, et see on esimene kord, kus üks rahastaja on pöördunud mu kui toetatava tegevuse sihtrühma esindaja poole. Praktika, mida ka Eesti rahastajad võiksid rohkem järgida. Muidugi tuleb silmas pidada, et kui näiteks mina olen kriitiline (jah, AGNA suhtes ma veidi olen), ei tähenda see veel eriti midagi, aga kui samad probleemid kostavad mitmest allikast, siis on see rahastajale ilmselt oluline täiendav info, mida ta AGNA enda aruannetest ei pruugi lugeda saada. Sama käib tegelikult ka kaasajate kohta - selmet rahulduda ainult katusorganisatsiooni seisukohaga, tundke aeg-ajalt huvi, kas nende liikmed ka seda jagavad või asjast üldse teadlikudki on.

* * *

Aafrika vanasõnade tsiteerimine on küll üldiselt Kristina leivanumber, aga üks, mida siin kuulsin, sobib minu meelest hästi neile ütlemiseks, kes mingi küsimuse puhul kaaluvad, et kas on vaja kaasata või ei: kui tahad kiiresti minna, mine üksi, kui kaugele, siis koos teistega. Hobimatkajana leian, et selles on sügav mõte sees.

* * *

Inimtüüp, kes mind konverentsidel alati on häirinud, ja keda ohtralt ka siin kohtab, on selline, kes ettekande lõpus palub mikrofoni ja ütleb midagi sellist: “Jah, see mis te äsja rääkisite, kõlab muidugi väga ilusasti, aga vaadake, meie riigis (linnas, organisatsioonis, ...) ei ole sellest küll mingit kasu, sest meie poliitikud (ametnikud, ettevõtted, ajakirjanikud, liikmed, kohalikud elanikud, ...) on nii-ja-niisugused. Mida meie peaksime tegema?” Magus Jeesus, nagu ameeriklased ütlevad, kust peab ettekandjal olema retsept, mis toimiks igas olukorras? Parim, mida tema teha saab, on tutvustada oma kogemusi, rääkida, mis tema meelest on edu toonud või takistanud ja mida ta sellest õppinud on. Mida sellest täpselt oma organisatsioonile kohandada annab, on ikka juba kuulaja asi teha. Ükski vägi ei veena mind ümber, et midagi õpetlikku leiab peaaegu igast ettekandest, kui ise vähegi tööd teha viitsida.

* * *

On muidugi veel asju, mis siin muutu. Satelliit-üritus Youth Assembly on sama kärarikas, loosunglik ja pretensioonikas nagu ikka, süüdistades täiskasvanuid kõigis maailma hädades (küllalt turvaline pakkumine, sest ise nad ju tõesti pole jõudnud veel suurt midagi teha) ning nõudes söögi alla ja peale koheseid samme vaesuse lõpetamiseks maailmas.

Teine püsiteema on Civicus ja ta kampaaniad. Tean inimesi, kes kahtlustavad Eesti reklaamifirmasid ametlikult välja kuulutamata võistluses, kes suudab tulla tobedaimale ideele, mida klient on valmis ära ostma (näiteks hiljutine rapsiõli kampaania on nende meelest selle konkursi vili). Mõnikord mõtlen, et samamoodi üritavad üksteist üle trumbata Civicuse kampaaniameistrid. Eelmisel aastal näiteks kutsuti kõiki üles oma mobiilide äratuskellad kindlal ajal helisema panema, et “anda riigijuhtidele äratus” kliima soojenemise vastu otsustavalt tegutsema hakata. Tänavune kampaania on “Lose your shoes”, mille lähtekohaks on lause, et teise inimese mõistmiseks tuleb kõndida miil tema jalanõudes. Seega, et teha vaesus ajalooks, on vaja mõista vaeseid inimesi ja selleks tuleb järelikult ... kõndida paljajalu. Üks tiir ümber kahe kvartali. Nii et olete palutud kaasa tegema. Ah jaa, kuupäev on ka paika pandud: 10. detsember.

* * *

Mu osalemist World Assembly’l toetab osaliselt KÜSK - suur aitäh selle eest!

Head asjad

2010-08-09T12:47:00.003+03:00

Pärast suvepausi on hea jätkata samaga, millega Elina juunis lõpetas. Et sageli tundub ju meie töös, et mingid probleemid aina kestavad, ideed kanduvad aastast aastasse, ilma et lahendusteni jõuaksid. Hea Kodaniku ajakirja rubriigi “Tagasi tulevikku” jaoks kümne aasta taguseid “Foorumeid” lugedes tabab mind küll mõnikord ehmatus, et kas me tõesti oleme mingit juttu juba terve dekaadi rääkinud, ilma et midagi oluliselt muutunud oleks? Aga samas olen sel aastal rõõmuga ka vastupidist märganud.

Siinsamas blogis võtsime aasta algul üles kaasava rahastamise teema. Toona ühena seda teemat kommenteerinud Kodanikuühiskonna Sihtkapital võttis sellest niimoodi innustust, et kutsus tulevasi taotlejaid juunis ettepanekuid tegema sügisel avatava kodanikuhariduse taotlusvoorust toetatavate tegevuste kohta ning järgmisel aastal avaneva Šveitsi Vabaühenduste Fondi toetusskeemi kohta. Hea eeskuju ka teistele rahastajatele!

Veidi varem, 2008. aasta oktoobri Heas Kodanikus tutvustasime osaluseelarvete koostamise kogemust ning arutasime, kuidas see Eestis võiks rakendatav olla (vaata www.ngo.ee/heakodanik, nr. 3(44) 2008, lk 24-25). Kevadel oli mul hästi hea meel kuulda, et e-Riigi Akadeemia ongi alustanud projekti, kus maailma kogemuste põhjal pakutakse välja Eestile sobiv mudel osaluseelarvete koostamiseks.

Kevadel käima läinud KODAR-ast, ehk kodanikuühiskonna arengukavast 2011-14 võib loota aastaid soovitud “praktilist EKAKi” ehk siis niisugust dokumenti, kus kirja pandud ja kokku lepitud konkreetsed tegevused, mis on vajalikud kodanikuühiskonna arenguks. Ning nende rõõmuks, kes on aastaid oodanud, et kaasamise hea tava lihtsalt soovituslikust tekstist millekski enamaks saab, võib öelda, et Vabariigi Valitsuse ilmselt sügisel vastu võetava uue reglemendi praegune versioon sisaldab lauset “Eelnõu või muu küsimuse ettevalmistamisse kaasatakse asjassepuutuvad huvirühmad vastavalt kaasamise heale tavale.”

Nii et häid asju juhtub. Halbadest mõni teine kord.

Ei läinud poolt aastatki ...

2010-06-11T13:01:00.004+03:00

... kui oleme ilmselt leidnud viisi, kuidas oma nädalakoosolekud tõhusamaks muuta. (Meenutuseks Urmo üleskutse detsembris, kus otsisime vabatahtlikku koosoleku juhatajat.)

Lahendus, nagu head lahendused ikka, saabus kuidagi poolkogemata. Nimelt hakkasime oma uudiskirjades tegema lühiülevaadet me töötajate tegevustest. Alapealkirja alla "EMSLis käsil" tekib enamasti päevadekaupa loetelu meie ägedamatest tegemistest, et hoida huvilisi kursis, millega EMSL on seotud. See ei ole kirjeldus meie igapäevastest tegemistest ehk nagu nõukogu liige Kristina kena kujundi leidis: see ei ole tõestus, et me teenime oma palga välja. Näiteks me ei kajasta, et Elina valmistab ette mingit koolitust, vaid kajastame seda siis, kui koolitus ise toimub.

Mis selle tulemusena juhtus? Inimesed hakkasid väga tublisti teistele töökaaslastele saatma oma nädalasi tegemisi, millest me Alariga oleme välja noppinud lõikeid uudiskirja. Aga need kirjad täitsid olulise eesmärgi: info meie nädala tegevustest jõudis kõigi EMSLi töötajateni. Skeptikud võivad siin arvata, et mõned ei jõua kirju lugeda, aga seni on oma tegemisi suudetud väga ülevaatlikult kirja panna.

Ja mis koosolekutest sai? Kuna me olime juba esmaspäeva hommikupoolikul suuremad tegemised listi kirjutanud, jäi koosolekutel rohkem "ruumi" sellisteks küsimusteks, mida kõik koos võiksime arutada - on see kodulehe või tegevuskava üle või on kellelgi mingi konkreetsem küsimus arutada, mille osas vaja teiste nõu. Aga enam ei ole see koosistumine rutiinne infojagamine, kes mida sel nädalal teeb, vaid lahe äraolemine, mis kestab, kuni teemad otsa saavad. Tore, mis?

Annika Uudelepp: ühiskonna arengu võti on aktiivsel kodanikul

2010-06-07T23:37:00.009+03:00

Järgneva intervjuu lühem versioon ilmub juunis järgmises Hea Kodaniku numbris, aga et Poliitikauuringute Keskus Praxis saab 8. juunil kümne aastaseks, olgu siin täies pikkuses loetav, mida kiidab ja mida laidab meie riigivalitsemises, kaasamises ja avalike teenuste teemal Praxise kodanikuühiskonna ja valitsemise programmi direktor Annika Uudelepp, keda tutvustame seekord rubriigis "Nägu nime juurde." Küsis Alari Rammo. Pilt: Karl-Kristjan Nigesen.

Hoiad sa siiani rekordit kui Eesti noorim kantsler?

Jaa, hoian.

Mis sul arus oli? Polnud ju aastatki veel avalikus sektoris töötanud ja kohe tippjuhiks?

Hullumeelne tahe teha Eesti riiki paremaks.

Õnnestus see keskkonnaministeeriumis?

Ma arvan küll. See oli väga motiveeriv, väga vastutusrikas ja suurt isiklikku initsiatiivi nõudev töö. Ma olen siiani täiesti veendunud, et riigiametnik on olla uhke ja hää ning palju on neid ametnikke, kes ei mõtle üheksast-viieni stiilis, vaid tegutsevad tõeliselt säravate silmadega. Sellise seltskonnaga on rõõm koos töötada.

Kust tuleb niisugune enesekindlus, et minna sisuliselt ülikoolist viitsadat inimest juhtima?

Kindlasti on oma roll ka noore inimese teotahtel ja julgusel, aga ma mõtlesin enne otsust ikka kaua. Tegin nimekirjad plussidest ja miinustest ning viimane sai üllatavalt pikk. Aga kui sa leiad endas sisemist tahet töötada Eesti riigi ja ühiskonna heaks, siis sellist võimalust sageli ei teki. Leidsin, et minu tänapäevase riigiteadusliku hariduse taust aitab ministeeriumi edendada ja see oligi väga suureks abiks.

Sind meenutatakse kui kunagi kogu aeg naervat inimest, aga vahel ka kui nõudlikku ja liialt tõsist ametnikku. Nüüd tundud täitsa naeratav jälle.

Enesega rahulolu on väga oluline mis tahes töös. Mõnikord on ikka pingelisemaid aegu ja isiksuslikult on kõik mu töökohad olnud väga arendavad ja väga kiire õppimiskõveraga. Kui ministeeriumi juhtima asusin, küsiti minult, et kui kolmekümneselt on tippjuhi kogemus käes, mida ma siis edasi teen? Ma olin juba enne seda ametikohta selgeks mõelnud, et karjäär ei ole vertikaalne redel, vaid eelkõige võimalus ennast mitmekesiselt arendada ja elada väga lahedat, arendavat ja sisukat elu. Kui end piirata ühe rajaga, olgu see riigiametis või mujal, ei saagi olla nii huvitav ja mitmekülgne. Sa vahetadki radasid ja teostad ennast erinevatel aladel.

Mujal maailmas on paljud riigijuhtimises ja tippäris tegevad olnud inimesed mingil elukaare hetkel jõudnud kodanikuühenduses töötamiseni ja nad hindavad seda ääretult kõrgelt. Näevadki, et vaat see on väljakutse ja sellesse rolli minek ei ole juhuslik, vaid teadlik valik. Võib-olla Eestis pole sellest lihtsalt veel aru saadud.

Nii et avalik sektor ammendus vaid selleks hetkeks ja tabasid endas teadlase kutsumuse?

Sektoripõhine piiritlemine pole ammendumise kriteerium. Väljakutse ei ole asutuse, vaid töö sisu põhine ja kus sa seda teed, on üsna teisejärguline. Praxisesse tulek oli minu jaoks teadlik valik, mille tegin mitme võimaluse vahel kaaludes.

Kui ma oleks teadlane, oleks ma ülikooli läinud, aga ma tahtsin näha riigi toimimist ja sellesse panustada ka kõrvalt. Toimimismustrid riigiasutuses ja tänases töös on muidugi mõnevõrra erinevad. Praxise kogemus on mulle näidanud väga huvitavaid ja märksa paindlikumaid võimalusi, kuidas oma tööd paremini teha. Samuti on mind see töö viinud kokku näiteks kodanikuühendustes töötavate professionaalidega, kellega ma riigiametis töötades poleks kohtunudki, või kui, siis väga põgusalt.

Täna on neid puutepunkte ametnikel küllap rohkem.

Kindlasti. Võrgustikupõhine suhtlemine ja töö tegemise viisid edenevad ja seda ma käsitlesin tükk aega tagasi juba oma magistritöös. Teadsin kõike teoreetiliselt, kuidas ühiskonnamudelid võiksid edasi areneda, aga ma tahtsin seda kogeda. Selles mõttes "lõikasin" Praxise kaudu, et mitte oodata viis või kümme aastat, kuni Eesti avalik sektor sinnani jõuab.

Ka võimalused riigiametis on täna paremad kui mõni aasta tagasi – ametnikud on õppinud mitte üksnes kodanikuühendustega suhtlemist, vaid näevad järjest enam koostöökohti nn teadmustöötajatega, kelleks on ka Praxise meeskond. Minu jaoks on väga oluline töötada tarkade inimestega, ma ei saa seda kuidagi varjata.

Huvitav on see, et ka enne ja pärast mind Praxisesse tulnud inimestest on mitmed öelnud, et nad on teadnud juba enam kui viis aastat tagasi, et tahaks Praxises töötada. Mina mõtlesin seda ka, kui ma ülikoolis töötasin. Ja nüüd ma siin olen.

Teadusest tulles oli sul kodanikuühiskonnast küllap teistsugune arusaam kui keskmisel 25-aastasel riigiametnikul?

Teadsin kodanikuühenduste rollist ühiskonnas, tajusin nende olulisust ja olin väga palju mõelnud võrgustike toimimise peale. Mitte hierarhia ja turu, vaid just võrgustiku. Andsin endale sellest väga hästi aru, kuigi mul ei olnud ühenduste ja nende tegutsemisviisidega väga praktilisi kogemusi.

Keskkonnaorganisatsioonid olid ministeeriumile kindlasti tülikad.

Tegelikult on mul väga hea meel, et keskkonnavaldkonnas tegutsevad tugevad kodanikuühendused. Kui ma ministeeriumisse läksin, räägiti mulle kohe, et nende ja nendega oleme me tülis. Vaikselt hakkasin aru saama, miks – palju oli isikute vahelisi probleeme, aga ka vastastikune rollitaju oli nihkes. Seadsime siis sisse regulaarse ümarlaua keskkonnaühendustele ja see oli väga suur asi.

Arvan, et see üksnes ei loonud paremat koostöösuhet, vaid ka usaldust, õpetas üksteist paremini tundma. Minul kujunes mitme ühenduse juhiga välja selline koostöösuhe, et kui mingi jama oli tulemas, helistati mulle ja öeldi, et homses lehes on selline lugu – see oli suur usalduse märk, kus nemad teadsid, et mina ei tee selle infoga midagi sellist, mis bumerangina tagasi tuleks ja mina teadsin, et nemad teevad seda konstruktiivse koostöö nimel.

Kolme kuu tagant toimunud ümarlauad ei kulgenud alati rahumeelselt ja konfliktivabalt, aga see oli ikkagi viis tulla kokku ja rääkida asjadest, tekitada sisukam dialoog.

Kas kaasamine tuleks lõpuks kohustuslikuks teha?

Kaasamine ongi kohustuslik. Mõtleme Euroopa Liidu lepingu, põhiseaduse, avaliku teabe seaduse ja paljude muude õigusaktide peale, mis on Eestis tegelikult väga nõudlikud. Nad ei kasuta sõna “kaasamine”, aga väljendavad muude eesmärkide või viiside kaudu, et tuleb teavitada, abistada, läbi rääkida ja kodanikel on õigus oma seisukohti väljendada. Kõige selle juures jääb tehniliseks küsimuseks, et meil pole eraldi määrust kaasamisest. Mõni aeg tagasi ei olnud selleks ka aeg küps, aga võib-olla ühel hetkel on.

Miks siis vastastikku kurdetakse ja näpuga näidatakse?

Mõlemal pool on puudu endiselt oskustest, teadmistest ja väärtustest, mis annavad kokku kompetentsi. Üks asi on teada kaasamise rolli, teine osata kaasata. Kaasamiskoolituste tegemine on andnud kindlustunde, et teemad tuleb lahti rääkida, sest kogemused pole kusagile akumuleeritud, kust võtta ja kasutada. Tuleb õppida vastastikku ootusi näitama ja mõistma, mis rollis keegi on, mitte hakata endale kohe sabasid ja sarvi ette kujutama.

Väärtused ja hoiakud on olulised ses mõttes, et sa ei saa kaasata, kui sa ise ei arva, et see on oluline ja kasulik. See nõuab mõtlemist ja tahet, kuna tegu pole ühekordse ürituse, vaid partnerlussuhte väljaarendamisega. Kui kaasamist mitte võtta sellisena, milleks peab kolm korda sisse-välja hingama ja julguse kokku võtma, vaid kui normaalset tööprotsessi, pole see üldse hull.

Viimaste aastatega on palju selgelt paremaks läinud, eriti ühenduste võimekus end sisuliselt väljendada. Praxise mõttehommikutele kutsume ühendusi, poliitikuid, ametnikke, ärimehi, eksperte ja kõik on juba väga head oma argumentide esitamisel. Sõltub küll inimestest muidugi, aga diskussioon saabki paremaks minna ainult seda koos tehes.

Ühel mõttehommikul läksid avaliku sektori esindajad omavahel kirglikult ragistama.

Avalikul sektoril ongi palju katsumusi. Selge on vajadus riigiaparaati moderniseerida. Mitte, et me oleks arengust maha jäänud, kuna kodanikuna on mul alati uhke tunne, kuidas väike Eesti riik suudab paljusid asju väga hästi teha. Aga mõned väljakutsed ei ole sellised, mida saavutaks asutused eraldi, kes on arenenud oma loogikate järgi ja teinud riigi kui terviku juhtimise väga raskeks.

Ma ei mõtle asutustevahelist koostööd siin mingi sõnakõlksuna, vaid sisulisi ja süsteemse koostöö viise, mustreid ja mudeleid, mida kasutatakse Eesti riigivalitsemises vähe ja ebaühtlaselt. Koostöösuhted on sageli isikupõhised ning kui muutuvad inimesed, lähevad nendega ka mälu ja suhted ja sellest võib sõltuda piltlikult öeldes ühe valdkonna tulevik aastateks.

Kuidas seda ideaali illustreerida?

Näiteks kui ühiskonnas on probleem, siis seda lahendatakse nii, et see saab lahendatud, mitte ei mõtle iga asutus, et minu rida algab siin ja lõpeb seal ja edasi pole minu asi. Vaid et ta hoolitseb selle eest, et ei juhtu vaid väljund – töö on ära tehtud –, aga tekiks ka mõju.

See on jälle oskuste ja väärtuste taga?

Jah, aga väga selgelt ka töökorralduse. Igaühel on oma maailm oma majas, aga riik võiks olla üks süsteem.

Kuidas see ikkagi võimalik on?

Ühtlustades ja standardiseerides põhiprotsesse näiteks. Samuti välja arendades konkreetsetest eesmärkidest tulenevad meeskonnad, mis hõlmaksid antud teemaga töötavate asutuste asjatundjaid. Eestis on selleks palju paremad võimalused kui suurtel riikidel ja me oleme üht-teist maailmalegi näidanud. Teenuste valdkonnast võib pikalt rääkida, kus on liiga palju ametniku ja administratsiooni keskset ja vähem kliendikeskset mõtlemist.

Kodaniku suhe riigiga on väga erinev – ta võib olla subjekt, alluda mingitele reeglitele, peab makse maksma; kodanikuõiguste suhtes käia valimas, aga võib olla ka kliendi, teenuste tarbija suhe. Nägemine, et tööd tuleb teha inimese jaoks, on avalikku sektorisse veel üsna lünklikult jõudnud.

Kuivõrd on takistused ametkonnas ja palju poliitikas?

See, et meil pole toimunud haldusreformi, on poliitilise otsustamatuse vili. Haldusreform ei tähenda piiride ümberjoonistamist, vaid et omavalitsuste tasandil toimiks hästi kõik, mida inimestele on seadustega lubatud, sõltumata sellest, kus sa elad. Konkurents omavalitsuste vahel on väga tihe, koostööhuvi on üsna tagasihoidlik.

Keskvalitsuse ja omavalitsuste vastandumise juures ei ole Eesti kuidagi unikaalne, aga ühel hetkel hakkab retoorika suunama ka kodanike mõtlemist ja õõnestama usaldust oma riiki. Keskvalitsus ja omavalitsused ei saa olemuslikult vastanduda, nad peaksid olema ühe ahela eri lülid oma õiguste ja kohustusega.

Ametnikkonna hulgas on inimesi, kes tahaks muutusi ellu viia, aga mida aeg edasi, seda vähemaks neid jääb. Usk sellesse, et midagi on võimalik ära teha, väheneb. Sest sageli ei tehta.

Ja see on poliitikute probleem?

Aga ka ametnike, kui nad ei suuda kokku leppida ja vaadata riiki kui tervikut. Ei ole mõtet ainult poliitikuid süüdistada, mõlemad on osalised. Olen näinud ka, et kui ametnikud suudavad mingites asjades ühise plaaniga välja tulla ja näidata kasu, tuleb ka poliitiline toetus tõenäolisemalt.

Poliitilisel tasandil kritiseerin ma eelkõige seda, et meil pole ju ühelgi erakonnal selget visiooni, kuidas riigivalitsemist arendada. Soomlased tegid omale just pikaajalise plaani ja kõik erakonnad teavad, et see tuleb ära teha, sest rahvastik vananeb, efektiivsust on rohkem vaja, paremaid teenuseid pakkuda, kättesaadavus tagada jne. Siin ei ole kohta, kus sa nüüd mõtled, et teen või ei tee.

Suurbritannia on oma avalike teenuste reformidega olnud väga strateegiline ja Tony Blair tuli välja väga jõulise agendaga, eks näis, mida muutunud jõujooned valitsuses kaasa toovad. Hollandis täpselt samamoodi. Need on teemad, mille pealt on – utreerides öeldes – võimalik valimisi võita. Mitte mõeldes, et kõik riigiaparaati puudutav on igav ja kuiv ning ei kõneta valijat.

Eestis kõnetab tõesti või?

Ma arvan, et ei ole osatud panna kõnetama. Kui rääkida inimestele parematest avalikest teenustest nii, et nad aru saavad, kuidas see nende elu mõjutab, kõnetab küll. Aga meil räägitakse mitu krooni kellele kätte. See on vahendi-, mitte eesmärgipõhine mõtlemine. Kui pole visiooni, ei mobiliseeru ka poliitilised jõujooned millegi ära tegemiseks.

Avaliku teenistuse seadus on näiteks 1995. aastast mitu korda Riigikogusse jõudnud, aga riigiaparaati puudutavad süsteemsed ja riiki terviklikult arendavad muutused on viimased 15 aastat liiva jooksnud. Samas on kogu aeg on toimunud pidev edasiminek, aga pigem alt üles ja siiani sõltub palju, kas ametnikud võtavad ise initsiatiivi, püüavad leida kokkuleppeid teiste ametkondadega või on kõik üksi oma töös.

Poliitikad võiks ju ometi valijate tahtest ja arukusest sõltuda?

Kodanikuharidusega peab väga tõsiselt tegelema ja suur roll on siin kodanikuühendustel ning meedial ja muidugi haridussüsteemil. Kodanikuharidust ei ole vaja üksnes selleks, et inimesed valimiskastide juures saaks aru, mida nende otsused kaasa toovad, aga et meie ühiskond oleks turvalisem, et meil oleks mõistlikud harjumused, rohkem teadmisi ja et riigil oleks vaja vähem igale poole oma nina toppida. Aktiivseks ja teadlikuks kodanikuks õppimine on ühiskonna arengu üks võtmetegureid.

See võtab ju jubedalt aega, veel mitu samasugust Riigikogu tuleb ...

Võtabki. Aga mõtle, kui kaugele me oleme jõudnud 20 aastaga. Muutused on võimalikud.

Kui poliitikas suuri eesmärke pole peale võimule pääsemise ja selle hoidmise, kuidas siis vaielda n-ö raadioga? Oodata tuimalt järgmisi valimisi?

Ma ei usu, et see nii must-valge on. Üldiselt Eesti võim ikkagi suhtleb kodanikuühendustega ja võim pole kontsentreerunud ühte punkti, vaid otsuseid tehakse mitmes kohas ja mitmetel tasanditel.

Ka Tallinnas?

Ma arvan küll. On asju millega ma pole rahul, aga näen, et Tallinn nagu ka Eesti riik on hästi arenenud ja ma saan end väljendada samamoodi kui teised kodanikud.

Meil on järjest inimsõbralikum elukeskkond ja seltsitegevus on lõpuks nähtav, nii et inimeste tahtel on olnud mõju. Kui seda tahet mitte avaldada, ei saa mõju tekkidagi. Kodanike usk endisse ja koostöösse on väga vajalik ja selleks on vaja kodanikuühendusi, kes oskaks seda mobiliseerida. Võimul on vaja muidugi neid aktsepteerida, mitte pähe istuda.

Mõned otsused on alati sellised, mis täna tunduvad kedagi riivavat, aga 10 aasta perspektiivis on hädavajalikud. Vaatame Eesti rahvastikupüramiidi, kus 5-15 aastaste elanike juures on praegu auk, mis ei kao kusagile ka 15 aasta pärast, kui see vanuserühm on tööealine elanikkond. Seda saab tasakaalustada vaid jõuline sisseränne. Need on faktid.

Arvan, et riik ei saa tulevikus kodanikele ka enam nii palju lubada kui seni. Huvitav oli kuulata Soomes, et ka neil pole enam selliseid võimalusi nagu varem ning see ei lahene ka lähiaja majanduskasvuga. Kõik peavad arvestama avaliku sektori mõjusamaks muutmisega ja aastakümnete peale ette tuleb üle vaadata, mida, kui palju ja millise kvaliteediga riik saab inimestele näiteks teenuseid pakkuda. Siin räägime väga elementaarsetest asjadest nagu haridus, tervishoiuteenused, sotsiaalabi. Need on valusad teemad ja neist peab rääkima.

Selles mõttes on mul väga hea meel, et vähemalt mingisugusedki argumendid kõlasid meil pensioniea tõstmisel. Jah, tehti kiiresti ja eks sellel ole ka oma varjuküljed. Aga veelgi hullem oleks, kui otsuseid ei sünnigi ja mitteotsustamine lükkab ainult lahendusi kaugemale.

Aga ka mittepopulaarseid asju saab põhjendada, inimesi diskussiooni kaasata, otsida koos lahendusi, mitte pakkudes tervet riiulitäit retsepte, kus midagi muuta ei saa, vaid nende vahel valida. Arutama peab, kuidas kollektiivselt toime tulla nende väljakutsetega, siis on inimestel ka arusaam, miks asjad juhtuvad. Euro vajadusest on Eesti inimesed aru saanud ja vapralt koos pingutatud. Eestlased on üldse väga sõnakuulelikud inimesed ja valmis paljut ära kannatama – Prantsusmaal oleks rahvas tänaval.

No eurot ikka tambiti ju ka ülevalt, paljud sellest ikka aru said.

Ma ei anna sisulist hinnangut, aga et räägiti, miks on vaja eelarvet kärpida, miks on see tähtis tuleviku seisukohalt, miks on Eesti paremas olukorras kui Läti, mida meie suudame ise lahendada – see oli väga vajalik diskussioon. See võis kellelegi paista tampimisena, aga pigem rohkem infot kui vähem. Riigijuhid peavadki rahvale selgitama ja tagamaid lahti rääkima. Suur osa usaldamatusest ja vastuseisust tuleb elementaarsest infopuudusest.

Mis Praxise agenda on?

Kümme aastat tagasi mõtestatud missioon on ka täna elus – teha riigis otsused kvaliteetsemaks, pakkudes nii sisulist infot kui ka arendades demokraatlikku otsustuskultuuri ja kodanikuühiskonda. Me teeme seda piltlikult öeldes kolme omavahel haakuva hammasratta kaudu, millest uuringud moodustavad kõige suurema osa. Teine hammasratas on eri laadi koolitused, mis on suunatud inimeste võimekuse tõstmisele, et analüüsidest sündinud ettepanekuid suudetakse ka ellu viia. Näiteks kaasamisest pole mõtet kaunist juttu rääkida, kui inimesed ei tea, mida see praktikas tähendab, kuidas seda teha, millised on raskused, kuidas nendega toime tulla.

Kolmas hammasratas on ideed, kus me oleme Eesti juhtiva mõttekeskusena selles rollis, et toome aeg-ajalt mingid ideed "orbiidile" ja toetame neid uuringute ning koolitustega. Kaasamisteema oli ka üks selline 2004. aastal, kus näitasime esimese suure uuringuga olukorda Eestis, kuidas seda välismaal tehakse, andsime välja käsiraamatu ja asjad läksid elama. Nüüd kuus aastat hiljem jätkame koolitustega. Nii need kolm hammasratast üksteist toetavad.

Või kui me tegime aasta eest avalike teenuste delegeerimise analüüsi, ei teadnud keegi, et teema komeedina lendab. Saime sügisel keskmiselt korra nädalas meili või kõne kutsega esinema ja saame neid siiamaani. Siin sa näedki, kuidas ideed tegelikult kusagile jõuavad ja nad ei pea alati ja üksnes poliitikute ja teiste tippotsustajateni jõudma, vaid ka nendeni, kel nende teadmistega midagi peale on hakata – ühenduste, ametnike, ettevõtjateni. Juba teadmine ja tolerantsus erinevate koostöövormide suhtes on üks osa meie tööst. Kuhu Praxis oma 10 aastaga on jõudnud, on märksa laiem ja sügavam algusajal olnud võimaluste väikesest praost.

Kui palju 10 aastaga mõttekodade endi mõju on muutunud?

10 aastat tagasi ei teatud Eestis, mis see poliitikaanalüüski on. Arvati, et mingi uurijate huvi. Praxis on nüüd enam kui 20 analüütikuga viiel teemal suurim sõltumatu mõttekoda ja defineerinud end algusest peale praktilist analüüsi pakkuvana, mis kõnetab otsusetegijaid keeles, millest on kasu.

Mõeldes globaliseerumise ja teadmusühiskonna peale on mõttekeskustel järjest enam tulevikku. Teadmiste monopol ei ole otsustajate käes ega üldse mitte kusagil, vaid see on laiem ja sa pead metsikult tööd tegema, et aru saada, kus sa oled ja selleks on vaja häid partnereid. Mõttekeskused saavad olla sillaks, tuua ideid sinna, kus neid veel pole.

Ühtne Eesti oli ikka kukesupp

2010-05-31T14:12:00.000+03:00

Minu lemmiklistist taas üks raju kodanikualgatus. Kommentaare ei hakka lisamagi.

Ümarlaual arutati kartelliväliste jõudude valimiskoostöö aluseid

SI avaldab laupäeval toimunud iseseisvuslaste ümarlaua põhiettekande, mille pidas Kuperjanovi Seltsi esimees Olev Teder.

Riigikogu „vallutamise“ projekt tulevasteks, 2011. aasta valimisteks:

Rahvusliku parempoolsuse missioon valimistel

Liita Eesti rahvusliku õigusriigi eest seisjate huvide grupid ühtseks valimisliiduks, leppides sundolukorras riigi elanike rahvusgruppide kooslusega, ning kaasata liikumisse kõik kodanikud, kes tõeliselt hoolivad oma isamaast.

Koostada lööv valimisliidu manifest „Eesti rahvale!“ ehk algses formuleeringus „Iseseisvuse manifest“, sest jälle „laiutab end hävitav korralagedus, ähvardades oma alla matta kõiki rahvaid, kes endise Vene riigi piirides asuvad...“, mille pärast muretseti Eesti Wabariigi loomisjärgu päevil ning annab põhjust muretsemiseks ka täna - lätlaste, poolakate, ukrainlaste, tšetšeenide, abhaaside jt näitel, sest globaalse tulevikustsenaariumi kohaselt on ka Eesti rahvus teiste seas määratud hääbumisele mitte ainult ida, vaid ka lääne kaasabil.

Kommunistliku okupatsiooni poolt muserdatud rahva ootuste nimel külmutada loodavas valimisliidus osalemiseks ajutiselt parteide või liikumiste programmides püstitatud poliitilised ning majanduslikud urgitsemised „pisiasjades“, nagu euroliitu kuuluvus, euroraha kasutuselevõtt, piibli ülimuslikkuse roll tänases reaalsuses, kodakondsuseta isikute või kolonistide repatrieerimine jne kui praegusel tunnil vananenud, rahva hulgas mittetoimivad või hetkel rahvuslikku ühtsust pärssivad arusaamad. Eelöeldu täitmine lubaks täna valimistel kaasata vähemalt 8-15% valijatest, kui orienteerutakse ümber ühtse valimisliidu põhieesmärgi täitmisele, milleks on eelkõige eestlaste rahvuslikud huvid, aga ka teiste rahvuste elamisväärsete tingimuste loomine oma elamisjärgsel kodumaal.

Võimuerakonnad kardavad rahvuslasi kui tuld (arvestades masside pooldavat suhtumist tervesse mõistusesse) ning teevad kõik võimaliku, et rahvusliikumiste killustatus püsiks surmaunes.

Rahvusliku parempoolsuse esmane strateegia

1. Kokkulepe prioriteetides.

a) Liikumised seavad omale ajalooliselt tuntud peaeesmärgi:

„Kõigest jõust oma rahva kasuks töötada, Eesti isekultuuri tõstes ja ümberrahvustuse vastu võideldes!“ (J. Kuperjanov)

Üleskutse lepib oma oskuslikus diplomaatilises tarkuses riigi erinevate rahvuste tänase kooslusega, eelistab rahvusriigi säilimist koos erinevate ajalooliselt kujunenud kultuuridega ning kutsub ülesse ühisele vastuseisule uuele, mistahes liiki võõrimmigratsiooni levikule.

b) Liikumised „külmutavad“ erimeelsused hetke eesmärkides oma mõttetute ning rahvast killustavate vaidluste tasandil:

- Euroliidu ja euroraha küsimuses – tänase poliitika tegelikkuse taustal labane vaidlus teemal ei aita pikemas perspektiivis kaasa rahvuse ellujäämisloole või inimväärse elu kujundamisele.

- „Muulaste“ küsimuses – eestlased pole rassistlikud, kuid nõuavad alates iseseisvumisest rahvuslikku eelisõigust nende keele ja kultuuri arengu küsimustes ajaloolisel põlisterritooriumil, suhtudes seejuures austusega erinevatesse rahvustesse, et üheskoos vastu seista maailma isandrahvuste fašistlikult meelestatud huvidele.

- Piibli ülistamises - reaalelus ei kaasa see iial Eesti kui Euroopa suurima uskmatute ühiskonna erinevaid kihte; piibel ei ole toimiv võitluslipuna, millega alistati muinas-Eesti, vaid kuulutab traditsiooniliselt südamesoovi elada isiklikus kristlikus puhtuses.

- Muudes vajalikes järeleandmistes.

c) Liikumised lepivad kokku valimisnimekirja ühises esikandidaadis, kes sobib oma „puhtuses“, eeskujus, kuulatavuses ning populaarsuses riigi mõjuvõimsamate häälte sekka ning kelle meeskond tagaks 2011.a. valimistel minimaalselt 8% rahva häältest.

2. Eesmärgi saavutamise viisid.

a) Minna 2011. a. valimistele vastu ühise valimisliidu moodustamisega ja napsata võimuerakondadelt võimalused oma demagoogiliste loosungite esiletoomiseks parema elu kujundamisel;

b) Ennetav roll - kasutada koheselt või võimalikult ruttu ära riigis vireleva ning töötute massi rahulolematust võimuga ning ennetada kõiki võimuerakondi sõnavaralise rikkuse omastamisega, et jätta tänastele Riigikogu võimuparteidele labase „kordaja“ osalus, keda suhteliselt laiad massid enam valimistel tõsiselt võtta niikui nii ei kavatse.

c) Propaganda osa – seoses maailmakorra tuntavate muutustega võtavad rahvuslikud paremliikumised kasutusele „pehme“, kuid masse diplomaatiliselt lööva suuna oma eesmärkide saavutamiseks, paisates juba lähipäevil tänava-lendlehena käibele uue valimisliidu manifesti „Eesti rahvale“, milles tuuakse esile kõigi võimuparteide suutmatus juhtida riiki rahvusriigi püsimise ning inimväärse elukeskkonna suunas, kus laidetaks isiklikel huvidel põhineva õigussüsteemi rahvavaenulikku seadusloomet.

d) Paremliikumised kaasavad kõiki nn parem-(äärmus)liikumisi ühinema ühise valimisliiduga, et arendada tervet mõistust riigis hääbuva ja manduva põhirahvuse väärikuse, elujõu ning tuleviku nimel.

e) Kohtade saamisel Riigikogus saavutatakse täna puuduv sõnaõigus, mida võib võrrelda Vabadussõja lahingute esimese võiduga.

3. Ressursid prioriteetide saavutamiseks.

a) Mõjuka valimisliidu teostumisel „jooksevad“ ajakirjanikud ise kohale;

b) Valimisliidu mõjukad esinumbrid ning uudsus kõneleb nende eest;

c) Paisata tänavatele, e-mailidele valimisliidu manifest;

d) Kõigi isamaaliste liikumiste veebilehed panna ühiselt „podisema“ valimisliidu manifestist, prioriteetidest ja programmist;

e) Seada valimisliidu esinumbriks üldtunnustatud „kuulsus“ ja ülejäänuteks erinevate rahvuslike parteide juhid ning kohapealsed häältekorjajad;

f) Valimisliitu ei loo raha, vaid masside tänaseks puruks rebitud tunnete ja soovunelmate sümbioos elada Eestis teadmisega, et tulemas on reaalselt soodne võimalus vastu seista valelikkusele ja ahnusele.

Visioon

Valimisliit püüdleb ühise rahvusliku parempoolse partei staatuse suunas, koos kõigi tänaste liikumiste eripära andvate osakondadega, et kaasata tulevikus Eesti rahvusriigi säilimise, põhirahvuse keele ja kultuuri arengu nimel hinnanguliselt 20-25% elanikkonnast.

Vaba tahteavalduse postulaat

Valimisliiduga ühinemine oleks rahvuslike parteide ja liikumiste juhtide individuaalse tahte I astme avaldus, mis vaigistaks masside erinevate arvamuste keskendumist „pisiasjadesse“ ning piiraks rahvuslaste kallutamist „äärmuslaste“ tiitlile, sest see peletab isamaalaste niigi killustatud liikumisi aina kaugemale unistusest osaleda riigi valitsemise organites. Taoline ühtne valimisliit täidaks hambutult suure tühiku tänase Eesti rahulolematuse ühiskonnas.

Ilma paremliikumiste ühinemiseta võib juba ette arvestada tühja suumatsutamise kordumisega, samal ajal kui vasak- ning rahvust alandavate liikumiste võidukäik Eesti igaval ja ebapiisavate valikuvõimalustega poliitilisel maastikul need rasvasemad palad jälle alla neelavad, jättes umbes 20% elanikkonnast endiselt ootama unistuste „valget laeva“.

Eesti rahvusriigi tulevik nõuab paremliikumiselt ühtset mõistust, arusaamist ja vastutust.

Allikas: iseseisvuslaste ümarlaud

Kontakt: kampaania@vastupanu.ee

Vaba mikrofon

2010-05-26T08:28:00.003+03:00

Moto: Las õitseb sada lille, las kõlab kaks kommentaari* (Mart Juur)

Inimese õiguste kohta on ütlus: „Sinu vabadus lõpeb seal, kus algab teise mehe nina“. Seega piir on paigas – igaks saab oma tahtmise ainult nii, et teiste ninad jäävad terveks.
Niikaua, kuni rusikaid mängus pole, kasutatakse oma õiguste väljendamiseks sõnu. Sõnavabaduse puhul aga on piiri keerulisem pidada. Näiteks, kuidas tagada igaühe sõnaõigus avalikel nn rahvakoosolekutel? See on demokraatlik viis asju arutada, sest kohale võivad tulla kõik huvilised ja kõigi arvamused on võrdsed. Paraku – ühed inimesed on aktiivsemad, häälekamad, julgemad, mõnikord ka nahaalsemad kui teised. Nad väljendavad oma mõtteid innukalt ja pikalt. Nii jääb vähem arvamusruumi teistele osalejatele, kes moodustavad enamuse.

Koosoleku korraldaja ees seisab valik: keda ja kuidas tuleb toetada või piirata, nii et sõna saaksid nii vähemus kui enamus. (Neid viimaseid on ju ikkagi rohkem!)

Käisin kunagi konverentsil, kus teemaks erinevate vähemusgruppide osalemine ühiskonnas. Miskipärast tundsin end mitte-diskrimineeritud põhirahvuse esindajana absoluutses vähemuses! Ühes grupitöös hoidis jutulõnga kindlas haardes kahemeetrine must mees, musta baretiga revolutsionääri-tüüp. Pärast tema jõulist esinemist oma nahavärvi, usu ja kodanikuõiguste kaitsel ei julgenud teised osalejad enam suurt midagi öelda. Arutelu vaibus.

Alati pole asjaliku õhkkonna ärarikkumises süüdi ebameeldiv tüüp, kes kahtlustab kogu maailma oma õiguste ahistamises. Teinekord tekitavad segadust pigem ullikesed, kel mõni oma asi ajada. Süüdimatu järjekindlusega vürtsitavad endlid avalikke üritusi, lootes saalisviibijate tähelepanule.

Miskipärast on neil, kes kõige kirglikumalt sõna võtavad, tavaliselt kõige vähem öelda. Nad räägivad oma lugu ja esindavad oma huve. Ühised teemad neid nii väga ei eruta. Lahendusi nad ei otsi. Kuna nemad ei pea lugu teiste osalejate ajast ega nende mõtetest, kui salliv peaks olema nende suhtes?

Ullikeste ja agressorite sõnavõtud on sama häirivad nagu sõnumid eurovisioonist või Nõia-Intsu seiklustest asjaliku meedia-väljaande veergudel. Need takistavad olulise info saamist, tekitavad tüdimust, pelutavad leebemad inimesed eemale. Arutelu vaibub.

Mida teha? Lõpetada lehe lugemine? Mikrofoni juhe seinast välja tõmmata? Või kannatada demokraatia nimel välja kogu kirjusus?

P.S. Endel, ma arvan, et tõenäosus, et Sina seda lugema juhtud, on väike – Sul ju endal blogi, kus end välja elada ja teiste mõtted Sind tegelikult ei huvita. Aga Endel, ikkagi ütlen Sulle seda: hetkel, kui haarad vaba mikrofoni, algab koos sõnaõigusega ka Sinu vastutus.

*Kommenteerida võivad kõik. Päriselt.

"Kõik inimlik on mulle võõras"

2010-05-24T11:41:00.009+03:00

"Ma ei ole kunagi midagi söönud. Söömine, magamine ja kallistamine on kolm asja, mis ei tee küll kellelegi head.

Ma vihkan naeru ja armastust. Usun, et vangile meeldivad trellid. Puutumata loodus tekitab minus tülgastust.

Mulle ei meeldi olla koos teiste inimestega. Eestis võiks olla vähem mehi, naisi ja lapsi.

Demokraatia hävitab maailma. Kriitiline mõtlemine on lollide lõbu ja empaatia on haigus. Ükskõik mille suhtes tolerantsuse ilmutamine avalikus kohas peaks olema kriminaalkorras karistatav. Igasugune ühistegevus tuleks ära keelata.

Ma põlgan ennastsalgavaid inimesi, sest nad mõtlevad alati ainult teiste heaolule.

Olen märganud, et asjadel puudub otstarve. Märkidel pole minu jaoks tähendust. Raamatud pole lugemiseks. Väldin kunsti, kirjandust ja muusikat. Loomingulisus on teravas vastuolus minu põhimõtetega. (Aga põhimõttekindlus on küll viimane asi, milles mind süüdistada!)

Süüdimatus on voorus.

Mood on inetu.

Mis seal salata, mitte keegi pole kunagi olnud kaunis. Ilu ei saa olla vaataja silmades, sest seda pole olemas.

Kui mul oleks lemmikloomi, oleksid need sääsk ja puuk.

Väldin suhtlemist. Püüan unustada nimesid ja nägusid.

Nagu arvata võite, asun kõikides küsimustes äraootaval seisukohal. Mitte miski ei eruta mind. Ma ei vaja kellegi tähelepanu – nii nagu keegi teine ei vaja minu.

Mu jutus pole sõnakestki tõtt ning mu tegevuses puudub vähimgi ratsionaalsus.

Tean vaid, et ma ei eksi. Ma ei eksi mitte kunagi!

Kõik inimlik on mulle võõras."

***

See hajaline ja hüplik hüperbool on pühendatud kõikidele Headele Kodanikele, kes on vahel mõnest oma üllast ideedest või siirast kavatsusest kõneldes tundnud, et seda vist päris hästi ei mõisteta.

Vähem häid ideid, palun!

2010-04-20T00:58:00.004+03:00

Väike skaibikõne õhtul sõbraga, kes samuti ühe kanniga kolmandas, teisega ärisektoris, sellest-teisest, tööst ja elust, koormusest ja puhkusest, ning selle käigus jõudsime üsna praktilise, kuigi väga küünilise kreedoni:

mida paremat ideed sa kuuled koosolekul kolleegidelt, seda kriitilisemalt peaks sa seda maha tegema, et mh iseend mitte surnuks töötada, kuna kiusatus ideed ellu viia on liialt suur.

Võibolla on meid lihtsalt liiga vähe, nagu kogu sektoris, ma mõtlen, inimesi.

Või ei oska me EMSLis õigeid inimesi otsida, sest ma olen tegelt kogu aeg uskunud, et raha on headele ideedele alati olemas, aga kust leida inimesed, kes need hästi ellu viiks, on see kõige raskem.

Sest seegi on üks rusikareegel, et kui sa koormuse suurenedes värbad uue inimese, tõuseb ikkagi ka kõigi seniste töömaht. Nii et surnud ring.

PS Kohati on ikka õudne kiusatus üritadagi töötada üheksast kuueni, nagu normaalsel töökohal, ja vaadata, mis üldse saab (tehtud).

Sallimatute tagakiusamisest

2010-04-06T00:59:00.004+03:00

Ma ei ole kindlasti mingi võitlev homoaktivist, aga pean täna laekunud kirja siiski avaldama kodanikuühiskonna aluspõhimõtetest lähtudes. Kuramuse osav jutt ikkagi, ja kaugel kodanikuühiskonnast.

Homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoog peab Eestis loenguid

9. aprillil kell 18 Tartus (Kalevi tn 76, Salemi baptistikogudus) ja 10. aprillil kell 11 Tallinnas (Vene tn 22, VHK gümnaasium) peab loengu aastaid homoseksuaalse käitumisega seonduvaid delikaatseid küsimusi uurinud USA psühholoog, Family Research Institute'i asutaja dr Paul Cameron. Loengud tulevad informatiivsed. Kohale on oodatud inimesed, kes suudavad arutada lugupidavalt ja lähtudes siiratest tõetaotlustest, olles avatud ka muule nägemusele kui see, mida radikaalselt meelestatud huvigrupid meedia ja meelelahtustööstuse vahendusel igapäevaselt rahvale tõe pähe sisendavad.

Tänases olukorras, kus Eesti valitsus kaalub jõuliste huvigruppide survel ja paljude Euroopa riikide eeskuju järgides samast soost inimeste kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana, on väga oluline küsida, mida homoseksuaalne käitumine endast tegelikult kujutab ja milline on selle mõju ühiskonnale.

Samal ajal kui samast soost isikute kooselu perekonnana tunnustamine näib ühiskonnas toimuvat kantuna üldlevinud müütidest ja ilma, et nn avalikus arutelus toodaks homoseksuaalse käitumise kohta välja elementaarsed faktid, ei ole sugugi võimatu, et näiteks viie aasta pärast ei ole enam võimalik sellise käitumise kohta avalikult tõtt rääkida, ilma et sellega kaasneks karistusõiguslikud sanktsioonid "vaenu õhutamise" eest.

Näiteks Rootsis - riigis, mis on paljuski seatud meiegi poliitiliseks eeskujuks - mõisteti juba 2004. aastal lugupidamatuse eest homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes kuuks ajaks vangi pastor Ake Green. Tema süü seisnes selles, et ta julges oma koguduses jutlust pidades esitada pühakirjal põhinevat õpetust homoseksuaalse käitumise kohta, sh eitada selle käitumusliku joone geneetilist determineeritust.

Ka dr Paul Cameron on homoseksuaalse käitumise kohta avalikult tõe väljaütlemise tõttu rohkelt tagakiusamist kannatanud. Olukorras, kus homoideoloogias kahtlejad häbimärgistatakse homofoobidena, neid ähvardatakse õiguslike sanktsioonidega ning nende ees sulgevad paljud karjäärivõimalused, on dr Cameron veel üks väheseid teadlasi, kes julgeb antud küsimuses tõtt rääkida.

Loengul on tasuta saadavad ka dr Cameroni poolt koostatud eesti keelde tõlgitud brošüürid, mis käsitlevad teaduslike uuringute tulemustele tuginedes erinevaid homoseksuaalsusega seonduvaid küsimusi.

Allikas: Eesti Rahvusliku Liikumise foorum

Kontakt: http://www.rahvuslikliikumine.ee/foorum

Loen sellest välja, et:
1. vastupidiselt mu senisele muljele konservatiividest on hoopis võrdõiguslikkuse eest võitlejad radikaalid
2. konservatiivide asemel on hoopis võrdõiguslikkuse propageerijad "ideoloogilised tagakiusajad" ja homofoobid on üleüldse ohvrid
3. Eestis tegelikult suurema tulemuseta või üldse narrilt (paraadid) esinenud vähemuste esindajad on "jõulised huvigrupid"
4. pühakiri lähtub ... ma ei saagi aru, kuidas ... geneetikast
5. võrdõiguslikkus vastandub üheselt tõele
6. avalik homofoobia ongi tegelikult "tõe kuulutamine"
7. esineb isikuid, kes esindavadki tõde
jne

Uskumatu ajupesu, tahaks öelda, aga see käib minu jaoks kogu religiooni kohta, millega on mõttetu võidelda. Ja muidugi toimub see loeng koolis, kus hiljuti korjati "koolipere" allkirju ... raske öelda, mille poolt või vastu, aga muuhulgas laste seas selgelt ühesuunalist propagandat tehes. No ei saa ma aru, kuidas millegi poolt olemine saab väljenduda ainult kurjas vastandumises nende jaoks. Sama keskaegne lähenemine kui religioonis ikka.

Või noh, viisakalt peaks ma praegu lisama, et neil on täielik õigus nii arvata. Aga taas jõuan vana hea küsimuseni, kui salliv peab ikkagi olema sallimatuse suhtes? Või kui sallimatu tohiks olla sallivuse suhtes?

Mõttetalgud Ameerika moodi

2010-04-03T15:54:00.004+03:00

Spordihalli jooksurada on kaetud vaibaga, laudade ümber istuvad kümnekaupa umbes tuhatkond inimest. Enamik neist on mustanahalised. Paljude sissetulek on üle miljoni krooni aastas.

Mõista-mõista, miks sellist pilti ei saa näha Eestis?

Aga sellepärast, et meil ei ole päris niisugust kodanike foorumit veel korraldatud.
Marylandi osariigi ühe omavalitsuse juhid aga võtsid kätte ja küsisid elanike arvamust – et mismoodi nemad oma kodukohta arendaksid?

Moodne külakoosolek
Eesmärgiks oli teada saada 800 000 elaniku kollektiivsed eelistused. Kuidas aga rahva käest esinduslik arvamus kätte saada?
Kas tõesti peab kogunema keskväljakule ja kes kõvemini karjub, seda võetakse kuulda?
Mitte tingimata.

Omnibussi-küsitlusega? Kah mitte. Selle kaudu saab pigem teada vastajate eelistusi lihtsate asjade suhtes, kuna ankeet on piiratud jah/ei vastustega (Linnateater või Kultuurkatel?) või tuleb teha pingerida etteantud variantidest.

Kodanike foorum on üks parimaid meetodeid, et paljud inimesed saaksid oluliste otsuste tegemisel osaleda. Väärtuslik on siinjuures just see, et ühised ettepanekud arutatakse ja vaieldakse põhjalikult läbi.

Asjalik mõttevahetus nõuab üllatavalt palju tööd
Selle poolepäevase foorumi ettevalmistused algasid juba pool aastat tagasi. Tehti demograafiline valim, kuulutati üritus välja ja registreeriti, kuni sobiv sihtgruppide tasakaal koos.
Kohapeal tuhande inimese organiseerimine eeldab tugevat telgitagust. Korraldajaid on kohal 200 ligi, neist enamik vabatahtlikud – näiteks arutelu juhid igas lauas ja saali-assistendid, kes aitavad osalejaid nii tehniliste kui tervisehädade korral.

Päeva ülesanne on võtta piirkonna arengukava tükkideks lahti ja see osalejatega läbi töödelda. Arutelu eeldab tutvumist 6 teemaga (haridus, elukeskkond, ettevõtlus jne) ja neist igaühe all 6 – 8 arengusuunaga, millest tuleb ühiselt valida prioriteedid. Eelnevalt on arengukava koostamisel oma panuse andnud asjatundjad ja erinevad osapooled – poliitikud, ettevõtjad, planeerimise spetsialistid, ühendused. Nemad ongi välja pakkunud esialgse kava.

Laua ümber on algul hillitsetult viisakas, siis aina tulisem diskussioon. Nii koduperenaine, õpilane kui väike-ettevõtja arutavad õhinal asju, mis nende kõigi elu mõjutavad.
Lauaülema roll on anda kõigile 10 inimesele võrdselt sõna. Teine „ametimees“ protokollib ühise arvamuse arvutisse ja sealt läheb see nn teemagrupi kätte analüüsiks. Teemagrupis on 12 inimest, kes teevad kohapeal esmase kokkuvõtte osalejate tehtud valikutest ja uutest ettepanekutest. Need kuvatakse suurele ekraanile ja rahvas hääletab veelkord oma kollektiivsete eelistuste suhtes.

Kuidas seda lavastada?
Päevakava on minutipealt paigas. Päevajuhid annavad aeg-ajalt täpselt sõnastatud juhised. Nad ei ole Peep Vainud ega professionaalsed meelelahutajad, aga valdavad nii lavakõne kui ka inimeste innustamist. Foorumi eesmärki selgitatakse optimistlikult - selleks on praegusest veel parema kodukoha loomine 20 aasta jooksul. Ka meelelahutuse peale on mõeldud. Õige motivatsiooni loomiseks alustab päeva hümnilaulmine, hiljem liigub taustamuusika sujuvalt Michael Jacksonist Bee Gees juurde; vahepeal toimub laste joonistustööde auhindamistseremoonia ning eriti soositud on viktoriin „Kas tunned oma kodukohta?“ .

Mis sellise foorumi mõte ikkagi on?
Võib ju olla, et asjatundjad on planeerimisel suutnud kõigele mõelda. Eksperdid saavad tavaliselt paremini pihta, mida riigilt võib oodata ja oskavad ka võimudega võrdsemalt suhelda. Aga nemad ei pruugi esindada nn keskmist inimest, kes oma elu nende otsuste valguses elab. Keskmine kodanik hoiab end heaga arengukavadest ja eelnõudest eemale. Millegipärast on nii inimesed kui avalik võim sellise olukorraga leppinud, kuigi rahulolematust on tunda mõlemalt poolt.
Foorum annab võimaluse läbi arutada ka keerukaid küsimusi – neid, mis puudutavad paljude inimese huve.
Marylandis on igatahes kohaliku omavalitsuse esindajad kohal, et kuulata otse allikast, mida inimestel öelda on. Samuti saavad nii nemad kui kõik osalejad päeva lõpuks kätte kohapeal tehtud ettepanekute nimekirja ning kokkuvõtte järgmise 20 aasta arengusuundadest, mida inimesed eelistasid.

Järelmärkused
P.S. Foorumil oli vaatlejaid Eestist, Jaapanist, Belgiast, Kanadast + hulk valitsusametnikke Washingtonist. Kutse eest tänan organisatsiooni AmericaSpeaks, kes korraldavad kodanike foorumeid nii USAs kui mujal maailmas.

P.P.S. Eestis on kodanike foorumeid korraldanud EMSL, Avatud Eesti Fond ning Minu Eesti mõttetalgud. EMSLi foorum oli mõeldud riigi otsuse arutamiseks: 30 inimest andsid oma panuse vägivalla vastu võitlemise arengukava koostamisel.

Eesti kolmas sektor teeb Euroopas endiselt silmad ette

2010-03-22T21:20:00.004+02:00

Eelmisel nädalal külastasid Eestit Euroopa kolmanda sektori liidrite võrgustiku Euclid-i rahvusvahelise töövarjuprojekti raames neli väliskülalist. EMSLi praktikant Külli tegi sellest kena kokkuvõtte, mida siin lugejatega jagan. Mõned pildid on siin.

Rahvusvahelise töövarjuprojekti eesmärgiks oli toetada juhtide teineteiselt õppimist ning juhtimisalaste kogemuste jagamist. Väliskülalised tulid Eestisse kolmest erinevast riigist: Gian Paolo Montini ja Marta Meloni Itaaliast, Michal Machac Slovakkiast ning Monika Pisankaneva Bulgaariast.

Imeline Tallinn: lahked inimesed ja entusiastlikud töötajad

Viie Eestis veedetud päeva jooksul oli väliskülalistel võimalik tutvuda üheksa erineva mittetulundusühingu tööde ja tegemistega ja seeläbi saada ettekujutus Eesti kodanikuühiskonna hetkeolukorrast, muredest ning rõõmudest. Põhjalikumalt tutvuti EMSLi tegevustega ja koolitusvaldkonnaga. Samuti oli väliskülalistel võimalik osaleda rahvusvahelises juhtimise jututoas, mille läbiviijaks oli Katherine Onorato organisatsioonist Teach For All. Katherine, kes teeb koostööd Eesti organisatsiooniga Noored Kooli, andis osalejatele omapoolse sisendi, kuidas lihtsate nippidega muuta tööd efektiivsemaks, tunda ära prioriteete ning viia ellu organisatsiooni strateegilisi plaane.

Väliskülaliste jaoks avaldas muljet külastatud organisatsioonides (Kodanikeühenduste Liit EMSL, Külaliikumine Kodukant, MTÜ Naabrivalve, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Vähiliit, MTÜ Mondo, Arengukoostöö Ümarlaud, Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond) valitsev soe õhkkond ning külalislahkus, millest veel olulisemana märgiti ära entusiasmi teha oma tööd südamega.

Hoolimata tihedast programmist jäi veidi aega ka Tallinnaga tutvumiseks, mis mõnele osalejatest oli esmakordne visiit Eestisse.

Koduteele kaasa uued ideed

Visiidi lõpetas väliskülaliste osalemine MTÜ Ökomeedia Rohelise programmi avaseminaril, mille eesmärgiks oli tutvustada Rohelise kontori kontseptsiooni ja pakkuda ideid, kuidas ”roheline meeskond” saaks paremini kaasata ka kolleege organisatsiooni keskkonnasõbralikumaks muutmisel. ”Tänu sellele seminarile saan kanda edasi ideid, kuidas oma organisatsioonis hoida kokku kontorikulusid,” kommenteeris Michal Machac. Õppimiskohti oli mitmeid ning rohke informatsioon vajab veel sügavamat järelemõtlemist. Peamised tulemused õppevisiidist avaldatakse maikuus ilmuvas Euclidi trükises kolmanda sektori juhtidele ning ka EMSLi infokanalites.

Nõndanimetatud taimetoitlased

2010-03-18T11:52:00.003+02:00

Aitasin märtsi alguses sõpru Euroopa Mittetulundusõiguse Keskusest, teemaks Makedoonias plaanitavad julmad muutused vabaühenduste tulumaksusoodustuse teemal. Eesti nimi oli ainsa näitena nende parlamendiski kõlanud ja tundub, et areng sai mõistlikumasse suunda pööratud osalt meie abil (kuigi meiegi süsteem on kaugel täiuslikkusest).

Aga. Muuhulgas tuli omavahel seadusemuudatustest rääkides teemaks ka Eestis jälle aktiveerunud debatt, khm, mitteabielulise kooselu reguleerimise teemal ja kolleeg Ungarist teatas itsitades, et Makedoonia raadios oli arutletud just homode õiguste üle ja üks saatesse helistanud närviline tädi teatas, et jätaks nende geide teema hetkeks kõrvale ja räägiks hoopis ühest uuest grupist – nõndanimetatud taimetoitlastest!

Kusjuures ma saan täiesti aru prouast! Aktsepteerida ja austada kellegi veendumusi asjades, mis väljenduvad nende peas ja magamistoas, on palju lihtsam, kui kogu aeg meeles pidada oma igapäevases töös, kas ürituste korraldamisel ikka küsime registreerimisel kõigi erivajadusi (EMSLi ürituste vormidel on kusjuures enamasti pisut irooniline lahter 'ultravegan') ja kas ning kuidas õnnestub neile siis vastata, et see väga kalliks ei läheks jne.

See toiduvärk ju lõpuks üsna sarnane homodele, eri uskude kummardajatele jne, et kuhu maani sa nendega arvestad. Mäletan ühelt kodanikeühenduste maailmaorganisatsiooni CIVICUS assambleelt, et isegi nemad suutsid tookord eksida menüüga. Ei mäleta, kas see oli nüüd araablaste või juutide, hindude või miskite neegrite suhtes, aga rahvusvahelised seltskonnad on nii kuradi tundlikud, et selline väike viga võib tumeda varju heita kogu üritusele ja organisatsioonile.

Vahel tundub see räige ülepingutamisena mulle kui talupojale. No umbes, et enda kehtestamine kehtestamise pärast tundub paljudele gruppidele olulisem kui praktiline arvestamine. Muidugi suruvad paljud ühiskonnad nad teadlikult maha ja ärkamine toimub sageli väga aeglaselt ja kus ettevaatlikult, kus lihtsalt oskamatult.

Aga kust see piir üldse läheb, mitu soovijat peaks olema, et nendega arvestada? Või piisab nn arenenud ühiskonnas ka vaid ühest, et temale eritingimused luua? Mõni on ju lihtsalt hull! Meie Haigekassale näiteks ei piisa haruldaste haiguste kontekstis, mis on otseselt inimeste elu ja surmaga seotud. Sellega annaks ka kõige muu mittetegemist lihtsalt vabandada ...

Meie kümmet vabaühendust koondav kontor on minu siin töötamise ajal neli korda kolinud ja viimaseski kohas Rotermannis on meil ikka peal igavene keerdtrepi needus ehk pole mingit ligipääsu ratastooliga. Saime jalamaid sahmaka sõimata valdkonna aktivistidelt, et MEIE peaks ju ometi teadma! Ehk siis põhimõtteliselt ei tohi sellisesse kohta kolida. Üritasime end ja neid lohutada, et ühelgi ratastoolil ei jää siia tulemata, ehk ei korralda me siin midagi, kuhu oleks vaja neil pääseda. Ei mõjunud, asi ongi põhimõttes.

Kaldun arvama, et neil on õigus.

Kuidas saada lahti oma naabritest?

2010-03-09T08:30:00.000+02:00

Ma puutun paremkonservatiivide ja rahvusradikaalidega üksjagu kokku, aga pea iga kord ehmun, kui kaugel on pealtnäha mõne väärtuse kaitsmiseks ja toetamiseks mõeldud mõtteviis sellest, mida mina näen kodanikuühiskonnana. Ka enamik mu sõpradest ei tuleks selle pealegi, et näiteks niimoodi mõelda:

Presidendipaari multikulti propaganda solvas eestlasi

Eelmisel nädalal küsis TMS oma lugejatelt, kuidas nad suhtuvad neegrisse ja balalaikamängu Vabariigi aastapäeva vastuvõtu eeskavas. 34,9 protsenti vastanuist ütles, et tegu oli jõhkra näkku sülitamisega kõigile rahvuslikult meelestatud inimestele.

25,9 protsenti inimesi oli seda meelt, et tegu oli piinliku multikultuursuse ja kosmopoliitsuse propagandaga presidendipaari poolt. Täpselt sama palju oli neid, kes ütlesid, et taoline asi tegi neid lihtsalt nõutuks.

13,3 protsenti vastanuid arvasid aga, et eeskava oli väga vahva ning eestlastele tulebki õpetada võõraid rohkem armastama.

Jah, neil on täielik õigus selliselt arvata, aga milline võiks välja näha niisugune Eesti? Ussisõnade lugemise järel arvasin ise ka esimese hooga, et see isoleeritud ja primitiivne metsaelu oli nii ehe, vahetu ja romantiline, õige asi, noh.

Aga neilgi olid naabrid, keda ei saanud kuidagi vältida, kas või karudki. Nagu on igaühel meist naabrid kortermajas, põllul või metsas, on need ka riikidel ja kontinentidel. Sulgedes kõik piirid füüsiliselt ja info liikumise osas, mis oleks ainus lahendus multikultuursuse ja tolerantsuse vastu, tuleb kohe mitu diktatuuririiki meelde Aasiast Aafrikani. Ja eeldus, et olgu naabrid pealegi, aga samasugused kui meie, toob jälle ühe väikeste vuntsidega Kesk-Euroopa kodanikuliidri silme ette.

Kaua Eesti äärmusrahvuslaste ideaalina toimides vastu peaks? Kuidas seda üldse saavutada? Kuni meil on naabrid, seda igal juhul ei sünni. Aga mine tea – vaadates, kuidas korteriühistutes samakeelsedki tülitsevad ja naabrid surnud koera üle aia loobivad, paistab hävitustöö meil geenides olema.

Aga kes sellest kõigest õnnelikum on? Kellele üldse meeldivad kurjad naabrid, kes ei ütle tere, kes karjuvad, keda iga sinu tegevus häirib, kes kogu aeg kusagile kaebab, kes auto kehvasti pargib, kes prügi ei sorteeri jne?

Selliseid kipuvad mõistlikud inimesed vältima ja nii juhtub mu arust ka radikaalidega, kes üritavad teatud väärtusi toetada või päästa üksnes kõigi ja kõige muuga vastandumise kaudu. See on kurjus, mitte õnn. Või noh, nihuke Vahitorni-õnn võib ta muidugi olla.

Pimedas lähevad Euroopa töövarjud pikemaks

2010-03-05T16:17:00.003+02:00

Itaalias toimunud töövarjuprojekti mõjul jäin mõtlema töövarjuprojektide erinevate vormide üle ja leidsin, et neid võib olla kolm:

Ise olen mõelnud, et kui Eestisse sellise sooviga inimesed tulevad, siis ma pigem pakuks tükikest siit ja tükikest sealt (et kuidas üldiselt Eesti ühendustel läheb).
Aga see on ka jube huvitav jälgida tööd lihtsalt terve päeva, et kuidas see igapäevane elurütm toimib. Nagu mul Roomas oli. No natuke aitab, et ma oskan veidi itaalia keelt. Ja et mulle meeldib niimoodi jälgida. Samuti võttis iga päev üks ASVI töötaja aja, et oma tööd tutvustada, näidata oma kaustu, kirjavahetust jmt.
Ja kolmas võimalus on see, et võib teha ise tööd, olla natuke osaline kogu igapäevaelust.

Ja ega see võimalus Eestis välismaiseid MTÜ juhte võõrustada ei ole enam kaugel. Euroopa mittetulundusühingute juhtide Euclid-võrgustiku projekti kaudu külastab Eestit 15.-19.märtsil neli mtü liidrit. Siin annan nende profiilist väikse ülevaate ja palun, et te mulle teada annaksite, kui te sooviksite kedagi neist päevaks või mõneks tunniks võõrustada.

Ja andestust, et nende ootused tulevad inglise keeles – olen seda teinud teadlikult, et tekiks ehk ehedam aimdus, mis tüübiga tegemist.

Machac Michal Slovakkiast, organisatsioon DAFNE

Ootused: During the week spent in Estonia I would like to see as much as possible, so don´t worry to prepare the programe as tight as possible. From my point of view It would be interesting to see for example: using of funds for education activities, organization of training activities, networking, exchange of good practice, cooperation with foreign partners within transnational projects, meeting with important leaders of training organizations/ NGOs, participation on some educational workshop/training, time management, leadership in practice, All your proposals are welcame.

Gian Paolo Montini, Itaalia organisatsioon: Associazione Peter Pan onlus

Ootused:

Kohtusin temaga Roomas olles; väga sümpaatne ja sõbralik härrasmees; tema kohta räägiti, et ta on Roomas teinud imelist tööd, korraldanud annetuste kogumist; kui ka mujal Itaalias tema organisatsiooni tegevust ei teata, siis Roomas on ta üldtuntud. Palju vabatahtlikke töötab koos vähihaigete laste peredega, mõned töötajad, tohutult toetajaid.

Monika Pisankaneva, Bulgaria, Community Foundations Program Manager of WCIF

Ootused:

1. The overall situation of Estonian civil society, diversity of non-profit organizations, collaboration with the state, legal context (types of non-profits according to the law; taxation of non-profits; any special laws that stimulate private donations to non-profits).

2. National grantmakers in the non-profit sector: sources of income, areas of interest, collaboration with the state.

3. Local grantmakers in the non-profit sector: are there community foundations in Estonia, their situation, their sources of funding?

4. Philanthropy and CSR: overview of giving patterns; are there non-profits which support individual and corporate giving; are there corporate foundations; are there CSR programs at companies which are implemented in partnership with non-profits?

5. Local philanthropy: what kinds of local philanthropic organizations, which channel the individual giving, are there?

6. Community development: what community development programs are currently active, what are the hot topics for them?

Marta Meloni (Italy) the reference person for the research, development and projects sector of Lai-momo society.

Ootused:

My main duties here concern the research and mapping of opportunities, such as grants/tenders, releted to culture, education and training, and communication, mainly the social communication; the designing of projects and coordination of partners and consortia related to the same topics as above. My duties are also related to the international promotion and development of comics of african cartoonists as a tool of cultural development and intercultural dialogue. Thanks to this innovative tool, we create an international virtual exchange platform for african and international authors, cultural institutions and association.

As you advice, I think it is better to summarise briefly what our hot topics/main questions/general ideas related to the trip are:

-the east of Europe is becoming more and more active at an international level: it would be interesting to share ideas and prospectives with estonian NGOs in order to create a more visible and active network at an european level;

-with the aim of a networking european culture, it would be interesting to share expriences and willingness about new projects and grant opportunities;

-as for a development in the field of communication, we would like to share ideas on opportunities and concrete experiences in the field related to social communication and communication aimed at spreading and promoting the main activities of estonian NGOs.

The most important thing

2010-03-05T16:10:00.003+02:00

Teise sissekandena oma ASVIs veedetud ajast kavatsen pühendada erinevatele fragmentaarsetele lõikudele/asjaoludele, mida tähele panin ja mis Eesti ühendustele võiks kasulikud olla.

Siin ja seal tuleb jutuks tegutsemine arengumaades ja konfliktipiirkondades – näiteks magistriprogrammi raames tehakse projekte (project work) Aafrika ja arengumaade suunal. On rahvusvahelisi praktikaprojekte, asendusteenistusi, eraldi projekte konfliktipiirkondadest tulevatele noortele jmt. See viis mind (taas kord) mõttele, kui kitsalt me ikkagi Eestis oma asju näeme. Mulle tundub, et teinekord on see natuke nagu valehäbi, et a la „et mis mina, väike inimene, lähen nüüd teise riiki õpetama; mul siin endalgi veel ligadi-logadi“. Võib-olla on see natuke mõjutatud ka ennevanasti Eestis käinud välisekspertidest, kes kerge vaevaga tahtsid suurt raha meie arvelt teenida või siis tegid sageli tähtsat nägu asjade juures, mis meile tundusid pigem ülepaisutatud või niigi teada. Mõtlen, et ehk on meil siin aeg nüüd sellisest piinlikkusest üle saada, selg sirgu ajada ja liikuda oma tegutsemissuundades ka väljapoole Maarjamaast. Ja vaadata sedagi justkui õppimisprotsessi – ega välismaale ei pea minema siis, kui nö valmis oled. Mine praegu, vaata, kuidas saad kohalikku kogukonda aidata ja mida sina selle käigus juurde saad. Elukestev õpe, teate küll.
Mulle meeldis, kuidas nad olid ASVIs oma tegevuste juures nö tasuvuspunktid välja töötanud. Nad olid välja arvutanud, kui palju mingi õpilane neile maksma läks, kui palju tööd see nende jaoks tähendab. Nende „ratsionaalne kutt“ Guido (meie Alari üks külg) ütles ausalt, et „kas see, et ma sinuga siin kolm tundi istun, üldse ära tasub“ (mille peale ma veidi ebamugavalt end tundsin). Kavatsen seda kindlasti hakata – või vähemalt püüda – ka EMSLi erinevate koolitustegevuste juures vaatama, mis see konkreetne kulu tegelikult on, mida me nt jututubade või suvekoolide korraldusse panustame.
ASVI ei ütle, et tegemist on koolitusprogrammiga, vaid see on kasvulava MTÜ liidritele – kui teistsuguse motivatsiooniga tudengid selle kuulutuse peale tulevad!
Suur osa kõigist õppeprogrammidest - nii projektijuhtimise, europrojekti kui vahendite korraldamisel - on kampaaniate korraldamine (campaigning). Sotsiaalkampaaniad on kanda kinnitanud kui oluline MTÜ eestvedaja relv ühiskondlike sõnumite edasikandmisel.
Võrgustik L2L (Leader2Leader)– vahend MTÜ liidritele omavahel suhtlemiseks ja toetuseks – julgustas mind taas mõtlema selle peale, kui olulised on just sellised kokkusaamisvõimalused; mitte niivõrd konkreetselt korraldatud ürituste läbiviimine, vaid mitteformaalsete kokkusaamisvõimaluste organiseerimine.
Eriti mulle meeldis, kuidas erinevatel töökohtadel ja erinevates situatsioonides olid erinevad asjad kõige olulisemad asjad („the most important thing“). Kõige olulisem on see, et need, kes avaldavad soovi magistriprogrammi vastu, saavad ainult kommunikatsiooniosakonna andmebaasi kaudu programmi sisuga tuttavaks; või nagu on kõige olulisem, et kandidaadid sooviksid selles sektoris tööle hakata, mitte vaid koolitusprogrammis osaleda; või nagu on hädavajalik, et magistrandid leiaksid hea koha praktikaks erinevates organisatsioonides ... Mis on teie töös „kõige olulisem“?

Ja oma Rooma-visiidi lõpuks: mul on tekkinud nüüd itaaliakeelne tutvustus Eesti kodanikuühiskonnast: nii et kui teil on vaja, andke teada. Ja tänud siinkohal vabatahtlikele abilistele tõlkimisel ja toimetamisel.

Operitivo non profit

2010-02-24T17:15:00.003+02:00

Sel nädalal on mul hea võimalus kõrvalt vaadata Itaalia koolitusorganisatsiooni ASVI (Agency for Non Profit Development või maakeeli Agenzia per lo Sviluppo del Non Profit) tegevusi. Et mitte liiga pikalt heietada, kuidas küll välismaal on kõik teistmoodi, toon siin ära kaks sarnasust ja ühe erinevuse meie organisatsioonide vahel, mis kahe päevaga on ühel Eesti ühenduse esindajal silma hakanud. Aga enne lõiguke ASVI põhitegevusest.

ASVI on 12 aastat tegutsenud ühing, mis pakub magistriõppeprogramme MTÜ juhtidele või neile, kes MTÜ tegevusest huvitatud. Välja on töötatud kolm programmi, mis kestavad ühe aasta: vahendite hankimise korraldamine (fundraising management), projektijuhtimine (project management co-operation) ja europrojektijuhtimine (europroject manager – vaba tõlge). Vastuvõtt toimub kaks korda aastas ja tundub, et tegemist on üsna populaarse ettevõtmisega: mais asus programmi 31 inimest ja novembris 54. Osalejad ise maksavad ja puha.

Kaks sarnasust

Teate kui tore tunne on, kui saate aru, et te pole ainuke loll, kes on nii naiivselt uhke oma organisatsiooni üle. Viisakamalt väljendudes, hea on ära tunda, kui te organisatsioonid jagavad samu väärtusi :) Olen kahe päeva jooksul lähemalt näinud kolme inimese tööd: didaktikatiim, kes korraldab programmide sisu, praktikakohtade vahendamist ja tudengite läbiviidud algatusprojekte, ning kommunikatsioonitiim, kes vastutab nii promo- kui võrgustikutegevuste eest. See pühendumus ning hoolikus on väga tuttav – oma organisatsiooni professionaalsust ja populaarsust kohaliku kolmanda sektori seas tuuakse esile igal sammul. (Jajah, tasub üle saada stereotüüpidest, et itaallased võtavad asju väga vabalt ja jäävad pidevalt hiljaks.) Teine kodune moment tekkis juba kolmandal töötunnil, kui kommunikatsioonitšikk Elena tuli tuppa ja ütles, et tal on toas kujuteldav kolleeg (istuvat ASVI presidendi kohal, keda sageli kontoris pole) – siis vaadati vabandades minu poole, et meil siin töötavad natuke hullud inimesed. A kuidas siis üldse mittetulundussektoris toime tullaksegi, kui sa ei ole kasvõi natukene hull?

Teine sarnasus torkab silma seoses eestvedajatega, kus tubli organisatsiooni keskmes on tugeva ideega liider. Nii on – uhketele tiimide nimetustele vaatamata – ASVI sisulised põhimõtted, programmid ja ka suures osas osalejate valik ASVI presidendi Marco Crescenzi teha. Temaga mul ei ole õnnestunud veel kohtuda (hetkel on ta Madridis ühel rahvusvahelisel konverentsil), aga tema kaastöötajate juttude järgi saan aru, et ta on üsna ... ee ... tüüp.

Üks erinevus

Iseenesest olen seda erinevust märganud Itaalias töötades varemgi, et Eesti mittetulundusühingus kipub erinevad töölõigud ära tegema üks inimene, samas kui Itaalias on iga töölõigu peale oma „tšikk“. Tavaliselt on Eestis projektijuht see, kes lisaks sisulisele tööle hoolitseb ka selle eest, et pressiteateid välja saadetaks, partnereid asjade käiguga kursis hoitaks, Facebook’i konto toimiks ja koduleht uueneks. ASVI näitel on Itaalia organisatsioonis kommunikatsioonitegevusteks loodud oma osakond, kus üks inimene hoolitseb kampaaniate ja infotegevuste eest organisatsioonist väljapoole ja teine tegeleb õppurite omavahelise kommunikatsiooni jm võrgustikutegevustega. „Sest kui ma mõlemat teeks,“ pööritab kommunikatsiooni-Elena silmi, „siis ma ei suudaks seda kvaliteetselt teha.“ Samamoodi võite ette kujutada, mis näoga Tatiana mind vaatas, kui pakkusin, et võin postkastist kirjad ära tuua ("Meil on siin naaberorganisatsioonil assistent, kes seda teeb").

Järgmistel päevadel keskendun rohkem magistriprogrammi logistikale ja administreerimisele ning kohtun ka loodetavasti hr Presidendiga, et muuhulgas kuulda nende MTÜ juhtide võrgustikutegevusest Leader2Leader ("juhilt juhile").

Kai seiklused Inglismaal vol 2

2010-02-23T13:25:00.001+02:00

…Jätkan sealt, kus pooleli jäin…

Kolmapäeva õhtul kohtusin siis nö kõige kodukandilikuma ühendusega ja seda see ka oli. Nende tähelepanu on koondunud maapiirkondadele, aga Hertfordshire on siiski liiga linnastunud selleks, et tõelist maapiirkonda omada. Organisatsiooni tähelepanu on seega enamast koondunud äärealadele ja kõrvalisematele asulatele, mis enamasti on vaesed piirkonnad, erinevad rahvused, vähe töökohti jne. Nad toetavad kohalikke kogukondi, kes soovivad eluolu sealses keskkonnas parandada. Kogukonnamaju ehitatakse ning samamoodi nõustatakse nende äramajandamist ja seadusekuulekust (hügieeninõuded köögis, päästeteenistuse nõuded, töötajate tervisekaitse jne). Paar huvitavat ideed ka nendelt. Nad tegelevad ka teatud kohtadega, mis on kogu maakonnale olulised, näiteks vangla. Vanglas on laste päevahoid (kui laste vanemad lähevad kedagi külastama, siis saavad lapsed sinna jätta). Suuremalt jaolt pööratakse tähelepanu noortele ja lastele. Noorte jaoks on rolleri programm. Noor, kes elab koolist eemal ja tema vanematel ei ole võimalik teda transportida kooli ja tagasi (ühistransport pidavat olema väga kehvast korraldatud siin), siis antakse kasutada roller. Ja mitte tasuta ning igaveseks, vaid noor maksab väga väikese summa iga kuu (nö kindlustus) ja kui aasta pärast rolleri ette näitab ning see on korras, saab pool raha tagasi. Õpetatakse siis noori varaga hoolikalt läbi käima. Organisatsiooni eelarve on ligikaudu sama mis meil, mis on kohalikes oludes siiski väga väike, püsitöötajaid 4 ning ülejäänud siis vastavalt võimalusele osaajaga või vabatahtliku töö tegijad. Põhiline raha eelarvesse tuleb nö maavalitsuselt, teine osa projektidest. (väga tuttav tunne)

Neljapäeva hommikul viis David mind loodus-organisatsiooni, mis tegeleb kogukonna arendamisega läbi loodusõppe ning keskkonnasäästlikku mõtteviisi abil. Organisatsioon asub keset „põldu“. Nad kasvatavad seal erinevaid juurvilju ja seal käivad kohapeal koolid ja noortegrupid, kus siis õpetatakse „kust tulevad juurviljad“ ning neile õpetatakse seal meeskonnatööd. Väga palju on neil vabatahtlikke, inimesed kes pooldavad rohelist mõtteviisi, käivad seal abiks. Nad on ka „vahendajad“ – viivad kokku grupid, kes tahaksid kuskile minna ja käed mullaseks teha, nendega, kel on vaja aeda või parki korrastada. Ehk siis 1.mai talgupäev aastaringselt. Mitmed firmad, kes kollektiividega käivad maksavad selle eest ja sealt nad siis veidi ka lisaraha teenivad. Lisaks töötab organisatsioonis maastikuarhitektid, kes siis linnale samuti teenust pakuvad. See tuleb odavam, sest reaalne töö tehakse ära vabatahtlike abil.

Neljapäeva keskpäeval käisime maavalitsuses koosolekul. Kriisikomitee koosolek, mis tegeleb kriisi-tagajärgede likvideerimisega. Foundation on seal esindatud, kuna nemad vajadusel annavad raha. Lisaks oli seal Punane Rist, Politsei, 4x4 autoklubi jms väiksed ühendused. Presentatsiooni tegi 4x4 autoklubi – sellest, kuidas nad aitasid lumetorm ajal inimesi. Lumetorm on siis 7 cm lörtsi, mis paari tunniga ära sulas, kuid mis siiski teed väga libedaks tegi ning kuna talvekumme ei kasutada, siis maasturid olid täiesti asjakohased masinad. Lisaks arutati olümpia ettevalmistusi (London 2012), sest mõned üritused toimuvad maakonnas ning nende piirkonda paigutatakse elama ja treenima mitmed delegatsioonid. Sellega seoses karmistuvad turvatingimused ning koosolekul tehti veidi riskianalüüsi.

Neljapäeva pärastlõunal tulid Davidile külla kaks tema kolleegi partnerorganisatsioonidest ning see oli konfidentsiaalne koosolek, mille sisu ma jätan enda teada, aga ütlen siinkohal, et ka neil on samad probleemid, mis meie ühendustel (klatš, võimuvõitlus, ebavõrdne raha jagamine, susserdajatega hakkama saamine jne) – väga tuttav tunne.

Reede hommikul läksime wildlife maastikule, 40 ha suurune maalapp, endine kruusakaevandus, mis nüüd mini-järvistu ja lindude pesitsuspaik. Vaatasime linde jne. See on siis maakonna ainus looduspark nagu ma aru sain ja tõeliselt väike – ühel pool raudtee ja teisel pool suur maantee ning nende sõnul pole üldse reostunud piirkond. Ma rääkisin neile Matsalust. Aga ma nautisin väga seda jalutuskäiku seal, sest see oli ainus moment terve nädala jooksul kui sai hetkekski looduse õhku hingata ja vaikuses olla – vähemalt niipalju kui võimalik oli.

Reede lõunal sõitsin Londonisse EUCLID kontorisse, kelle projekti abil ma töövarjuliseks olin. Sain tundma EUCLID töid ja tegemisi - väga põnev ettevõtmine neil, sain oma kogemusi jagada seoses EU toetustega, kuna maadlen Maapäeva projektiga endiselt.

Nädal lõppes reedeõhtuse fish and chipsiga Davidi perekonnaringis.

Kokkuvõtteks ütlen, et jäin väga rahule. Eriti sain ideid fundraisingu korraldamisest. David on tõeline staar Hertfordshire kolmandas sektoris, kõik küsivad temalt nõu rahaasjadest (Davidil on väga huvitav karjäär seljataga nii erasektoris kui poliitikas, rahvusvahelisena mees) ning ma püüdsin need nipid kõik omale kahe kõrva vahele ka salvestada. Lisaks sain mitmeid põnevaid ideid teiste ühingute tegevustest. Oleks nüüd vaid aega, et midagi ka ellu rakendada…

Midagi iroonilist

2010-02-18T16:10:00.000+02:00

Eks great minds think alike, nagu öeldakse, aga suhtekorraldajatest ootaks ehk sutsukesegi enamat kui kaks aastat liigagi palju meedias olnud logo kohmakat kopeerimist konkursile, mis peaks ise parimad suhtekorraldusteod püünele tõstma.

Andestust, kallis EMSLi liige EPRA, sõbrad on armsad, aga tõde veel armsam.

Töövarjud Euroopas

2010-02-18T12:15:00.003+02:00

Tähelepanelikumad on märganud, et EMSL on kaasatud rahvusvahelisse töövarjuprojekti, kus kuue riigi MTÜ-de juhid saavad omavahel juhtimispraktikaid jagada. Ise on veel võimalik väliskülalisi enda juurde võtta 15.-19. märtsil, täpsemalt vaata siit või kirjuta Elinale.

Sel nädalal on Kodukandi Kai Inglismaal ühes kogukonnafondis ja edastan siin tema muljeid.

Olen ametlikult teist päeva töövarjuna Hertfordshire Community Foundation juhataja juures. Millegipärast ei oodanud ma seda ettevõtmist õhinaga ja olin pigem hirmul, et mis mind ees ootab. Aga esimene päev on vägagi õnnelikult selja taga ning isu seda kõik teiega jagada.

Hertfordshire on maakond kohe Londoni ääres, elanikke samapalju kui Eestis, väga linnastunud piirkond, sotsiaalselt pidavat kehv maakond olema – palju vaesust ja sotsiaalprobleeme.

Jõudsin esmaspäeva õhtupoolikul kohale ning mind võõrustas esimene õhtu-öö juhataja oma kodus. Käisime tema ja ta naisega väljas sööma ning saime paremini tuttavaks.

Teisipäeva hommikul asusime kontorisse ning 45-minutilise autosõidu ajal viis David mind kurssi oma töö ja tegemistega. Kontorisse jõudes tutvusin oludega ning hakkasin töötajaid nö intervjueerima – mida keegi teeb, kuidas teeb jne. Põhimõtteliselt on tegu fondiga, mis jagab erinevaid rahasid, mis suunatakse oma maakonna piires ühingutele, organisatsioonidele. Kõige enam meenutab see KOPi, aga ka LEADERit, sest toetatakse ka väikeettevõtlust. Raha tuleb riigilt, riiklikust loteriist ning annetustest. Kuna Inglismaa on teada-tuntud põliste rikkurite poolest, siis annetused on siin tavaline nähe ning toetajateks aristokraadid. Raha antakse iga aasta sadade tuhandete naelte kaupa ning üldiselt on testamentides ka rida fondile. Peamiselt tänu testamentidele on fondi hallata ka mitu hoonet, mida renditakse ja mis tulu kasvatavad. Tööl on ka finantsjuht, kelle töö on just raha kasvama panna. Selliselt töötab fond juba 20 aastat. Raha saavad organisatsioonid taotleda vähemalt 4 korda aastas, neid hindab ja kontrollib 2 inimest. Huvitav on taotluste ja kontrolli puhul see, et eelarve on väga üldine ning selle täpset kulutamist ei kontrollita. Kui antakse tegevustoetust, siis on usaldusväärne hinnatav tulemus see, et kas organisatsioon toimib ja töötab, kui organisatsiooni ei tööta aasta pärast, siis järelikult ei kasutatud tegevustoetust õige asja nimel ning see nõutakse tagasi. Kui küsitakse raha materiaalseteks asjadeks, siis vaadatakse aasta pärast, kas see asi on ehitatud või muretsetud ning asi korras. Väga usaldusväärne süsteem ja samas inimlik. Tingimus on loomulikult see, et logod peavad olema ning artiklitesse tuleb sisse kirjutada finantseerija – sellega tegeleb ja seda kontrollib PR juht, kes samuti kogu Foundationi kommunikatsiooniga tegeleb. Summad, mida korraga välja jagatakse, ei ole väga suured, seepärast meenutabki KOPi. Aga KOPi puhul peame ju kõike koma täpsusega tõendama.

Teisipäeva pärastlõunal oli nö nõukogu koosolek Presidendi juures. President on auliige, kes igapäevaelus on kuninganna käepikendus maakonnas. Esindusisik, nagu meil võiks olla maavanem. Countessid määratakse ametisse eluks ajaks kuninganna poolt. Üldjuhul on tegemist rikka ja väärikast soost pärit inimesega. Herforshireis on selleks Countess Dione. Ta on selles auväärses ametis olnud nüüd aasta aega ja see oli esimene kohtumine nõukojaga. See toimus tema kodus, kuhu siis kõik tähtsad inimesed olid kohale kutsutud. Ja juhtus see sajandi sündmus siis just samale nädalale, mil mina seal olin. „Kodu“, kus see toimus, oli nö klassikaline Inglise loss, mida kasutatakse inglise kostüümidraamade filmides. 10 korda võimsam kui Kadrioru loss ja arvatavasti 100 korda hinnalisema kunstikoguga. Kuna jõudsime Davidiga varem, et asju sättida, siis oli aega suhelda perenaisega. Ma võtsin meie vestlust väga rahulikult, aga kõik teised, kes said võimaluse vestluseks, olid vägagi erutunud. Terve tänase päeva on meeskond vahetanud muljeid ja kõik ketravad ümber lausete, mida Countess neile ütles ja mida nemad talle vastasid jne. Ei arvaks, et see nii oluline neile on, eriti kui mitmed neist on nt prints Charlesiga kokku puutunud.

Nõukotta kuuluvad siis suurimad annetajad ja muidu auväärt inimesed. Enamused neist kannavad ka autiitlit. Üldiselt arvan, et istusin-astusin kombekohaselt ja hoidsin Eesti lippu kõrgel. Vähemalt oli mul nendega midagi rääkida, sest Eestist olid neist midagi kuulnud vaid vähesed.

Tänane päev on toonud kohtumise Samaaria ühendusega (meil ka Eestis see olemas. Üks neist Haapsalus, seepärast olen suhteliselt hästi kursis, millega tegu). Nüüd ootab ees kohtumine eeldatavasti kõige kodukandilikuma ühendusega piirkonnas. Kuigi ühiseid jooni tegevustes on Kodukandil ja Foundationil palju (koolituskeskus jne), on nende põhitegevus siiski raha jagamine. Seda olen neilt palju õppinud ja nippe saanud, kuidas organisatsioon saaks raha koguda ja kuidas kasvama panna.

Siinsed NGO-aktivistid on siiski vanemad mehed. Ja noori väga ei usaldata. David (50ndates) on väga noortemeelne ja tema meeskonnas on palju minuvanuseid. Ka nõukogu koosolekul kiitis ta noorte teadmisi ja oskusi (tehniliselt ja äriliselt) ning tegi ettepaneku, et võiks kaasata nõukogu juurde noori ka. Arutelu käigus jõuti selgusele, et noored oleksid nõukogus 40-aastased. Sellise kompromissi peale läksid siis 70-aastased. Vana hea inglismaa! Üldiselt olen selgitanud oma vastutusrikast rolli ja vanust sellega, et Eestis on MTÜ ja vabatahtlik tegevus suhteliselt uus asi ja alles arenev valdkond. Noortel on rohkem võimalusi ja tänapäevaseid oskuseid, et seda arendada ja juurutada.

Sellega hetkel lõpetan ja jätan kirjutamata muud vahvad asjad, mis juhtunud ning missuguseid avastusi olen teinud.

Kai

Siseministeeriumi logo kõigile valimisreklaamidele!

2010-02-04T12:45:00.001+02:00

Alari kirjutab tänases Postimehes paberimäest, mis tuleb tavalisel MTÜ-l riigi- või eurotoetuse saamiseks kokku ajada ja läbi töötada. Erakonnad seda tegema ei pea. Ent kõigile võiksid kehtida ühesugused lihtsad reeglid.

Euroopa Komisjon kogub tänavu arvamusi, kas nende toetusreeglid vajaksid parandamist. Talvel teatasid rahandusministeeriumile pea kõik raha saavad kodanikuühendused ning ka raha andvad riigiasutused kui ühest suust – loomulikult peaks lihtsamaks muutma aruandluse, et ei peaks üksipulgi kõiki sekundeid ja sente lahti seletama ja tõestama, sest nii suur bürokraatia ei näi isegi ametnikele mõistlik ega järelevalve selle üle jõukohane.

Miks mitte aga alustada lihtsustamisega oma kodus, kus vabaühendustele kehtivad sageli sama nüristavad ja kokkuvõttes ikka mitte midagi tõestavad reeglid. Näidet usaldavast rahastamisest pole seejuures vaja kaugelt otsida, sest tänavu jagab siseministeerium niimoodi tegevustoetusteks 85 miljonit krooni maksumaksjate raha, ilma et taotlemiseks või aruandluseks kuluks sõnagi.

Tõsi, see summa jaguneb üksnes seitsme MTÜ vahel – viimastel parlamendivalimistel menukamad parteid (riigikogu erakonnad ja kristlikud demokraadid).

Kujutlege, erakondade juhid, kui teile kehtiksid samalaadsed reeglid nagu tuhandetele teistele sama tublidele Eesti MTÜdele.

Kõigepealt taotlemine. Oh ei – see, et te neljaks aastaks riigikokku valitud või 15 aastat tegutsenud olete ja igal nädalal meedias figureerinud, ei tähenda midagi. Taotlemist tuleb igal aastal alustada oma olemasolu põhjendamisega.

Esmalt peate taotlusvormil andma ülevaate oma organisatsiooni ajaloost, missioonist, eesmärgist, struktuurist, liikmeskonnast, olulisematest läbiviidud tegevustest, nende eelarvetest ja tulemustest. Taotluses tuleb esitada praeguse olukorra kirjeldus (baastase), analüüsida probleeme ja vajadusi, millega tegelete, oma sihtrühmi (vajalik võib olla eristada ELi ja kolmandate riikide kodanikke). Seejärel panete kirja oodatavad eesmärgid (sihttase), tegevuste seose riiklike arengukavadega, nende vajalikkuse, mõju nii oma organisatsioonile kui ka ühiskonnale laiemalt. Siis kirjeldate oma tegevuste jätkusuutlikkust ja tulemuste hindamise metoodikat. Samuti tuleb hinnata võimalikke riske ja neid mõjutavaid tegureid, plaanitava uudsust, võrdõiguslikkuse ja teiste poliitkorrektsete väärtuste tagamist.

Poolel lehel tuleb eesmärgid ja tegevused kokku võtta ka inglise keeles. Võtmeisikutel peab olema erialane kõrgharidus, projekti juhil magistrikraad, lisada tuleb kõigi olulisemate isikute elulood. Allkirjaga tuleb kinnitada, et lähtute kodanikuühenduste eetikakoodeksist ega ole võtnud altkäemaksu.

Eelarve osas peate eristama otsesed ja kaudsed kulud ning eelkõige palgakulud. Viimaseid on, muide, targem mitte väga plaanida, sest te töötate ju ühiskonna heaks ja seda teeb tõeline missiooniinimene tasuta.

Selgelt tuleb näidata, kui suured on teie üldkulud ja mis osas plaanite neid katta riigieelarvest. Muidugi tuleb näidata arvutusmetoodika – mitu inimest teie kontoris töötab, milline on iga töökoha maksumus kõigi kululiikide lõikes ja kuidas jõuate lõpptulemuseni, mille järgi te just nii palju palga, rendi, side jms eest riigilt küsite. Investeeringud põhivara, kinnistute, tehnika jms ostu või parandamisse on üldjuhul nagunii keelatud.

Eraldi peate koostama aasta tegevuste teavitusplaani – kanalid, sõnumid ja ajakava –, näitama teisi plaanitud rahaallikaid ja kui kaasate tegevustesse partnereid, võtma neilt kirjalikud kinnitused nende sisulise ja rahalise panuse osas. Kui ostate mõnd teenust rohkem kui 25 000 krooni eest, peate taotlusega esitama kolm võetud pakkumist (kui eelistate kallimat, tuleb põhjendada).

Peaaegu ununes – alltöövõtud ei tohi ületada 40 protsenti abikõlblikest kuludest ja käibemaksu võite riigieelarvelisest rahast katta vaid juhul, kui te seda tagasi ei saa. Nagunii ei tohi maksumaksja rahast katta erisoodustusmaksu ega mis tahes meelelahutusi (valimispeod!) ning kõik kulud peavad olema mõistlikud ja põhjendatud. Olete sellele ikka mõelnud?

Taotlusele lisage oma eelmise majandusaasta aruanne, tehke kõigest kolm koopiat, kõrvetage üks veel CD-le ning viige need tähtajaks rahastajale. Valvelauas istuvalt politseinikult saadud templiga kinnitus paberipaki saabumise kuupäeva ja kellaajaga hoidke igaks juhuks alles.

Niisiis. Kui teie büroos pärast taotluse kirjutamist veel keegi mõistuse juures on ja te tõesti raha saate, tuleb asuda tegevusi ellu viima.

Pidage seejuures silmas, et iga õhupall, pastakas või kondoom, millele riigieelarvelist raha kulutasite, tuleb varustada rahastaja, teie puhul siis siseministeeriumi logoga. Kindlasti peab ministeeriumi logo olema ka kõigil teie väli-, trüki- ja telereklaamidel, samuti ruumides, kus viite läbi näiteks kohtumisi valijatega või mis tahes muid üritusi.

Toitlustamise korral peate korjama kõigilt söönutelt allkirjad, tõestamaks, et nad ikka olid seal rahvamajas/telgis/pargis ning et te ise seal ei prassinud. Mart Laari või Jüri Pihli kui juhatuse liikmete ja teie töötajate söödud küpsiste maksumus tuleb deklareerida ja maksud tasuda (ja mäletate – seda oma taskust, mitte riigi rahast!).

Õigus, te ei saagi ju raha kohe kätte, vaid peate esmalt kulud ise katma, esitama siis finantsaruande ja väljamaksetaotluse ning raha kantakse teie kontole selle kinnitamise järel.

Veel erutavamaks läheb aruande kirjutamisel. Esiteks peate kuumal juulil esitama juuni lõpu seisuga vahearuande, kus lisaks finantsidele on kirjas ka selleks hetkeks saavutatu, kuidas te olete täpselt ühiskonda maksumaksja raha eest teeninud.

Aruandes tuleb seletada kõike seda, mida taotluses lubasite. Ehk mitte pelgalt tehtut kirjeldama, vaid analüüsima vastavalt seatud indikaatoritele tulemuslikkust ja mõju, samuti kirjeldama, kuidas kavatsete järgmisel aastal sarnaseid tegevusi rahastada.

Finantsaruandeks on oluline teada, et eelarves ette nähtud kuluridade vahel tohite lepingut muutmata teha ümbertõstmisi vaid kümne protsendi ulatuses. See tähendab, et peate aasta peale kõik kulud täpselt ette nägema. Aruanne tuleb esitada etteantud vormis, kuhu peate (suurematel erakondadel 25–27 miljoni kohta) ümber toksima kõikide kuludokumentide kuupäevad, esitaja nime, arve numbri, tehingu sisu, raamatupidamiskande numbri ja maksmise kuupäeva. Ja kas ma ütlesin, et sularahatehingud ei ole lubatud?

Kõigist kuludokumentidest peate esitama koopia, need ükshaaval nummerdama (kirjutades vastava numbri ka tabelis õige rea ette, et kontroll need lihtsamalt üles leiaks) ning lisama igaühe maksekorralduse või kogu aasta pangakonto väljavõtte.

Aruandega peate esitama ka kõik aasta jooksul toodetud materjalid, et rahastaja saaks hinnata nende põhjendatust ja kontrollida vastavust teavitusnõuetele. Lisada tuleb kõigi tehingute aluseks olnud lepingud, aktid, lähetuste käskkirjad, töötasude puhul palgalehed, kus tuleb eraldi arvutada ja ära märkida riigieelarvelisest eraldisest läinud summa iga maksuliigi kaupa.

Toimunud ürituste tõestamiseks lisate ka koopiad osalenute allkirjalehtedest ning teete üritusest fotod (vaadake, et ministeeriumi logoga plakat ka peale jääks!). Fotosid võltsida pole mõtet, ministeeriumil on spetsialistid, kes Photoshopi kaugelt ära tunnevad.

Eraldi tabelis tuleb veel pidada arvestust, kui vanad olid teie ürituste osalejad, palju oli mehi ja naisi ning milline oli nende haridustase. Neist teete veel ühe koondi ka. Kui näitasite eelarves mitterahalist panust, panete kaasa parteinoorte allkirjadega vabatahtliku töö päevikud, kus on tehtud töö tunni täpsusega kirja pandud, ning rahalise väärtuse andmise aluse (statistikaameti keskmine palgatase sel erialal).

Lõpparuande esitate järgneva aasta 31. jaanuariks (kulud peavad tehtud olema 31. detsembriks) ja siis te ootate. Vahel kuu, vahel neli, et ülekoormatud ametnikud teie aruande läbi töötaks. Kui neile miski sisulises või finantsaruandes ei meeldi, peate lisaselgitusi andma ja ametnikel on õigus tulla tutvuma kogu teie raamatupidamisega.

Lõpliku heakskiidu saate ilmselt märtsis, aga enne seda ei saa ka alanud aasta raha kätte (kui aruanne üldse heaks kiidetakse). Seega valmistuge esimesel poolaastal oma varudega hakkama saama. Kui ametnikule tundub, et mõni reklaam oli tarbetult suur või pidu priiskav, maksate sellele kulunud raha riigile tagasi nagu miškad.

Viimne kui üks toodud nõuetest on leitav praegu erinevate kodu- või euro maise raha jagamise reeglitest eri fondide, ministeeriumide ja riigi sihtasutuste juures, mida peavad just nii täpselt ja põhjalikult järgima tuhanded MTÜd ja sihtasutused Eestis, välja arvatud need alguses mainitud seitse.

Kindlasti ei taha ma sellist ajusid kärsatavat elu isegi mitte erakondadele, nii et igati solidaarseks lahenduseks peaks olema ka teiste avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste riigipoolse rahastuse lihtsustamine vähemalt tegevustoetustegi osas.

Lolle, pätte ja laristajaid on igal pool, aga nagu ei meeldi sellised üldistavad süüdistused erakondadele, ei meeldi pime umbusaldamine ka kodanikuühendustele. Äkki siis ühtlustame lähtekohti, sest ühtmoodi Eesti arengu eest oleme väljas ju kõik?

Autor on tegev kodanikuühenduste liidus EMSL

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=220686

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (3)

2010-02-02T23:25:00.004+02:00

Neljanda kommentaari kaasava rahastamise teemale palusin Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhatajalt Agu Laiuselt. Varsti tuleb vahekokkuvõtete aeg!

Agu Laius: raske on loota, et ametnik teaks olukorda välja peal

Kaasava ja konsensusliku rahastamise põhimõtete kasutamine rahastusotsuste tegemisel on tänuväärt teema ulatuslikuks arutamiseks Eestis. On ju iga MTÜ saanud eitava vastuse oma projektile, kehitanud õlgu ja järeldanud, et otsuse tegija ei tea asjast tuhkagi. Ja neil on õigus, sest raske on loota, et aastaid ministeeriumi kabinetis toimetanud otsustaja teaks olukorda välja peal.

Kaasav rahastamine, kuigi seda mõistet ei ole me kasutatud, on ka Kodanikuühiskonna Sihtkapitali üks alusmõtteid juba alates idee esitamisest 2001. aastal. Tänaseks on see KÜSK töös rakendatud.

Vähemalt pooled KÜSK nõukogu liikmed on esitatud suuremate sihtgruppide poolt. Enamik, ka mitmed riigi esindajad nõukogus, on põhjalike kodanikuühiskonna teadmiste ja taustaga. Nad on ühinguid juhtinud, ise projekte koostanud ja ellu viinud. Oskavad esitatud taotluste hulgast ära tunda tugevamad, kuid märgata ka neid, kelle kogemus taotluse koostamisel on napp, kuid evivad võimet käivitada jätkusuutlik tegevus.

KÜSK on veelgi kaasavam – ka rahastamistaotluste hindajad saime kodanikuühendustele suunatud avaliku konkursi kaudu ja enamik neist on pärit erinevatest sihtgruppidest.

Vähetähtis ei ole seegi, et sihtkapitali töötajad ise omavad pikaajalist mittetulundusühingus töötamise tausta ja teavad kõiki ühendusi vaevavaid muresid. See taust on võimaldanud meil välja töötada taotlejasõbralikud taotlusvoorude tingimused ja kord ning muuta taotlejasõbralikuks ka aruandevormid. Nii oleme projektide elluviimisel pigem partneriteks, kui bürokraatlikuks järelvalvajaks ja kontrollijaks.

Veelgi kaasavamaks saaks KÜSKi kujundada siis, kui me suudaksime korraldada konkreetsetele sihtgruppidele suunatud taotlusvoorusid. Hetkel ei võimalda seda KÜSK tagasihoidlik eelarve. Siiski, järgmise taotlusvooru ettevalmistamisel mõlgutame sellelaadilisi mõtteid, millest konkreetselt on paraku veel vara rääkida.

Foto: Siim Männik

Andke oma vanad kalliskivid ära

2010-02-01T23:25:00.003+02:00

Dennis Moore swings in as before
Grantley: Oh no, not again!
Buckingham: Come on!
Moore: Stand and deliver again! Your money,
your jewellery, your ... hang on. (He takes out a
list) Your clothes, your snuff, your ornaments,
your glasswear, your pussy cats ...
Buckingham (aside to the first lady): Don't
say anything about the lupins ...
Moore: Your watches, your lace, your spittoons ...

Midagi pole teha, see Monty Pythoni sketš tuli kohe silme ette, kui lugesin brittide Hea Kodaniku ehk ajakirja Engage vahel reklaami: "Otsite lihtsat annetuste kogumise viisi, mis säästaks keskkonda?" ja selle all linki www.jewelleryrecycling.org. Sel lehel tegutseb Fundraising Company, kes pakub annetuste kogumiseks ümbrikke, kuhu inimesed võiksid panna oma ebavajalikud juveelid ja ehted, andes need kodanikuühendusele, kellel Fundraising Company aitas need siis rahaks teha. Võttes 25% rahast vahendustasuna endale ja andes 75% sellele ühendusele.

Ettevõte rõhutab, et tegu on taaskasutusega, mis aitab vähendada vajadust teemantite ja kulla kaevandamise järele, ning et selliste ümbrikega majast majja jooksmine on jõukohane ka koolilastele, kes saaksid sel moel praktikas heategevust harjutada.

Tõepoolest, uuringud näitavad, et ka Eesti inimene annetab meelsamini oma vanu asju kui aega või raha. Aga kuigi alates 1990ndatest siin käinud erinevad briti ja ameerika fundraising-konsultandid armastavad rääkida, et meilgi tuleks rohkem rõhku panna annetuste kogumisele (ning mingil määral, usun, on neil ka õigus), ei arva ma väga, et niisugune meetod siin mõnele ühendusele oluliselt abiks võiks olla. Ehkki britid kuulutavad veendunult: "Igaühel on kodus vanu ja ebavajalikke kalliskive ning enamik inimesi rõõmustaks, nähes neid taaskasutatavat!"

Muu

2010-02-01T20:32:00.004+02:00

TEDx Tallinn küsis nõu, mis nende EMTAKi kood võiks olla, kuna said Statistikaametilt miski vormi täita (sellega on muide nii, et kui korra täidad ja näitad, et oled korralik, hakkad igal aastal neid saama ja üha keerulisemaid. Minagi ei oska nt kasumitaotluseta ... mingit aruannet täita, mis on oma keerukuse kõrval ka ulmepikk).

Igatahes jõudsin mööda puud lapates kõige viimase taseme viimasesse nurka EMTAKis ja leidsin sealt nii nummi komplekti, mis ei ole ametnike peades ühtki muud kohta leidnud:

S Muud teenindavad tegevused -> Organisatsioonide tegevus -> Muude organisatsioonide tegevus -> Mujal liigitamata organisatsioonide tegevus (94999)

Siia alla kuuluvad tegevusalad:

- elulaadi propageerivad ühendused, nt tervislikku toitumist ja eluviisi propageerivad ühendused

- karskusseltsid

- nudistid, lesbid, geid

Siia alla ei kuulu tegevusalad:

- Muude kutseorganisatsioonide tegevus - 94129 Vaata

EMTAKi juures on nummi muidugi ka see, et valdav enamus ehk päris hea hulk tuhandeid avalikes huvides tegutsevatest kodanikeühendustest läheb "mujal liigitamata organisatsioonide" alla.

Aastaid oleme seletanud ministerstvaile, et EMTAK vajaks ka MTÜde ning SAde osas täpsemat liigitust, aga tulemuseta. Rääkimata SKPsse antava panuse mõõtmisest, täpsest teadmisest, palju vabaühendused tööd annavad, palju sealt makse makstakse, investeeringuid tuuakse, vabatahtlikku tööd tehakse, mis selle rahaline väärtus on jne. Igal aastal mõni entusiast üritab midagi küll kokku lüüa, aga millal Rein Langid ja Jürgen Ligid seda infot päriselt väärtustama võiks hakata ja teada tahtma, ei juhtu ilmselt ka lähiaastatel.

Ega ma ei oota, et igal vähemusel EMTAKis oma viiekohaline kood oleks, aga see on ikka masendavalt mõttetu statistika. Nii et praegu oleme edasi "muu" majanduse klassifikaatorite meelest. Ja mingisugused arusaamatud toitujad, karsklased ja muud peded on lausa viienda taseme muud.

PS Tea, kas pühendunud geiaktivist pannuks selle postituse pealkirjaks "Vähemustel oma EMTAKi kood!" suure töövõiduna?

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (2)

2010-01-28T12:40:00.000+02:00

Jätkame kommentaaridega värskes Heas Kodanikus ilmunud Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray artiklile kaasavast rahastamisest. Kuivõrd võiks olla see rakendatav Eestis ja seejuures ka nende endi fondides, küsisime seekord Eesti-Hollandi Heategevusfondi (ehk Päikeselille fondi) tegevjuhilt Piet Boerefijnilt ning Hasartmängumaksu Nõukogu liikmelt Lauri Luigelt (Reformierakond).

Piet Boerefijn: lõpp-tarbijad teeksid häid otsuseid

Minu meelest on kaasav rahastamine väga hea idee. Paljudes valdkondades on just lõpp-tarbijad kõige paremad eksperdid ja suudavad teha häid otsuseid, mida toetada ja milleks raha kasutada. Näiteks endistel narkomaanidel või endistel alkohoolikutel on sageli parim teadmine kui kellelgi teisel, kuidas sõltuvusest vabaneda. Samuti näiteks vaimupuudega laste vanemad teavad sageli teistest paremini, kuidas nende lapsi õpetada. Nii et kindlasti võiks erinevate sihtgruppide katusorganisatsioone kutsuda taotlusvoore ette valmistama. Mulle on jäänud mulje, et Eesti katused, näiteks puuetega inimeste, noorte ja külaseltside omad, teavad oma valdkonda väga põhjalikult. Nad oleksid vägagi suutelised otsustama, mida rahastada.

Nüüd, kus Eestis on nii palju töötuid ning vaesus ja sotsiaalprobleemid on kasvamas, oleks hea arendada uusi algatusi ja leida ka uusi võimalusi rahastamises. Üks probleemidest on ka see, et suur osa praegusest välisrahastusest lõpeb lähiaastatel, nii et eelkõige peaks arendama kohalikke fonde.

Ka meie fondil on kogemusi kaasava rahastamisega. Oleme 2-3 aasta jooksul toetanud väikeprojekte Valga-, Võru- ja Põlvamaal (300 000 krooniga aastas). Neis maakondades oli palju häid taotlusi Kohaliku Omaalgatuse Programmi, kuid raha riigi poolt oli liiga vähe. Seetõttu andsime omalt poolt raha juurde, ning otsused, milliseid projekte toetada, tehti täielikult kohapealsete komisjonide ja Kodukandi poolt. See töötas väga hästi.

Lauri Luik: huvitav teema, aga mitte hasardi raha jaoks

Teema on huvitav ja miks mitte proovida seda teatud fondides ka kirjeldatud kujul rakendada.

Mis puutub hasartmängumaksu nõukogusse, kuhu kuuluvad kõigi Riigikogu fraktsioonide esindajad ja vastavate valdkondade ministeeriumide kantslerid, siis leian, et selle puhul ei anna antud süsteemi päris sellisel kujul rakendada. Hasardi fond on väga dünaamiline ning projektide rahastamine toimub igal kuul, üks eesmärke on paindlik rahastamine. Huvigruppide kaasamine otsustusprotsessi ei oleks ilmselt igakuistel koosolekutel sellisel kujul täit efekti andev, mis puudutab just kiirust ja dünaamilisust.

Üldiselt on ju kogukonna üldisi tahtmisi rahataotluste esitamisel ja raha jagamisel arvestatud näiteks PRIA ja EASi kaudu jagatavates eurofondides. Näiteks kogukond koostab üheskoos piirkonna arengukava ning suuresti sellele tuginedes langetatakse ka rahastamisotsus jne.

Fotod: Siim Männik ja www.reform.ee

Kas parteinoored peaksid saama noorteühingute raha?

2010-01-27T15:24:00.004+02:00

Olen saanud mitu e-kirja pärast meie läinud nädalal tehtud avaldust Tõnis Lukase otsuse kohta jätta tänavu parteide noorteorganisatsioonid noorteühingute aastatoetusest ilma, nii et ilmselt väärib see teema ka avalikult täiendavat ja mitteametlikumat kommentaari.

Jah, mu isiklik arvamus (täpselt võrdne kelle tahes isikliku arvamusega) on samuti, et parteide noorteorganisatsioone võiks rahastada erakondade riigieelarvelisest toetusest. Kui nad oma erakonna rahast osa ei saa, siis selles pole süüdi haridusminister, vaid räägitagu see selgeks oma peasekretäriga. Loomulikult eelistaksid erakonnad, kui noorte raha tuleks mõnest täiendavast allikast, aga see ei saa olla otsustav argument. Ka see on juriidiliselt pädev, et nad on iseseisvad MTÜd, kuhu kuulub neidki, kes erakonna liikmed pole (suur osa ei saa juba vanuse tõttu parteisse kuuluda), ja eks neis viljeletakse rohkem või vähem ka parteiga otseselt mitte seotud tegevusi, ent see ei muuda nende organisatsioonide põhiolemust.

Samas - niisugused asjad, kes võib raha saada ja kes mitte, tuleb paika panna taotlemistingimustega. Ma tean, et see pole lihtne, aga eks kohati tuleb ka mittelihtsaid asju teha. Igal juhul on mõistlikum need vaidlused, vajadusel ka kohtus, pidada ära tingimuste üle, mitte iga konkreetse rahastusotsuse üle eraldi.

Lukase otsus võib olla iseenesest hea (see on maitse küsimus), aga see ei ole tehtud hästi.

Kui tingimused lubavad parteinoortel kandideerida ja nende taotlus ületab sisu poolest teisi (praegusel juhul siis sotside ja Rahvaliidu noorte taotlused said hindajatelt positiivse, kesknoored negatiivse hinnangu, teised ei taotlenudki), ent nad ikkagi jäetakse toetusest ilma - siis on see halb pretsedent ja selle üle peaks muret tundma kõik kusagilt avalikku raha taotlevad ühendused. Muidugi tean, et ükski taotleja ei saa raha saamises enne otsust kindel olla, ent on vahe, kas eitav vastus tuleb seepärast, et su taotlus oli nõrgem, või seepärast, et sa lihtsalt mingil põhjusel kellelegi ei istu või ta arvab, et sa võid kelleltki teiselt ka raha saada ('topeltrahastamine', millele ministeerium viitab, tähendaks, et samad kulud kaetakse topelt ehk siis petetakse rahastajat, mitte seda, et organisatsioonil on rohkem kui üks raha-allikas - kui lähtuda viimasest, oleksid pea kõik Eesti ühendused topelt-, tripelt- ja enamgi rahastatud).

EMSLil ei ole pädevust ega vajadust sekkuda vaidlusse, kas parteinoored on samasugused noorteühingud nagu näiteks skaudid või väitlusselts või 4H - selle peaksid selgeks rääkima need, kes noortevaldkonda ja -ühendusi põhjalikumalt tunnevad. Küll on meie ülesanne seista selle eest, et ühendused võiksid olla kindlad, et nendega käitutakse õiglaselt. Seepärast selles küsimuses sõna võtsimegi ja võtame sarnastes olukordades ka edaspidi.

Kaasav rahastamine: kommentaarid Eesti rahastajatelt (1)

2010-01-27T12:54:00.010+02:00

Täna ilmuvas Hea Kodaniku ajakirjas on taas mitmeid häid artikleid: intervjuud Erkki-Sven Tüüri ja Kadi Viigiga, Daniel Vaariku arvamuslugu kodanikuaktiivusest uuselamurajoonides, Maris Jõgeva artikkel sellest, mis imenippe ühendused aruannetega susserdamiseks on leiutanud jne – aga vast kõige rohkem pakkus mulle huvi Põhja-Iirimaa Kogukonnafondi juhi Avila Kilmurray kaastöö, kus ta räägib oma kogemustest kaasava ja konsensusliku rahastamisega. Tutvusime Avilaga möödunud kevadel Roomas Euroopa Fondide Keskuse aastakonverentsil, muide, samal seminaril, millest mullu ka siin kirjutasin, ja see, mis ta oma fondi praktikatest rääkis, tundus piisavalt põnev, et selle võimalikkuse üle ka Eestis arutleda.

Lühidalt on nad siis läinud kahes suunas. Esimene on tavalisem ja meilgi levinud: et rahastamisotsuseid tegevasse komisjoni kaasatakse ka sihtrühma esindajaid (Avila loos on juttu endiste poliitvangide taaslõimimise programmist, mille taotluste hindamises siis ka äsjaste vangide esindajad osalesid). Teine suund on keerulisem, aga ka palju põnevam: konsensuslik rahastamine.

Näiteks kui fondil on jagada kindel summa ühe piirkonna projektideks, siis ei pane fondi juhtkond ise paika, milleks seda kasutada saab, vaid kutsub kokku selle piirkonna ühendused ja kogukondade esindajad – potentsiaalsed taotlejad ja sihtgrupid. Neil palutakse jõuda kokkuleppele, mis on kõige olulisemad vajadused piirkonnas ja millele peaks raha eraldatama. Loomulikult ei sünni see kokkulepe paari tunniga, vaid nõuab mitmeid arupidamisi, kohati ägedaid vaidlusigi. Taotlusvoor kuulutatakse välja siis, kui osalejad on arvamuse kujundanud.

Selle lähenemise eelised? Esiteks muidugi peaks raha sel moel minema sinna, kuhu seda kohalike meelest kõige enam vaja. Tõsi, seda on võimalik saavutada ka muul moel, näiteks kui hindajad on kohalike oludega väga hästi kursis (mida nad sageli siiski paratamatult ei saa olla, lihtsalt ei jõua). Olulisem tundub aga, et sel moel saab kogukond ise oma vajadustest paremini teadlikuks ja läbi arutada, mis sõltub millest ning mis järjekorras ja kuidas erinevaid küsimusi lahendada. Ja sellistes aruteludes sünnib alati ka uusi paremaid lahendusi, mida seni pole proovitud. Nii ütleb ka Avila, et nende kohtumistega tekib uusi partnersuhteid (sealhulgas partnerlust avaliku võimu ja äriettevõtetega) ja selle tulemusena saavad esiteks taotlused tugevamad. Ka on „kaotajaid“ oluliselt vähem kui traditsiooniliste taotlusvoorude puhul, kus igaüks oma taotluse eest võitleb.

Puudused? Aega kulub rohkem, aga see pole mu jaoks tõsine argument, rohkem plaanimise küsimus – tuleb lihtsalt arvestada, et see protsess on pikem ja kavandada algusse näiteks üks kuu lisaaega (taotleja seisukohalt hoiab aega kokkugi, kui ehku peale eri projektitaotluste vorpimise asemel kulutada rohkem läbirääkimistele ja kirjutada siis kindel ja tugev taotlus). Muidugi on vaidlemist rohkem ja avalikult, ent sedagi ei pea kartma. Arutelus võivad domineerima jääda parema jutuga seltskonnad, kes ei pruugi ilmtingimata olla parimad tegijad (loe näiteks Roy Strideri esseed samas Heas Kodanikus). Samuti võib peljata, et kohalikud, ise asjade sees olles, ei pruugi märgata n-ö suuremat pilti, on ehk liialt reageerivad ja liiga vähe tulevikule mõtlevad. Samas need ohud on sama reaalsed ka fondi-siseste otsustuskogude puhul, pigem on tõenäoline, et suurema otsustajate ringi puhul on rohkem neid, kes sellele tähelepanu oskavad juhtida.

Mina pole kunagi väga armastanud projektikonkursse, mille puhul ei tea, mida teised taotlevad või kuidas rahastajad teemat mõistavad, kus ettepanekuid saab teha üksnes järgmiste kordade tarvis (mis seks ajaks tihtipeale unustatakse). Läbirääkimised annavad mu meelest palju paremaid tulemusi. Aga samas – võib-olla ei ole Eesti ühendused niisuguseks lähenemiseks valmis? Kas suudetaks ühistes eelistustes kokku leppida või hoiaks igaüks küüsi enda poole? Kas üldse tahetaks aruteludes osaleda ja sellega seoses ka palju enam vastutust võtta, või lükataks see pigem kellegi teise õlgadele? Ikka on ju mugavam kiruda halbade otsuste eest teisi kui ise paremaid teha.

Seetõttu küsisin kommentaare Avila artiklile mitmelt Eestis ühenduste rahastamisega tegelevalt inimeselt. Täna teeb otsa lahti Ardo Rohtla Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonnast, kus muu hulgas tegeldakse ka viimastel nädalatel palju kõneainet pakkunud noorteühenduste aastatoetustega. Tulekul on veel mitmeid kommentaare, samuti on arvamusavaldused oodatud loo lõpus – vajutage aga sõnale 'kommentaarid'.

Ardo Rohtla: head ja korrastatud infot pole kunagi liiga palju

Noorteühingute aastatoetuse eraldamisel on aastate jooksul läbi proovitud mitmeid mudeleid. Põhja-Iirlaste kogemuse ja käesoleva artikli valguses võib seda kirjeldada kui kaasavat rahastamist, mis on arenedes omandanud üha enam konsensuslikke elemente.

Taotlusi hindab ja teeb ministrile toetatavate osas ettepaneku Noortepoliitika Nõukogu, mille liikmete hulgas on alati olnud ka noorteühingute esindajad. Alates 2003. aastast on Eesti Noorteühenduste Liidu nimetatud esindajate käes nõukogu 11-st kohast enamus ehk 6, mis annab neile võimaluse kujundada kogu protsessi just nende parema äranägemise järgi. Peamine küsimus on ikka olnud, missugune ühing on hea ja väärt toetamist.

Selle väljaselgitamiseks töötati välja nii noorteühenduste kvaliteedikriteeriumid kui ka aastatoetuse hindamise kriteeriumid, millest kvaliteedi hindamine moodustab ühe olulisema osa. Sisuliselt tähendab see, et noorteühingud peavad ise jõudma kokkuleppele selles, missuguseid väärtusi ja tegevusi soovitakse ühingute töös näha ning kuidas seda hinnata.

Kogemus on näidanud, et kriteeriumide väljatöötamine ja nende alusel hindamine võib kujuneda liigse detailsuse tõttu küllaltki kohmakaks, kui püüda parima tulemuse saavutamiseks hinnata kõike võimalikku, selmet keskenduda vaid vajalikule. Teine oht on ühtlasi ka võimalus ja sisaldab pidevat vajadust seniseid kriteeriume paremaks muuta - see võib ka õnnestuda ja toetada hindamise ajakohasust, kuid süsteemi lihtsust ja läbipaistvust kõikide osapoolte jaoks pidevad muutused ei toeta. Arusaadavuse ja läbipaistvuse tagamiseks ei ole head ja korrastatud infot kunagi liiga palju ei enne taotluste kogumist ega ka pärast nende hindamist.

Konsensuslik rahastamine nõuab suurt usku nendesse, kelle kätte otsuste tegemine antakse. Samuti esindusühingute või esindajate täit pühendumust oma esindatavate kaasamisele ja teavitamisele kogu protsessi vältel. Tulemusena võib loota nii taotluste kvaliteedi kui ka osalejate rahulolu tõusu ning paremaid tulemusi, kuid kaasava ja eriti konsensusliku rahastamise rakendamisel ka ohtralt komistuskive.

Foto: Alari Rammo

Individuaalne valik muudab maailma

2010-01-25T08:31:00.001+02:00

Kohe ilmuv ajakirja Hea Kodanik number keskendub elule maal nii üleilmses kui kohalikus võtmes. Selle puhul on ökoaktivist Kadri Allikmäe meie blogi jaoks kirjutanud mõned soovitused, mida iga inimene ise oma igapäevaste valikutega keskkonna heaks ära saab teha.

Isegi kui teame õõvastavaid fakte – näiteks, et Vaikses ookeanis on hoovused kokku kandnud Eestist umbkaudu 30 korda suurema prügisaare –, on raske näha, mida saaks üks inimene keskkonna säästmiseks ära teha, kui üleilmsed korporatiivsed süsteemid toimivad vastutustundetult.

Sõbranna õigustas oma autoga sõitmist hiljuti: ”See on ju üks auto ega muuda midagi!” Samamoodi võiks mõelda, et ostan täna veel ühe plastpudeli vett. Või no unustasin jälle oma kilekoti koju, võtan seekord ka poest. Ja lähen ikka kaubamaja salatileti juurde ja ikka tellin toidu plastkarbis, viitsimata isegi mõelda, et äkki võiksin selle teha ise. Täpselt nii mõtleb maailmas miljardeid inimesi.

Soovitan vaadata www.worldometers.info/cars. Seal tiksub reaalajas sel aastal toodetud autode arv. Ka saab aadressilt www.greatgarbagepatch.org jälgida Vaikses ookeanis hulpiva prügimassi elu-olu. Või vaadake fotograaf Chris Jordani (www.chrisjordan.com) pilte sealtsamast pudelikorke neelanud surnud albatrossidest. Pärast reaalsuse nägemist on palju keerulisem mõelda, et minu käitumine ei mõjuta midagi.

Kõik see ei pea aga ära hirmutama, vaid julgustama teistmoodi tegutsema ja mõtlema. Meie igapäevastest valikutest sõltub tegelikult terve maakera ja tema ökosüsteemi tervis. See ei tähenda sugugi, et peaks hakkama radikaalseks ökoaktivistiks, aga me kõik võiksime vähemalt korraks peatuda ja mõelda, et kui ma teen nüüd selle valiku, mida ma sellega toetan.

Või et kui ma võtan bensiini, siis mis juhtub selle õhuga, mida teised inimesed pärast sisse hingavad, kui autoga neist mööda sõidan? No korraks võiks ju mõelda! Äkki võib hambaid või juukseid pestes vee kinni keerata? Kas alati peab kasutama kõige kangemat nõudepesuvahendit? Äkki aitab ka sooda ja tuhk? Hambapasta asemel on olemas hea lehtpuusüsi, mida purustades ja hambapasta asemel kasutades saavad teie hambad puhtamaks kui kunagi varem ja seda õhtuni välja.

Vajamine ja jagamine

Võlusõnad on vajamine ja jagamine. Mida ma tahan? Aga mida ma tegelikult vajan? Kas ma vajan tingimata uusi asju? Võib-olla saab hakkama olemasolevatega? Äkki saan vajaminevat sõpradega jagada?

Mõtlesin just hiljaaegu, et mida see triikraud mul seisab seal kapis nädalate kaupa, rääkimata lugematutest nõudestl? Sama on lugu kitarri ja diktofoniga. Sõpradelt ja perelt sain ise just laenuks laulva kausi ja saumikseri mida konkreetsel hetkel vajasin.

Sõna "öko" (tuleb kreekakeelsest sõnast oikos) tähendab kodu. See tähendab energiaefektiivsust, optimaalsust ja kokkuhoidu. Äkki ei pea kogu aeg autoga sõitma ja saab mõned asjad ära ajada ka kodust näiteks Skype'i vahendusel. Ehk saab toitu osta turult, kus see on suurema tõenäosusega meie kodu lähedal kasvatatud ja väiksema ökoloogilise jalajäljega. Veel parem on toitu loomulikult ise kasvatada. Selleks, muide, ei ole sugugi vaja oma talu ja karjamaad, piisab teistega koopereerumisest, nagu tegid Sööme Ära aktivistid.

Kõigi nende valikute eest vastutame meie ise. Mitte pood, riik ega rahvusvahelised transpordifirmad. Ise valime, kas süsteem, mis on üles ehitatud nii, et ta kahjustab loodust, võib jätkata või mitte. Ise valime, mida oma valikutega toetame.

Jätame ära 2010

2010-01-22T23:36:00.000+02:00

Et täna juba on meediakriitiliste küsimuste päev, siis lubatagu ka mul. Ma ei oska seda teha küll sama elegantselt kui president (siinkohal tahaksin väikese austusavaldusega THI poole pöörduda, sest kui vahepeal olin tema sõnavõttude vastu juba huvi kaotanud, siis see kõne köitis mind algusest lõpuni), aga vähemalt tuleb see samavõrd südamest.

Niisiis, täna käidi laiemale avalikkusele välja selle aasta „Teeme ära“ talgupäeva esimene tutvustus. Ning suur osa meediakajastusi algas või jõudis väga kiiresti umbes sellise lauseni, et „loobuti ideest korraldada eestlaste ja venelaste lepitusüritus“ või siis „kavandatud lepitusüritus jääb ära, selle asemel korraldatakse talgud“ vms.

Jutt käib siis Rainer Nõlvaku mullu sügisel öeldud mõttest, et seekordne „Teeme ära“ võiks lepitada eestlasi ja venelasi. Mingit väga konkreetset ürituseplaani ta välja ei käinud (ja sai juba sel ajal kohati võtta, et nii ebamäärane ja üldse imelik idee) ega pidanudki ju, sest see oli lihtsalt üks mõte. Nagu paljudel inimestel korraldustiimis ja väljaspool seda oli erinevaid mõtteid, mida teha võiks. Jah, Nõlvak on „Teeme ära“ algataja ja maskott ja kõige tuntum nimi, aga ta ise on kindlasti viimane, kes seda oma isiklikuks ettevõtmiseks peaks.

Ja nüüd siis keskmist sorti meediaklohming või parastus, et näe, see oli algusest peale tobe idee ja lõpuks ei saadudki hakkama. Mis sest, et arvab nii Nõlvak kui arvan mina ja ilmselt kogu meie tiim, et siinsete eri rahvuste koostöö toimibki kõige paremini läbi praktiliste koostegemiste, milleks talgupäev loob sadu võimalusi. Täpselt nagu tunamullused prügitalgud (möödunud aasta mõttetalgud ilmselt vähem, sest seal oli paratamatult oluline keeleküsimus, mis segagruppide teket pärssis).

Ma tean, et ajakirjanikud vastaksid sellele etteheitele soovitusega oma meediasuhtlust parandada: et miks siis käiakse välja selliseid tooreid mõtteid? Ja kui tegelikkuses oleks meil kõva kontroll kõige öeldu üle, siis ilmselt oleks häda, et miks tulevad tiimilt ainult mingid lihvitud PR-avaldused, et kas me siis sellist kodanikualgatust soovisime?

[Mingis mõttes seondub sellega mu jaoks seagripi teema, kui kogu aastalõpu peksti sotsiaalministeeriumit, et miks vaktsiin ikka kohal pole. Kui see siis siia jõudis, tuli välja, et ega eriti keegi selle järele mingit vajadust tunne, kuigi ei saa ju öelda, et gripp oleks möödas. Ma ei ole veel märganud, aga ei imestaks, kui nüüd ilmuvad käsitlused, et miks nii palju kallist vaktsiini telliti ja üleüldse, miks ministeerium selle teema nii üles puhus!?]

Probleem on selles, et niisugune hoiak pärsib diskussiooni üleüldse, kaasa arvatud arutelu poliitika-valikute üle, mille puudumise üle ju ajakirjandus sageli kurdab. Samas ei suuda meedia suhtuda rahulikult sellesse, et alguses esitataksegi erinevaid mõtteid, mis ei ole veel lõpuni läbi mõeldud, käib alles info kogumine – ja selleks ongi avalikku arutelu vaja. Selle asemel aetakse lugusid kunstlikult „kõvaks“, visatakse välja kõik „mõttetu pläma“, et tegu on alles esimeste ideedega ja miski pole veel lõplik („No keda huvitab?“ pööritab toimetaja silmi), ning tekitatakse vastandusi seal, kus neid üldse veel pole. Mina küll tahan, et kui ma mingi mõtte välja käin, oleks mul võimalus saada sellele erinevate teadmiste ja kogemustega inimestelt tagasisidet, mille põhjal ka oma seisukohta edasi kujundada. Ilma et ma seejuures saaksin külge sildi, et ma „andsin alla“ või „jäin kaotajaks“. Mis pagana allaandja või kaotaja ma olen, kui idee arutelu käigus paremaks saab?

[Huvitav, kas peaks selle ajaveebi „siltide“ valikusse lisama ka teema „naiivsus“ selliste kirjatükkide jaoks?]

Hea kodaniku maks?

2010-01-19T23:12:00.000+02:00

Selle vahva Maalehe viite järgi lendaks riigid ilmselt uperkuuti, kui kõik head kodanikud oleks. Kui aeg kunagi sinnani jõuab, tuleb ilmselt hea kodaniku maks kehtestada ...

Tõhus maksumaksja suitsetab, joob ja sureb noorelt

Heaks kodanikuks peetakse inimest, kes ei joo, suitseta ega saasta keskkonda. Ta on korralikult koolitatud ning teeb innukalt tööd. Samas pole selline inimene kuigi tõhus maksumaksja.

Samas igapäeva unustatud sangar teeb kõvasti tööd, kuid on kehvasti koolitatud. Ta joob, suitsetab palju ning sõidab ohtralt autoga. Mida rohkeb ta tarbib maksustamisele kuuluvaid tooteid, seda enam maksab toob ta raha riigikassase tavapärase tulu- ja käibemaksule.

Kui selline inimene on teinud kogu elu tööd, pole olnud töötu ning sureb enne pensionile jäämis, siis toob ta riigile rohkem raha sisse kui kulutab, tõdes Soome riikliku uuringukeskuse uurija Timo Rauhanen Ylele. Seega on selline inimene teinud tõelist kangelastööd kui vaadata majanduse rahastamist.

Alkoholi ning tubaka tarbijad maksavad rohkem makse kui need, kes neid ei tarbi.

Tampere ülikooli professor Pekka Rissanen ütles, et suitsetajad maksavad maksudena riigile enam kui kulub raha suitsetamisest tingitud haiguste raviks.

Samas ei ole suitsetamisest tingitud haigused kindlasti mitte kerged ning võivad osutuda üsnagi piinarikkaks. Alkoholi tarbimine toob aga kaasa probleeme pere- ning tööellu.

Ohter suitsetaja, alkoholi tarbija ning autoga ringi sõitev igapäeva kangelane on traagiline inimene, kes kogub tulusid riigikassasse kuid ohverdab enda ja oma hinge.

3 s(h)elgema peaga juhatuse liiget

2010-01-19T16:24:00.002+02:00

Iga päev MTÜde põhikirjade koostamist ja muutmist nõustades olen ma alatasa ahastanud, kui keeruliseks ja pikaks meeldib mõnele oma põhikiri ajada. Maitse asi, mõni ei viitsi seadust lugeda, vaid eelistab leida kõik vastused põhikirjast, teised on mu arust sellised bürokraatiamaniakid (eriti noorteorganisatsioonid), kelle jaoks on dokumentide tõlgendamine ja koosolekute ülikorralik läbiviimine vaata et olulisemgi eesmärk kui oma organisatsiooni põhitegevused. Sageli ei suuda nad sellise monstrumi järgi oma organisatsiooni enam juhtidagi ja siis kulub veel rohkem aega põhikirja lihtsustamise vaidlustele.

Me EMSLis ei vaata pea kunagi oma põhikirja, kuna organisatsioon toimib ise ja pärast mulluseid muudatusi mahub põhikiri ka vaid ühele lehele. Võrdluseks siis, et rekordpõhikirjad, mida ma kohanud olen, küündivad kusagile kahekümne lehekülje alla. Aga see selleks.

Siin Rotermanni kvartalis on nüüd MTÜna loomisel Rotermanni Klubi ja selle põhikirja mustand pole küll kõige lühem, aga igal juhul kõige naljakam, mida ma näinud olen.

Mõned väljavõtted:

- Klubi on rangelt vabatahtlik ühendus ja oma tegevuses ettearvamatu.

- Klubi liikmeks saab olla inimene ja tema sõber, kelle tegevuse eesmärgid on kooskõlas Heade Tavadega.

- Klubi liige, kes hilineb Klubi üritusele rohkem kui 30 minutit ei oma õigust esitada pretensioone söögi ja joogi koguste, kvaliteedi ja muude juhtuvate või juhtunud veidruste kohta.

- juhatuse koosolekud toimuvad vähemalt 1 kord täiskuul koos vee tõusuajaga.

- Juhatuse liikmel ei ole õigust hääletada oma personaaliküsimuse arutamisel, isegi siis, kui ta seda väga tahab ja on nõus kõigile suures ulatuses välja tegema.

- hääletamine Juhatuse koosolekul on ettearvamatu, Klubi presidendi ja juhatuse liikmete valimine toimub täiskuul või nii kuidas Jumal juhatab.

- Erandkorras võivad juhatuse koosoleku kokkukutsumist taotleda vähemalt 3 s(h)elgema peaga juhatuse liiget.

- juhatuse koosolek võib 2/3 häälteenamusega juhatuse liikme pensionile saata, kui viimane jätab oma kohustused olulisel määral täitmata ning ei ole võimeline Klubi üritustel iseendana osalema.

- Klubi vara tekib ülejäävast papist, mis on vajalik Klubi põhikirjalise tegevuse arendamiseks.

- VII KLUBI TEGEVUSE LÕPETAMINE

7.1. Lõpp hea, kõik hea.

Ma miskipärast arvan, et selles klubis juhtimisprobleeme ei teki ja nii peabki. Oma tegevust nautima ja rõõmsalt võtma. Bürokraatia nautijad on muidugi ka olemas, aga nalja nendega küll ei saa.

Toeta Haiti ohvreid!

2010-01-16T22:14:00.007+02:00

Õudus Haitil.
Foto pärineb TIME-st - .Shaul Schwarz / Reportage by Getty for TIMERead more: http://www.time.com/time/photogallery/0,29307,1954087_2025339,00.html#ixzz0coFzS6zD

Üks foto räägib enam kui 100 sõna ...

Võib vaid mõista, miks nii kõnekas kolmik on sattunud ühele pildile.

Kuigi Eesti elab sel nädalavahetusel veel suusatamise MK-etapi eufoorias, juhtub maailmas nii mõndagi. Obama,Clintoni ja Bushi ühisavaldus Haiti ohvirte toetuseks, näiteks. Sellist kolmikut ühel pildil näha on enam kui ootamatu. Kuid järelikult on asi seda väärt ja katastroof lihtsalt hoomamatult õudne.

Minul ei oleks midagi selle vastu, kui sama teeksid ka näiteks Ilves, Ansip ja Savisaar. Olgugi, et Punase Risti ja ÜRO abiga juhtub enamasti see, mis alati, jõuab sellest üksjagu ikkagi ka abivajajateni. Ja seda on seal kirjeldamatult palju vaja.

Samas on heategevus vahest olulisemgi annetajatele endilegi. Olgu kodused olud millised tahes ei ole need võrreldavad vähimalgi määral sellega, mis praegu seal toimub ...

Eesti Valitsuse seni u 3,5 miljoni kroonine abi on väike, kuid parem kui mitte midagi. Ehk annab ka seda suurendada.

Lisaks valitsusele vajaks see kriisikolle aga ka iga endaga hakkama saava Eesti inimese vähekestki toetusavaldust, mida saab teha näiteks ka Eesti Punase Risti kaudu.

Nii et, seni, kuni Eesti Kolm Ratsaniku nädalvahetust peavad, kutsun parem ise annetama Eesti Punase Risti kaudu Haiti ohvrite abistamiseks!

SWEDBANK 1180001436 j a SEB 10220039608010.

Märksõna "HAITI MAAVÄRIN"

Kodanikuühiskonna tegelasi: endel*

2010-01-10T22:11:00.004+02:00

Vt ka virisevad vanamehed, vihkamise tund, netikommentaator, ühiskonnategelane, vabakutseline poliitikavaatleja

Kes ta on?
Endel on ühiskondlik aktivist, tähelepanelik eluvaatleja ja kodutehtud kolumnist. Rohkem või vähem teravmeelne ja –keelne, kuid kartmatu kommentaator mitmetes ühiskonnaelu valdkondades.
Endel on tegelikult nii-öelda omade ringist. Tal on sotsiaalset närvi ning ta tahab ainult head, sest valutab südant just samade asjade pärast, mille vigadele ta tähelepanu juhib.

Kus ta tegutseb?
Endel kasutab kriitiliste tähelepanekute jagamiseks mitmeid kanaleid. Võrgu-meedia, feissbuk ja tvitter on muidugi lemmikud. Osavamad, edasijõudnud endlid on arvamusliidrid – neil on oma blogi või siis ajakirjandusväljannetes head suhted, seega areen mõtete väljendamiseks olemas. Eriti meeldib endlile arvamuslugusid kirjutada, sest seal ei saa keegi vastu vaielda. Keerulisem on saate puhul, kus aktuaalseid sündmusi ja ühiskonna nähtusi mitmekesi arutatakse. Nimelt sageli on nii saatejuhid kui kutsutud külalised endlid. Kuna kõigile on teema tuttav, ei peeta vajalikuks seda selgitada lugejale-kuulajale-vaatajale. Igaüks üritab pigem välja käia teravamaid remarke kui teised.

Atraktiivsed kohad neile endlitele, kes võrgus ei tegutse, on konverentsid, mõttetalgud ja pidulikumad seltskondlikud koosviibimised.
Igal endast lugupidaval konverentsil on päevakavas dialoog esinejate ja saali vahel. See on endlile oodatud hetk, kui ta saab enda kätte mikrofoni. Isegi kui sõnavõtt just päris otse teemasse pole, püüab endel väljendada laias mõttes avalikku huvi. Vahele sobib pista ka mõni naljatorge, millest saavad aru ainult siseringi tegelased.
Koosolekul, kus enamik pillub säravaid ideid, millest kinnihakkamise korral saakski päriselt mõne hea teo, võtab endel sõna veendumuses, et eelkõige tuleb siiski alustada valupunktide väljatoomisest. Paraku kui probleemid on kõik kenasti kirja saanud, on osalejatel võhm väljas ja lahenduste leidmine jääb teiseks korraks. (Sageli siis enam endlit kohal pole.)

Esineb nn ühe-teema-endleid, kellel on välja pakkuda universaalne lahendus, millega hoobilt tõuseb meie kõigi elu kvaliteet. Kahju vaid, et teised selle ideega kohe kaasa ei tule. Järjekindlalt käib endel oma mõtte välja ükskõik mis üritusel – mida autoriteetsemas seltskonnas, seda parem.

Mis on endli head ja vead?
Endli loomuses on palju head. Terava silma ja keelega märkab ta just neid asju, mis on ühiskonnas viltu ja mille suhtes tasub sõna võtta. Tema värvikas väljendus-stiil on ravim liigtõsiduse vastu.
Kui aga on vaja võita sõpru ja hoida suhteid, siis pole kerge endel olla. Empaatiat ja diplomaatiat ta ei valda. Tegijate hulgast tavaliselt endleid ei leia – siis kui on aeg tegutseda, on endel seltskonnast lahkunud või vähemasti vait. Küll ta kommenteerib pärast.

Hoiatus: endel ei ole elukutse, vaid roll. Igaühes võib peituda annus endlit!

Kuidas taltsutada endas endlit?
Kobisemise asemel võib pigem kuulata, asjalikult kaasa rääkida ja rohkem tegutseda. Teiste mõtteid ja algatusi toetada, neid tänada ja tunnustada. Sättida oma eesmärke ja ootusi nii, et neid on võimalik saavutada.
Kui aga tundub, et endellik esinemis- ja kritiseerimisvajadus on läinud üle piiride, siis ei aita muu kui vabandada ja kahetseda. Kasvõi avalikult.

Enamike kodanikuühiskonna asjade puhul on üsna kindel, et samavõrd, kui leidub tegijaid ja kaasamõtlejaid, on oma panuse valmis andma ka endlid.

* endel võib olla ka naisterahvas

Hea Kodanik näitab ka pilti

2009-12-23T00:31:00.003+02:00

Juba umbes-täpselt kuu aega on meil ju üks kanal veel juures lisaks ajakirjale ja seesinasele ajaveebile: liikuvad pildid ilmuvad huviliste ekraanidele meienimelises YouTube'i kanalis.

Tõsi, teab mis regulaarsust me sellega ei luba (mitte et "regulaarsus" muudel puhkudel meie keskmiseks nimeks oleks), aga tahame sinna üles panna intervjuusid ja klippe meie üritustelt. Praegu võib sealt leida selliseid: esiteks meie novembrikuise konverentsi "Hea kodaniku taimelava" välisesinejad Geoff Mulgan, Siobhan Canty, Virachai Techavijit, Eric Miyeni ja Ljudmilla Aleksejeva, kes räägivad siis vastavalt kodanikuühenduste, töökohtade, kooli, perede ja meedia rollist heade kodanike kasvukeskkonnas ning muidugi oma isiklikest ja oma riikide kogemustest ses osas.

Veel uuemana on aga kaks intervjuud 7.-8. detsembril Tallinnas toimunud kodanike kaasamise paremate praktikate konverentsi peaesinejatega: Carolyn Lukensmeyeri ja Edward Anderssoniga. Carolyn on USA organisatsiooni America Speaks asutaja ja president, Edward brittide Involve'i asejuhataja. Mõlemad oma valdkonnas väga head tegijad ning usun, et intervjuud on väärtuslikud ka selle poolest, et neid vahetult kuulata oli võimalus suht väikesel hulgal Eesti tegijatel. Suur tänu Riigikantselei Hillele ja Beritile intervjuude tehnilise poole korraldamise eest!

Niisiis: www.youtube.com/heakodanik on avatud ja ootab vaatajaid. Andke ikka teada ka, mida neist arvate!

Otsime head koosolekute läbiviijat!

2009-12-21T15:25:00.006+02:00

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on olnud mõnel heal koosolekul? Sellisel, mis on tõhus ja tore, kust inimesed lahkuvad heas tujus, olles hästi kursis kõige olulisega, mis parajasti toimub, mida ja kuidas keegi (sh. ta ise) tegema hakkab, ja olles eesseisva suhtes innustunud ja teotahet täis? Täitsa tõsiselt. Me tahaks selliste inimestega kokku saada. Veel enam – me kutsuksime teda (neid) mõnel korral oma nädalakoosolekuid juhtima ja meid seeläbi õpetama.

On rida asju, mida me EMSLis – julgen öelda – tõeliselt hästi teeme. Näiteks oma konverentsid ning suve- ja kevadkoolid, mis ei ole kunagi tavalised igavad ettekandekoosolekud või koolitused, kus keegi lappab oma pauerpointi ja teised istuvad saalis, „sööge mind, kärbsed!“-näod ees. Ja samas ei ole nad ka sellised noorteürituste tramburaid, kus pestakse tiimitunde tugevdamiseks üksteise käsi, masseeritakse vastastikku naabrite kaelasooni või tehakse muud natuke piinlikku. Mulle vähemalt kohutavalt meeldib see, et EMSLi üritustel räägitakse tõsistest asjadest, aga seejuures mitte surmavalt tõsiselt (saati siis halades), vaid naerdes.

Aga nädalakoosolekutega me ei saa hakkama. No hea küll, Elina ütleb, et ma olen siinkohal liiga kriitiline, aga seda seepärast, et ta on kõrgelt haritud psühholoog ja teab motiveeriva tagasiside tähtsust. Meie iga-esmaspäevaste nädalakoosolekute mõte on selles, et kõik saaksid joonele, mida parajasti tehakse, rääkida ära, kus neil kolleegide abi on vaja, ja leppida kokku nädala olulisemates tegemistes. Aga vot ei teagi, kas on asi selles, et kõigil hakkab südametunnistus tegemata asjade pärast piinama, või milleski muus – igatahes sellist rõõmsa tujuga lahkumist on koosolekutelt harva. Kuigi muidu on meil üldiselt ikka väga positiivne õhkkond.

Ei saa öelda, et me poleks erinevaid asju proovinud. Kui Eric meil veel ajakirja tegi, siis proovisime roteeruvat koosolekute juhatamise süsteemi. Pärast Kristjan Otsmanni ajajuhtimise jututuba tegime ühe korra koosoleku püsti seistes (pidada aitama kaasa sellele, et ollakse konkreetsemad ja teemad ei vaju laiali) Täna käisime vahelduseks üle platsi Platzis ja oli täitsa tore ... No aga ei ole me veel õiget lahendust leidnud!

Tõsi, on mõned erandid. Näiteks lamamiskoosolekud, kus me mõtleme välja neidsamu kiikse oma konverentside ja teiste ürituste jaoks. Nimi tuleb sellest, et neil koosolekutel lösutatakse kott-toolides või põrandal ja pritsitakse ideid, nii kuidas torust tuleb. Teiseks tiimimiitingud, mida toimub mõnel korral aastas, siis kui keegi selleks vajadust tunneb. Neid peetakse kusagil kontorist väljas ja kindlat agendat või ajapiiri neil ei ole – kõik räägivad sellest, mis neil südamel on, ja senikaua, kuni asjad räägitud saavad.

Aga siis jah – kas keegi oleks valmis tulema meile vabatahtlikuna appi nädalakoosolekute läbiviimisel? Esmaspäeviti Rotermanni kvartali Vana Jahulao II korrusel, kell 14-15 (aga võime ka muu aja leida). Seltskonnaks on tavaliselt viis inimest: Alari, kes jutu vähegi igavamaks muutudes arvutisse sukeldub kodukale uudiseid üles panema ja kelle kriitiline pilk võib tappa madalama enesehinnanguga lamba. Tanja, kelle naeratuse peale iga halb inimene heaks hakkab ja kes sageli alustab koosolekut vabandusega, et tal torti kaasas ei ole (mitte et tal peaks olema). Elina, nagu öeldud, psühholoog, ilmselt üks suuremaid koosolekute-fänne meie laiuskraadil, kes võib koosoleku juhti ootamatult tunnustada mõne hea metoodilise võtte eest. Anna, kes on tavaliselt kõige sõnaahtram, aga paneb kõike väga hästi tähele. Ja siis mina. EMSLi tiim iseenesest on suurem, aga teised töötavad pigem oma konkreetsete projektidega ega pea koosolekutel osalema, kui nad ei soovi.

Üks tagamõte on meil sellega seoses ka. Nimelt soovime järgmisel aastal Elinaga koostada konverentside, üldkoosolekute ja teiste selliste kodanikuühenduste viljelevate kogunemiste korraldamise käsiraamatut ning sinna sooviksime ka peatükki töökoosolekutest. Aga esmalt tahaksime ka sel alal ise tšempioniteks saada.

Hea kaasaja mõõdulindid

2009-12-17T01:44:00.003+02:00

Kui mõõtmise ja hindamisega jätkata, mis on sel aastal üldse olnud väga läbivaks teemaks (ning igati põhjendatult), siis sellel peatus ka eelmisel nädalal Tallinnas toimunud kodanike kaasamise parimate praktikate rahvusvahelisel konverentsil Edward Andersson Involve’ist. Involve on üks mu suuri lemmikuid, kasvõi juba selle portaali pärast, kust leiab suurepärase abimaterjali kaasamisprotsesside plaanimiseks ja meetodite valikuks – vasta aga küsimustele ja masin ütleb, mida ja kuidas võiksid teha.

Edwardi esinemine (ja hilisem kohtumine Eesti ühenduste ja ametnikega) oligi minu jaoks konverentsi kõige huvitavam, ka selle pärast, et kui teenuste puhul on vähemalt teoorias üsna selge, mida ja kuidas mõõta (kasvõi see eilse artikli koeratalu näide), siis kaasamise ja eestkoste alal pole ma sarnast selgust veel leidnud. Tõtt-öelda, eks ka Edward jäi positiivses programmis pigem tagasihoidlikuks, küll aga tõi veenvalt välja peamisi vigu, mida mõõtmises-hindamises tehakse.

Neid oli kolm, kõik mu meelest ka Eesti puhul adekvaatsed (kusjuures mitte ainult kaasamise, vaid ka näiteks koolitusvaldkonnas):

Keskendumine numbritele. Üsna loogiline ja kergesti mõõdetav – kui palju inimesi osales? Ega osalejate kokkulugemises midagi halba olegi, kuid ettevaatlik peab olema järelduste tegemisega. Enamasti saab suurema osalejate numbri siis, kui asjad on halvasti. Et kaasamõtlemine ja -rääkimine ei ole lihtne ülesanne ja inimene on üldiselt ratsionaalne, siis jätavad paljud selle tegemata, kui asjad nende meelest õiges suunas kulgevad. (Ses mõttes ei pruugi ka väike valimisaktiivsus veel viidata mingile kriisile, kuigi hääletamine on kindlasti lihtsam kui konsultatsioonides kaasalöömine). Seega tuleks lisaks loendamisele uurida ka osalemise põhjust või siis teha järeldusi esinduslike meetodite nagu kodanike foorum jt põhjal.
Keskendumine protseduuridele. Näiteks: kui pikalt konsultatsioonid kestsid? Kui mitut innovatiivset meetodit kasutati? Tõsi – kaks kuud konsultatsioone on üldjuhul kindlasti parem kui kaks nädalat, sest viimase jooksul ei pruugi paljud selleks lihtsalt aega leida. Samuti on erinevaid meetodeid kasutades suurem tõenäosus saada arvamusi erinevatelt inimestelt. Aga kumbki iseenesest ei ütle meile veel midagi kaasamise edukusest. Eelnõu võib osalusveebis kuude kaupa rippuda, ilma et keegi sellest aru saaks; ja erinevad meetodit on lõppeks lihtsalt abivahend, aga nagu vahendite puhul ikka, on oluline see, kui hästi neid kasutatakse. Head riistad ei tee veel kellestki õppinud meistrit.
Keskendumine osalejate rahulolule. Ürituse lõpus palutakse osalejatel tavaliselt ikka mingi tagasisideleht täita, aga pigem aitab see meil tuvastada läbikukkumist kui edu. See tähendab, et kui inimesed lahkuvad rahulolematult, siis ilmselt me ei õnnestunud. Ent vastupidi see loogika ei kehti. Rahulolu päeva lõpus („Sain kõik südame pealt ära rääkida!“, „Oli asjalik arutelu“ vms) ei pruugi tähendada, et inimene on kaasamisega rahul ka protsessi lõpuks. Liiati võib hea hinde taga sel hetkel olla hoopis pakutud maitsev toit, lahe ruum, lõbus seltskond või muud, mis ei kõnele veel kaasamise edust. Parema pildi annaks rahulolu mõõtmine pikema aja jooksul – päeva lõpus, kogu protsessi lõppedes, otsuse elluviimise ajal.

Mida siis aga peaks mõõtma? Edwardi järgi mõtestatud, pidevat ja mõju avaldavat kaasamist. Kuidas seda aga teha, selles jäi ta pigem üldsõnaliseks. Kaldungi arvama, et see on koht, kus õigel teel olemist saab pigem tunnetada kui tõsikindlalt väita. Ehkki mõningaid mõtteid on mul ka siin, millest tahan lähemalt kirjutada, kui umbes kuu aja pärast jõuame lõpule sellesügisese vabaühenduste manifesti tulemuste mõõtmise ja hindamisega.

"Tahame teha nii, et kõigil oleks hea"

2009-12-15T13:04:00.005+02:00

Eilsel arvutivabal päeval (ei, ei olnud mingi üleilmne kampaania, lihtsalt remont) oli rohkem mahti ka paberlehti lugeda ning Postimehe leheküljelt 17 jäi silma suur reklaam, kus kutsuti toetama Koeratalu Fondi.

Tekst ühe nukralt lamava ja ühe rõõmsalt ringi tormava kutsu pildi juures oli järgmine:

Inimene kodustas koera ca 14 tuhat aastat tagasi. Paljud inimesed aga unustavad koera koju võtmisega kaasneva vastutuse. Liiga paljud koerad saavad iga päev tunda hoolimatust, hüljatust, nälga, julmust. Nad on räsitud haigustest. Nad ei saa üksi hakkama. Hättasattunud koer vajab inimese abi. Igal koeral peab olema kodu.
Koeratalu Fond on Koeratalu MTÜ poolt loodud ettevõtmine, mille eesmärgiks on koerapidamise kultuuri edendamine Eestis ning nende koerte aitamine, kellel ei ole elus hästi läinud. Tegutseme alates aastast 2007 ja oleme aidanud kümneid koeri, samuti teinud edukat koostööd teiste samas vallas tegutsevate organisatsioonidega.
Kuidas on Koeratalu aidanud hättasattunud koeri?
Oleme pakkunud hoiukodu ja toitu
Oleme ravinud ja vaktsineerinud
Oleme õpetanud ja sotsialiseerinud
Oleme otsinud ja leidnud uusi päriskodusid
Meie tahame teha nii, et teda ja teisi kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.
Kui soovid aidata hättasattunud koeri ja toetada Koeratalu Fondi tegevust, saada SMS sisuga „KOER” numbrile 15151. Sõnumi maksumus on 26 krooni.
Raha kogutakse Koeratalu Fondi ning see läheb koolitus- ja ennetustööks, hüljatud koerte raviks, toidu ostmiseks varjupaikadesse sattunud koertele, ajutiste hoiukodude toetamiseks jne.

Lühidalt kokku võttes, üsna tavaline annetusreklaam. Natuke emotsioonidele rõhuvaid pilte ja juttu, põgusalt organisatsiooni kohta, annetamiseks vajalikud numbrid ja lühike seletus, mida raha eest tehakse.

Miks see mind ei pane telefoni järele haarama ning küsitud SMSi saatma (jättes kõrvale asjaolu, et ma ei anneta reklaamide põhjal, vaid organisatsioonidele, kelle tegevust ja selle tulemusi tunnen ka päris elust)?

Esimeseks puuduseks mu silmis on ebamäärasus. Olemata ise küll loomakaitsespetsialist, ei veena mind laused, et kahe aasta jooksul on aidatud kümneid koeri, pakutud toitu, ravi, otsitud ja leitud uusi päriskodusid, sest olgem ausad - see võib tähendada mida iganes. Täpselt nagu ka teade „Me tahame teha nii, et [---] kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.” Küsimus ei ole ju niivõrd tahtes (eks kõigil ole ilusaid soove) kui suutlikkuses.

Seda saaks hästi näidata, tuues sisse numbreid: kahe aasta jooksul oleme enda juures hoidnud ja toitnud nii mitut koera, vaktsineerinud nii mitut, uue kodu leidnud nii mitmele jne.

Kui numbrid ei ole veel teab mis muljetavaldavad (ning väikese ja/või noore organisatsiooni puhul võib vabalt nii olla), siis pigem konkreetsed lood: meil on siin viis koera, sinu annetus tähendab, et saame üht neist kaks päeva toita vms.

Samuti: miks me usume, et meie lahendus toimib?

Teiseks ja veel olulisemaks puuduseks on läbipaistmatus. Reklaamist ei saa teada Koeratalu kontaktandmeid – ei telefoni, ei kodulehte, ei e-posti ega füüsilist aadressi, ei eestvedajate nimesid. Üsna loogiline, et reklaami ei mahu väga palju infot, aga siis tulekski anda teada, kustkohast seda infot saab.

Mina guugeldasin ja leidsin aadressi www.koeratalu.ee, ent sealgi on vaid teade, et koduleht on uuendamisel. Tõsi, e-posti aadressi koeratalu@hot.ee sealt vähemalt leiab.

See ei tähenda, nagu arvaksin ma, et Koeratalu oma tööd halvasti teeb. Pigem usun, et küllap ikka hästi, vähemalt südamega. Aga reklaamist sellest mingit tõendust ei anna ja mina küll ei söandaks kellelegi niisuguse info põhjal annetamist soovitada.

Muidugi, võib küsida, et kas 26 krooni on nüüd tõesti summa, mille andmise eel väga põhjalikult mõtlema peab. Poes kulutame ilmselt suuremaidki summasid mitu korda nädalas, ilma et alati kaaluks, kas teeme ikka kõige vajalikuma ostuotsuse. Sel juhul peaks lihtsalt meeles pidama, et nagu mõttetu ostu puhul ei süüdista me poodi (kui ta just ei ole meile teadlikult valetanud), nii ei maksa ka läbimõtlemata tehtud annetuse puhul viga küsijas näha ja hambaid kiristada, et „see oli nüüd viimane kord, kui ma kellelegi annetasin”.

Kes soovib, võib samal teemal lugeda ka üht mu mullust artiklit Ekspressist: "Kes on süüdi juhuslikus heateos?"

2009-11-21T18:43:00.004+02:00

Järgmises kongis istusid Semper, tema vanaema ja Petseri venelane.
"Meid toodi siia selle eest, et me vales kohas üle tee jooksime," seletas Semper. "Aitäh, seltsimehed!"

Ivan Orava mälestused, 13. peatükk "Vange vabastamas"

Miilits pidas kongressi toimumispaiga juures kinni 13 natsionaalbolševike erakonna liiget, kes üritasid Medvedevile toimetada palvekirja, mis soovitab peaminister Vladimir Putini valitsuse erru saata. [---] Miilits nimetas aktivistide vahistamise põhjusena seda, et nad läksid ülekäigurajast üle punase tulega.

Tänane EPL Online

Kodanik ja kodanik

2009-11-12T16:02:00.004+02:00

Vahepealne vojaaž Hea valimistava valvurite ajaveebi on seks korraks läbi ning naaseme siia. Sest eks valimised tulevad ja lähevad, ent head kodanikud ei piira end ju ainult nendega.

Viimastel päevadel on mu jaoks ristunud kaks EMSLi pikaajalisemat projekti, mis mõlemad suunatud ühenduste ja avaliku võimu koostööle: juba mõnda aega kestnud paremate poliitikate projekt, kus nõustame kolme kaasamisprotsessi ja proovime uusi kaasamismeetodeid, ning novembrist alanud avalike teenuste projekt, kus disainime Minu Eesti mõttetalgute ideedest valmis seitse uut e-teenust ja loome keskkonna, kus kohalikud omavalitsused saaksid teenuseid paremini ühendustele üle anda.

Viimasega seoses sai üleeile käidud Viljandis ja Vigalas, kes on meie projektipartnerid. Viljandi kohtumisel olime mõnda aega kõnelenud, kui üks linnaametnikust proua küsis, et kas me ikka anname endale aru, mida räägime – kuidas peaks olema võimalik, et mõni MTÜ osutaks mingit teenust paremini kui kohalik omavalitsus? Et MTÜ on ju ikkagi ... MTÜ, samas kui linnavalitsuses on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Selgitasin, et teadmine-oskamine-suutmine pole ju kuidagi seotud organisatsiooni juriidilise vormiga, tõin näiteid ja statistikat, aga sain aru küll, et ega mul selle korraga veel prouat veenda õnnestunud. Ja jumala eest, ega ma talle midagi ette heida – ju siis on tal kogemusi olnud eelkõige hädiste ühendustega ning teisi ei ole ta selle nimetusega seostanud. (Tagasiteel jäin mõtlema, et vaevalt ta mindki MTÜ esindajaks pidas, sest EMSLi suutlikkuses ta kahtlevat ei paistnud.)

Küll aga hakkas ta jutt mu peas resoneerima kolm päeva varem Tallinnas kuulduga. Paremate poliitikate projekti raames tegime laupäeval koos justiitsministeeriumiga kodanike foorumi vägivalla vastu võitlemise teemal. Kodanike foorum on selline kaasamismeetod, kuhu leitakse osalejad juhuvalimiga – nagu avaliku arvamuse küsitlustesse, aga kodanike foorumi puhul ei vasta nad lihtsalt telefonis mõnele küsimusele, vaid tulevad kokku ja arutlevad põhjalikult (tõsi, mitte nii suurel hulgal kui küsitlustes – meie tegime esimese katse 30 inimesega).

Võrreldes harjumuspärasemate kaasamismeetoditega nagu konsultatsioonid ja töörühmad jms (kus võivad hakata domineerima kõige häälekamad ja kõneosavamad huvirühmad, kes samas ei pruugi olla kõige omakasupüüdmatumad), on selle meetodi eeliseks võimalus saada infot just „tavalistelt inimestelt“: mida nemad oluliseks peavad selle teema juures, milliseid lahendusi eelistavad, mida pelgavad jne. Rääkimata sellest, et siin on ka tugev kodanikuhariduslik efekt – need inimesed hakkavad tavaliselt palju rohkem huvituma nii sellest teemast kui ühiskonna asjadest üldisemalt ja õpivad palju uut. Muidugi ei asenda see rääkimist erinevate asjatundjatega, aga täiendab seda.

Ning kõik see, mida teooria lubas, laupäeval ka tegelikkuses teostus. Sai selgeks, et kui inimesi kutsuda ja teemat neile arusaadavalt esitleda, siis ollakse huvitatud kaasa rääkimisest ja osatakse seda teha igati asjalikult. St. nagu ühiskonnas ikka, oli igasuguseid – neid, kes tahtsid kõik vangi panna, ja neid, kes leidsid igale mõttele sobiva tõestuse piiblist jne, aga grupi koostamise loogika tagab, et ükski äärmus ei domineeri teiste üle. Otseselt millegi enneolematuga välja ei tuldud, aga olulist täiendavat infot tuli küll, millega ministeeriumis koostatava arengukava juures arvestada.

Õhtusele kokkuvõttele kutsusime kõiki huvilisi, et meetodit ja päeva jooksul kogetut tutvustada. Ja seal tekkis kõige teravam mõttevahetus selle valdkonna MTÜdega, kes ütlesid, et niisugune kaasamine on vale ja halb, sest no tavaline inimene on ju ... tavaline inimene, samas kui MTÜs on tööl asjatundjad, kes teavad, oskavad, suudavad jne.

Viljandist tagasi sõites mõtlesin, et kui seesama laupäeval protestinud MTÜ juht (kes on tõesti oma valdkonna Eesti tipp ja väga kõva tegija, seejuures just teenusepakkuja) oleks kuulnud ametnikuproua küsimust, oleks ta ilmselt pidanud seda ebapädevaks üldistuseks, võib-olla solvavakski. Oma praktikast teab ta ju kindlasti, et omad tugevused on KOVil, omad ühendusel ning parima tulemuse saab just siis, kui need tugevused ühendada. Ning täpselt sama kehtib ju ka, kui rääkida MTÜst ja n-ö tavalisest kodanikust.

Hea küll, ma tean, et selle taga on ka seniseid halbu kogemusi ministeeriumiga, mille pärast kardetakse, et kodanike foorumit hakatakse tooma ettekäändena, miks ühendusi mitte kaasata (ministeerium kinnitab, et nad ei kavatse nii käituda). Aga ikkagi – miks on nii, et kui me mingit käitumist enda puhul ei tahaks kogeda, oleme sageli ikkagi varmad teistega just samal viisil käituma?

Kuidas taltsutada kontoriingleid?

2009-10-29T16:01:00.001+02:00

Sotsiaalses ettevõtluses töötavad inimesed on natuke inglite sarnased - suudavad palju ja soovivad ümbritsevatele head. Ent ka "ingleid" on vaja juhtida ja nendega koostööd teha. Eva Ladva oli kahel korral Heateo Sihtasutuse uksest kontoriinglina sisse lennelnud ja mõne aja pärast taas laia maailma avastama siirdunud. Heateos õpitu inspireeris teda kirjutama lugu sellest, kuidas sotsiaalses ettevõttes inimesi juhtida.

Iga juht on õnnelik, kui inimesed tema juhitud organisatsioonis on rõõsad ja rahulolevad, ärkavad hommikuti rõõmuga ja tulevad tööle silmade särades. Mida teha aga siis, kui kõik töötajad ei ole nii õnnelikud, kui nad tahaksid ja võiksid olla? Kuidas käituda, kui sekretär kuulutab streigi teekeetmisele ja tiimiliikmete assisteerimisele? Kuidas taltsutada tõrksaid kontoriingleid ja teisi tegelasi, kes ühes sotsiaalses ettevõttes töötavad? Lihtsamast lihtsam näib esmapilgul ajaloost tuntud lahendus: pole inimest, pole probleemi! Ent üks tõeline sotsiaalne ettevõtja ei karda probleeme, vaid hoopis lahendab neid.

Igale töötajale sobiv koht! Leia inimesele tema isiksuseomaduste ja huvidega haakuv positsioon organisatsioonis. Ka kõige lahedamas kollektiivis ja maailma parimaid asju tehes saab ühel hetkel selgeks, et kui igapäevased tööülesanded ei ole piisavalt huvitavad ja väljakutseid pakkuvad, on õnnetud nii töötaja kui organisatsioon tervikuna. Sama lugu on siis, kui tööülesanded ülejõukäivateks osutuvad.

Väärtusta iga inimest ja iga ametikohta! Isegi kui esmapilgul tundub, et toetajatega kohtumine on olulisem kui ümbrikutele markide kleepimine, on tegelikult mõlemad võrdselt olulised tegevused. Kui sul ei oleks assistenti, kes ümbrikud korda teeb ja posti paneb, ei oleks sul tõenäoliselt piisavalt aega, et kõigi vajalike inimestega kohtuda või jõuaksid sa kohtumistele väsinult ja hajevil sellest, mis pisiasjad kõik on vaja korda ajada.

Tunnusta ja tagasisidesta! See lihtsalt on oluline. Me kõik vajame tagasisidet oma tegudele - see loob turvatunde ja annab meile väärtuslikku infot maailmas edasi tegutsemise kohta. Kui sa oled millegipärast pahane ja seda välja ei ütle, saab su kolleeg ikkagi aru, et oled pahane, ent kuna sa sellest ei räägi, tekib pinge ja hirm, mis lõhub usaldust ja on ebameeldiv. Kui sa oled aga vaimustuses millestki, mida su kolleeg tegi, siis selle väljaütlemata jätmine... see on lihtsalt tobe! Nii et tagasisidesta julgelt nii head kui halba ja aita kasvatada inimestes usaldust, mis kinnitab neile ka keerulistes situatsioonides, et nad saavad hakkama.

Loo inimestele arenguvõimalusi! Kui sinu juhitud organisatsioon on liiga väike, et pakkuda töötajatele olulisi karjäärivõimalusi, tee koostööd partnerorganisatsioonidega ja leia võimalusi suurema arengupotentsiaaliga inimeste roteerimiseks erinevate sõberorganisatsioonide vahel.

Räägi inimestega! Kui sekretär teatab, et ta ei taha tänasest enam teed keeta, siis ei tähenda see tingimata, et käes on maailma lõpp või et ta vajab uut töökohta. Võta aega rääkimiseks ja uuri, mis teda vaevab. Suur osa juhi tööst on tegelikult inimestega suhtlemine, arusaamatuste lahendamine ja kui soovite, siis ka töötajate eest hoolitsemine, et nad saaksid keskenduda ennekõike töö tegemisele ja panustada parimaga, mis neis on. Inimesi kuulates veedetud aeg on üks kasulikumaid investeeringuid, mida organisatsiooni arengusse teha.

Kui vaja, lase minna! Teistpidi jälle - alati ei piisa ainult rääkimisest. Iga asja jaoks on oma aeg ja vahel on targem lubada inimesel lihtsalt minna. Muutused võivad olla valulikud ja kohanemine uute olude ja uute inimestega võtab mõistagi aega. Ent kui sa hoiad kinni inimest, kes ei ole õnnelik tehes seda, mida ta parajasti teeb, takistad sa teda leidmast seda tööd, mis ta silmad tõeliselt särama paneb. Enne minnalaskmist aga suhtle ja veendu, et säärane valik on tõepoolest vajalik ja toetav mõlemale osapoolele, sest võib juhtuda, et oled kahe silma vahele jätnud hoopis midagi olulist eelnevast nõuannete loetelust.

Kas ikka tasub panna kõike, mis liigub?

2009-10-20T22:00:00.002+03:00

Mõned aastad tagasi intervjueerisin keskealist daami, kes juhib üht Eesti tegusat kodanikeühendust. Ta jutustas mulle kümnetest ja kümnetest projektidest ning projektikestest, mida tema organisatsioon oli oma tegevuse jooksul ellu viinud.

Küsisin: „Mille järgi te valite, milliste teemade rahastajatele projekte kirjutate?“

Vastus oli kiire: „Eks me jälgime, mis rahastusvõimalused saadaval on. Ja...“

Seejärel daam takerdus hetkeks.

Siis pahvatas: „Tegelikult me paneme kõike, mis liigub!“

Kas sotsiaalsel ettevõtjal on mõtet panna kõike, mis liigub? Kas sotsiaalsel ettevõtjal üldse tasub projekte kirjutada? Järgnev annab vastused! Ja ka viited kahele suurepärasele konkursile, mis ka sotsiaalsete ettevõtjate vajadustega hästi haakuvad.

Eesti kodanikuühiskonnal on projektirahastusega armastuse-vihkamise suhe. Ilma projektirahastuseta poleks enamusi parimatest algatustest sündinud. Samas kustutaks iga kodanikeühenduse juht oma mälust tunnid, mis on veedetud tööajatabelite täitmisega... või järgmise aasta eelarve tagamiseks paaniliselt projektikonkursside seast vähegi sobilike otsimisega.

Miks siiski nii paljud kodanikuühendused on pannud kõike, mis liigub, eelistades seda oma tulu teenimise võimaluste katsetamisele? Ilmselt seetõttu, et kõik on projektirahastusega harjunud. See tundub turvalisem ja mugavam kui oma tulu teenimine. Aga kas ikka on?

„Turutingimustes peab konkureerima. Konkureerimine on ebamugav / ebamoraalne.“ Aga konkurents möllab ju ka projektirahastuse lahinguväljal. Ükskõik millise projektirahastaja ükskõik millises taotlusvoorus kandideerib ju kümneid või isegi sadu organisatsioone. Ärilise ettevõtmisena tegutsedes on oma konkurendid enam-vähem teada. Nende käitumist on tegutsemise planeerimisel võimalik arvesse võtta. Sotsiaalse muutuse loomise valdkonnas on palju ruumi ka koostööks. Aga projektikonkursi puhul võib näiteks laste õiguste eest seisva organisatsiooni rahastuse ära napsata hoopis keskkonnakaitse organisatsiooni puude istutamise kampaania. Selliste konkurentidega pole midagi peale hakata, kui just mitte kõrvaldada taaskasutatud paberile prinditud EKAK-iga lämmatades kõigi EMSL-i liikmete nimekirjas olevate organisatsioonide tegev- ja projektijuhid. Aga head kodanikud nii ei saa ju teha, eks ole. Eetikakoodeks ja puha. Nii et konkurents projektirahastuses jääb.

„On masu. Inimestel pole raha.“ Et mis oma tulu teenimisest siin rääkida? Aga vähe raha on ka projektirahastajatel. Projektirahastuse korral moodustab „turumahu“ taotlusvooru rahastuse kogumaht. Samas on enamasti pandud paika, et ükski rahastatav projekt ei saa üle mingi kindla summa. Kui taotlus on tehtud suurema summa peale, siis seda lihtsalt kärbitakse.

„Oma tulu teenimine on kohutavalt pingutav – müügitööd tuleb teha, kliente hankida.“ Igat projektikrooni tundub olevat kuidagi hõlpsam, isegi odavam hankida. Aga kas ikka on? Projektitaotluse koostamisele ja rahastajaga suhtlemisele kuluva aja eest ei maksa keegi. Tihti ei kata projektirahades ette nähtud summa kogu aruandlusele kulutatavat aega. Ja lisaks tiksub projekti elluviimise ajal peas kogu aeg mõte: ma pean kirjutama kohe järgmist, järgmist, järgmist, sest praegune projekt kestab ainult kuus kuud veel. Lisaks kinnitan oma kogemusest: teha telefonimüüki võib olla oluliselt meeldivam kui Interregi projektiga lõdvalt assotsieerunud partnerite ajatabeleid mööda kogu Euroopa Liitu taga jahtida.

„Ettevõtja ei tea kunagi, mis homne päev toob (märksõna: käibemaks).“ Projektid on aga juba definitsiooni järgi surelikud. Ükskord lõppeb iga projekt, kas juba kolme kuu või (oh olgu europrojektid kiidetud!) alles kahe aasta pärast. Eesti kodanikuühiskonna ajalugu on täis ühekordseid pilootprojekte, ükskõik kas piloteeriti kooliõpilaste keskkonnaharidusprogramme või ennetusmeetmeid riskiperedele. Ühekordseks jäid need seetõttu, et sama teema jätkamiseks enam uut projektirahastust ei õnnestunud saada. Kui kõigi ühekordseks jäänud pilootprojektide aruandlustega Narva Elektrijaamade ahjud küdema panna, poleks meil enam kunagi põlevkivi tarvis. Tuuleparkidest rääkimata.

Lisaks – projektirahastajad seavad mitmesuguseid tingimusi. Nii kulutuste suurusele kui kulutuste olemusele. Näiteks on projektidest raske maksta headele inimestele väärilisi töötasusid. Projektirahastuskomisjonid eelistavad pigem toetada madala kvalifikatsiooniga vähenõudlike inimeste poolt läbi viidavaid programme. Samuti piiratakse kulude olemust – näiteks kinnisvara soetamist rahastatakse harva.

Kas eelnevad hinnangud tähendavad, et projektirahastus on sotsiaalsetele ettevõtetele ebasoovitav? Ei ja veelkord ei! :-)

Näiteks järgnevatel juhtudel on projektirahastus sotsiaalsete ettevõtete jaoks lausa hädavajalik võimalus.

Idee testimine. Tagasiside (ja stardikapitali) saamine. Selleks otstarbeks sobivad kõikvõimalikud heade ideede ja äriplaanide konkursid. Edu korral on võimalik saada niiviisi ka käivitusraha, mida teistest allikatest raske hankida. Isegi muidu mõnikord üsna riskialdis Heategu ei anna käivitusraha täiesti nullfaasis olevale ideedele. Projektirahastaja võib anda.
Piloteerimine. Uute tegevuste, programmide katsetamine nõuab ressursse, alates meeskonna koolitamisest kuni materjalide trükikuludeni. Omavahenditest investeeringuteks vajalikus mahus raha leidmine pole enamusele sotsiaalsetele ettevõtetele jõukohane. Siinjuures on projektirahastus heaks võimaluseks arendustöö kulude katmiseks. Edasised jooksvad kulud õnnestub siis loodetavasti tagada tänu oma tulu teenimisele peale programmi valmimist.
Tegevuse ümberkorraldamine. Sotsiaalse ettevõtte turutingimused võivad muutuda, kliendid kaduda. Projektirahastus võib anda hädavajalikku hingetõmbeaega, et korraldada oma tegevusmudel ümber ja katta senikaua ka oma tegevuskulusid.
Organisatsiooni professionaliseerimine. Projektide läbiviijad võivad kiruda kuluaruandeid, tööaja tabeleid ja muud säärast. Kuid taolised formaalsused aitavad luua kaoses korda. Miski ei distsiplineeri rohkem ega pane ressursside tõhusat kasutamist jälgima kui projektide elluviimine rahastaja nõudliku pilgu all.

Ja mida selle julgustusega peale hakata?

Näiteks:

Sotsiaalse ettevõtluse eriauhind äriplaanide ideede konkursil Ajujaht, toetajateks Heategu ja Ajujaht, tähtajaks 2. november.
Vabaühenduste sotsiaalse ettevõtluse toetamise taotlusvoor, toetajaks Kodanikuühiskonna Sihtkapital, tähtajaks 18. november.

Jõudu unistamisel ja kirjutamisel, edu kandideerimisel!

Kirglik armastuse-vihkamise lugu sotsiaalsest ettevõtjast ja kutsuvalt ripsmeid pilgutavast projektirahastajast on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja, jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest ning muinaslugu uinuvast kaunitarist.

Uinuva kaunitari efekt

2009-10-06T11:40:00.007+03:00

Lubage, et jutustan teile sel nädalal ühe muinasloo.

Seitsme maa ja mere taga elas kord üks sotsiaalne ettevõtja. Ta oli vaimult väle ning julgust ja pealehakkamistki oli talle kolme mehe mõõtu antud. Kõikjal, kuhu vaatas, nägi ta lahendusi inimeste kannatustele ega jätnud kunagi abikätt ulatamata.

Nii sündiski, et meie sotsiaalne ettevõtja asutas ühel heal päeval päris oma ettevõttekese. Kõigi rõõm maimukesest oli suur ning nagu kord ja kohus peeti maha üks vägev asutamispidu. Peole oli ristiemadeks ja -isadeks kokku kutsutud kõiksugu (äri)ingleid ja muid abilisi, ainuüksi tülikas finantsjärelevalvehaldjas oli külaliste nimekirjast välja unustatud. Pidu ja pillerkaart see mõistagi ei häirinud. Et finantsjärelevalvehaldjas vaikselt ettevõttekesele needussõnad peale luges, jäi esialgu kõigil märkamata.

Sotsiaalne ettevõtteke muudkui kasvas ning kogu ilmarahvas aina imestas, kui hästi ja ilusasti ta tegutseb, kuidas õitseb ja särab. Kui ettevõtteke oli saanud 16-kuuseks, juhtus ta ükskord ringi uidates lossi katusekambris projektikonkursile. Projekte oli tema asutaja keelanud tal needuse pärast näppida, ometi ei suutnud ta ahvatlusele vastu panna ja kirjutaski projekti. Kuna projekt oli aga suur ja keeruline, sai finantsjärelevalvehaldja needusmürk nüüd levima hakata. Esiti ei märganud seda keegi, kuigi ettevõttekese töötajatele palkade väljamaksmise hilinemine kummaline tundus. Sellegipoolest oli ettevõttekese väline sära veel mürgist puutumata ja nii sotsiaalne ettevõtja ise, ettevõttekese sõbrad kui tegelikult terve kuningriik vaatasid teda veel tükk aega imetlusest pimestatud pilguga.

Alles siis, kui kuri mürk oli imbunud peaaegu läbi terve ettevõttekese, märkasid lähedased, et midagi on viltu. Kuid oli juba hilja. Sotsiaalse ettevõtekese olukord oli muutunud nii raskeks, et ta vajus pikkadeks aegadeks raskesse surmaunne. Alles 100 nädalat hiljem saabus valgel (raud)ratsul tark saneerija-prints, kes oma suudlusega sotsiaalse ettevõttekese äratas. Saabus uus kevad ja uus rõõmupidu ning seekord oli finantsjärelevalvehaldjal koht ettevõttekese paremal käel. Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänase päevani.

Muinasjutu lõpp.

Koolitasime Jaaniga sotsiaalse ettevõtluse teemal KÜSK-i taotlusvoorus osalejaid. Muu hulgas tegime rollimänguna läbi Heateo reaalse kogemuse pinnalt loodud kaasusülesande, mille eesmärk oli mõista sotsiaalse ettevõtte käivitamisel tehtud finantsvigu. "Kuidas need asutamise juures olnud inimesed ometi finantsanalüüsi olulisusestaru ei saanud ?" küsis üks osalejatest kummastusega. Suur oli tema imestus, kui ma nimesid nimetamata loetlesin inimesi, kes asutamisotsuste ja hilisemate aruannete asjus korduvalt ümber laua istusid: suure konsultatsioonifirma auditiosakonna juhataja, rahvusvahelise konsultatsioonifirma konsultant ja tänane ettevõtja, suure finantsettevõtte asutaja ning sama ettevõtte keskastme juht, suure IT-ettevõtte finantsdirektor. Kuidas see võimalik on? Uinuva kaunitari efekt!

Uinuva kaunitari efekt on olnud Heateo 6-aastase kogemuse suurimaid avastusi. Efekt seisneb selles, et muidu väga targad inimesed ei suuda sotsiaalse ettevõtte puhul teha ratsionaalseid otsuseid. Peamine põhjus on ettevõttekese sära ja õilsad eesmärgid, mis pimestavad pilgu. Nii juhtubki, et kriitilise meele ning tugeva analüüsivõimega professionaalid leebuvad, jätavad igapäevase valvsuse ukse taha ning juhinduvad oma otsustes peamiselt emotsioonidest.

Kes on prints päästva suudlusega? Enamasti uus juht, keda vaimustab küll ettevõttekese sära, kuid kes samas on valmis tantsima tangot ka finantsjärelevalvehaldjaga. Üldiselt on siiski nii, et kui finantsjärelevalvehaldjas juba ristimispeole kutsuda, jääb needus olemata, ehk:

Juht peab suutma finantse jälgida ja hallata. Sotsiaalsel ettevõttel on kaks poolt ja need on võrdselt tähtsad. Ei saa keskenduda ainult sotsiaalsele ja loota, et küll ettevõtluse pool kuidagi laabub.
Inimesed peavad finantside eest isiklikult vastutama. Juht vastutab isiklikult nõukogu ees. Nõukogus on väga soovituslik ühel liikmel võtta isiklik vastutus finantside jälgimise eest. Kulunud, aga kehtiv maksiim: kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi.
Finantskontroll peab olema mitmetasandiline. Kui jätta rahaasjad ainult raamatupidaja teha, siis ... ütleme nii, et on mingi väga hea põhjus, miks Harku naistevanglas on uimastisõltlaste järel teiseks suurim sotsiaalne grupp endised raamatupidajad.

Muide, see et meie muinasjutus sai saatuslikuks just projektikirjutamine, on juhus ega ole kuidagi suunatud projektide vastu. Sama hästi oleks võinud näppu torkavaks kedervarreks saada laienemiskampaania, liitumine teise organisatsiooniga vms.

Muinaslugu on jätkuks Heateo kogemustepagasit käsitlevatele lugudele, mis ilmuvad Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni. Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib, kähmlus juht VS ettevõtja ning jutustus kangelaslüpsjatest ja läbipõlemisest.

Oled uinuva kaunitari efektiga ka ise kokku puutunud? Tead, kuidas seda vältida? Ootame huviga Sinu kogemusi.

Meiegi oleme kangelaslüpsjad?

2009-09-28T18:23:00.002+03:00

Vestlesin kord Hiiumaa pensionäride liikumise eestvedajaga. Ühel hetkel tuli juttu sotsialismiaegsetest kangelaslüpsjatest. Energiline proua muutus kohe tõsiseks: „See on sotsiaalne probleem, kui inimene läheb hommikul kell neli lehmi lüpsma. Ja nii igal hommikul, kolmkümmend aastat järjest. Ikka ei jäta järgi! Praeguseks on neil kõigil puusaliigesed opereeritud.“

Miks tungivad kangelaslüpsjad Heateo kogemustepagasit käsitlevate lugude seeriasse, mis jätkub Heateo blogis ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni? Noh, sarnaselt kangelaslüpsjatele on ennast kahjustavalt töötamine ka sotsiaalsete ettevõtjate kutsehaigus.

Tihti arvatakse, et läbipõlemisele eelneb ületöötamine. See seos nii üks-ühene siiski ei ole. Tean mitut juhti, kes on aastaid (kui mitte aastakümneid) tavamõistes liiga palju töötanud. Ilma igasuguste läbipõlemise märkideta, sealjuures. Nende puhul pole ka märki mingist „tasakaalustatud elust“. Nad töötavadki kogu aeg. Pere kas puudub või on ebainimlikult vähenõudlik. Selline elustiil on taoliste eestvedajate teadlik ja aus valik. Kui tervis vastu peab ja valikud ei muutu, töötavad nad nii elu lõpuni.

Läbipõlemise vältimise võti peitubki oma olemise ja tegemiste mõtestamises ning aususes enda vastu. Suurt sotsiaalset muutust on raske saavutada ilma 100% pühendumiseta. Samas väga vähesed meie seast on emotsionaalselt võimelised siiralt oma algatusele 100% pühenduma ilma vähimagi kahjutundeta selleks pühendumiseks tarvilike loobumiste osas. Läbipõlemine algab hetkest, kui juht pühendub 100%... kuid oma südames tunneb, et tegelikult vajaks ka pere tema ajast vähemalt 30% ja südamelähedane hobi 15%. Vot siis hakkab väike kuradike sisemuses tulise hargiga kraapima. Sealt läbipõlemine algabki.

Tuleb teha valik ja enda tehtud valikut ausalt aktsepteerida. Pühenduda 100% sotsiaalse muutuse loomisele on minu meelest hea ja inspireeriv valik. Valida rohkem õnnelikku elukaaslast ja vähem sotsiaalset muutust on minu arvates samuti hea valik. Eks mõnikord sotsiaalne muutus algabki õnnelikest elukaaslastest?

Ah et sotsiaalses organisatsioonis vähem kui 100% pingutamine on ebaeetiline? Kas mitte pole ebaeetiline ka see, kui sotsiaalse ettevõtja enda elu kirjeldavad märksõnadena sotsiaalprobleemid? Noh, teate küll: kurbade silmadega lapsed, stressis elukaaslane, lahutus, depressiooniravimid, suitsetamine, alkoholism, veenilaiendid, peavalutabletid, infarkt vms.

Jah, mõnikord on suurte asjade nimel suured ohvrid vajalikud. Oma elu andsid suure asja nimel nii Malcolm X kui Martin Luther King, Gandhist rääkimata. Kogu austuse juures Eesti kodanikuühiskonna liidrite ja sotsiaalsete ettevõtjate vastu: vähesed meist on meie ühiskonda muutmas samavõrd kui Gandhi. Ehk saab siis ka oma tervist ja lähedaste heaolu ohverdamata hakkama. Mäletad, muinasjuttudes oli tihti printsessi ohverdamine aktuaalselt päevakorras, kuid tavaliselt saadi ilma hakkama. Leiti mingi muu lahendus. Lohe löödi maha, näiteks. Sotsiaalse ettevõtja elus võrduvad ohverdamise asemel „lohe mahalöömine“ ajaplaneerimise oskuste omandamise või aja maha võtmisega (s.h vajadusel organisatsioonist lahkumine).

Nõrkadel ajaplaneerijatel ja kõhklevatel suitsetajatel on palju ühist. „Ma peaks suitsetamise maha jätma“. „Ma peaks aega paremini planeerima“. Palju nurjunud katsetusi, seeläbi haavatud eneseusk.

Ajaplaneerimine on nagu seks(uaalsus). Enamus meist arvab mõlema teema kohta täiesti põhjendamatult, et omab selle kohta piisavalt teadmiseid. Seega tasub end ajaplaneerimise osas kõigepealt harida (siis on aega ka tantraga tegeleda). Internetis on erinevates blogides sadu vihjeid. Guugelda. Või koolita end – näiteks Heateo meeskonda aitas väga hästi Kristjan Otsmann.

Enda harimise tulemusena näed, et teed igapäevaelus kümneid välditavaid rumalusi. Need rumalused röövivad sult nädalas tunde. Ainult üks näide: e-kirjade lugemine. Enamustele e-kirjadele tasub kohe vastata. Kui ei vasta kohe, pead ju hiljem selle kirja uuesti avama ning korra veel läbi lugema. Ongi kulunud kaks korda rohkem aega kui vajalik!

Nagu suitsetamisharjumus, kipub ka halb ajaplaneerimine nii uksest kui aknast tagasi tulema. Lahendus: alusta ning katseta aja planeerimist ikka uuesti ja uuesti! Tegin endaga kaks aastat tagasi lepingu: mu e-postkastis on iga nädala lõpus null vastamist vajavat kirja. Ma olen selle eesmärgi osas kümneid ja kümneid kordi läbi kukkunud. Samuti olen kümneid ja kümneid kordi selle eesmärgini taas jõudnud. Enamuse sellest ajast on e-postkastis valitsenud vähemalt mõõdukas rahu, ei mingit stressi.

Palu oma kolleegil või mentoril sinu ajakasutust analüüsida ja soovitusi teha. Ise mõnikord ilmselgeid lahendusi ei näe. Meenub vestlus ühe Eesti oma valdkonna parima eksperdiga, kes kurtis, et ta on täiesti ületöötanud. Ja lisas: „Kõige hullem on veel talvel – siis mul läheb iga päev vähemalt kaks tundi meie kontoriruumide ahju kütmisele!“ Oskad öelda, mis on selline „ahi“ sinu päevades?

Siiski, siiski. Mõnikord pole probleem enda olemusega ebakõlas olevate valikute tegemises või viletsas ajaplaneerimises. Vali kuidas sa valid, planeeri kuidas sa planeerid, töö maht on lihtsalt liiga suur või tegevused hinge omava inimese jaoks emotsionaalselt liiga pingelised. On minulgi olnud periood, kus ärkasin igal hommikul kell neli-viis, palavikulised tööalased unenäod selja taga ja hüppasin kohe arvuti juurde. Sellistel olukordadel ei tohi lihtsalt kaua kesta lasta.

Kui aega maha võtta, siis kompromissideta. „Ma teen selle projekti lõpuni.“ „Ma puhkan peale aruandlustähtaegade lõppu.“ Läbipõlemisohus inimene peab aja maha võtma koheselt. Vaadake, infarkti ei tea ju ette, eks ole. Organisatsioon kukub kokku? Vaevalt. Juhile pole midagi õpetlikumat kui jalaluumurd. Murtud jalg õpetab juhile, et meeskond toimib ka ilma temata. Ei kuku kokku.

Ja kui kukubki asi kokku? Projekt jääb pooleli, sind asendatakse või Nõukogu vallandab su? No mis siin ikka. Jääd ellu, oled kogemuse võrra rikkam. Muuseas, juhid ei saa tihti aru ühest asjast. Lahkuv juht ei pruugi liikumist või organisatsiooni hävitada. Küll hävitab liikumise või organisatsiooni ületöötanud, üleplaneerinud, demotiveeritud juht. Juht on ju oma organisatsiooni nägu.

Pupu ajal oma tööst (ükskõik kui ennast hävitav see on) loobumisest rääkimine võib kaasa tuua samasuguse kriitika, nagu sai presidendiproua oma ettepaneku eest Kalevi kommidest loobuda. Samas on analoogia olemas:

Mis kasu on magusatest töökohtadest ja veel magusamatest kommidest, kui jätkub senine vähihaigestumuse trend? Aastatel 1970 kuni 2000 on vähihaigestumus Eestis suurenenud 100 000 inimese kohta 1,8 korda. Keegi soovib veel transrasvu? Vabandust, komme?
Mis kasu on sotsiaalsest muutusest, kui näiteks terviseedenduse valdkonnas tegutsev läbipõlenud sotsiaalne ettevõtja oma elustiili tõttu haiglatoidule satub? Ei siis päästa haiglast sihtgrupi rahulolu, ega meediakajastus, ega sotsiaalne muutus.

Usun, et sotsiaalne muutus võib tulla ka läbi mõistlikkuse ja tasakaalukuse, mitte vaid kangelaslike eneseohverduste kaudu.

Heateo lugude sarja eelmised teemad: sotsiaalsete ettevõtete sünnitusmaja lood, kollektiivne juhtimine sakib ja kähmlus juht VS ettevõtja. Järgmisel korral kirjutab Margo sotsiaalsete start-up'ide rahastamisest – see teema peaks igale läbipõlemise ära ennetanud eestvedajale huvi pakkuma.

Ja enne palun lisage oma mõtteid nii läbipõlemisest kui selle ennetamisest. Jagame kogemusi!

Kord Juht peal, Ettevõtja all, siis jälle ...

2009-09-22T16:19:00.006+03:00

Quentin Tarantino 1994. aasta filmi Pulp Fiction director's cut väljaandes on lõik, kus Mia Wallace intervjueerib must-valge käsikaameraga Vincent Vegat: "... there's two kinds of people in this world, Elvis people and Beatles people. Now Beatles people can like Elvis. And Elvis people can like Beatles. But nooobody likes them both equally. Somewhere you have to make a choice. And that choice tells me who you are." Tänane artikkel tugineb samale eeldusele - inimene võib olla kas juht või ettevõtja, aga ta ei saa lõpuni olla mõlemat. Kusagil peab ta tegema valiku ja see valik ütleb ära, kumb ta tegelikult on.

Alustasin artiklite seeriat sotsiaalsete ettevõtete sünnilugudega. Jaan jätkas eelmisel nädalal arutlusega kollektiivse juhtimise võimalikkusest. Sari lugudega Heateo kogemustepagasist jätkub Heateo päevikus ja Hea Kodaniku ajaveebis aasta lõpuni, järgmisel nädalal kirjutab Jaan läbipõlemise vältimisest. Nüüd aga selle nädala loo juurde, mis keerleb ümber ühe Heateo ajaloos enim vaieldud küsimuse.

Hämar ruum. Tumedates nahktugitoolides, teine teisel pool madalat lauda istuvad mõtlike nägudega võistlejad. Tänane võistlus on sotsiaalse ettevõtte asutamine ja miljoni dollari küsimus on - kumb võistleja saavutab absoluutse meistritiitli?

Paremal pool istub Juht. Ta on juhtimist õppinud ja aastate jooksul õpitut praktikas lihvinud. Töötanud nii Eestis kui väljaspool. Juhtinud edukalt kolme äri- ja ühte sotsiaalset ettevõtet, töötanud õpetajana. Olulisem on aga see, et kõik tema iseloomus toetab juhirolli. Juhil on loomupärast karismat, talle meeldib luua korratusest korda, seada ja saavutada kõrgeid eesmärke, arendada inimesi ja tuua kokku edukaid meeskondi.

Vasakul on koha sisse võtnud Ettevõtja. Ülikoolis on ta õppinud midagi talle huvipakkuvat, olgu see siis füüsika, majandus, hispaania keel või semiootika, sest ettevõtlust ju õppida ei saa. Ärijuhtimist küll, aga ärialustamist mitte. Keskkoolist alates on Ettevõtja aktiivselt tegelenud asjade käivitamisega - kooli ajaleht, maleklubi, õpilasfirma, netiportaal, paar MTÜd. Ta näeb võimalusi seal, kus teised näevad probleeme. Ettevõtja mõte ei ole kunagi tänases päevas, vaid arendab alati homseid ja ülehomseid võimalusi.

Laual on sotsiaalse ettevõtte idee. Idee, mille on välja pakkunud Asutajad. Eesmärk on luua toimiv ettevõte. Start!

Raund 1. Ettevõtja kuulab idee ära ja see haagib tema motivatsiooniga. Kui ei haagiks, oleks ta kohe võistlusest väljas. Nüüd aga hakkab tal mõte jooksma - kuidas teha kindlaks sihtgrupi täpne vajadus, milliseid tegevusmudeleid katsetada, keda kaasata ja kellega koostööd teha, kust leida ressursse. Juht ei saa kuidagi vedama - idee on tema jaoks liiga määramatu. Ideel pole veel eesmärke. Kust võtta visioon? Kuidas aru saada, mida Asutajad saavutada soovivad? Ettevõtjat sellised küsimused ei takista - visiooni ja eesmärke polnud antud, järelikult tuleb need ise seada. 1:0 Ettevõtja kasuks.

Raund 2. Peale pikki ja vaevalisi nõupidamisi Asutajatega on Juht lõpuks saanud endale eesmärgid silma ette ja rühib nüüd Duracell jänku järjekindlusega nende suunas. Teda jälgivad imetlevad pilgud - eesmärkide peale ehitas Juht kiirelt strateegia, kaardistas vajalikud kompetentsid, tõi kokku ja pani toimima meeskonna, jagas vastutused ning pani tööle juhtimisskeemi. Ettevõtja on muidugi juba kaugel ees, kuna tema start oli märgatavalt kiirem. Ettevõtja on oma karismaga tõmmanud kaasa hulga inimesi, tiim ehitab ettevõtet kuues suunas korraga. Siin-seal on küll traagelniidid näha, aga Ettevõtja vaevalt märkab neid, kuna oma peas mõtleb ta juba ülejärgmise raundi kasvuplaanidele. 2:0 Ettevõtja kasuks.

Raund 3. Ettevõtja kõrbeb. Katsetatud tegevusmudel ei toiminud, klientide arv on liiga väike, kulude kasv liiga kiire. Pingelisel ajal rühmab Ettevõtja ise seitsmes kohas korraga, meeskonnas tekivad hõõrumised ja süüdlaste otsimine. Palavikuliselt proovitakse tegevusmudelit muuta. Rott on peaaegu pangas. Surmaorg. Juhi ettevõte samal ajal kulgeb tõusvas tempos ja joones. Müük ja käive kasvavad, ühiskondliku mõju uuringud sihtgrupi hulgas annavad positiivset tagasisidet. Meeskond täieneb vastavalt koormuse ja ressursside kasvule. Strateegia toimib. 2:1

Raund 4. Juhi ettevõte on saavutanud esmased eesmärgid. Organisatsioon on loodud, tegevusmudel ja strateegia paigas, juhtimine, rahastamine ja inimeste arendamine toimivad. Tulevik tundub helge. Ettevõtja on ka imekombel surmaorust välja roninud. Meeskond vähenes, tegevusmudelit ning isegi visiooni tuli oluliselt ringi teha, aga ettevõte on alles ja uuesti kasvuteel. Juht poleks surmaorust ilmselt välja tulla suutnud. Ta oleks vaadanud abiotsivalt Asutajate otsa ning sealt uut suunda saamata oleks püssi põõsasse visanud. Hetkel aga nii ei läinud ja Juht viigistab 2:2.

Raund 5. Tegevuskeskkonnas toimuvad järsud muudatused. Turg muutub ja väheneb oluliselt. Sihtgrupp suureneb, uued vajadused tõusevad tähtsamale kohale senistest. Ettevõtted vajavad olulist ümberkorraldamist ... (lõpeta lugu omal äranägemisel)

Kes võidab sotsiaalse ettevõtte käivitamise meistritiitli - Juht või Ettevõtja? Sinu hääl, hea lugeja, läheb ... ?

Lasanje

2009-09-21T22:57:00.011+03:00

Ei, ma ei ütle ühtegi halba sõna – CIVICUSe rahvuslike katusorganisatsioonide kogunemisel Johannesburgis on täitsa huvitav. Teemaks on EMSLi-laadsete organisatsioonide legitiimsus, vastutavus ja läbipaistvus ning ma arvan, et olen nii mõnelegi kolleegile teistest riikidest saanud anda head praktilist nõu ning ka ise mõned asjad EMSLi jaoks paremini läbi mõelnud.

Aga siis tuleb kohvi- või lõunapaus ja algavad... idee järgi meeliülendavad kõned, minu jaoks aga eelkõige kartus ja värin.

Ma ju ei pea ennast kaugeltki ignorantseks globaalprobleemide suhtes, aga kõige selle CIVICUSe tramburai keskel olen nagu paks laps kekatunnis. Mitte et ma ei püüaks! Kui World Assembly lõpetamisel voldivad kõik maailmarahu sooviga paberlennukeid, siis teen ju minagi seda, ja muidugi on just mu lennuk see, mis ees seisvat kaasaktivisti kuklasse tabab. Või siis Make Poverty History marsil, kus ma ju ometi end targu viimastesse ridadesse hoian, vakatab valjuhääldi just sel hetkel, kui mina hüüan oma Poola sõbrale midagi täiesti kohatut tema kingade aadressil. (Anna on nimelt inimene, kel on kingad igaks elujuhtumiks, kaasa arvatud protestimarsid. „Ära naera midagi,“ ütleb ta, „kingad muudavad elusid – mõtle kas või Tuhkatriinule!“)

Täna kell üks panid siin kõik oma mobiiltelefonide äratuse helisema – „Global Climate Wake Up Call“. Hea küll, seks ajaks nihverdasin end vaikselt ruumist välja, aga kui siis lõunapausil ühena viimastest oma lasanjeportsuga lauda istun ja esimesed suutäied võtan, võite kolm korda arvata, just täpselt kelle selja taha jääb seisma väike Etioopia mees, inimõiguste aktivistist äsjane poliitvang, palub sinnapoole pöörata kogu ruumi pilgud ja hakkab kõnelema lähenevast ülemaailmsest nälja vastu võitlemise päevast.

Mu valge keskklassi mehe käsi kahvlitäie pastaga vajub sadade meile - jajah, nägite õigesti: lasanjet vohmivale Eesti kodanikuühenduse juhile ja nälga surevatest lastest kõnelevale Aafrika inimõiguslasele - pööratud silmade all taldrikule tagasi. Tõesti, palju õnne, Urmo Kübar, teie aja- ja kohataju ei ole teid taas kord alt vedanud!

Kui süda hakkab halba aimama, et „nälja vastu üles tõusmine“ ei ole etiooplase jaoks pelgalt metafoor, hiilin ruumi tagumisse otsa joogilaua juurde. Anna on juba seal. Beeži-lillaruudulistes seminarikingades.

Lööme oma limonaadiklaasid kokku.

„Üleilmse vaesusevastase võitluse terviseks!“ kostab ta. „Muide, kas see pole seal sinu lasanje?“

Lauale esineja ees läheneb koristaja – must mammi kui mägi, lapp ühes, kasutatud nõude virn teises käes.

„Ja proovime nüüd siis selle läbi – kõik tõusevad oma kohtadelt üles ja ütlevad: „Meie kui selle maailma kodanikud soovime...“,“ räägib etiooplane.

„Ärge viige mu lasanjet ära, ma ei ole veel lõpetanud!“ hüüab selle maailma kodanik minu sees oma abitu soovi. Koristaja haarab taldriku.

Toolid kolisevad, kui rahvas tõuseb ja mina, hetkega näljavastase võitluse aktivistiks saanud, nende vahelt läbi trügin, mu lõunasöögiga ukse poole pühkivat neegrimammit püüdes.

„...soovime, et ükski inimene ei peaks näljasena magama minema!“ kordavad katusorganisatsioonide juhid kindlal häälel etiooplase järel mu sööstu saates.

Kolleegide toetus on ikka imeline asi, seda ma ütlen!