kolmapäev, 23. detsember 2009

Hea Kodanik näitab ka pilti

Juba umbes-täpselt kuu aega on meil ju üks kanal veel juures lisaks ajakirjale ja seesinasele ajaveebile: liikuvad pildid ilmuvad huviliste ekraanidele meienimelises YouTube'i kanalis.

Tõsi, teab mis regulaarsust me sellega ei luba (mitte et "regulaarsus" muudel puhkudel meie keskmiseks nimeks oleks), aga tahame sinna üles panna intervjuusid ja klippe meie üritustelt. Praegu võib sealt leida selliseid: esiteks meie novembrikuise konverentsi "Hea kodaniku taimelava" välisesinejad Geoff Mulgan, Siobhan Canty, Virachai Techavijit, Eric Miyeni ja Ljudmilla Aleksejeva, kes räägivad siis vastavalt kodanikuühenduste, töökohtade, kooli, perede ja meedia rollist heade kodanike kasvukeskkonnas ning muidugi oma isiklikest ja oma riikide kogemustest ses osas.

Veel uuemana on aga kaks intervjuud 7.-8. detsembril Tallinnas toimunud kodanike kaasamise paremate praktikate konverentsi peaesinejatega: Carolyn Lukensmeyeri ja Edward Anderssoniga. Carolyn on USA organisatsiooni America Speaks asutaja ja president, Edward brittide Involve'i asejuhataja. Mõlemad oma valdkonnas väga head tegijad ning usun, et intervjuud on väärtuslikud ka selle poolest, et neid vahetult kuulata oli võimalus suht väikesel hulgal Eesti tegijatel. Suur tänu Riigikantselei Hillele ja Beritile intervjuude tehnilise poole korraldamise eest!

Niisiis: www.youtube.com/heakodanik on avatud ja ootab vaatajaid. Andke ikka teada ka, mida neist arvate!

esmaspäev, 21. detsember 2009

Otsime head koosolekute läbiviijat!

Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on olnud mõnel heal koosolekul? Sellisel, mis on tõhus ja tore, kust inimesed lahkuvad heas tujus, olles hästi kursis kõige olulisega, mis parajasti toimub, mida ja kuidas keegi (sh. ta ise) tegema hakkab, ja olles eesseisva suhtes innustunud ja teotahet täis? Täitsa tõsiselt. Me tahaks selliste inimestega kokku saada. Veel enam – me kutsuksime teda (neid) mõnel korral oma nädalakoosolekuid juhtima ja meid seeläbi õpetama.

On rida asju, mida me EMSLis – julgen öelda – tõeliselt hästi teeme. Näiteks oma konverentsid ning suve- ja kevadkoolid, mis ei ole kunagi tavalised igavad ettekandekoosolekud või koolitused, kus keegi lappab oma pauerpointi ja teised istuvad saalis, „sööge mind, kärbsed!“-näod ees. Ja samas ei ole nad ka sellised noorteürituste tramburaid, kus pestakse tiimitunde tugevdamiseks üksteise käsi, masseeritakse vastastikku naabrite kaelasooni või tehakse muud natuke piinlikku. Mulle vähemalt kohutavalt meeldib see, et EMSLi üritustel räägitakse tõsistest asjadest, aga seejuures mitte surmavalt tõsiselt (saati siis halades), vaid naerdes.

Aga nädalakoosolekutega me ei saa hakkama. No hea küll, Elina ütleb, et ma olen siinkohal liiga kriitiline, aga seda seepärast, et ta on kõrgelt haritud psühholoog ja teab motiveeriva tagasiside tähtsust. Meie iga-esmaspäevaste nädalakoosolekute mõte on selles, et kõik saaksid joonele, mida parajasti tehakse, rääkida ära, kus neil kolleegide abi on vaja, ja leppida kokku nädala olulisemates tegemistes. Aga vot ei teagi, kas on asi selles, et kõigil hakkab südametunnistus tegemata asjade pärast piinama, või milleski muus – igatahes sellist rõõmsa tujuga lahkumist on koosolekutelt harva. Kuigi muidu on meil üldiselt ikka väga positiivne õhkkond.

Ei saa öelda, et me poleks erinevaid asju proovinud. Kui Eric meil veel ajakirja tegi, siis proovisime roteeruvat koosolekute juhatamise süsteemi. Pärast Kristjan Otsmanni ajajuhtimise jututuba tegime ühe korra koosoleku püsti seistes (pidada aitama kaasa sellele, et ollakse konkreetsemad ja teemad ei vaju laiali) Täna käisime vahelduseks üle platsi Platzis ja oli täitsa tore ... No aga ei ole me veel õiget lahendust leidnud!

Tõsi, on mõned erandid. Näiteks lamamiskoosolekud, kus me mõtleme välja neidsamu kiikse oma konverentside ja teiste ürituste jaoks. Nimi tuleb sellest, et neil koosolekutel lösutatakse kott-toolides või põrandal ja pritsitakse ideid, nii kuidas torust tuleb. Teiseks tiimimiitingud, mida toimub mõnel korral aastas, siis kui keegi selleks vajadust tunneb. Neid peetakse kusagil kontorist väljas ja kindlat agendat või ajapiiri neil ei ole – kõik räägivad sellest, mis neil südamel on, ja senikaua, kuni asjad räägitud saavad.

Aga siis jah – kas keegi oleks valmis tulema meile vabatahtlikuna appi nädalakoosolekute läbiviimisel? Esmaspäeviti Rotermanni kvartali Vana Jahulao II korrusel, kell 14-15 (aga võime ka muu aja leida). Seltskonnaks on tavaliselt viis inimest: Alari, kes jutu vähegi igavamaks muutudes arvutisse sukeldub kodukale uudiseid üles panema ja kelle kriitiline pilk võib tappa madalama enesehinnanguga lamba. Tanja, kelle naeratuse peale iga halb inimene heaks hakkab ja kes sageli alustab koosolekut vabandusega, et tal torti kaasas ei ole (mitte et tal peaks olema). Elina, nagu öeldud, psühholoog, ilmselt üks suuremaid koosolekute-fänne meie laiuskraadil, kes võib koosoleku juhti ootamatult tunnustada mõne hea metoodilise võtte eest. Anna, kes on tavaliselt kõige sõnaahtram, aga paneb kõike väga hästi tähele. Ja siis mina. EMSLi tiim iseenesest on suurem, aga teised töötavad pigem oma konkreetsete projektidega ega pea koosolekutel osalema, kui nad ei soovi.

Üks tagamõte on meil sellega seoses ka. Nimelt soovime järgmisel aastal Elinaga koostada konverentside, üldkoosolekute ja teiste selliste kodanikuühenduste viljelevate kogunemiste korraldamise käsiraamatut ning sinna sooviksime ka peatükki töökoosolekutest. Aga esmalt tahaksime ka sel alal ise tšempioniteks saada.

neljapäev, 17. detsember 2009

Hea kaasaja mõõdulindid

Kui mõõtmise ja hindamisega jätkata, mis on sel aastal üldse olnud väga läbivaks teemaks (ning igati põhjendatult), siis sellel peatus ka eelmisel nädalal Tallinnas toimunud kodanike kaasamise parimate praktikate rahvusvahelisel konverentsil Edward Andersson Involve’ist. Involve on üks mu suuri lemmikuid, kasvõi juba selle portaali pärast, kust leiab suurepärase abimaterjali kaasamisprotsesside plaanimiseks ja meetodite valikuks – vasta aga küsimustele ja masin ütleb, mida ja kuidas võiksid teha.

Edwardi esinemine (ja hilisem kohtumine Eesti ühenduste ja ametnikega) oligi minu jaoks konverentsi kõige huvitavam, ka selle pärast, et kui teenuste puhul on vähemalt teoorias üsna selge, mida ja kuidas mõõta (kasvõi see eilse artikli koeratalu näide), siis kaasamise ja eestkoste alal pole ma sarnast selgust veel leidnud. Tõtt-öelda, eks ka Edward jäi positiivses programmis pigem tagasihoidlikuks, küll aga tõi veenvalt välja peamisi vigu, mida mõõtmises-hindamises tehakse.

Neid oli kolm, kõik mu meelest ka Eesti puhul adekvaatsed (kusjuures mitte ainult kaasamise, vaid ka näiteks koolitusvaldkonnas):
  • Keskendumine numbritele. Üsna loogiline ja kergesti mõõdetav – kui palju inimesi osales? Ega osalejate kokkulugemises midagi halba olegi, kuid ettevaatlik peab olema järelduste tegemisega. Enamasti saab suurema osalejate numbri siis, kui asjad on halvasti. Et kaasamõtlemine ja -rääkimine ei ole lihtne ülesanne ja inimene on üldiselt ratsionaalne, siis jätavad paljud selle tegemata, kui asjad nende meelest õiges suunas kulgevad. (Ses mõttes ei pruugi ka väike valimisaktiivsus veel viidata mingile kriisile, kuigi hääletamine on kindlasti lihtsam kui konsultatsioonides kaasalöömine). Seega tuleks lisaks loendamisele uurida ka osalemise põhjust või siis teha järeldusi esinduslike meetodite nagu kodanike foorum jt põhjal.
  • Keskendumine protseduuridele. Näiteks: kui pikalt konsultatsioonid kestsid? Kui mitut innovatiivset meetodit kasutati? Tõsi – kaks kuud konsultatsioone on üldjuhul kindlasti parem kui kaks nädalat, sest viimase jooksul ei pruugi paljud selleks lihtsalt aega leida. Samuti on erinevaid meetodeid kasutades suurem tõenäosus saada arvamusi erinevatelt inimestelt. Aga kumbki iseenesest ei ütle meile veel midagi kaasamise edukusest. Eelnõu võib osalusveebis kuude kaupa rippuda, ilma et keegi sellest aru saaks; ja erinevad meetodit on lõppeks lihtsalt abivahend, aga nagu vahendite puhul ikka, on oluline see, kui hästi neid kasutatakse. Head riistad ei tee veel kellestki õppinud meistrit.
  • Keskendumine osalejate rahulolule. Ürituse lõpus palutakse osalejatel tavaliselt ikka mingi tagasisideleht täita, aga pigem aitab see meil tuvastada läbikukkumist kui edu. See tähendab, et kui inimesed lahkuvad rahulolematult, siis ilmselt me ei õnnestunud. Ent vastupidi see loogika ei kehti. Rahulolu päeva lõpus („Sain kõik südame pealt ära rääkida!“, „Oli asjalik arutelu“ vms) ei pruugi tähendada, et inimene on kaasamisega rahul ka protsessi lõpuks. Liiati võib hea hinde taga sel hetkel olla hoopis pakutud maitsev toit, lahe ruum, lõbus seltskond või muud, mis ei kõnele veel kaasamise edust. Parema pildi annaks rahulolu mõõtmine pikema aja jooksul – päeva lõpus, kogu protsessi lõppedes, otsuse elluviimise ajal.
Mida siis aga peaks mõõtma? Edwardi järgi mõtestatud, pidevat ja mõju avaldavat kaasamist. Kuidas seda aga teha, selles jäi ta pigem üldsõnaliseks. Kaldungi arvama, et see on koht, kus õigel teel olemist saab pigem tunnetada kui tõsikindlalt väita. Ehkki mõningaid mõtteid on mul ka siin, millest tahan lähemalt kirjutada, kui umbes kuu aja pärast jõuame lõpule sellesügisese vabaühenduste manifesti tulemuste mõõtmise ja hindamisega.

teisipäev, 15. detsember 2009

"Tahame teha nii, et kõigil oleks hea"

Eilsel arvutivabal päeval (ei, ei olnud mingi üleilmne kampaania, lihtsalt remont) oli rohkem mahti ka paberlehti lugeda ning Postimehe leheküljelt 17 jäi silma suur reklaam, kus kutsuti toetama Koeratalu Fondi.

Tekst ühe nukralt lamava ja ühe rõõmsalt ringi tormava kutsu pildi juures oli järgmine:
Inimene kodustas koera ca 14 tuhat aastat tagasi. Paljud inimesed aga unustavad koera koju võtmisega kaasneva vastutuse. Liiga paljud koerad saavad iga päev tunda hoolimatust, hüljatust, nälga, julmust. Nad on räsitud haigustest. Nad ei saa üksi hakkama. Hättasattunud koer vajab inimese abi. Igal koeral peab olema kodu.
Koeratalu Fond on Koeratalu MTÜ poolt loodud ettevõtmine, mille eesmärgiks on koerapidamise kultuuri edendamine Eestis ning nende koerte aitamine, kellel ei ole elus hästi läinud. Tegutseme alates aastast 2007 ja oleme aidanud kümneid koeri, samuti teinud edukat koostööd teiste samas vallas tegutsevate organisatsioonidega.
Kuidas on Koeratalu aidanud hättasattunud koeri?
  • Oleme pakkunud hoiukodu ja toitu
  • Oleme ravinud ja vaktsineerinud
  • Oleme õpetanud ja sotsialiseerinud
  • Oleme otsinud ja leidnud uusi päriskodusid
Meie tahame teha nii, et teda ja teisi kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.
Kui soovid aidata hättasattunud koeri ja toetada Koeratalu Fondi tegevust, saada SMS sisuga „KOER” numbrile 15151. Sõnumi maksumus on 26 krooni.
Raha kogutakse Koeratalu Fondi ning see läheb koolitus- ja ennetustööks, hüljatud koerte raviks, toidu ostmiseks varjupaikadesse sattunud koertele, ajutiste hoiukodude toetamiseks jne.

Lühidalt kokku võttes, üsna tavaline annetusreklaam. Natuke emotsioonidele rõhuvaid pilte ja juttu, põgusalt organisatsiooni kohta, annetamiseks vajalikud numbrid ja lühike seletus, mida raha eest tehakse.
Miks see mind ei pane telefoni järele haarama ning küsitud SMSi saatma (jättes kõrvale asjaolu, et ma ei anneta reklaamide põhjal, vaid organisatsioonidele, kelle tegevust ja selle tulemusi tunnen ka päris elust)?

Esimeseks puuduseks mu silmis on ebamäärasus. Olemata ise küll loomakaitsespetsialist, ei veena mind laused, et kahe aasta jooksul on aidatud kümneid koeri, pakutud toitu, ravi, otsitud ja leitud uusi päriskodusid, sest olgem ausad - see võib tähendada mida iganes. Täpselt nagu ka teade „Me tahame teha nii, et [---] kutsikaid ootaks ees muretu ja ohutu elu hoolitsevas kodus.” Küsimus ei ole ju niivõrd tahtes (eks kõigil ole ilusaid soove) kui suutlikkuses.
Seda saaks hästi näidata, tuues sisse numbreid: kahe aasta jooksul oleme enda juures hoidnud ja toitnud nii mitut koera, vaktsineerinud nii mitut, uue kodu leidnud nii mitmele jne.
Kui numbrid ei ole veel teab mis muljetavaldavad (ning väikese ja/või noore organisatsiooni puhul võib vabalt nii olla), siis pigem konkreetsed lood: meil on siin viis koera, sinu annetus tähendab, et saame üht neist kaks päeva toita vms.
Samuti: miks me usume, et meie lahendus toimib?

Teiseks ja veel olulisemaks puuduseks on läbipaistmatus. Reklaamist ei saa teada Koeratalu kontaktandmeid – ei telefoni, ei kodulehte, ei e-posti ega füüsilist aadressi, ei eestvedajate nimesid. Üsna loogiline, et reklaami ei mahu väga palju infot, aga siis tulekski anda teada, kustkohast seda infot saab.
Mina guugeldasin ja leidsin aadressi www.koeratalu.ee, ent sealgi on vaid teade, et koduleht on uuendamisel. Tõsi, e-posti aadressi koeratalu@hot.ee sealt vähemalt leiab.

See ei tähenda, nagu arvaksin ma, et Koeratalu oma tööd halvasti teeb. Pigem usun, et küllap ikka hästi, vähemalt südamega. Aga reklaamist sellest mingit tõendust ei anna ja mina küll ei söandaks kellelegi niisuguse info põhjal annetamist soovitada.
Muidugi, võib küsida, et kas 26 krooni on nüüd tõesti summa, mille andmise eel väga põhjalikult mõtlema peab. Poes kulutame ilmselt suuremaidki summasid mitu korda nädalas, ilma et alati kaaluks, kas teeme ikka kõige vajalikuma ostuotsuse. Sel juhul peaks lihtsalt meeles pidama, et nagu mõttetu ostu puhul ei süüdista me poodi (kui ta just ei ole meile teadlikult valetanud), nii ei maksa ka läbimõtlemata tehtud annetuse puhul viga küsijas näha ja hambaid kiristada, et „see oli nüüd viimane kord, kui ma kellelegi annetasin”.

Kes soovib, võib samal teemal lugeda ka üht mu mullust artiklit Ekspressist: "Kes on süüdi juhuslikus heateos?"